Arvamused

Mina ja Jumal

Leevi LillemäeTuntud on tõdemus, et mõtlemiseks on vaja sõnu. Inimene vajab sõnu, et korrastada ja edasi anda oma mõtteid. Mitte kõik sõnad ei oma ühesugust kaalu ega kanna teistega samaväärset tähendust. On suupärasemaid sõnu ja on olulisi sõnu, mida mõistame, ilma et keegi peaks neid pidevalt välja ütlema. Arvatavasti kõige enam kasutame igapäevaselt sõna „mina“. Ainsuse esimene pööre erinevates ajavormides laseb ka meil luua oma maailm. Sõna „mina“ käib oma ainulaadsel moel iga inimesega kaasas. Selle tähendus muutub aja jooksul ja ükskord ta sureb koos oma peremehe/naisega.

Sõna „Jumal“ on nagu sõna „mina“. Mõlemad vajavad tähendust ja selgitust, mida peab iga inimene ise otsima ning leidma. Sõnade väljaütlemine on palju kergem kui neile tähenduse leidmine. Piiblis kohtame nende ja paljude teiste oluliste sõnade seoseid, mida on mõistnud mõtlejad ja palvetajad enne meid. Piibliloos kirjeldab sõnapaar „mina ja Jumal kõige olemasoleva suurimat erinevust ja samas väljendab see kahe isiku – Jumala ja inimese – sarnasust ning igavest kokkukuuluvust. Need sõnad väljendavad erinevaid kvaliteete. Sellest olenemata iseloomustab inimese mina ja Jumalat teineteise järelejätmatu otsimine. Neid mõlemaid võib väärtustada, nende üle võib uhke olla, neid on oht kaotada, neis võib kahelda ning neisse mõlemasse võib uskuda – nii Jumalasse kui ka oma minasse. Sageli see mina tahab olla ise Jumal, suutes inimlikkusest loobumise hinnaga saada vaid ebajumalaks. Sellisel hoiakul ei saa olla muud kui teda ennast hukutav ja suhteid lõhkuv tagajärg. Uues Testamendis on soovitatud oma mina salata, mis on tervislik alternatiiv enesehävitamisele.

Kust leida sisu ja tähendust neile kahele sõnale? Apostlikus usutunnistuses saavad need sõnad ühendatud: „Mina usun Jumalasse.“ Kuidas uskuda Jumalasse, keda ei ole keegi näinud? Kuid keegi pole ka oma mina näinud. Peeglist näeme enda välist ilmet. Oma minast on meil vaid ettekujutus. Mina ja Jumal on sarnased sõnad. Mõlemad viitavad isikutele, kes on varjatud, kuid kelle ilmumis- ja tegevusväli on maailm. Ühel küll piiratuna, teisel piirideta. Milline on Jumal, keda saab ja võib usaldada? Usutunnistuses on sõnadesse vormitud tõdemus Jumala kohta, et ta on armastuse täiuslik osadus – kolmainu Jumal.

Kaasaja inimene kardab üha enam enesekaotust. Sageli seatakse elu suurimaks väljakutseks oma tõelise mina leidmine. Oma mina püütakse leida küll koduste vahenditega või siis reisides kaugetesse paikadesse. Kristlik usk tunnistab, et inimene on juba leitud. Jumal ise on tema leidnud ja seda eneseohverduse hinnaga. Julgen väita, et inimese sisemise ruumi – tema olemise ja mõtlemise – määrab kõige enam see, mil viisil on mina ja Jumal omavahel ühendatud. Aastatuhandete pikkune usukogemus on vormitud Apostliku usutunnistuse lihtsasse sõnastusse, mis näitab, kuidas neid kahte sõna võib edukalt seostada.

Aasta esimestel kuudel algavad Eestimaa paljudes kirikutes leerikursused. Neil kursustel õpetatakse ristimisele valmistujatele kõige muu hulgas seda, mida Jumal inimeselt üle kõige ootab (käsud), mida inimene peab uskuma (credo) ja mida võime Jumalalt paluda (meieisapalve). Usutunnistusse on koondatud Vana ja Uue Testamendi essents, kogu evangeelium. Usutunnistuse kaudu saame aru, mis on Jumala käskude mõte ja palvetamise eesmärk. Usutunnistus ei saa iganeda ega muutuda igavaks, sest see räägib Jumala päästvast tegutsemisest maailmas. Need esmapilgul lihtsad sõnastused on pungil filosoofilist mõtteainet ja tõsiseltvõetavaid juhiseid kaasaegsetegi probleemide lahendamiseks. Need usulaused kaugest ajast hoiavad mõtlejat takerdumast moodsate ning kiiresti muutuvate mõttevoolude rägastikku. Usutunnistus ei lase inimesel unustada seda, mida on kõige enam vaja jonnaka ja tundliku mina jaoks, nagu ka meieisapalve tuletab meelde, et meil on perekondlik side Jumala ja kaasinimestega. Usutunnistus ei ole vaid üks peatükk leerikursusest, vaid sellel on paljudes kirikutes igapühapäevasel jumalateenistusel oluline koht. Credo’t lugedes annab kogudus vastuse kuulutatud Jumala Sõnale ning seeläbi uuendatakse armulauale minemise eel ristimisel antud tõotust.

On sõnu, mida peab elu jooksul palju kordi kordama, selleks, et need saaksid jälle elavaks ja suudaksid inimest kõnetada. Usutunnistus on nagu palve – mida enam seda lugeda ja tunnistada, seda enam see end lugejale avab. Usutunnistus väljendab, aga samal ajal ka kinnitab usku, milles sõnapaar „mina ja Jumal“ asetub uude valgusse.

 

Leevi Lillemäe (1976) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna usuteaduse magistrant ja Eesti Karismaatilise Osaduskiriku Põlva Püha Peetri koguduse vaimulik.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English