Oleme väikses teoloogiaringis lugenud Lutherit, pöördudes siis tagasi Platoni, Aristotelese ja Augustinuse juurde. Plaan on liikuda vaikselt kaasaja suunas, käies läbi olulisemaid teolooge (kuid kõrvale toeks ka filosoofe). Mis oleks Teie meelest viis autorit, kellest kindlasti mööda minna ei saa?
Marju Lepajõe (ML): Huvi kaasaja vastu võib tõesti aeg-ajalt tekkida. Sellega ei ole mõtet võidelda. Ent vahepeal oleks ehk hea ennast hoopis testida: näiteks võtta mõni Lutheri-aegne populaarne teoloogiakäsiraamat ja küsida, kas seni tehtud töö põhjal on selline teadmiste kompendium üldjoontes mõistetav; kas sealsete seisukohtade päritolu on läbinähtav. See näitab kätte lüngad. Väga sobiv oleks vahekokkuvõtteks Johann Altenstaigi (Altensteigi) teoloogiamõistete leksikon „Vocabularius theologie“ (Hagenaw, 1517), mis oli mõeldud õppevahendiks gümnaasiumidele ja ülikoolidele. Võiks võtta sealt näiteks märksõna „Deus“ (f. LXIII‒LXIV) ja see läbi analüüsida. Foliant on Tartu Ülikooli raamatukogus olemas, aga on ligipääsetav ka võrkudes.
Ladinakeelses teoloogias süveneb pärast Augustinust raskemeelsus. Võib-olla see põhjani maitsta, et vaim hakkaks jälle igatsema tunnetust. Aktuaalne on Sevilla Isidoruse „Sünonüümid“ (Synonyma de lamentatione animae peccatricis), Canterbury Anselm. Pärast sellist raskemeelsuse kadalippu on Petrus Lombarduse „Sententiae“ ja Aquino Thomas puhas nauding. Kellel aga talv on olnud niigi muserdav, sellele võib soovitada liikuda mööda kreeka teolooge: valida Joannes Klimakose „Redel“ (Klimax) või Pseudo-Makariose homiiliad. Kui pühenduda pikemalt Origenesele ja Pseudo-Dionysios Areopagitale, tulevad pärast kergemalt rõõmud Maximus Confessorist ja Gregorios Palamasest.
Teoloogia ajalugu püütakse teha paratamatult lineaarseks koos vajalike verstapostidega, aga ta on väga keeruline spiraal – ja seegi pole vist päris õige. Huvitav oleks teada, millise kujundiga Toomas Paul seda kirjeldaks. Üks viljakas ja värske tee teoloogia ajalugu tundma õppida võiks mu meelest minna läbi keskaja ja varauusaja raamatukogude kataloogide, mida on päris palju publitseeritud. Uuemast ajast võiks võimalikult põhjalikult tundma õppida kogu Friedrich Schleiermacheri pärandit. Muide, suurepärane teejuht, Schleiermacheri teoste väljaandja Simon Gerber Berliinist tuleb maikuus Tartusse külalisloenguid pidama.
Platonit lugedes (just Menon ja Theaitetos) sumbus meie arutelu apooriasse. Kas ja milline teadmine Platoni järgi on siis absoluutne?
ML: Nii lihtsalt see ei käi – muidu oleks Platon selle ju ise ära ütelnud. Kui valgustus tuleb, siis ta tuleb teatavasti äkitselt ja ootamatult. Teadmine ei ole fakt, vaid seisund. Apooriast ei maksa masenduda, vaid ikka alustada uuesti otsast peale ja sammhaaval laiendada substantsi. Apooriast suuremat innovatsiooni ju ei olegi. Meenub üks XVI sajandi augustiinlane Michael Baius, kes õnnelikult teatas, et teostas võimatu: luges kõik Augustinuse teosed (neid on ilma jutluste ja kirjavahetuseta 93) 9 korda läbi ja 70 korda need, mis käsitlevad Jumala armu. See võiks pakkuda teatud eeskuju ka Platonile lähenemisel. Ent kui väsimus tuleb peale, siis aitaks hoida õiget seisundit ehk tegelemine küsimusega, mida tähendab Platonil „sarnastumine jumalale“ ja kus on selle piirid. Hea on varieerida pingutuste suunda: võtta näiteks ette hoopis õigluse ja mõõdukuse voorused, abstraktselt ja konkreetselt, neid lihtsalt harjutada. Vahepeal võiks kindlasti puhata ja tuletada meelde Platoni sõnu „Politeia’s“, et jumalasarnasele lasevad jumalad osaks saada ainult seda, mis on talle parim.
Te olete tõlkinud Platonit ja uurinud platonistlikku filosoofiat. Mis Teid platonismi juures kõige enam paelub?
ML: Seda tahaks tõesti teada. Ei ole vale öelda: ilu on see, mis määrab. Võimas mõtlemine ja võimas vorm, erakordne mõtteavarus ja lahenduseta küsimused. Kogu aeg on väga huvitav. Tegelikult peaks selle küsimuse esitama tervele meie planeedile, sest Platoni surmast on möödas üle 2300 aasta ja endiselt ilmub iga päev mõnes maailma paigas tema kohta raamat või artikkel. Iga päev! Plotinose puhul piisab, kui võtta tema kreekakeelne köide kätte – kohe hakkab hea, nii et sellest seisundist ei taha enam lahkuda. Kreeka keelt peab rõhutama, sest tõlgetel sellist mõju ei ole. Nad küll ergutavad ja viivad mõtted igatsetud objekti juurde.
Kui keegi suudaks seletada, miks üht inimest köidab sanskrit, teist hiina hieroglüüfid, kolmandat pärsia luule, neljandat kreeka mõttekirjandus, oleks see väga suur asi. Mina järgin lihtsalt instinkti ja praegu tunnen stoik Epiktetose lugemisest sama suurt mõnu kui muidu Plotinosest. Ühtlasi peab tunnistama, et ka atomistid võivad olla neetult ligitõmbavad, eriti sellisel kujul nagu Lucretiuse poeem „De rerum natura“.
Hiljutises Akadeemias Te kirjutate: „Teaduspoliitika on viimased kümme aastat Eesti humanitaariat /…/ nii rängalt ja vastutustundetult laastanud, et praegu on õigustatud isegi lihtsameelne küsimus: kas noor ja sügavamate huvidega inimene saab üldse mõnes Eesti ülikoolis süstemaatilist ülevaadet aluste alusest, st Euroopa mõtteloost alates antiigist kuni tänapäevani, mida õpetataks kõik viis aastat /…/, mis põhineks allikatundmisel ega oleks ainult väike sissejuhatus koos üksikute kõrghetkedega ühe-kahe semestri jooksul – ja mida toetaks ka õppejõu uurimistöö? Mõtteloo-alane teadustöö on Eestis peaaegu välistatud ja nii ongi see pikkamööda ja sujuvalt langenud alla kriitilise piiri. Ent ilma ettevalmistuseta ei ole kultuuriloos peaaegu midagi võimalik uurida.” Mis oleks lahendus? Mida saaks muuta, et seda olukorda parandada ja kuidas seda peaks tegema?
ML: Olukord on tõesti absoluutselt kriitiline. Täiskasvanud kõrgharidusega inimene peaks tundma tsivilisatsiooni, kuhu ta sündinud on, ja tema esmane inimõigus on seda tundma õppida. Filosoofia ja teoloogia ajalugu on olnud kõige olulisemad Lääne tsivilisatsiooni eneserefleksioonivormid ja neis peab lihtsalt orienteeruma, kui siin kandis elada. Täiskasvanud inimene peaks teadma, mille eest ta vastutab.
Teisest küljest on vaja ülikoolis õppida filosoofia ajalugu, et mõista teaduslikku ja teoreetilist tegevust tervikuna, mõtestada enda eriala teaduse kui terviku sees, nii abstraktselt kui ajalooliselt, näha sõltuvus- ja mõjusuhteid. Seda on vaja, et väljuda konkreetse ajahetke piiratusest. Tervikut on vaja mõtestada, et tegutseda kodanikuna.
Õppejõude, kes suudaksid õpetada, on aga alles jäänud mõni üksik. Hiljuti tuli teade, et Tallinna Ülikool koondab ära oma ainukese teoloogiateadlase, ja ega Tartu ülikool pole parem: üksnes paari inimese õlul lasub tohutu koorem. Eestlased ise raiuvad oma juurt. Keegi ei sunni teda selleks! Eestile paras maht oleks sadakond õppejõudu-uurijat-tõlkijat, kelle vahel ülesanded ära jaotada. Neist pooled võiksid töötada (hilis)humanismi instituudis, mis keskenduks XVI-XVII sajandile. Ülikooliprofessuure peaks lisanduma vähemalt 15. Kahjuks sõltuvad professuurid üliõpilaste arvust, on sellisena ebakindlad nähtused. Teadusraamatukogudes peaksid olema eksperdid, kes valdavad keeli ja kas või gooti kirjagi. Iga maakonnakeskuse raamatukogus peaks olema oma nõustaja. Olen teinud iseenda puhul statistikat, kui palju palveid, mis puudutavad mõtteloo tundmist ning ladina ja kreeka keelt, ma suudan täita: umbes ühe igast kahekümnest. Ja neid palveid tuleb igast maakonnast, aastaringselt.
Õppeprogrammijuhid peaksid endale sellest aru andma, et neist sõltub riigi tulevik. Nii et lahendus on mu meelest kriisi teadvustamine, senise tegevuse analüüs ja õppekavade muutmine. Seda saab teha vähehaaval, sest õppejõude pole varnast võtta. Neid peab välja õpetama.
Miks on Teie meelest teoloogiastuudium ülikooli kontekstis vajalik?
ML: Mu meelest peaks ülikoolis õpetama olulisi asju, neid, mis mõjutavad inimese määratlust ja eksistentsi. Teoloogia on sellest seisukohast sama oluline kui meditsiin või matemaatika. Meie kultuuritüübis on ka inimese ravimine ja astronoomilised vaatlused kultuuriküsimus nii nagu religioossus. Mitte igas kultuuris ei osutata nii suurt tähelepanu üheaegselt arstide ettevalmistamisele ja nõidadele, selgeltnägijatele. Eestlased on ülimalt usklik rahvas, oma uskumustelt väga kirju. Öeldakse, et Eesti on perifeeria, aga ta on tegelikult ju kahe maailma keskel: Lääne ja Ida kiriku keskel, isegi südames. Küllap selle pärast on siin kõik ka kuidagi nihkes, liikumises. Vaimses plaanis, mõtte- ja usundilooliselt on Eesti erakordne ja väga huvitav süntees. Siin oleks vaja palju põhjalikumalt tegeleda nii lääne- kui idakiriku teoloogiaga, rääkimata sellest, et peaks olema eraldi luteri teoloogia õpetool.
Miks on vanade keelte õppimine teoloogiastuudiumis vajalik?
ML: Teoloogia on tugev ja algupärane, kui ta on tihedas kontaktis oma pärandi ja allikatega, Piibli ja teoloogilise mõttega. See vajab meie kultuuriruumis vältimatult heebrea, kreeka ja ladina keelt. Nii kui kaovad allikad ja keeled, muutub inimeste pilk tühjaks ja nad justkui ei tea, mida teha. Igasugune keeletaju käib siis alla, aga keeleprobleem on teoloogias kesksemaid probleeme. Ei ole ükskõik, kuidas keeltega ümber käia. Kahjuks ei asenda tõlked originaalide lugemist, nad pakuvad ainult dialoogi, mis on küll väga vajalik ja õpetlik. Samas soovitaksin kõigile teoloogiaüliõpilastele asuda vanadest keeltest tõlkima – see on parim viis allikaid tundma õppida kogu nende mitmekihilisuses. Vaim muutub kohe värskeks, kui ta kaasaja paratamatust piiratusest väljub. Ise tunnen puudust sellest, et meil ei õpetata kirikuslaavi keelt. Muidugi võib ette heita, et kui ladina keelele ei saa pühenduda kümme aastat, milleks siis üldse alustada. Kui on head alused, siis on inimene võimeline ise edasi liikuma. Vanades keeltes on vaja aluseid. Minu austatud õpetaja Jaan Unt rõhutas ikka, et ülikool saab pakkuda ainult kõige esmasemat sissejuhatust. Kõik muu tuleb ise teha.
Kas filosoofia tundmisest on abi igapäevaelu probleemide lahendamiseks?
ML: On või õigemini need probleemid muutuvad teistsuguseks, kuna mõtlemise maht muudab tajusid. Näiteks olen täheldanud, et pikemalt substantsiprobleemiga tegeledes ei näe ma tolmu oma igapäevas. Lihtsalt ei näe. Ühest küljest langeb ära kalli tolmuimeja ostmine, teisest küljest on liiga lopsakas tolm siiski tervistkahjustav. Kuidas võidelda mõõdukalt sellega, mida ei näe?
Probleemid ei kao kusagile, aga nad lahenevad teisiti. Inimesed, kes on tõsiselt tegelnud filosoofiaga, muutuvad väga ruumikaks, neis oleks justkui palju tube. Kui üks tuba ei sobi, võib jalutada järgmisesse. Tõsine filosoof on nagu vana mõisahoone. Kahtlemata piisab selles viibimisest, et nii mõnigi probleem laheneks iseenesest.
Vaieldakse selle üle, kas ja kuivõrd on inimloomus aja jooksul muutunud. Mida Teie arvate ja mis on Teie arvates üldse inimloomus?
ML: See on alati huvitav küsimus. Aga oma mõtisklustega ei ole ma jõudnud kaugemale arvamusest, et teatud muutumatu inimloomus mu meelest siiski on. See väljendub empaatiavõimes ja vastuolulisuses. Ma ei ütleks näiteks, et võimuiha ja ahnus on inimese loomuses, küll aga on loomuses mõista võimuiha ja ahnust. Isegi kui teine inimene on üdini ebameeldiv, on teda ikka võimalik mõista – mis ei tähenda nõustumist. See mõistmisvõime võib minna täiesti häirivaks, nii et tekib soov mitte mõista, olla demonstratiivselt mõistmatu. Mõistmisvõimet kasutatakse ju sageli ära. Ometi, kui inimesel õnnestub muutuda tümikaks, paatuda, jõhkralt teisi tallata, jääb ta varsti haigeks. Kui empaatiavõime ei ole mingil põhjusel välja kujunenud, siis kannatab inimene selle käes, teades mingil moel, et tal peaks see olema. Empaatia ei ole ainult hingetasandi nähtus, vaid ka mõistuslik. Näiteks kui malet mängides on vastasel rida eri teid ja me mingil hetkel lihtsalt teame, et ta valib just selle tee, siis on see intuitsioon kreekalikus tähenduses, aruülene mõistmine.
Ilma empaatiata ei saaks inimene ei enda ega teiste vastuolulisusega kuidagi hakkama. See võimaldab otsida tasakaalu. Vanade tekstide ja kultuuridega tegelemine nõuab sedasama mõistmist: mis inimeses toimib, kuidas vastuolulisus koos püsib. Inimeste substants on sama ka kolme tuhande aastase vahega, aga dominandid on liikumises. Mu meelest on tõesti Homerost mõista võimalik, hoolimata sellest, et nii mõnestki detailist aru ei saa. Ühest küljest on see ime, teisest küljest on see võime inimesest sündinule kaasa antud ja seda tuleks katsuda igal juhul teostada, kuigi see nõuab pikka pingutust. Ent seesama empaatiavõime laseb ka näha, et iseenda kaasaega ei tohiks mingil juhul uuritavasse-tõlgitavasse teksti sisse lugeda. Tuleb teha eristus.
Mida Te arvate progressi ideest? Kas ühiskonnas toimub progress või on see, nagu mõned väidavad, vaid illusioon?
ML: Ütleksin pigem nii, et progressivõimalusi on praegu niivõrd palju, et suhtes selle võimaluste hulgaga tundub kõik alla käivat, regressina. Progress on edasiminek oma tunnetusvõime kasutamises. Kui inimene selles kuidagi tõhusalt toimib, siis tulevad teised sellega õhinal kaasa, tekib ühiskondlik puhang, mis tervikuna kergendab ja intensiivistab elu. Õieti on progress seotud suutlikkusega laiendada tunnetusvälja. Iga hea kirjanik, kes suudab oma mõttesubstantsi nii laiali ajada, et tekitab sellest uue või omanäolise tunnetussüsteemi, on teostanud progressi. Selles mõttes on Tammsaare ja Mati Unt Platoni suhtes progress. Nii nagu nad kirjutasid, said nad kirjutada ainult pärast Platonit. Nad astuvad eelkäijate kõrvale. Progress nõuab vaimset pingutust, aga inimesed on mugavad ja lihtsam on levitada stampe.
Seda, kui hästi, heas mõttes progressiivselt, võib kollektiivne aju töötada, olen saanud võimsalt tunda alates septembrist, kuna kuulun ka 101 inimese hulka, kes avaliku kirjaga algatasid Rail Balticu praeguse projekti vastase liikumise. Tõsised asjatundjad nende 101 hulgas on teinud kuuga ära töö andmestiku kontrollimisel ja lahendustes, nii et Rail Baltic võiks tõesti elu edasi viia ega hävitaks mõttetult ja pöördumatult habrast keskkonda. Progress seisneb siin paindlikes terviklahendustes, süsteemses mõtlemises, mille vastas on praegu tardunud stambid, mida surutakse jõuga peale, mitte argumentidega. Riik on suutnud sellele tardunud skeemile kulutada juba 640 miljonit! Tahaks, et iga raskema probleemi puhul loodaks selline kollektiivne aju.
Milline on Teie suhe kristliku usu ja kristliku kirikuga?
ML: Pean ennast kristlaseks, luterlaseks – ühest küljest täiesti veendunult, see on aastakümnetega selgeks saanud, teisest küljest ei ole ikka ja alati kindel, kas olen teatavast eluunest lahti saanud.
Kas Teil on õpetamisel põhimõtteid või meetodeid, mida järgite? Kuidas kirjeldaksite oma õpetamisviisi?
ML: Õpetamine on elus asi ja teataval moel kordumatu, põhimõtteliselt kahe inimese suhe. Õpetamise alusprintsiibid on mu meelest kirja pandud Platoni dialoogis „Phaidros“. Sinna ei ole midagi eriti lisada. Püüan seda teostada nii, et sünteesin oma õpetajaid ja püüan nende hoiakuid edasi anda, seda, mis on hea ja mis on mingis olukorras kohane. Mind on õnnistatud suure hulga heade õpetajatega ja pean väga oluliseks mingeid printsiipe elusa inimesena edasi kanda. Meetodit võib nimetada polüvalentseks indeterminismiks.
Marju Lepajõe (1962) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur.
**
Vaata veel samas numbris:
Martin Luther, Usutunnistus (1528).
Annika Laats, Mis värvi on Jumala Silmad? (Ps 32:8).
