Saksamaal Greifswaldi ülikooli arhiivis hoitakse kirja,[1] mis saabus 6. detsembril 1918. aastal. Kirja saatis Tartu ülikooli usuteaduskonna dekaan professor Karl Gustav Girgensohn (1875–1925).
Karl Girgensohn sündis Saaremaal Kaarma koguduse õpetaja peres, kuid üles kasvas Viljandimaal Karksis, kuhu tema isa kogudust teenima kutsuti. Pärast Tartu gümnaasiumi lõpetamist õppis Girgensohn usuteadust Tartu ja Berliini ülikoolis. Alates 1903. aastast oli ta ametis Tartu ülikooli usuteaduskonnas, kus temast kujunes Tartu religioonipsühholoogia koolkonna rajaja. Peale selle oli ta ülikooli koguduses nii organistiks kui abiõpetajaks; Berliini ülikool valis ta oma audoktoriks. 1908. aastal laulatati ta Nelly von Oettingeniga, kelle onu oli usuteaduse professor Alexander von Oettingen.
1914. aastal algasid keerulised ajad. Puhkes maailmasõda ja Vene riik alustas baltisaksluse süstemaatilist hävitamist.[2] 1917. aasta revolutsioonid muutsid olukorra veelgi ebakindlamaks. Erilist lootust ei pakkunud baltisakslastele ka Eesti vabariigi väljakuulutamine, kuna endine eelistatud seisus võis tunda end ikka parimal juhul vaid sallitud vähemusena. Polnud siis ime, et 1918. aasta Saksa okupatsiooni tervitasid baltisakslased lausa sinisilmse vaimustusega. Paraku oli rõõm üürike – sügisel loobus troonist ka Saksa keiser.
Kui prof Girgensohn juhuslikult Tartu Raekoja platsil oma täditütre väimehe Arnold Habichtiga[3] kohtus, vahetasid nad mõtteid lootusetu poliitilise olukorra üle. Girgensohn lõpetas märkusega: „See tuleb sellest, et me jonnakalt ainult saksa ja mitte inglise poliitikat oleme ajanud.“ Habichtile oli mõte ootamatu, kuid tunnistas selle siiski tõeseks. Sel hetkel ei teadnud veel kumbki, et järgmisel korral kohtuvad nad juba hoopis teistsuguses olukorras.[4]
22. detsembril 1918. a marssisid Tartu linna punased väeosad. Seda oligi karta, sest Punaarmee oli iga päevaga Tartule lähemale jõudnud. Ka kommunistide viha kristlaste vastu ei olnud saladus. Seepärast arutati elavalt, kas vaimulikel oleks mõistlikum põgeneda või püsida ustavalt oma koguduse juures.
Tartu ülikooli koguduse õpetaja dr Traugott Hahn[5] ei soovinud kedagi tema valiku pärast hukka mõista, sest olukorrad on erinevad. Ta ise ei kartnud aga midagi rohkem kui jääda rumalasse „palgalise” olukorda.[6] 8. detsembri õhtul 1918 kirjutas ta oma vennale[7] järgmised sõnad: „Kardan nagu teisedki, jääda Jh 10,13 alla. // Mul on alati kõrvus pastor Needra[8] sõnad aastast 1905: „Kui evangeelium ei ole meie jaoks väärt kõike, siis pole see midagi väärt. Kui evangeelium pole väärt seda, et me selle nimel laseks valada oma verd, siis ei kõlba see millekski.” Või õigemini: Kui me pole valmis evangeeliumi tunnistajatena oma elu ohverdama, siis me näitame, et see pole meile küllalt väärtuslik. // Kui kauaks jään ma oma kirikusse, koguduse keskele ja pastoraati? – 2Sm 10,12.[9]”
Kommunistid tapsid Traugott Hahni 14. jaanuaril 1919. a koos mitme ametivennaga Tartu krediidikassa keldris. Paljud teised olid aga valinud põgenemise tee.
Põgenemise kasuks otsustas ka 43-aastane Karl Girgensohn. Ta läks koos naise ja nelja lapsega. Vanemast pojast sai hiljem arstiteaduse professor. Karlist endast sai aga 1919. aastal Greifswaldi ülikooli korraline professor. 1921. aastal avaldas ta oma peateose „Der seelische Aufbau des religiösen Erlebens, Eine religionspsychologische Untersuchung auf experimenteller Grundlage“. 1922. aastast kuni surmani 1925. a jätkas Girgensohn tööd Leipzigi ülikooli süstemaatilise usuteaduse korralise professorina.
Järgnevalt saate tõlgituna lugeda Karl Girgensohni kirja.
*
sisse tulnud 6. dets 1918 kell 6 pärastlõunal[10]
Prof. D. Karl Girgensohn
Tartu (Liivimaa)
Tiigi tn 27 5
26.11.18
Kõrgesti austatud härra salanõunik,
Lubage mul täna järgneva järelepärimisega Teie poole pöörduda.
Iga päevaga saab selgemaks, et saksa ülikooli edasikestmisega ei saa siin enam arvestada. Samuti saab selgeks, et saksa okupatsiooni päevad lähenevad oma lõpule. Seeläbi oleme meie, baltisaksa professorid, seatud teelahkmele. Paigale jäädes me vaevalt suudame sakslust sel määral alal hoida kui enne sõda. Me peame vähehaaval nõustuma eesti-vene-inglise püüdlustega, millega aga läheb kahtlematult meie laste jaoks kaotsi emakeele pühadus ja rahvuskuuluvus. Tuleb lisada, et kohe peale saksa vägede lahkumist saabub ülimalt kriitiline silmapilk. Kui Jumal tahab, võtavad eesti erakonnad ohjad enda kätte. Kui seda aga ei juhtu, siis oleme välja antud mitte ainult lihtsalt tavalisele korratule pööblivalitsusele, vaid läbinisti jõhkrale, kasvatamatule ja sealjuures fanaatilisele pööblivõimule, mis on igale sakslasele kibe vaenlane.
Järelikult tekib meil tõsine probleem, kas me ei peaks kaaluma teistsugust hüpet tundmatusse ja koos saksa vägedega lahkuma maalt põgenikena koos naise ja lapsega. Me ei salga, et ka Saksamaal seisavad tõenäoliselt ees väga pimedad ja tõsised, rahutud päevad. Siiski on seal täiesti teistsugune rahvas – see ületab raskused. Ja ennekõike on see ka meie rahvas, millega me tahame jagada mitte ainult tema õnne, vaid ka ebaõnne.
Kulgeb taganemine siin rivikorras, siis saame vähemalt sularaha kaasa võtta. Seda ei jätku siiski kauaks. Seetõttu soovime leida Saksamaal kiiresti mingi töövõimaluse. Kas oleks mõeldav, et ma leiaksin rakendust oma tegelikul erialal? Ma koliksin meelsasti oma perega esmajoones ühesse neist võrdlemisi odavast, väikesest, valdavalt põllumajandusliku ümbruskonnaga põhjasaksa ülikoolilinnast, nimelt Rostocki või Greifswaldi, et seal oma mahukat religioonipsühholoogia käsikirja lõpuni viimistleda. Tohin ma enam-vähem sõbraliku ja külalislahke vastuvõtuga arvestada? Kas mulle lubataks ilma tseremooniata külalise kombel eradotsendina otsekohe õppetegevuse juurde asuda kuni ma mingi töökoha leian?
Kas ma tohin selles olukorras Teie sõbralikku nõu paluda? See pole mulle kerge, kuna enne sõda oleme kolleegidega Reich’is ühendust pidanud kindlustatud ja lugupeetud positsioonilt, nüüd aga otsime uut teed abipalujatena. Aga et Jumal on mind nõnda juhatanud, ei saa ma teisiti, kui erialakaaslaste abivalmistust paluda.
Oleksin väga tänulik kiire vastuse eest, sest praegu on iga päev hinnas. Kui ülikooli valitsus on juba laiali saadetud, on väljasõiduloa ja teiste paberite saamine palju keerulisem. Vähem ebavajaliku omandi energilist likvideerimist ei taha ma ka meelsasti enne ette võtta kui käes on kindel otsus: me peame kohe teele asuma. Minu telegrammi aadress käib kuni 6. detsembrini ülikooli valitsuse kaudu A. O. K. 8 alt, kirja on ka parem saata sellele aadressile. Valitsuse pikema püsimisega ei saa kahjuks kindlasti arvestada.
Suurima austusega tervitades,
Teie väga ……. Carl Girgensohn.
[1] Archiv dr Ernst-Moritz-Arndt-Universität. Theologische Fakultät. I-108, leht 129.
[2] Lugemissoovitus: Aadu Must, Muutugu ja kadugu! Baltisakslased ja Esimene maailmasõda. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016.
[3] Arnold Habicht oli Tartu Pauluse koguduse õpetaja.
[4] Arnold Habichti mälestused.
[5] Gotthilft Traugott Hahn sündis 13. veebruaril 1875 Rõuges kirikuõpetaja Elieser Traugott Hahni peres. Ta õppis usuteadust Tartu ja Göttingeni ülikoolis ning kaitses doktorikraadi Rostocki ülikoolis. Aastatel 1899–1902 oli ta Tallinna Oleviste koguduse abiõpetaja ning alates 1902. aastast Tartu ülikooli koguduse õpetaja, ühtlasi usuteaduskonna õppejõud: 1902–1909 kirikuloo eradotsent ja 1909–1919 praktilise usuteaduse professor. Ta hukati Tartu Krediidikassa keldris 14. jaanuaril 1919. a.
[6] Jeesus ütleb (Jh 10:11–13): „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali –, ta on ju palgaline ega hooli lammastest.”
[7] Traugotti vend Hugo Hahn oli samuti kirikuõpetaja. Hugo otsustas põgeneda ja temast sai hiljem Saksi kiriku piiskop Dresdenis.
[8] Andrievs Niedra (4. veebruar 1871–24. september 1942) oli Läti ühiskonnategelane, vaimulik, kirjanik ja poliitik.
[9] Viidatud tsitaat Teisest Saamueli raamatust kõlab järgnevalt: „Ole julge, ja olgem vahvad oma rahva ja oma Jumala linnade eest! Tehku siis Issand, mis tema silmis hea on!”
[10] Archiv dr Ernst-Moritz-Arndt-Universität. Theologische Fakultät. I-108, leht 129.
Kristjan Luhamets (1980) on EELK Tartu Pauluse koguduse õpetaja ja Tartu praostkonna abipraost.
Tänases numbris:
Johan Kõpp, Kiriku ja riigi vahekord.
Katri Aaslav-Tepandi, Eesti koguduste saadikute I Kirikukongress 31. mail ja 1. juunil 1917. Suurte sündmuste hoovuses.
Ants Tooming, Kõne Tartu Pauluse kirikus EELK 100 kongressi avajumalateenistusel 26.5.2017.
