Theodosius Andreas Harnacki teadusliku pärandi saab hoolimata suurest mahust kokku võtta kolme teemaderingi alla: kiriku mõiste, Lutheri teoloogia ning praktiline teoloogia.
Theodosius Andreas Harnack sündis 22. detsembril 1816 (s.o uue kalendri järgi 3. jaanuaril 1817 – toim.) Peterburis Ida-Preisimaalt pärit rätsepmeistri Carl Gottliebi ja baltisaksa käsitöölise tütre Christina ainsa pojana. Isa ei astunud kunagi Vene riigi alamaks ja rõhutas ka lastele, et nad on preislased. Usuliselt oli perekond pietismist mõjutatud.
Perekond oli üsna jõukal järjel, kuni katastroofiline Neeva üleujutus 1831 kogu nende vara hävitas. Selle löögi tagajärjel kaotas Theodosius aasta jooksul mõlemad vanemad.
1834 alustas Theodosius „kroonustipendiaadina“ õpinguid Tartu ülikooli usuteaduskonnas, mis toona ainsa õppeasutusena valmistas ette evangeelseid pastoreid tervele Vene riigile. Juba üliõpilasena tekkis Harnackil huvi praktilise teoloogia vastu, mille aineid toona õpetas Carl Christian Ulmann (1793–1871). 1836 võitis Harnack üliõpilastööde konkursil hõbemedali jutlusega Rm 12:21 alusel. Pärast kandidaadieksamit 1837 ja lühikest aega tegutsemist koduõpetajana reisis Harnack Itaaliasse ning jätkas 1840–42 õpinguid Berliinis, Bonnis ja Erlangenis.
1843 omandas ta venia legendi ning asus eradotsendina ametisse toona vakantses praktilise teoloogia õppetoolis Tartu ülikooli usuteaduskonnas. 1844 promoveeriti ta magistriks, 1847 kaitses doktoridissertatsiooni ja nimetati samal aastal praktilise teoloogia erakorraliseks, 1848 aga juba korraliseks professoriks. 1852–53 jõudis ta olla ka süstemaatilise teoloogia professor.
Akadeemilise tegevuse kõrval võttis Theodosius Harnack aktiivselt osa kirikuelust. Teaduskond oli 1832. aasta kirikuseaduse järgi kohustatud järgima luterlikku usutunnistust. Eriti tihedad sidemed tekkisid kirikuvalitsusega 1840ndate alguses talupoegade rahutuste ajal, mil oldi ühiselt sunnitud tegelema vennasteliikumisest tekkinud probleemide ning õigeusu kiriku pööramiskampaaniaga.
Sidemed kirikuga ei piirdunud üksnes osalemisega teaduskonna ja kiriku juhtkonna ühistel aruteludel.
Usuteaduskonna palvel andis Tartu linna raad 1844 loa Jaani kirikus akadeemiliste jumalateenistuste pidamiseks ning Theodosius Harnack nimetati ülikooli pastoriks. Esimene säärane teenistus peeti 25. märtsil 1847. Just neist teenistustest sai alus hilisemale Ülikooli kogudusele, mis asutati ametlikult 1855.
Harnacki esimene periood Tartu ülikooli usuteaduskonnas lõppes 1853, mil ta esimese Tartu teoloogiaprofessorina sai austava kutse asuda tööle Saksamaale. Erlangeni ülikoolis otsiti luterlikku ja samal ajal liturgiast huvituvat praktilist teoloogi ning Harnack sobis suurepäraselt – aasta varem oli ta ilmutanud põhjaliku käsitluse vanakiriklikust kultusest.
Erlangen oli toona konfessionaalse luterliku teoloogia keskus. Seal möödusid Theodosius Harnacki kõige viljakamad loomeaastad ning nägi ilmavalgust hulk olulisi kirjutisi, mis ulatusid teemadelt uustestamentlikest ja patristilistest uurimustest Lutheri ning aktuaalsete päevateemadeni.
1848 abiellus Theodosius Harnack legendaarse Tartu ülikooli rektori Gustav Ewersi (1779–1830) tütre Anna Carolina Mariaga. Neil sündis viis last: Anna, kaksikud Adolf ja Axel, Erich ja Otto. Maria suri Erlangenis viimase lapse sünnitamisel 1857.
Alles 1864 abiellus Theodosius uuesti põlisest baltisaksa aadliperekonnast pärit paruness Helene von Maydelli, oma esimese naise nõoga. Et uus abikaasa igatses kodumaa järele, naasis perekond 1866 Tartusse, kus Theodosius taas praktilise teoloogia professorina ülikoolis ametisse asus.
1872 tabas Theodosius Harnackit ajurabandus ja 1875 oli ta sunnitud ametist lahkuma. Samas töötas ta kodus edasi: 1877/78 ilmus elutöö kokkuvõttena kaheköiteline Praktiline teoloogia ning 1886 juba Erlangenis alustatud Lutheri teoloogia teine köide.
Theodosius Harnacki eluõhtut varjutas konflikt oma kuulsa poja, liberaalse teoloogia suurkuju, Berliini ülikooli professori ja akadeemiku Adolfi von Harnackiga (1851–1930). Viimase karjääri suhtus ta kriitiliselt või vaikides.
Theodosius Harnack suri 11. septembril 1889 ja maeti Tartu Raadi kalmistule. Poeg Adolf töötas sel ajal Itaalias ning ei saanud matustest osa võtta.
Päriselt unustusse vajunud tema looming pole, näiteks suurteost Kirik, selle amet ja valitsus anti 20. sajandi esimesel poolel kaks korda uuesti välja, Lutheri-uurimises nimetatakse teda ikka 19. sajandi ühe kõige olulisema autorina ning ka tema praktilise teoloogia kontseptsiooni on veel viimaselgi ajal tunnustavalt käsitletud.
Harnacki 1870. aastal ilmunud Vaba luterliku rahvakiriku kontseptsioon oli aga üheks eeskujuks EELK rajamisel 1917.
Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Eesti Kirik, 28.09.2011. Taasavaldatud Eesti Kiriku ja Urmas Petti kirjaliku pärandi haldaja loal.
Vt Th. Harnackilt eesti keeles: „Lutheri teoloogia“ (1886), tlk. T.-A. Põder, teoses: Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid, koost. W. Härle, T.-A. Põder, Avatud Eesti Raamat, Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 187-206. Teksti sissejuhatus: ibid., lk 43-44.
Urmas Petti (1965-2016), dr. theol., oli Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo dotsent ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja.
