Arvamused

In memoriam: silmapaistev oikumeenilise liikumise edendaja ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna külalisprofessor õp dr Günther Gassmann (1931–2017)

Foto: õp dr Günther Gassmann, Pergamoni metropoliit John (Zizioulas) ja peapiiskop Desmond Tutu (vasakult paremale) usu ja kirikukorra komisjoni 5. konverentsil Santiago de Compostelas (3.–14.8.1993). ©Peter Williams/WCC

Aasta alguses lahkus 85 aasta vanuses Günther Gassmann (algupäraselt Gaßmann), kes pikaaegse Tartu Ülikooli oikumeenilise teoloogia külalisprofessorina väärib avalikku meenutamist ja tänu ka Eestis. Külalisprofessorina õpetas ta Tartu teoloogiatudengeid esimest korda 1997. aasta kevadel.

1995. aastal oli Gassmann siirdunud pensionile, sellega lõppes 11 aastat väldanud tegevus Kirikute Maailmanõukogu (KMN) keskuses Genfis usu ja kirikukorra komisjoni direktorina. Komisjon koordineerib tähtsaimat üleilmset kirikutevahelist teoloogiliste kõneluste protsessi, milles osalevad erinevad protestantlikud, õigeusu ja katoliku kirikud.

Genfist lahkumise järel sai alguse Gassmanni pea kaks aastakümmet väldanud tegevus loengupidajana mitmel pool maailmas, milles väljendus soov tutvustada uuele põlvkonnale oikumeenilist liikumist ja innustada neid selles osalema. 1995–2004 oli Gassmann Distinguished Visiting Professor Gettysburgi Luterlikus Seminaris Ameerika Ühendriikides, õpetades luterlikke usutunnistuskirju ja oikumeenilist teoloogiat. Lisandusid Eesti külastused allakirjutanule teadaolevalt vähemalt kuuel õppeaastal: ikka ja jälle oikumeenika kursused TÜ usuteaduskonnas, aga ka laiemale huviliste ringile suunatud koolitus luterliku identiteedi allikatest, põhielementidest ja mõjust EELK Usuteaduse Instituudis aastal 2006. Oikumeenilise teoloogia külalisõppejõuna tegutses Gassmann väga kõrge vanuseni. Seda lisaks Eestile ka Itaalias, Slovakkias, Lätis ja ilmselt mujalgi. Viimaseks jäänud loengusari Tartus toimus alles vähem kui nelja aasta eest.

KMN-i peasekretäri õp dr Olav Fykse Tveiti põhjalikus järelhüüdes iseloomustatakse Gassmanni „silmapaistva teoloogi ja oikumeenikuna, kes kujundas usu ja kirikukorra komisjoni tööd 11 aastat“. See oli aeg, mil koguti ja analüüsiti kirikute tagasisidet komisjoni poolt välja antud esimesele kirikute õpetuste teoloogilist ühisosa selgitavale dokumendile „Ristimine, armulaud ja amet“ (nn Lima dokument, 1982). Gassmanni ajal toimusid ka usu ja kirikukorra komisjoni multilateraalsed uurimisprotsessid teemadel apostlik usk ning kirik ja maailm. Bilateraalselt olid Gassmanni tähelepanu all iseäranis üleilmsel tasandil dialoogid luterlaste ja anglikaanide, aga ka luterlaste ja katoliiklaste vahel. Gassmanni iseloomustas kirg otsida ja leida kirikute teoloogilist ühisosa ja seda nii mitme kui kahe osapoolega kõneluste käigus. Olulisim sündmus Gassmanni tegevusperioodi ajal KMN-i keskuses oli 1993. aastal toimunud usu ja kirikukorra komisjoni 5. maailmakonverents Santiago de Compostelas. Esiletõstmist väärib tema tähtis roll eklesioloogiateemalise uurimisprotsessi käivitamisel, mille tulemusena avaldati 2013. aastal omamoodi järg nn Lima dokumendile – „The Church: Towards a Common Vision“ (Kirik – teel ühise visiooni poole).

Fykse Tveit kirjutab, et KMN ja oikumeeniline liikumine on kaotanud Gassmanni näol inimese, kel oli väga hea huumorimeel ja võime luua keerulistes vestlussituatsioonides head ja sõbralikku õhustikku. Gassmanni ei iseloomustanud teoloogina mitte üksnes akadeemiline tõsidus, vaid ka kiriklik-pastoraalne tundlikkus. Olles ka ise ordineeritud kirikuõpetajaks, aitas Gassmann neis erinevais paigus, kus oli ta kodu, pidada kohalikus koguduses jumalateenistusi. Teda jäävad leinama abikaasa Ursula ja kolm poega.

Gettysburgi Seminari järelhüüdes iseloomustab õp prof dr Mark Oldenburg oma endist kolleegi sõnadega: „Günther oli suurepärane teadlane, pühendunud õppejõud, kogenud administraator, vaimukas kaaslane ja andekas džässpianist“. Seminari president Michael Cooper-White’i meenutab Gassmanni „rahvusvahelise teoloogilise trubaduurina“, kes oli seminarile õnnistuseks oma šarmantse vaimu ning avarate oikumeeniliste ja globaalsete perspektiividega.

Saksamaa Ühinenud Evangeelse Kiriku (VELKD) kirikuvalitsuse juhataja ja Evangeelse Kiriku Saksamaal (EKD) asepresident Horst Gorski väljendab perekonnale saadetud kaastundekirjas kirikute sügavat tänu Gassmanni elutöö eest kiriku ühtsuse teenistuses. Ta iseloomustab Gassmanni teoloogina, kes seadis igatsuse kiriku ühtsuse järgi kõrgemale isiklikest kutsealastest ambitsioonidest ja suutis sellega innustada inimesi üle kogu maailma.

Gassmann sündis 15. augustil 1931 Frankenhausenis Tüüringis. Ta õppis teoloogiat Heidelbergi ja Oxfordi ülikoolides. Olulisimaks õpetajaks kujunes Heidelbergi süstemaatiline teoloog Edmund Schlink, üks ametlikest luterlikest vaatlejatest II Vatikani kirikukogul. Schlinki õhutusel ja juhendamisel kaitses Gassmann 1962. aastal Heidelbergis doktorikraadi uurimusega „Das historische Bischofsamt und die Einheit der Kirche in der neueren anglikanischen Theologie” (ajalooline piiskopiamet ja kiriku ühtsus uuemas anglikaani teoloogias). 1959–1969 töötas Gassmann Heidelbergi Ülikooli Oikumeenia Instituutis, kus habiliteerus 1972. aastal uurimusega „Konzeptionen der Einheit in der Bewegung für Glauben und Kirchenverfassung” (ühtsuse kontseptsioonid usu ja kirikukorra liikumises). 1969–1976 töötas Gassmann uurimisprofessorina Prantsusmaal, Luterliku Maailmaliidu ja Strassbourgi Ülikooli evangeelse usuteaduskonnaga lähedalt seotud Strasbourg’i Oikumeenia Instituudis. Instituudi järelhüüdes rõhutatakse, et suuresti just tänu Gassmannile omandas instituut Luterliku Maailmaliidu oikumeenilistes dialoogides silmapaistva rolli. Järgnesid 8-aastane periood Ühinenud Evangeelse Luterliku Kiriku (VELKD) kirikuvalitsuse juhatajana Hannoveris ning paar aastat Luterliku Maailmaliidu teoloogilise uurimustöö osakonna asedirektorina Genfis. Omamoodi kulminatsioonina tulidki siis juba nimetatud aastad KMN usu ja kirikukorra komisjoni direktorina Genfis.

Gassmanni arvukatest publikatsioonidest olgu tõstetud esile veel kaks inglise keeles kirjutatud uuemat raamatut: koos Scott Hendrixiga kirjutatud õpik „Fortress Introduction to the Lutheran Confessions” (1999, „Fortressi sissejuhatus luterlikesse usutunnistuskirjadesse”), mida nii Tartu kui Tallinna usuteaduskondades on kasutatud õppekirjandusena; peaautor on Gassmann ka koostöös Duane H. Larsoni ja Mark W. Oldenburgiga koostatud teatmeteosele „Historical Dictionary of Lutheranism” (2007, „Luterluse ajalooline sõnaraamat”). Ka olgu osutatud Edmund Schlinki valitud teostele „Schriften zu Ökumene und Bekenntnis” (5 kd, 2004–2010, „Kirjutised oikumeeniast ja usutunnistusest”), mille üks väljaandjatest Gassmann oli ja mis hakkasid möödunud aastal ilmuma ingliskeelses tõlkes: „Edmund Schlink Works: Ecumenical and Confessional Writings”.

Käesoleva mälestusartikli koostaja tundis Günther Gassmanni isiklikult üksnes põgusalt. Tartu usuteaduskonna oikumeenika kursuse õpetamine oli 2010. aasta paiku tulnud minu vastutuse alla. Olin rõõmus, et Gassmann jätkas 2011 ja 2013 – nii nagu oli teinud kevadel 2009 – Tartusse tulemist. Küllap mäletavad teda sellest ajast nii enamik Tartu kolleege kui ka päris hea hulk vilistlasi. Ta ei vastanud klišeelikule kujutlusele saksa professorist. Välimuselt ja riietuselt paistis ta ehk pigem vana Oxfordi džentelmenina (eks tudengitega kõneleski ta ju peamiselt inglise keelt). Oma olekult oli ta äärmiselt lihtne, sõbralik ja hea huumoriga. See, et ja mil määral see meie keskel viibiv väike hall vanamees on oikumeenilise liikumise elav ajalugu, ei jõudnud meile toona ilmselt päriselt kohale.

Meelde on jäänud paar-kolm ühist lõunasööki ja vestlust oikumeenilise liikumise käekäigu üle nii üleilmselt kui Euroopas, aga ka tendentside üle uuemas oikumeenilises teoloogias. Günther Gassmann kehastas suurepärasel ja inspireerival moel seda oikumeenilise liikumise vaimu, mis sai olulise tõuke II Vatikani kirikukogult. See on arusaam oikumeeniast, kus peahuvi on konsensuse ja ühisosa otsimisel. Tänapäevast oikumeeniliste suhete seisu, aga ka oikumeenilist teooriat iseloomustab kindlasti ja õigusega ka kriitiline teadvus nn konsensus-oikumeenia piiridest ja sellest tingitud katsed mõtestada oikumeeniat ja oikumeenilist liikumist pisut teisiti. Gassmanni isik ja tegevus peegeldasid tema sügavat rõõmu kirikute avanemisest üksteisele, liikumisest üksteise poole ja lootust selle jätkumisele. Oikumeenilisele avatusele vastutustundlikku kristlikku alternatiivi kindlasti ei olegi – isegi kui selle mõistmise ja kujundamise katsed võivad liikuda täna vahel ka mõnevõrra teisiti kui tema nägemuses.

Günther Gassmann suri 11. jaanuaril 2017 Tutzingis Baieris. Tema otsus jagada oma teoloogilist mõtlemist ja ülirikkalikku oikumeenilist kogemust ja teadmist ka Eesti üliõpilastega andis põhjuse meenutada teda ajakirjas Kirik & Teoloogia. Ja teha seda põhjalikumalt, kuna teadsime temast seni üpris põgusalt. Günther Gassmanni jäädakse mäletama ka Eestis – Tartu ja Tallinna usuteaduskondades ning küllap kõikjal, kus tema endised üliõpilased täna tegutsevad.

 

Loe lisaks:

Günther Gassmanni ettekandeid „What is Faith and Order?“ (1995) ja „The Radical Transformation of Church History by the Ecumenical Movement“ (2004).

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English