Kolmandast käsust
Esiteks: me nägime nüüd, kui palju häid tegusid kuulub teise käsu juurde, mis ei ole head iseenesest, vaid üksnes siis, kui nad toimuvad usus ja kindlas lootuses jumalikule armulikkusele, ja kui palju meil on juba teha, kui tahame ainult seda käsku täita. Kahjuks tegelevad paljud muude tegudega, kes ei ole sellest käsust üldse aru saanud. Nüüd järgneb kolmas käsk: „Sa pead hingamispäeva pühitsema“. Esimese käsuga on määratud, kuidas meie süda peaks mõtetes Jumalasse suhtuma; teisega, kuidas suu peaks seda sõnades tegema. Selle kolmanda käsuga määratakse, kuidas me peaksime Jumalasse suhtuma tegudes. See on esimene ja parem Moosese käsutahvel, millele on kirjutatud need kolm käsku ja mis valitsevad inimese üle paremal poolel, see tähendab asjades, mis puudutavad Jumalat ning milles Jumal temaga ja tema Jumalaga kokku puutub ilma ühegi loodud olendi vahenduseta.
Selle käsu esimesed teod on lihtsad ja ilmsed, mida me kutsume tavaliselt jumalateenistuseks. Selle all mõistetakse missal käimist, palvetamist, jutluse kuulamist pühadel päevadel. Selle käsu selliseid tegusid on üpris vähe; pealegi, kui need ei sünni kindlas lootuses Jumala armulikkusele ja usus, siis need ei ole kehtivad, nagu eelpool öeldud. Sellepärast oleks isegi hea, kui pühasid päevi oleks vähe, sest nende teod on meie ajal jõudeoleku, õgimise ja prassimise, mängimise ja teiste kurjade tegudega enamasti hullemad kui tööpäevade omad. Sellele lisaks kuulatakse missat ja jutlust, ilma et sellest elu paremuse poole muutuks, ning loetakse palvet ilma usuta. Enamasti arvatakse nii, et sellest on küllalt, kui me vaatame silmadega missat, kuulame kõrvadega jutlust, loeme suuga palvet. Nad toimetavad kõike väliselt ja ei mõtlegi sellele, et me peaksime missal midagi südames vastu võtma, jutlusest midagi õppima ja meelde jätma, palves midagi otsima, igatsema ja ootama. Ehkki kõige suurem süü on siin piiskoppidel ja preestritel või nendel, kellel on antud jutlustamise ülesanne, sest nad ei kuuluta evangeeliumi ega õpeta inimesi, kuidas nad peaksid missasid kogema, jutlusi kuulama ja palvetama. Sel põhjusel tutvustame lühidalt neid kolme tegu.
Teiseks: missa puhul on hädavajalik, et me oleme ka südamega asja juures. Me oleme aga asja juures, kui me harjutame usku südames. Siin peame kordama Kristuse sõnu, mida ta ütles missa seadmisel: „Võtke ja sööge, see on minu ihu, mis teie eest on antud.“ Samamoodi karika puhul: „Võtke ja jooge kõik sellest, see on uus, igavene leping[1] minu veres, mis teie ja paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks. Seda tehke iga kord, kui te sellest joote, minu mälestuseks“ (Mt 26:26 jj; Lk 22:19 jj). Nende sõnadega lõi Kristus endale matuse- ja mälestusteenistuse, mida peaks kogu kristlaskonnas igapäevaselt tähistama, ning lisas hiilgava, rikkaliku, suure testamendi, millega ta ei määra päranduseks mitte intresse, raha või maist varandust, vaid kõigi pattude andeksandmist, armu ja halastust igaveseks eluks, et igaüks, kes selle meenutamisel osaleb, saaks selle testamendi omanikuks. Seejärel ta suri, millega on testament jõustunud ja tühistamatuks muutunud. Selle märgiks ja tõendiks jättis ta paberi ja pitseri asemel oma ihu ning oma vere leiva ja veini näol.
Siin peab inimene selle käsu esimest tegu hästi harjutama, et ta ei teeks selles testamendis kahtlemise ja ebakindlusega Kristust valetajaks. Sest mis on see muud, kui et sa missal ainult niisama seisad ega mõtle ega usu, et Kristus on pärandanud sulle seal oma testamendiga kõigi pattude andeksandmise, siis on see sama hea, kui öelda: Ma ei tea ega usu, et see peab paika, et mulle on siin pärandatud minu pattude andeksandmine. Ah, kui palju on praegusel ajal ilmas missasid ja kui vähe selliseid, mida nad kuulavad ning kasutavad sellises usus! See pahandab Jumalat väga! Seepärast ei või ega saa ükski missast kasu, kes ei vabane kurvastuses ja jumaliku armu igatsuses oma pattudest või kes ei muutu missa läbi, kui tal ka on kuri kavatsus, ja ei hakka igatsema selle testamendi järele. Sellepärast ei lubatud vanasti ka avalikke patuseid missal osalema.
Kui nüüd uskuda õigesti, siis teeb see testament südame rõõmsaks ning Jumala armastus soojendab ja sulatab teda. Siis omakorda järgnevad kiitus ja tänu koos hea südamega. Sellepärast kutsutakse missat kreeka keeles eucharistia, mis tähendab tänamist: et me peame Jumalat selle nii lohutava, rikkaliku, õndsusttoova testamendi eest kiitma ja tänama, nagu tänab, kiidab ja rõõmustab see, kellele on hea sõber tuhat või rohkem kuldnat pärandanud. Kuigi Kristus tunneb end sageli samamoodi kui need, kes on kellelegi oma testamendis rikkaliku pärandi jätnud, kes pärast seda enam nende peale ei mõtle ega kiida ja täna. Nii on ka meie missadega, et neid peetakse niisama teadmata, milleks need mõeldud on ja miks neid peetakse. Sellest tulenebki, et me ei täna selle eest ega armasta ja kiida, vaid oleme kuivad ja karmid ning meil on küllalt oma palvekesest. Sellest mõni teine kord pikemalt.
Kolmandaks: jutlus ei peaks olema midagi muud kui selle testamendi kuulutamine. Aga kes võiks seda kuulda, kui keegi ei jutlusta? Need, kes jutlustama peaks, ei saa sellest ise ka aru. Kui nende jutlused ekslevad igasugu kohatutes muinasjuttudes ja Kristus unustatakse ära, juhtub meiega nagu pealikuga 2. Kuningate raamatus 7, et me näeme oma varandust, aga ei saa seda nautida [s 19]. Selle kohta ütleb ka Koguja: „See on tõsine karistus, kui Jumal annab rikkuse ja ei luba seda kunagi nautida“ (M.L. Kg 6:2 parafraas – tõlk). Me käime äralugematul hulgal missadel ega tea, kas see on testament või see või teine, just nagu oleks see üks tavaline hea tegu teiste hulgas. Ah, Jumal, kui kohutavalt pimestatud me küll oleme! Kui seda aga õigesti kuulutatakse, tuleb seda ka hoolega kuulata, haarata, meelde jätta, sageli meenutada ja nii usku tugevdada kõige patukiusatuste vastu, olgu need siis toimunud minevikus, praegu või toimuvad tulevikus.
See on ainus usutalitus või harjutus, mille Kristus on ise seadnud ja mille ümber tema kristlased kogunevad, harjutavad ja millest üksmeelselt kinni peavad. Ta ei teinud sellest ju tavalist tegu nagu teistest usutalitustest, vaid pani sellesse rikkaliku, üliküllusliku varanduse, mida me peame kõigile pakkuma ja osaks saada laskma, kes sellesse usuvad.
Lisaks peaks see jutlus patuseid ärgitama oma pattu kahetsema ja süütama igatsuse selle varanduse järele. Sellepärast peab see olema ränk patt, kui nad ei kuula evangeeliumi ning põlgavad seda varandust ja rikkalikku söömaaega, millele nad kutsutud on. Aga veel palju rängem patt on see, kui nad ei kuuluta evangeeliumi ning lasevad paljudel rahva hulgast, kes kuulaksid seda hea meelega, hukatusse minna. Kuigi Kristus andis ju selge käsu kuulutada evangeeliumi ja seda testamenti, nii et kui evangeeliumi ei jutlustata, ei taha ta ka, et missat peetakse, öeldes: „Seda tehke minu mälestuseks“ [Lk 22:19]. See tähendab, nagu püha Paulus ütleb: „Te kuulutate Issanda surma“ [1Kr 22:19]. Seepärast on meie ajal kohutav ja hirmus olla piiskop, pastor või jutlustaja, sest mitte keegi ei tunne enam seda testamenti, rääkimata sellest, et keegi sellest jutlustaks, mis on ju nende ülim ja ainus kohus ning ülesanne. Neil läheb raskeks nende paljude hingede eest aruandmisega, kes peavad hukatusse minema, sest sellisest jutlusest oli puudu!
Neljandaks, palvetamisel ei pea mitte tavapärasel kombel lehekülgi või roosikrantsipärleid kokku lugema, vaid võttes ette mõned vajadused, paluma täie tõsidusega nende pärast abi ning harjutama sellega usku Jumalasse ja kindlat usaldust, et meid võetakse kuulda, ning mitte kahtlema selles. Püha Bernard õpetab oma vendi, öeldes: „Armsad vennad, te ei tohi oma palvet põlata, nagu oleks see asjatu, sest tõesti ma ütlen teile: veel enne, kui te need sõnad lõpetate, on palve juba taevas kirja pandud. Ja ühte peate te Jumalalt kindlalt ootama, et kas teie palve täidetakse või, kui seda ei täideta, siis ei oleks selle täitmine teile hea ja kasulik olnud.“
Selliselt on palve eriline usu harjutus, mis muudab palve Jumalale nii meeldivaks, et kas ta võtab seda kindlasti kuulda või tahab meile selle asemel midagi paremat anda, kui me palume. Ka püha Jaakobus ütleb: „Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja […] ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issanda käest“ [1:6 j]. Need on tõesti ilmselged sõnad, mis ütlevad keerutamata: kes ei usalda, see ei saa midagi; ei seda, mida ta palub, ega ka midagi paremat.
Sellise usu äratamiseks ütles Kristus ka ise Markuse 11: „Kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!“ [s 24]. Ja Luuka 11: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse. Aga missugune isa teie seast, kellelt poeg palub [leiba, annaks talle kivi? Või kui ta palub – M.L.] kala, annaks talle kala asemel mao? Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni? Kui nüüd teie, kes olete [loomu poolest – M.L.] kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha [head – M.L.] Vaimu neile, kes teda paluvad!“ [ss 9 jj].
Viiendaks, kes oleks nii karm ja kivist südamega, et need vägevad sõnad teda ei mõjutaks täie usaldusega rõõmsalt ja heal meelel palvetama? Aga kui palju palveid tuleb samas reformeerida, selleks et nende sõnade kohaselt õigesti paluda? Kõik kirikud ja kloostrid on praegu tõepoolest täis palvetamist ja laulmist. Miks küll ei muutu sellest asi sugugi paremaks ega tõuse mingit kasu, vaid olukord läheb päev-päevalt hullemaks? Sellel ei ole muud põhjust kui see, millele osutab püha Jaakobus, öeldes: „Te palute, aga ei saa, seepärast et te palute halva jaoks“ [4:3]. Sest kui palves puudub selline usk ja kindel lootus, on palve surnud ning ei midagi muud kui raske rügamine ja töö. Kui selle eest midagi antakse, siis ei ole see midagi rohkemat kui ajalik kasu, ilma et hingel sellest kasu või abi oleks, pigem kahjustab ja pimestab see hingi. Nii nad siis teevad, nende suu muudkui vahutab, aga nad ei küsi, kas nad seda ka igatsevad või ihaldavad või usaldavad, ning jäävad oma uskmatusse kui kõige halvemasse harjumusse kinni, mis on vastuolus usu teostamise ja palve olemusega.
Sellest tuleneb, et õige palvetaja ei kahtle enam, et tema palve on Jumalale kindlasti meelepärane ja ta kuuleb neid, isegi kui talle ei anta seda, mida ta palub. Me peame oma häda palves Jumalale ette kandma, aga samas mitte selle mõõtu, viisi, aega või kohta talle ette kirjutama, vaid lubama tal seda paremini või teisiti anda, kui meie mõtleme. Sest me ei tea sageli, mida me palume, nagu ütleb püha Paulus Rm 8, et Jumal toimib ja annab meile rohkem, kui me mõistame [s 26], nagu ta ütleb Ef 3, nii et meil pole palve pärast mingit kahtlust, et see on meelepärane ja seda võetakse kuulda, aga selle aeg, koht, mõõt ning tähtaeg jäävad küll Jumala otsustada: ta teeb seda nii, nagu see peab olema [s 20]. „Tema õiged kummardajad on need, kes teda vaimus ja tões kummardavad“ (M.L. Jh 4:24 parafraas – tõlk). Kes ei usu, et tema palveid võetakse kuulda, need teevad vasakul poolel selle käsu vastu pattu ning lähevad sellest oma uskmatusega liiga kaugele eemale. Need, kes talle tähtaja ette kirjutavad, teevad pattu paremal poolel ning solvavad teda Jumala kiusamisega. Sellepärast on ta mõlemad ära keelanud, et me ei kõiguks tema seadusest ei vasakule ega paremale, see tähendab, ei uskmatusse ega tema kiusamisse, vaid püsiksime lihtsas usus õigel teel teda usaldades ja talle tähtaegade ettekirjutamisest hoidudes.
Kuuendaks, selliselt näeme, et nii see kui ka teine käsk ei pea olema midagi muud kui esimese käsu, see tähendab, usu, usalduse, kindluse, lootuse ja Jumala armastuse harjutus ning täitmine, sest esimene käsk on kõigi käskude pealik ja usk peamine tegu ja kõigi teiste tegude elu, ilma milleta ei ole neil [teistel – toim] (nagu öeldud) võimalik hea olla.
Kui sa aga ütled: kuidas on võimalik, et minu palvet võetakse kuulda ja peetakse meelepäraseks, kui ma ei suuda uskuda? Vastus: just sellepärast on antud käsk uskuda, palvetada ja kõiki teisi häid tegusid teha, et sa mõistaksid, mida sa suudad ja mida mitte. Ja kui sa leiad, et sa ei suuda niimoodi uskuda ja teha, siis pead alandlikult seda Jumalale kurtma ning nõnda nõrgast ususädemest alustama, seda igapäevase sammhaaval harjutamise abil kogu oma elus tugevdama. Sest usu (see tähendab, esimese ja kõrgeima käsu) puudulikkuse vaatenurgast ei ole maa peal kedagi, kes ei oleks selles suuresti osaline. Isegi pühad apostlid evangeeliumis ja eriti püha Peetrus olid usus nii nõdrad, et ka nemad palusid Kristust ja ütlesid: „Issand, kasvata meie usku!“ [Lk 17:5; Mt 14:30 jj] ning ta sõitles neid nii sageli nende nõdra usu pärast.
Seepärast ei tohi sa heituda, alla anda ka siis, kui sa näed, et sa ei usu nii tugevalt oma palvesse või teistesse tegudesse, kui sa peaksid ja tahaksid. Sa pead Jumalat südamepõhjast tänama, et ta sulle sinu nõrkust selliselt ilmutab, mille läbi ta sind õpetab ja manitseb vajadusest usku harjutada ning igapäevaselt tugevdada. Me näeme ju palju inimesi, kes lähevad, palvetavad, laulavad, loevad, teevad tegusid ja jätavad mulje, nagu oleksid nad suured pühakud, aga kes ei jõua kunagi arusaamiseni, kuidas neil on asjalood peamise teoga – usuga. Selliselt satuvad nad oma pimeduses eksiteele ja juhivad sinna ka teisi; arvates samas, et neil on kõik hästi, ehitavad nad oma tegude liivale ilma igasuguse usuta, selle asemel, et [ehitada – tõlk] tugeva, puhta usu abil Jumala armule ja tõotustele.
Niisiis on meil käed-jalad nii kaua, kui me elame – olgu seda siis nii pikalt kui tahes –, tööd täis, et jääda kõigi tegude ja kannatustega esimese käsu ning usu õpilasteks ning mitte loobuda õppimast. Keegi ei tea, kui suur asi on ainult Jumalale lootmine, enne kui ta sellega ei alusta ja seda tegudega saavutada ei ürita.
Seitsmendaks, taaskord: kui meil ka poleks kästud ühtki muud head tegu sooritada, siis kas palvetamisest poleks juba küllalt, et inimese kogu elu usus harjutada? Nii nagu vanasti mõned isad palvetasid päevad ja ööd, on eriti just vaimulikud seisused määratud seda tegema. Jah, tegelikult ei ole ühtki ristiinimest, kellel poleks aega lakkamatult palvetada – ja ma pean silmas vaimulikku palvetamist. See tähendab: keegi ei ole, kui ta tahab, oma tööst nii koormatud, et ta ei saaks selle kõrval oma südames Jumalaga kõneleda, tema ette oma ja teiste inimeste häda kanda, abi küsida, paluda ning selles kõiges oma usku harjutada ja tugevdada.
Seda peab Issand silmas, kui ta ütleb Luuka 18: „Nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida“ [s 1], ehkki ta keelab ka sõnaohtruse ja pikad palved, mida ta Mt 6 silmakirjatsejate puhul taunib [s 7]. Mitte et suuline, pikk palve midagi halba oleks, vaid sellepärast, et see pole õige palve, mis alati sündida võiks, ja et ilma seesmise usupalveta ei ole see tühjagi. Ka välist palvetamist peame me omal ajal harjutama, eriti missa ajal, nagu nõuab ka see käsk, ja igal pool, kus see seesmise palve ja usu jaoks vajalik on, olgu siis kodus, põllul, selle või teise tegevuse juures. Seda edasi käsitleda ei ole praegu aega, sest see kuulub Meie Isa palvesse, milles on lühikeste sõnadega kokku võetud kõik meie palumised ja suulised palved.
Kaheksandaks, kus on nüüd need, kes soovivad häid tegusid tundma õppida ja teha? Lase neil ainult palvetamine ette võtta ja seda usus õigesti harjutada, selleks et nad avastaksid, et pühade isade öeldu vastab tõele: ükski töö pole raskem kui palvetamine. Suuga pomisemine on lihtne või seda vähemalt peetakse lihtsaks, aga selle sõna-sõnalt järgimine südame tõsidusega ja sügavas pühendumuses, see tähendab innukalt ja usus, tõsiselt soovides sõnades väljendatut ning mitte kaheldes, et neid kuulda võetakse, on Jumala silmis suur tegu.
Kuri vaim paneb sellele kogu jõust vastu. Oh, kui sageli ta takistab palvetamise rõõmu ja ei jäta selleks ei aega ega võimalust! Samuti äratab ta sageli kahtlust, kas inimene on vääriline palume sellist majesteeti, nagu on Jumal, ning viib ta sellisesse segadusse, et inimene ei tea enam ise ka, kas ta mõtleb seda tõsiselt, mida ta palub, või mitte; kas see on võimalik, et tema palve on meelepärane, ja veel palju teisi selliseid imelisi ideid. Ta teab ju hästi, kui võimas on inimese õige, usklik palve, kuidas see talle haiget teeb ja kõigile inimestele kasulik on. Sellepärast ta ei lasegi sel hea meelega üldse toimuda. Siin peab inimene tõesti nutikas olema ega tohi kahelda, et tema ja ta palve oleksid vääritud sellise mõõtmatu majesteedi ees. Ta ei tohi mingilgi moel enda väärtuse peale lootma jääda ega ka oma väärtusetuse tõttu [palvetamisest] loobuda, vaid peab Jumala käsu oma südamesse võtma ja seda tal silme ees hoidma, kuradi vastu kasutama ning seega ütlema: „Minu väärtuse tõttu ei ole mul midagi peale hakata, minu väärtusetuse tõttu ei jää mul midagi tegemata. Ma palvetan ja teen neid tegusid ainult sellepärast, et Jumal on oma heldusest kõigile vääritutele palvete kuulmist ja armu tõotanud. Ta mitte ainult ei tõotanud seda, vaid on ka karmilt igavese hukatuse ja oma viha ähvardusel käskinud palvetada, usaldada ja neid vastu võtta. Kui kõrgele majesteedile polnud liig oma vääritutele ussikestele nii kallist ja kõrget kohustust jätta teda paluda, usaldada ja kõike temalt vastu võtta, siis kuidas peaks olema mulle liig seda käsku rõõmuga vastu võtta sõltumata sellest, kui väärikas või vääritu ma olen? Nõnda tuleb kuradi sisendused Jumala käsuga eemale tõrjuda – siis jätab ta järele, muidu aga üldse mitte.
Üheksandaks: mis on need vajalikud asjad, mida peab kõigeväelise Jumala ette palves tooma ja mida kaebama, et seeläbi usku harjutada? Vastus: esmalt on need igaühe isiklikud mured ja vaevad. Selle kohta [ütleb] Taavet Ps 32: „Sina oled mu varjupaik, sina hoiad mind ahastuse eest, [mis mind ümbritseb, ja oled mu troost, mis päästab kõigest halvast, mis mind ümbritseb – M.L. s 7 parafraas]“. Samuti Ps 142: „Mu Jumala, Issanda poole olen hüüdnud oma häälega, olen Jumala poole palvetanud oma häälega. Ma tahan tema silme ette laotada oma palve, ja tahan valada ta ette selle, mis mind ahistab“ [M.L. ss 2 j parafraas]. Nii peab ristiinimene missal selle kõik ette võtma, millest ta tunneb puudust või mida on liigselt, ning selle kõik pisarate ja kurtmisega – nii härdalt, kui ta oskab – vabalt Jumala kui oma ustava isa ette valama, kes on valmis teda aitama. Ja kui sa ei tea ega tunne oma häda või ei ole kiusatuses, pead sa teadma, et sinu olukord on kõige hullem. Sest kui sa tunned end nii tuima, kõva südamega ja tundetuna, et ükski kiusatus sind ei kõiguta, siis oled sa kõige suuremas kiusatuses!
Ei ole paremat peeglit oma häda nägemiseks kui kümme käsku, milles sa näed, mis sul puudu on ja mida otsima pead. Seega, kui sa leiad endas nõdra usu, vähe lootust ja armastust Jumala vastu, samuti, kui sa ei kiida ega austa Jumalat, vaid pead enda au ja kuulsust oluliseks, väärtustad inimeste poolehoidu, ei kuula hea meelega missat ja jutlust, oled liiga laisk palvetama – ja ei ole ühtki inimest, kellel sellest kõigest suurel määral puudus ei oleks –, siis pead sa seda puudust pidama olulisemaks kui kõik varaline kahju, au ja ihu kahjustamine, sest see on isegi rängem kui surm ja igasugune surmahaigus. Sa pead selle täie tõsidusega Jumala ette kandma, kaebama ja abi paluma ning seejärel kindlas lootuses ootama, et sinu palveid võetakse kuulda ning et ta osutab sulle oma abi ja armu. Seejärel jätka käskude teise tahvliga ja pane tähele, kui sõnakuulmatu sa olid ja ikka veel oled oma isa, ema ning kõigi ülemate vastu; kuidas sa enda süükoormat kasvatad viha ja põlguse, vandesõnadega ligimese suhtes; kuidas ebavooruslikkus, ihnsus ja ülekohus kiusavad sind tegudes ning sõnades sinu ligimese vastu: siis mõistad sa ja ei kahtle, et oled suures hädas ja viletsuses, nii et kui saaksid, võiksid isegi verepisaraid nutta.
Kümnendaks: ma tean aga, et paljud on nii rumalad, et ei taha enne selliste asjade eest paluda, kui nad puhtaks saavad, ning on seda meelt, et Jumal ei kuule sellise palvet, kes veel pattudes elab. See arusaam tuleb valejutlustajatelt, kes õpetavad Jumala heatahtlikkuse lähtumist mitte usust ja usaldusest, vaid oma tegudest.
Vaata, kui sa, armetu inimene, oma jala murrad või ihu poolest surmahätta satud, siis hüüad sa Jumalat, ühte ja teist pühakut appi ning ei oota enne, kuni su jalg jälle terveks saab või oht möödas on. Samuti ei ole saa nii narr arvama, et Jumal ei kuuleks kedagi, kelle jalg on murtud või kes surmahädas asub. Pigem oled sa seda meelt, et Jumal peaks just siis sind kuulma, kui sa suurimas hädas ja hirmus oled. Miks oled sa siis nii narr siin, kus on veel kirjeldamatult suurem häda ning ähvardab igavene kahju, et sa ei taha usu, lootuse, armastuse, alandlikkuse, kuulekuse, vooruslikkuse, leebuse, rahu, õiguse eest paluda, enne kui sa oled täiesti vaba uskmatusest, kahtlusest, kõrkusest, sõnakuulmatusest, ebavooruslikkusest, vihast, ihnsusest ja ülekohtust, samas kui mida rohkem sa neis asjus puudulik oled, seda rohkem ja usinamalt peaksid sa hüüdma ja palvetama!
Me oleme nii pimedad: ihuliku haiguse ja hädaga jookseme Jumala juurde, hingehaigusega aga temast eemale ning tahame tagasi pöörduda alles siis, kui oleme terved, just nagu oleks meil üks jumal, kes suudab aidata ihu, ja teine, kes vaimu; või nagu saaksime ennast vaimulikus hädas, mis on ju suurem kui ihulik, ise aidata. See on üks kuratlik nõu ja plaan!
Armas inimene, mitte nii! Kui sa tahad patust terveks saada, ei tohi sa Jumala eest põgeneda, vaid veel julgemalt tema juurde jooksma ja teda paluma kui siis, kui sind on tabanud ihulik häda. Jumal ei ole vaenulik patuste, vaid ainult uskmatute vastu, see tähendab, nende vastu, kes oma pattu ära ei tunne, ei kurda, selle vastu Jumalalt abi ei otsi, vaid kes tahavad end oma ülbuses ise puhastada, ei vaja tema armu ega lase Jumalal olla see, kes igaüht aitab ja selle eest midagi tasuks ei võta.
Üheteistkümnendaks: sellega on nüüd kõik öeldud palve kohta isiklike hädade eest ja üldiselt. Aga palve, mis tegelikult selle käsu juurde kuulub ja mida pühapäevateoks nimetatakse, on palju parem ja suurem. Seda peab tegema kogu kristlaskonna eest, kogu inimkonna, vaenlaste ja sõprade kõigi hädade eest; eriti nende, kes kuuluvad oma kogudusse või piiskopkonda.
Nii käskis püha Paulus oma õpilast Timoteost: „Ma keelitan siis [sind – M.L.] kõigepealt tegema anumisi, palvetamisi […] kõigi inimeste eest, kuningate ja kõikide ülemuste eest, et me võiksime elada vagusat ja vaikset elu lausa jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis“ [1Tm 2:1 jj]. Samamoodi käskis Jeremija 29 Iisraeli rahvast, et nad paluksid Jumalat Baabüloni linna ja maa eest, sest linna hea põli on ka nende hea põli [s 7]. Ja Baaruki 1: „Ja palvetage Baabüloni kuninga Nebukadnetsari ja tema poja […] elu pärast, [et elada rahus nende valitsuse all – M.L. ss 11 j parafraas].“
Selline üldine kirikupalve on hinnaline ja kõige vägevam palve, mille pärast me tuleme ka kokku. Sellepärast on kirik ka palvekoda, sest me peame seal üksmeelselt meie ja kõigi inimeste hädad üheskoos ette võtma, need Jumala ette kandma ja teda armus appi kutsuma. See peab sündima südamest ja täie tõsidusega, et inimeste häda ja vajadused läheksid meile südamesse ja et me paluksime selliselt tõelise kaastundega õiges usus ning usalduses. Kui missal ei toimu sellist palvet, siis oleks parem missa ära jätta. Sest kuidas sobib ihulikult palvekotta kogunemine, millega me näitame, et me peaksime ühiselt kogu koguduse eest appi hüüdma ja paluma, kokku palvete tükeldamise ja jagamisega, nii et igaüks palvetab ainult iseenda eest ning ükski ei mõtle enam teisele ega hooli tema hädast? Kuidas saaks sellist palvet kutsuda kasulikuks, heaks, meeldivaks ja üldiseks või püha päeva ja koguduse kogunemise teoks? Nagu toimivad need, kes enda palvekesi ütlevad, üks selle ja teine teise eest, ning mis ei ole midagi muud kui enesekesksed, isekad palved, mis on Jumalale vastumeelsed.
Kaheteistkümnendaks: üldisest kirikupalvest on jäänud vana harjumuse kohaselt järele üks viide jutluse lõpus, kui loetakse pihivormel ning palutakse kogu kristlaskonna eest. Aga sellega ei ole veel asi tehtud, nagu praegu tavaks ja kombeks on, vaid seda tuleks käsitleda manitsusena palvetada selliste hädade ees kogu missa ajal. Jutlustaja tahab meid sellele üles kutsuda ning esmalt meie pattusid meenutada ja meid alandlikus muuta, selleks et me vääriliselt paluksime. See peab aga lühidalt toimuma, et terve kogudus saaks ise oma pattude üle üheskoos Jumala ees kaevata ning usu ja tõsidusega kõigi eest paluda.
Andku Jumal, et vähemalt kusagil kuulaks mõni kogudus veel sellisel viisil missat ja palvetaks, nii et südamete ühine tõsine hüüd tõuseks koguduse keskelt Jumala ette üles! Millised mõõtmatud voorused ja milline abi võiks sellest palvest tuleneda! Mis võiks kurje vaime rohkem hirmutada? Kas maa peal võiks teist suuremat tegu olla, mis hoiab nii paljusid jumalakartlikke ja toob paljud patused pöördumisele?
Sest kristlikul kirikul pole tõepoolest suuremat, võimsamat jõudu maa peal kõige vastu, mis võib talle osaks saada, kui see üldine kirikupalve. Seda teab kuri vaim väga hästi, mistõttu ta teeb ka kõik, mis võimalik, et seda palvet takistada. Ta laseb meil ilusaid kirikuid ehitada, palju kloostreid rajada, vilet puhuda, lugeda ja laulda, palju missasid pidada ning piiramatult au ja hiilgust taga ajada – selle heaks pole tal millestki kahju. Ta aitab ka tagant, et peaksime sellist tegevust kõige paremaks ja kujutaksime ette, et oleme sellega midagi head teinud. Aga sellega, et selle kõrval läheb üldine, vägev, viljakas kirikupalve kaduma ning jääb sellise eksitustegevuse tõttu tähelepanuta, on ta soovitu saavutanud. Kui palve on maha tehtud, siis ei võta keegi temalt enam midagi ära ega pane ka talle vastu, aga kui ta märkab, et tahame seda palvet pidada, toimugu see siis rookatuse all või sealaudas, ei lubaks ta päris kindlasti sel lihtsalt sündida, vaid ta kardaks seda sealauta palju rohkem kui kõiki suuri, ilusaid kirikuid, torne, kirikukellasid kokku, kus iganes need ka poleks, et neis ometi sellist palvet ei peetaks! Asi pole mitte paikades või hoonetes, kus me koguneme, vaid selles võitmatus palves; selles, et teeme seda ja kanname Jumala ette õigesti ning üheskoos.
Kolmeteistkümnendaks: selle palve väge näeme me sellest, et Aabraham palus vanasti viie linna eest, Soodoma ja Gomorra jne [1Ms 18], ja saavutas selle, et kui seal oleks olnud ka kümme õiget meest, kaks igas linnas, poleks Jumal neid hävitanud. Milline oleks tulemus siis, kui paljud üheskoos südamest tõsiselt ja usalduslikult Jumalat appi hüüaksid? Ka Jaakobus ütleb: „[Armsad vennad – M.L.], palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks! Õige inimese tõhus eestpalve saadab palju korda“ [5:16] (see tähendab: lakkamatu palve, mis palvetab edasi ka siis, kui see, mida ta palub, kohe ei sünni, mitte nagu mõned heitliku meelega inimesed teevad). Ja ta toob selle näiteks prohvet Eelija, kes oli „meiesugune inimene, ent ta palus […], et ei sajaks vihma, ning kolm aastat ja kuus kuud ei sadanud […]. Siis ta palvetas taas ja taevas andis vihma ning [siis kõik muutus viljakaks – M.L.]“ [ss 17 j]. Pühakirjas on palju ütlusi ja näiteid, mis suunavad meid palvetama, aga et see peab alati toimuma tõsidusega ja usus. Nagu ütleb Taavet: „Jumala silmad on vagade peal, ja tema kõrvad kuulevad nende palvet“ [M.L. Ps 33:18 parafraas]. Niisamuti: „Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad, kõigile, kes teda tõemeeli appi hüüavad“ [Ps 145:18]. Milleks ta lisab siia „tõemeeli appi hüüavad“? Aga sellepärast, et ainult suuga pomisemist ei saa nimelt palvetamiseks või appihüüdmiseks nimetada.
Mida peaks Jumal tegema, kui sa tuled siia ainult suu, raamatu või roosikrantsiga ning ei mõtle muule kui sellele, kuidas kõigi sõnadega täielikult lõpule jõuda, nii et kui keegi sinult küsiks, mille eest sa kavatsesid palvetada, ei teaks sa seda ise ka? Sest sa isegi ei mõelnud selle või teise asja Jumala ette kandmisele või soovimisele: sinu ainus põhjus palvetamiseks oli see, et sulle oli tehtud ülesandeks nii ja naa palju palvetada ning sa tahtsid sellest kinni pidada ning selle lõpule viia. Pole siis ime, et äike ja kõu nii palju kirikuid süütavad, sest me teeme selliselt palvekojast pilkekoja ning nimetame seda palvetamiseks, ka siis kui me sisemiselt midagi Jumala ette ei too ega temalt ei soovi. Me peaksime hoopis seda tegema nii, nagu palutakse midagi suurte vürstide ees. Seal ei võeta ette ainult teatud hulga sõnade rääkimist – vastasel juhul arvaks vürst, et nad tahavad teda pilgata või on arust ära –, vaid nad esitavad palve väga lihtsalt, kirjeldavad põhjalikult oma muret ning usaldavad selle tema armu hooleks heas lootuses, et neid võetakse kuulda. Samamoodi peame me teatud küsimusi ka Jumalaga läbi rääkima: juttu tegema oma tungivatest hädadest, need tema armu ja hea tahte hoolde andma ning mitte kahtlema, et neid kuulda võetakse, sest ta on tõotanud selliseid palveid kuulda. Ükski maine valitseja ei ole seda veel kunagi teinud.
Neljateistkümnendaks: me oskame meisterlikult sel viisil paluda, kui me kannatame mõnda ihulikku häda, kui oleme haiged. Siis hüüame me appi püha Christophorust või püha Barbarat või tõotame pühale Jaabobusele sinna või teise paika [palverännakule minna – toim]. Siin näeme tõsist palvetamist, head lootust ja kõiksugu häid palvevorme. Aga kui me missa ajal kirikus oleme, seisame seal nagu pühakute kujud, oskamata midagi öelda või kurta. Siis klõbisevad kivipärlid, krabisevad raamatulehed ja lobiseb suu – rohkemat sellest ei tule.
Kui sa aga küsid, mida sa pead palves ütlema või kurtma, siis seda on kümne käsu või Meie Isa palve põhjal lihtne õppida. Ava silmad ning vaata enda ja kogu kristlaskonna elu, eriti vaimuliku seisuse oma. Siis avastad, kuidas usk, lootus, armastus, kuulekus, kombekus ja kõik voorused on põrmu tallatud, kuidas valitsevad kõiksugu kohutavad pahed, kuidas headest jutlustajatest ja prelaatidest on puudus, kuidas ainult noored, lapsed, narrid ja naised valitsevad. Siis avastad sa, et sellise kohutava Jumala viha puhul tuleks teda küll verepisaratega igal ajal kõikjal paluda! See on enam kui tõsi, et Jumala palumine pole veel kunagi nii vajalik olnud kui praegu ning tulevikus veelgi enam, kuni maailma lõpuni. Kui sellised kohutavad rikkumised ei pane sind kaebama ja kurtma, siis ära lase enda oma seisusest või kuuluvusest, headest tegudest või palvetest petta: sinus ei ole siis mingit kristlikku loomust või olemisviisi, ole sa siis nii õige, kui tahad! Seda kõike on ette kuulutatud, et ajal, mil Jumal on täis ülimat viha ja kristlaskond kannatab kõige suuremas hädas, ei leidu enam eestpalvetajaid ega neid, kes seaks end kaitsvalt meie ette Jumala ees, nagu Jesaja 64 nuttes ütleb: „Vaata, sina vihastasid [meie peale – M.L.] […]. Ei ole ühtegi, kes hüüaks appi […], ennast õhutaks sinust kinni haarama“ [ss 4, 6]. Samuti ütleb Hesekiel 22: „Ma otsisin nende hulgast meest, kes laoks müüri üles ja seisaks minu ees […]; aga ma ei leidnud. Seepärast ma valan oma sajatuse nende peale, teen oma vihatulega neile lõpu“ [ss 30 j]. Nende sõnadega näitab Jumal, kuidas ta tahab, et me talle vastu paneksime ja üksteist tema viha eest kaitseksime, nagu on sageli kirjutatud prohvet Moosese kohta, et ta hoidis Jumalat tagasi oma viha Iisraeli rahva peale valamast.
Viieteistkümnendaks: aga mida teevad need, kes mitte ainult ei arva sellest kristlaskonna õnnetusest midagi, ei tee eestpalveid, vaid naeravad, rõõmustavad selle üle, mõistavad kohut, laimavad, laulavad ja kuulutavad oma ligimese pattusid ning söandavad seejuures ikkagi ilma kõhkluse ja häbita kirikusse minna, missat kuulata, palveid lugeda ja end vagadeks kristlasteks pidada? Nende eest peaks küll topelt paluma, samas kui nende eest, kelle üle nad kohut mõistavad, kellest räägivad ja keda naeruvääristavad, piisab üks kord palumisest. Seda, et tulevikus on selliseid inimesi, kuulutas ette juba teeröövel Kristuse paremal käel, kes teotas teda kannatuses, puuduses ja hädas, ning kõik, kes häbistasid Kristust ristil, kus nad oleksid pidanud teda kõige rohkem aitama.
Ah, Jumal, kui pimedaks, suisa arutuks oleme me, kristlased jäänud! Taevane Isa, millal lõppeb küll viha! Meie ärapööranud aru viib sinnamaani, et me pilkame, naeruvääristame ja mõistame kohut kristlaskonna õnnetuse üle, mille eest palumiseks me kirikusse ja missale koguneme. Kui türklane vallutab linnu, maid ja inimesi, laastab kirikuid, siis leiame, et kristlaskonnale on tehtud suurt kahju. Siis kurdame me häda ning kutsume kuningaid ja vürste üles võitlema. Aga kui usk läheb kaduma, armastus jaheneb, Jumala sõna ei peeta millekski, kõiksugu võimalikud patud valitsevad, siis ei mõtle keegi võitlusele! Paavst, piiskopid, preestrid, vaimulikud, kes peaksid olema selles vaimulikus võitluses hertsogiteks, pealikeks ja salgaülemateks nende vaimulike ja veel hullemate türklaste vastu, on hoopis ise nende türklaste ning kuratliku väesalga vürstideks ja juhtideks asunud, nagu Juudas juutide puhul, kui nad vahistasid Kristuse. See pidi ikka olema keegi apostlitest, piiskop, preester, üks parimatest, kes tegi algust Kristuse tapmisega! Nii võib ka kristlaskonna hävitamine toimuda nende käe läbi, kes peaksid teda kaitsma. Sealjuures on nad nii meeletud, et on valmis türklased ära sööma ning süütavad selleks kodumaja ja lambalauda ning lasevad sel koos lammaste ning kõige sees olevaga maha põleda, samas ikkagi muretsedes hundi pärast põõsas. See on aeg, see on tasu, mille oleme välja teeninud tänamatusega piiritu armu eest, mille on Kristus meile tasuta andnud oma kalli vere, raske töö ja kibeda surmaga.
Kuueteistkümnendaks: vaata, kus on nüüd need jõudeolijad, kes ei tea, kuidas häid tegusid teha? Kus on need, kes jooksevad Rooma, püha Jaakobuse juurde, siia ja sinna? Võta kas või see ainus tegu – missa, vaata ligimese patule ja langusele, halasta tema peale, kurda selle üle, kaeba Jumalale ja palu selle eest! Seda tee ka kõige muude kristlaskonna hädade eest ja eriti ülemate hädade eest, keda Jumal laseb meile kõigile talumatuks kannatuseks ja piinaks nii sügavale langeda ja eksiteele minna. Kui sa teed seda hoolsalt, siis ole kindel, et sa oled üks parimaid võitlejaid ja hertsoge mitte ainult türklaste vastu, vaid ka kuradi ja põrguvägede vastu. Kui sa seda aga ei tee, siis mis kasu oleks, kui sa ka teeksid kõigi pühakute kõiki imetegusid ja kägistaksid iga türklase, aga sind leitaks ikkagi süüdi olevat, et sa ei hooli oma ligimese hädast ja teed sellega pattu armastuse vastu? Kristus ei küsi ju viimsel päeval, kui palju sa oled enda eest palvetanud, paastunud, palverännakutel käinud, seda või teist teinud, vaid kui palju sa oled teistele, kõige vähematele head teinud. Kõige vähemate hulka kuuluvad kahtlemata ka need, kes elavad pattudes ja vaimulikus vaesuses, vangistuses või puuduses, keda on praegusel ajal rohkemgi kui ihulikus hädas olijaid. Seepärast pane tähele: meie enese valitud head teod juhivad meid iseenda juurde ja iseendasse, nii et me otsime ainult enda kasu ja õndsust, aga Jumala käsud suunavad meid meie ligimese poole, et me oleksime teisele kasuks tema õndsuse osas. Nii nagu Kristus palus ristil mitte ainult enda eest, vaid ennekõike meie eest, sest ta ütles: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ [Lk 23:34]. Samamoodi peame ka meie üksteise eest paluma. Sellest mõistavad kõik, et laimajad, õelad kohtumõistjad ja kaasinimeste põlgajad on rikutud, kuri rahvas, kes ei tee muud kui ainult laimavad neid, kelle eest nad peaksid paluma. Sellest pahest ei ole keegi nii sügavalt haaratud, kui need, kes sooritavad enese valitud häid tegusid, säravad inimeste ees ja keda peetakse nende ilusa, variserliku heade tegudega tegelemise pärast kellekski eriliseks.
Seitsmeteistkümnendaks: vaimulikus mõttes sisaldab see käsk veel ülemat tegu, mis haarab inimese kogu loomust. Siin tuleb teada, et sabat tähendab heebrea keeles pidupäeva või puhkust, kuna Jumal puhkas seitsmendal päeval ja katkestas kõik oma teod, millega ta oli loonud. 1Ms 2 [s 3]. Sellepärast andis ta ka käsu, et meie tähistaksime seitsmendat päeva ja katkestaksime tema ees oma tegevused, millega oleme kuuel päeval hõivatud. See sabat on nüüd meie jaoks pühapäevaks muudetud ning teisi päevi kutsutakse tööpäevadeks; pühapäeva kutsutakse puhkepäevaks või pidupäevaks või pühaks päevaks. Kui Jumal tahaks, et kristlaskonna seas poleks muid puhkepäevi kui pühapäev; kui meie hea neitsi ja pühakute kõiki pühasid tähistataks ainult pühapäeval, siis jääksid tööpäeval töötamisega ära paljud kurjad pahed, samuti poleks riigid nii vaesed ja kurnatud. Aga praegu oleme paljude pühadega ära piinatud hingede, ihude ja varade hävinguks – selle kohta võib nii mõndagi rääkida.
Puhkamine või tegude katkestamine toimub kahel viisil, ihulikult ja vaimulikult, mistõttu mõistetakse seda käsku kahel viisil.
Ihulik pühitsemine või puhkamine, millest ülal juttu oli, seisneb selles, et me jätame oma käsitöö ja töö sinnapaika, selleks et kirikusse koguneda, missat pidada, Jumala sõna kuulata ja üheskoos ühel meelel palvetada. See pühitsemine on küll ihulik ega ole enam kristlaskonna jaoks Jumala käsk, nagu ütleb apostel Kl 2: „Ärgu siis keegi mõistku teie üle kohut […] mingi püha […] pärast“ [s 16] (sest need on tulevaste asjade vari, nüüd on tõde täidetud, et igal päeval on püha, nagu ütleb Jesaja 66: „Üks hingamispäev järgneb teisele“ [M.L. Js 66:23 parafraas], nagu ka vastupidi – igal päeval on tööpäev). Ometi on see vajalik ja kristlaskonna poolt seatud ebatäiuslike ilmikute ja tööliste pärast, et ka nemad saaksid Jumala sõna juurde tulla. Sest nagu me näeme, peavad preestrid ja vaimulikud iga päev missat, palvetavad tunnipalveid ja õpivad Jumala sõna uurides, lugedes ja kuulates. Sellepärast on nad ka erinevalt teistest tööst vabastatud, nende eest hoolitsetakse kümnisega, nende jaoks on kõik päevad hingamispäevad, nad teevad iga päev hingamispäeva tegusid ning nende jaoks ei ole tööpäevi, vaid üks päev sarnaneb teisele. Kui me kõik oleksime täiuslikud ja teaksime evangeeliumi peast, võiksime soovi korral iga päev töötada või ka hingamispäeva pidada, kui saaksime. Sest hingamispäeva tähistamine ei ole nüüd enam ei hädavajalik ega nõutav, kui välja arvata Jumala sõna õppimine ja palvetamine.
Vaimulik hingamispäeva pühitsemine, mida Jumal peab eelkõige selle käsuga silmas, ei seisne ainult tegevuse ja käsitöö katkestamises, vaid eelkõige Jumala toimida laskmises meie sees ja iseenda jõust mitte millegi tegemises. Kuidas seda teha? See toimib nii: patu läbi rikutud inimene eelistab ja kaldub kõiksugu pattude poole ning see on nii, nagu ütleb Pühakiri 1Ms 8: „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale“ [s 21], see tähendab kõrkust, sõnakuulmatust, viha, vihkamist, ihnsust, ebavooruslikkust jne, ja summa summarum: kõiges, mida ta teeb ja tegemata jätab, otsib ta rohkem enese kasu, tahet ja au, kui Jumala ja oma ligimese oma. Seepärast on kõik tema teod, kõik tema sõnad, kõik tema mõtted ja kõik tema elu kurjad ning mitte Jumalast.
Kui Jumal nüüd peaks temas toimima ja elama, siis peaksid kõik need pahed ja kurjused kägistatud ning välja juuritud olema, selleks et siin valitseks rahu ning meie teod, sõnad, mõtted ja meie elu lakkaksid, selleks et nüüdsest ei elaks, toimiks ega kõneleks enam meie, vaid Kristus meie sees (nagu ütleb Gl 2 Paulus [s 20]). See ei toimu kaunitel headel päevadel, vaid siin peab loomusele haiget tegema ja haiget teha laskma. Siin tärkab võitlus vaimu ja liha vahel; siin kaitseb vaim end viha, liiderlikkuse, kõrkuse vastu, aga liha soovib naudingut, au ja mugavust. Selle kohta ütleb püha Paulus Gl 5: „Jeesuse Kristuse omad aga on liha risti löönud ühes kirgede ja himudega“ [s 24]. Sellele järgnevad head teod, paastumine, valvamine, töötamine, millest mõned nii palju räägivad ja kirjutavad, kuigi nad ei tea ei nende algust ega lõppu. Sellepärast ütleme me ka paar sõna selle kohta.
Kaheksateistkümnendaks: [hingamispäeva pühitsemine], mille puhul meie teod lakkavad ja Jumal üksi toimib meis, sünnib kahel viisil: esiteks meie enda saavutuste läbi, teiseks teiste ja võõraste poolt sooritatud tegude või algatuse läbi.
Meie enda saavutus toimub ja seda tuleb käsitleda nii, et vaadates esmalt, kuhu meie liha, meel, tahe ja mõtted meid meelitavad, peame neile vastu panema ja mitte järgnema, nagu ütlevad tark mees Srk: „Ära anna järele oma ihadele“ [18:30] ja 5Ms 12: „Ärge tehke […] igaüks seda, mis õige on tema silmis“ [s 8].
Siin peab inimene igapäevaselt palveid kasutama, nagu palvetas Taavet: „Õpeta mulle, Issand, oma teed ja ära lase mul minna oma teed“ [M.L. Ps 119:33, 37 parafraas], ja paljud teised palved, mis on kokku võetud sellesse palvesse: „Sinu riik tulgu“. Erinevaid kiusatusi on nii palju ja erinevaid, lisaks on need kurja mõjul mõnikord nii osavad, salakavalad ja näevad head välja, et inimesel ei ole võimalik end oma teel ise juhtida. Ta peab laskma oma kätel ja jalgadel toimida, usaldama end Jumala valitsuse alla, mitte lootma oma mõistuse peale, nagu ütleb Jeremija: „Ma tean, Issand, et inimese tee ei olene temast enesest“ [10:23]. See on ette antud Iisraeli laste rännakuga läbi kõrbe, kus polnud ei teed, süüa, juua, abi: seepärast kõndis Jumal nende eel, päeval pilvesambana, öösel tulesambana, toitis neid taevast taevamannaga, hoidis nende riideid ja jalanõusid, et need ei rebeneks, nagu me loeme Moosese raamatutest. Sellepärast palume „sinu riik tulgu“, et sa valitseksid meid ja mitte meie ise, sest meis pole midagi ohtlikumat kui meie mõistus ja meie tahe. See on Jumala ülim ja esimene tegu meis ning parim viis oma tegude jätmiseks, kui laseme oma mõistusel ja tahtel puhata ning hingamispäeva pidada ja usaldame end kõiges Jumala hoolde, eriti kui see paistab vaimulik ja ilusalt särav.
Üheksateistkümnendaks: sellele järgnevad ihulikud harjutused, mis peavad tema sügava ja kurja iha puhkama ja hingamispäeva pidama saatma. Selle peame paastumise, valvamise, töötamisega surmama ja vaigistama ning see õpetab meid, miks meil tuleb paastuda, valvata või töötada.
Kahjuks leidub palju pimedaid inimesi, kes suretavad liha – olgu siis paastumise, valvamise või töötamise läbi – ainult sellepärast, et nad peavad neid headeks tegudeks, mille läbi endale teeneid koguda. Seepärast asuvad nad asja kallale ja teevad seda mõnikord nii tõsiselt, et see kahjustab nende ihu ja ajab peast hulluks. Veel suuremas pimeduses elavad need, kes ei kaalu paastumist mitte hulga või pikkuse järgi nagu need, vaid ka toitude järgi: nad on veendunud, et kui nad liha ja muna või võid ei söö, siis aitab see rohkem teeneid koguda. Mõned lähevad veel edasi ning seavad oma paastumise pühakute ja teatud päevade järele: üks kolmapäeval, teine laupäeval; üks püha Barbara päeval teine püha Sebastianuse päeval ja nii edasi. Ükski neist ei otsi paastus midagi rohkemat kui tegu ennast: kui see on tehtud, arvavad nad, et see on hästi tehtud. Ma ei räägigi siin sellest, et mõned paastuvad ka end täis juues või kalast ja muudest toitudest täis süües, et nad tuleksid liha, muna, võid süües odavamalt läbi ning nende paast kannaks ka palju paremat vilja. Sest selline paast ei ole paast, vaid paastu ja Jumala teotamine.
Sellepärast jätan ma igaühele valida oma soovi järele paastu päeva, toidu, hulga, eeldusel, et ta sellega ei piirduks, vaid paneks tähele ka oma ihu: mil määral see on ihades ja isepäine, nii palju laseb ta tal paastuda, valvata ja töötada ning mitte rohkem, isegi kui paavst, kirik, piiskop, pihiisa või kes iganes seda käsib. Paastu, valvamise, töötamise mõõtu ja reeglit ei tohi keegi toidu, hulga või päevade järele seada, vaid lihaliku himu ja kurjuse kahanemise või kasvamise järele. Paastumine, valvamine ja töötamine on ainult selleks seatud, et neid surmata ja summutada. Kui seda himu ei oleks, siis poleks vahet, kas me sööme või paastume, magame või valvame, oleme jõude või töötame – üks oleks sama hea kui teine, ilma igasuguse erinevuseta.
Kahekümnendaks: kui keegi leiab, et kaladest tõuseb tema ihus enam isepäisust kui munadest ja lihast, siis ta söögu liha ja mitte kala. Kui ta leiaks vastupidi, et paastumine ajab ta pea segamini ja hulluks või teeb ta ihule ja kõhule kahju või tal poleks vaja oma ihu isepäisust surmata, siis peab ta paastumise sinnapaika jätma, sööma, magama, puhkama, kuivõrd see tema tervise jaoks vajalik on ja hoolimata sellest, kas see on kiriku, ordu või seisuse seaduste vastu. Ükski kiriku seadus, ükski mistahes ordu seadus ei tohi paastumist, valvamist, töötamist kõrgemale seada või kaugemale sundida, kuivõrd seda on vaja liha ja tema himude summutamiseks või surmamiseks. Kui sellest eesmärgist edasi minna või paastumise, toitude, magamise ja valvamisega üle pingutada rohkem, kui liha suudab kanda või himude surmamiseks vaja on, ja kui inimese loomusele kahju teha, pead segadusse ajada, siis ei tohi küll keegi arvata, et ta oleks häid tegusid teinud või saaks end kiriku või ordu seadustega vabandada. Seda inimest tuleb käsitleda kui kedagi, kes on iseennast hooletusse jätnud ning – kuivõrd see temast sõltub – enesetapjaks muutunud. Sest ihu ei ole antud selleks, et tema loomulikku elu ja tegevust surmata, vaid ainult, et me surmame tema isepäisuse – välja arvatud juhul, kui see on nii tugev ja suur, et ilma loomuliku elu kahjustamise ja piiramiseta ei ole võimalik sellele piisavalt vastu panna. Nagu öeldud, ei tohi paastumise, valvamise, töötamise harjutamisel tähelepanu pöörata ainult tegudele, päevadele, hulgale, toidule, vaid üksnes kõrgile ja himudes vaevlevale Aadamale, et seeläbi tema iha takistada.
Kahekümne esimeseks: sellest näeme, kui targad või rumalad on mõned lapseootel naised ja kuidas peab suhtuma haigetesse, sest rumalad peavad nii rangelt paastust kinni, et nad panevad pigem oma ihuvilja ja ennast ohtu, kui loobuvad paastumast nagu kõik teised. Nad tunnevad südametunnistuse piinu seal, kus selleks pole põhjust, ning kus see oleks asjakohane, ei mõtlegi nad selle peale. See kõik on jutlustajate süü, et paastumisest ainult lobisetakse ja selle õigest kasutamisest, mõõdust, viljast, põhjusest ja eesmärgist ei räägita kunagi. Sellepärast peab laskma haigetel iga päev süüa ja juua, mida nad iganes soovivad. Lühidalt öeldult: kus lõppeb liha isepäisus, seal lõppeb ka põhjus paastumiseks, valvamiseks, töötamiseks, selle või teise söömiseks, ning pole ühtki seadust, mis selleks kohustaks.
Teisest küljest peab tähele panema, et sellest vabadusest ei kasvaks välja hoolimatu laiskus liha isepäisuse surmamise suhtes. Valelik Aadam on piisavalt kaval otsima endale vabastust sellest ja hoiduma ihu või pea kahjustamisest, nagu mõned valjusti kuulutavad ja ütlevad, et paastumine või ihu piitsutamine ei ole ei vajalik ega ka kohustuslik. Nad tahavad varjamatult seda või teist süüa, nagu nad oleksid juba pikka aega paastumist harjutanud, samas kui nad pole seda kunagi proovinudki.
Mitte vähem peaks me hoiduma pahandamast neid, kes peavad vähesest teadlikkusest suureks patuks seda, kui nendega koos nende kombel ei paastuta või ei sööda. Siin tuleb neid sõbralikult õpetada ja mitte neisse põlglikult suhtuda või nimme seda või teist nende ees süüa, vaid osutada põhjustele, miks see on õige, ja suunata ka neid rahulikult sellele arusaamisele. Kui nad jäävad kangekaelseteks ja ei lase endale midagi öelda, siis tuleb neil minna lasta ja teha nii, nagu nad õigeks peavad.
Kahekümne teiseks: teise saavutuste vormiga, mis lähtub teistest inimestest, on tegemist siis, kui inimesed või kuradid meid solvavad, meie vara ära võtavad, ihu haigeks teevad ja au röövivad ning kui see kõik meid vihaseks, kannatamatuks ja rahutuks muudab. Jumala tegu valitseb meis tema tarkuse, mitte meie mõistuse järele; tema puhtuse ja vooruslikkuse ja mitte meie liha isepäisuse järele – sest Jumala tegu on tarkus ja puhtus, meie tegu on rumalus ja roojasus ning need peavad hingamispäeva pidama. Meis peab ka valitsema tema rahu ja mitte meie viha, kannatamatus ning rahutus, sest ka rahu on Jumala tegu, rahutus aga meie liha tegu, mis peab hingamispäeva pidama ja surema. Selliselt peame me kõikjal vaimulikku hingamispäeva pidama, laskma meie tegudel puhata ning Jumalal meis toimida.
Jumal saadab meile mitmesuguseid kiusatusi kaela, mis meid vihastavad; palju kannatusi, mis muudavad kannatamatuks; viimaks ka surma ja maailma alanduse, et selliseid tegusid ja vana Aadamat meis surmata. Sellega ei soovi ta midagi muud kui viha, kannatamatust ja rahustust välja ajada ning tema teoni jõuda, mis on rahu meie sees. Nii ütleb Jesaja 28: „Ta teeb võõrast tegu, selleks et toimetada enda tegu“ [M.L. s 21 parafraas]. Mida see tähendab? Ta saadab kannatusi ja rahutust selleks, et meid õpetada kannatlik olema ja rahu pidama, ta laseb meil surra, et ta saaks meid elavaks teha, nii kaua kui inimene muutub harjutades nii rahulikuks ja vaikseks, et miski teda enam ei kõiguta, mingu tal siis hästi või halvasti, kas ta sureb või elab, kas teda austatakse või häbistatakse. Siis elab üksnes Jumal meis ise ja siin pole enam mingit inimese tegu. See on siis õige hingamispäeva pidamine ja pühitsemine. Siis ei juhi inimene end enam ise, ta ei himusta midagi ega kurvasta millestki, vaid Jumal ise juhib teda. Siin valitsevad vaid jumalik rõõm, ja rahu koos kõigi muude tegude ning voorustega.
Kahekümne kolmandaks: ta hindab neid tegusid nii kõrgelt, et ta ei käsi mitte ainult hingamispäeva pidada, vaid ka pühitseda või pühaks pidada. Sellega ütleb ta, et meie jaoks pole midagi hinnalisemat kui kannatamine, suremine ja kõiksugu ebaõnn, sest need on pühad ja pühitsevad inimest tema tegudest Jumala teo jaoks, nii nagu kirikuhoone on loomulikust kasutusest võetud ja pühitsetud jumalateenistuse jaoks. Sellepärast peab ta neid pühadeks pidama, olema rõõmus ja Jumalat tänama, kui need talle osaks saavad. Sest kui need sünnivad, siis teevad nad ta pühaks, nii et ta täidab seda käsku ja saab õndsaks, ning need lunastavad ta tema patustest tegudest. Seepärast ütleb Taavet: „Kallis on Issanda meelest tema vagade [=pühade – M.L.] surm“ [Ps 116:15].
Selleks et meid selles osas julgustada, ei ole ta meile andnud mitte ainult seda püha tähistada (sest meie loomus sureb ja kannatab vastumeelselt ning tema jaoks on kibe hingamispäev, kui tema enda teod peavad puhkama ja surnud olema), vaid on trööstinud meid ka Pühakirjas mitmesuguste sõnadega ja öelnud Ps 91: „Mina olen ta juures ahastuses“ [s 15]. Samuti Ps 34: „Õiget on õnnetusi palju, ent Issand vabastab tema neist kõigist“ [s 20].
Sellele lisaks on ta andnud meile vägeva, võimsa näite: oma ainsa armsa Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda. Ta seadis sabatil kogu hingamispäeva hauda, hülgas kõik tema teod ja täitis esimesena selle käsu, kuigi see ei olnud talle vajalik: meile lohutuseks, et me oleksime ka kõiges kannatuses ja surmas vaiksed ning rahulikud. Nagu Kristus on pärast puhkamist ja hingamispäeva pühitsemist üles äratatud ning elab ainult Jumalas ja Jumal temas, nii tõstetakse ka meid vana Aadama surmamise läbi, mis sünnib täielikult alles loomuliku surma ja mahamatmise läbi, Jumala juurde, et ta elaks ja toimiks meis igavesti. On kolm asja, mis määravad ära kõik inimese teod: mõistus, iha ja vastumeelsus. Neid tuleb nende kolme harjutuse läbi, mis on Jumala valitsemine, enda piitsutamine, solvangud kaasinimeste poolt, lämmatada. Selliselt peavad need vaimulikult Jumala ees hingamispäeva pidama ja tema tegudele ruumi tegema.
Kahekümne neljandaks: sellised teod ja kannatused peavad aga sündima usus ja heas lootuses jumalikule heatahtlikkusele, selleks et kõik teod – nagu öeldud – jääksid esimesse käsku ja ususse ning et usk nendes kasvaks ja tugevneks. Selle pärast on kõik muud käsud ja teod sisse seatud. Vaata, milline kaunis kuldne ring moodustub iseenesest neist kolmest käsust ja teost ning kuidas esimesest käsust ja usust voolab välja teine ning edasi kolmas, kolmas aga voolab siis teise läbi tagasi esimesesse. Esimene tegu tähendab uskumist, südame head kalduvust Jumala poole ja kindlat lootust tema peale. Sellest voolab välja teine hea tegu: Jumala nime kiitmine, tema armust tunnistamine, temale ainsana au andmine. Sellele järgneb kolmas: jumalateenistus palve, jutluse kuulamise, Jumala heategude kiitmise ja tähele panemisega, lisaks enesepiitsutamisega, et oma lihast võitu saada.
Kui kuri vaim märkab sellist usku, sellist Jumala austamist, sellist Jumala teenimist, siis märatseb ta ja hakkab kiusama, ründab ihu, vara, au ja elu; laseb haigustel, vaesusel, häbil ja surmal meile osaks saada, mida Jumal lubab sündida ja määrab. Vaata, siin algab teine tegu või selle kolmanda käsu teine hingamispäeva tähistamine – see paneb usu nagu kulla tules väga karmilt proovile. Suur asi on hea lootus Jumala peale, vaatamata sellele, et ta saadab meile surma, häbi, haigust, vaesust, ja tema armuliseks isaks pidamine sellist viha pilti nähes, mis on kolmanda käsu puhul vajalik tegu. Kannatus sunnib siis usku Jumala nime appi hüüdma ja teda sellises kannatuses kiitma. Nii jõuab ta läbi kolmanda käsu jälle teise käsu juurde ning jumaliku nime appi hüüdmise ja tema kiitmise läbi kasvab usk, saab endast teadlikuks ning kasvab kolmanda ja teise käsu kahe teo läbi. Ta läheb välja tegudesse ja pöördub tegude läbi taas tagasi enda juurde, nagu päike tõuseb ja laskub ning tõuseb siis jälle uuesti. Sellepärast võrreldakse Pühakirjas päeva rahuliku eluga tegudes, ööd aga kannatustega raskustes. Usk elab ja toimib niimoodi mõlemas, läheb välja ja pöördub tagasi, nagu ütleb Kristus Jh 9 [s 4].
Kahekümne viiendaks: seda heade tegude korda järgivad ka meie palved Meie Isa palves. Esimene on see, et me ütleme: „Meie Isa, kes sa oled taevas“. Need on usu esimese teo sõnad, mis ei kahtle esimese käsu järel, et tal on armuline Jumal ja taevane Isa. Teine on: „Pühitsetud olgu sinu nimi“. Sellega soovib usk, et Jumala nime, kiitust ja au ülistataks ning hüüab neid kõigis hädades appi, nagu ütleb teine käsk. Kolmas on: „Sinu riik tulgu“. Sellega palume me õige sabati ja selle pidamise, vaikse rahu eest oma tegudest, selleks et ainult Jumala tegu meis toimuks ning Jumal valitseks meie sees nagu enda riigis, nagu ta ütleb: „Sest ennäe, Jumala riik on juba teie seas!“ [Lk 17:21]. Neljas palve kõlab: „Sinu tahtmine sündigu“. Selles palume me, et peaksime ja täidaksime teise käsutahvli seitset käsku, milles toimub usu harjutamine ligimese suhtes, nagu seda nendes kolmes Jumala suhtes harjutatakse. Üks on palved, mis sisaldavad sõnu „sa, sinu, sinu, sinu“, sest nad otsivad seda, mis kuulub Jumalale. Ülejäänud ütlevad kõik „meie, meid, meie jne“, sest neis palume me oma vara ja oma õndsuse eest.
Sellega oleme Moosese esimesest käsutahvlist rohkelt rääkinud ning üldjoontes lihtsatele inimestele ülimaid häid tegusid näidanud.
[1] Sks testament – lepingu kui sellise tähenduses, edaspidine sõnamäng eesti keeles on parem ’testamendiga’ (toim).
Originaal: Von den guten Werken, 1520. Tõlgitud väljaandest WA 6, lk 196-276. Tõlkinud Kadri Lääs, toimetanud Urmas Nõmmik. Teksti 1. osa ilmus 14. juuli Kirik & Teoloogias, 3. osa ilmub 28. juuli Kirik & Teoloogias.
Martin Luther (1483–1546), dr. theol., oli Wittenbergi ülikooli piibliseletuse professor ja kiriku reformaator.
