..ilma Lätita jääb kogu „ärkamise lugu“
siinmail ainult poolikult arusaadavaks.
(Madis Kõiv)
Sissejuhatus
Kristuse sündimise päeva tähistamisest on 21. sajandiks saanud üleilmne nähtus, oluline ei ole enam inimese enda usutunnistus või selle puudumine. Paistab, et jõulude kujul Kristuse sünnipäeva tähistamine on tulnud, et jääda; ei ole näha, et see lähitulevikus kaoks. Ilmselt on kristliku sõnumi võidukäigul saanud otsustavaks lääne tsivilisatsiooni absoluutne domineerimine koos oma kultuuriliste kaanonitega.
Ühelt poolt võiks kujunenud olukord meid justkui rõõmustada ja tekitada rahulolutunnet, sest tänu massiteabevahenditele on toimunud enneolematu misjon, millest saavad osa miljardid inimesed. Teisalt aga lahjendab üha suurenev kommertsialiseerimine jõulude algset sõnumit. Kuid mitte alati ei ole see nii olnud ja igaüks ei lase end ka tänapäeval pelgalt välisest särast kaasa kanda. Viimasest annavad tunnistust jõulude ajal rahvast täituvad kirikud. Nii võib aimata ja loota, et Kristuse sündimine kui sündmus puudutab endiselt suuremal või vähemal määral pea kõiki kristliku kultuuriruumi lapsi. Seega on paslik tähelepanu pöörata nähtuse järjepidevusele, et ka tulevikus püsiksid alal mõtlemis-, väljendus- ja toimimisviisid ehk säiliks pärimus. Järgnevas artiklis keskendungi rahvapärimusele, mis on seotud Jeesuse Kristuse sündimise püha tähistamisega latgalite seas.
Rahvapärimuse kogumise kõrgaeg jäi nii protestantlikel eestlastel ja lätlastel kui ka hilisema ärkamise läbi teinud katoliiklikel latgalitel 19. sajandisse. Sestap käsitlen rahvapärimust alljärgnevalt kui uskumuste ja käitumisnormide kogumit nimetatud (ajalises) kontekstis. Võrdlen ja analüüsin latgalite rahvapärimuse kogumist eestlaste ja lätlaste juures toimunuga ajajärgul, kui madala sotsiaalse staatuse ehk võimuta etniline kooslus oli astumas esimesi samme kultuurrahvaks kujunemise teel. Seega mõistan terminit „kultuur“ nn eliaslikult (vt Norbert Eliase „Tsiviliseerumisprotsess“) ehk saksapäraselt, mis tõstab esile nii sotsiaalsete kihtide omapärad kui joonistab piirid „meie“, „oma“ ja „võõra“ vahel ühest küljest ning teisalt viitab võimuta „rahva“, käesolevas kontekstis ühe kindla piirkonna talupoegkonna etnilisele ühtsusele. Kuna nii etnilise ühtsuse kui kultuurilise arengu üheks oluliseks väljenduseks on kirjalik keel, siis puudutan alljärgnevalt ka keelekasutuse arengut.
I OSA. Keskkond
Latgalite kirjaliku keele teke
Latgalite kirjalik keel hakkas sarnaselt lähinaabritele lätlastele ja eestlastele arenema võõrkeelsete õpetlaste tõlketegevuse tulemina. Kui luterlastest eestlastel ja lätlastel peetakse kirjaliku keele kujunemise alguseks 16. sajandit, mil peamiselt saksa emakeelega pastorid alustasid perikoopide (piiblikatkendid), katekismuste (usuõpetuse kokkuvõtted ehk lühikesed usuõpetuse käsiraamatud) ja kirikulaulude tõlkimist, et kasutada neid abivahendina jumalateenistuste läbiviimisel kohalike rahvaste seas (Ross 2016, 653–654), siis tänapäeva Läti idaosasse katoliiklike latgaliteni jõudsid sarnased arengud katoliku preestrite vahendusel alles 18. sajandil. Nii hakkas 16.–18. sajandil tänapäeva Eesti ja Läti aladel elanud talupojaseisuses rahvaste teadvusesse emakeelsete jutluste ja kirikulaulude kaudu vähehaaval jõudma mitmeid kristlikus kultuuriruumis laiemalt levinud uskumusi, jutustusi ja hoiakuid. Kirjalik keel ja selle areng ehk üha laialdasem pamflettide, käsikirjade, kalendrite, päeva- ja nädalalehtede ning teiste erinevate trükiväljaannete levik aitas kaasa ebamäärase identiteediga etnoste kujunemisele kultuurrahvasteks (Talts 2008). Kuid kultuurrahvaks kujunemise protsessi käigus hakkas järk-järgult muutuma ka varasem suusõnaline pärimus, mis minetas vanemaid kihistusi ja liidendas endasse kirjasõna vahendusel levinud lugusid. Eriti kiiresti toimusid muutused luterlike eestlaste ja lätlaste juures tänu vennastekoguduste liikumisele (Plaat 2006, 11). Latgalid, keda hernhuutlus otseselt ei puudutanud, säilitasid tänu traditsioonilisele katoliiklusele rahvapärimuses vanemaid kihistusi eeldatavalt rohkem ja ka autentsemalt.
Ärkamine ja pärimuse kogumise algus lätlaste asualal[1]
Rahvusliku liikumise alguseks läti ühiskonnas võib pidada 18. sajandi teist poolt, kui Euroopast jõudsid Liivimaale valgustusest ja rahvusromantismist kantud ideed. Tänapäevaks on aksioomiks saanud, et suure panuse andis sellesse aastatel 1764–1769 Riias elanud Johann Gottfried Herder (1744–1803). Luterliku pastori Herderi huvi kohalike rahvaste eluolu, keele, luule ja pärimuse vastu, sh aastatel 1778–1789 ilmunud läti rahvalaulud rahvaluule kogumikus „Volkslieder“[2], innustas ärksamaid Balti kubermangude haritlasi, aga ka liberaalsemalt ja/või rahvusromantiliselt meelestatud aadelkonda tegevusele rahvavalgustajate ja rahvuskultuuride äratajatena (Undusk 1995, 577–587; Laar 2006, 114). Herderi mõju oli geograafiliselt haardelt ulatuslikumgi ja see ei piirdunud tollase Vene Impeeriumi Liivi- ja Eestimaa luterlike kubermangudega, vaid tekitas literaatides huvi Ida-Euroopa rahvuskultuuride vastu laiemalt, sh ka omaaegse katoliikliku Poola kuningriigi aladel (Karelsohn 2016, vt siit).
Herderi naasmise järel Saksamaale kujunes Balti kubermangudes üheks mõjukamaks isikuks kohalike rahvaste esiletõstmisel Gabriel Helwig Merkel (1769–1850)[3]. Tema rahvusromantismist kantud teos „Lätlased, eriti Liivimaal, filosoofilise sajandi lõpul. Etnograafilis-antropoloogiline uurimus“ („Die Letten vorzüglich in Liefland am Ende des philosophischen Jahrhunderts, Ein Beytrag zur Völker- und Menschenkunde)” ilmus 1797. aastal Saksamaal ja pälvis seal ka arvestatava populaarsuse. Raamatust ilmus aastal 1800 kordustrükk ja seda tõlgiti nii prantsuse, taani kui vene keelde (20. sajandil tõlgiti see viimaks ka läti keelde). Kuid Liivimaa seisuslikku korda pooldavate maaomanike seas põhjustas Merkeli „Die Letten“ suurt rahulolematust – kirjeldas ta ju oma teoses kohalike talupoegade viletsat elujärge ja õigusetut olukorda. Vastuolude tõttu konservatiivsema ja mõjukama osaga aadelkonnast oli Merkel sunnitud Saksamaale siirduma (Laar 2006, 114). Paguluses olles ilmus tal 1802. aastal proosapoeem „Wannem Ymanta – Eine lettische Sage”, mis on olnud August Annisti sõnul[4] soomlaste „Kalevala“ kõrval üheks eesti rahvuseepose „Kalevipoeg” eeskujuks ja eelkäijaks.
Seltsitegevus ja ajakirjanduse areng Läti aladel
Järgnevatel kümnenditel väljendus Herderi (aga ka Merkeli) mõju haritlaskonna hoiakute muutumises, lisaks rahvaluulest huvitumisele ka suhtumises põlisrahvaste keeltesse. Teisisõnu juurdus baltlaste seas arusaam, et kohalikke talupojakeeli on mõistlikum õppida vanade rahvajuttude vahendusel kui võõrkeelsete autorite kirjutatud grammatikaõpikutest. Lisaks üksikisikute järjest aktiivsemale tegevusele initsieeris Herderi teedrajav lähenemine kohalikesse rahvastesse ja nende pärandisse ka organiseeritud tegevuse seltsides.[5] Esimese taolise seltsina alustas 1817. aastal Wilhelm Ludwig von Luce (1756–1842) eestvedamisel Kuressaare Eesti Selts (Arensburgische Ehstnische Gesellschaft). Samal aastal ilmus Johann Heinrich Rosenplänteri (1782–1846) toimetatud ajakirjas Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache (Lisandusi Eesti Keele Paremaks Tundmaõppimiseks, asutatud 1813) ka esimene avalik üleskutse pärimuse kogumiseks (Lukas 2011, 676–678). Kuid sellegipoolest sai süsteemsem rahvapärimuse kogumine Eesti aladel jalad alla alles 1838. aastal seoses Õpetatud Eesti Seltsi (Gelehrte Estnische Gesellschaft) asutamisega (Hasselblatt 2016, 85–87).
Tänapäeva Läti aladel ehk toonasel Kuramaal Miitavis (Jelgava) asutati 1824. aastal (Laar 2006, 115) peamiselt kohalike saksakeelsete luterlike pastorite eestvedamisel Kuressaare Eesti Seltsi eeskujul Läti Kirjanduse Selts (Lettisch-literärische Gesellschaft, läti keeles Latviešu literārā biedrība). Seltsi asutamise eesmärgiks oli lätlaste asuala kirjanduse, etnograafia ja ajaloo uurimine ning läti keele arendamine. Seltsi liikmed ise nimetasid endid lätlaste sõpradeks ja mitteametlikult hakatigi seltsi nimetama lätlaste sõprade seltsiks. Esimeseks seltsi esimeheks sai Tartu Ülikooli vilistlane luterlik pastor Gustav Reinhold von Kloth (1780–1855). Seltsi ideoloogiks oli Kuramaal sündinud, kuid iiri päritolu Lestene luterlik vaimulik Carl Friedrich Watson (1777–1826).
Seltsi peamiseks eesmärgiks oli läti keele grammatika ja sõnavara uurimine, kuid koguti ka rahvalaule. Uurimustööd avaldati nii seltsi kogumikus „Magazin” kui ajalehes Latviešu Avīzes (Läti Ajaleht), mis ilmus aastatel 1822–1915. Kuid enne süstemaatilisemat läti rahvaluule kogumist ja publitseerimist oli Rūjiena (Ruhja) pastor ja trükikoja omanik Gustav von Bergmann (1749–1814) Herderi tegevusest mõjutatuna andnud juba 1807. aastal välja kogumiku „Kaheksa kogutud Läti luuletust“ („Sammlung Ächt Lettischer Sinngedichte“) rohkem kui 200 lätikeelse värsiga. Samuti üllitas Läti Kirjanduse Seltsi liige Georg Büttner (1805–1883) 1844. aastal väljaandes „Magazin“ 2854 laulu ja zinget[6] pealkirja all „Läti laulud ja zinged“ („Latviesu lauzu dziesmas im zinges“ ehk „Lieder und Gesänge der lettischen Leute“) koos selgituste ja märkustega (Erklärungen und Anmerkungen). Seega oli noorlätlase Krišjānis Baronsi (1835–1923)[7] esilekerkimise ajaks, mil sai alguse läti rahvalaulude (ja pärimusena käsitletava suulise ainese laiemas võtmes) kogumise kõrgaeg, astutud märkimisväärseid samme lätlaste rahvapärandi kogumisel ja publitseerimisel.
Tänu Läti Kirjanduse Seltsi ja seltsiliikmete aktiivsele tegevusele oli juba 1870ndate lõpuks kogutud üle 10 000 läti rahvalaulu (Viese 1985, 669–673), millest 4793 ka avaldati (Leipzigis välja antud kogumikus „Läti rahvalaulud“). Tähelepanuväärne on siinjuures tõik, et rahvapärimuse kogumise komisjon läti rahvapärimuse süstemaatiliseks kogumiseks loodi alles aastal 1889.
Lisaks Liivimaal ja Saksamaal ilmunule oli Jānis Sproĝis (1833–1916) andnud Vilniuses 1868. aastal välja kirillitsas kirja pandud kogumiku „Läti rahvaluule monumendid“ („Памятники латышского народного творчества“ ehk „Latviešu tautas daiļrades pieminekļi”), milles oli 1857 rahvalaulu koos tõlgetega vene keelde. Samuti andis slavofiilne noorlätlasest[8] luuletaja Fricis Brīvzemnieks (1846–1907), kelle tegelik nimi oli Fricis Treilands, aastal 1873 välja venekeelse kogumiku „Antropoloogiliste ja etnograafiliste asjade kogumik“ („Сборник антропологических и этнографических статей“) läti rahvalauludega, milles avaldati 1118 laulu (Viese 1985, 672).
Kõik eelnev puudutas peaasjalikult nn pärislätlasi ehk Vidzeme (Liivimaa) ja Kurzeme (Kuramaa) lätlasi. Alles aastaid hiljem, s.o. 1890. aastal ilmusid Eduard Wolteri (1856–1941) eestvõttel esimest korda Latgale rahvalaulud koos venekeelse tõlkega. Latgalite pärimust oli asutud koguma, uurima ja publitseerima siiski märksa varem – seda küll teises kultuuri- ja keeleruumis, kuigi poliitilises mõttes samas riigis –, nimelt Poola katoliikliku kultuuriareaali mõjupiirkonnas Vitebski kubermangus.
Tuntumad latgalofiilid 18–19. sajandil
Üheks varasemaks latgalite eluolu ja rahvapärimuse vastu üldisemas plaanis huvi tundnud isikuks võib pidada 18. sajandil Saksamaalt toonase Poola kuningriigi kirdeosasse Inflantiasse ehk Latgalesse misjonitööle saabunud jesuiidi preestrit Michael Rothi (1721–1785). Kuigi Rothi tegevusest Latgales on teada vähe, viitavad säilinud andmed sellele, et tema 1749. aastal alanud misjonitöö kandis lisaks vaimulikule ka ilukirjanduslikke vilju.[9] Arvatavalt on Michael Roth mõjutanud latgalite kirjalikku kultuuri rohkemgi ja arvestades aega ning valdkonda, millal ja milles ta tegutses, võib oletada Rothi tegevusest tulenevaid mõjutusi hilisemas latgalite rahvapärimuses. Nimelt on uurijad kindlad, et jesuiit Michael Roth osales esimeste latgalikeelsete vaimulike laulude ja palveraamatute kogumiku[10] „Naboženstwo“ („Pühendumine“) väljaandmisel 1771. aastal ning 1786. aasta väljaande koostamisel. Samuti on üsna tõenäoline, et ka 1801. aastal ilmunud „Dzismies Swats“ („Pühad laulud“) ettevalmistamisel on olnud Rothil kandev roll. Latgalite „Pühad laulud“ ei olnud pelgalt 18.–19. sajandil kirikus lauldud laulud – need olid kirikust väljaspool nii koduse kui vaimuelu lahutamatuks ja möödapääsmatuks komponendiks, st kasutuses igapäevaelus ja tähtpäevadel. Näiteks ilmusid „Naboženstwo“ 1786. aasta väljaandes esimest korda latgali keelde tõlgituna patukahetsuse psalmid[11] ja surmapalved, mis on oma ajatu elulisuse tõttu hilisemat pärimust tõenäoliselt ka mõjutanud[12]. Konkreetsemalt võib siin viidata psalmidele „Diws myuʃu globeys un ʃtyprums“, „Dzismes pakutas Dowida swata“, „Łyugszonas por numyruʃzym“, mida lauldi nii jõulu- kui ülestõusmispühade ajal (Kalvāne 2015, 174–181). Mõlemast eelpool mainitud väljaandest on säilinud nii esma- kui kordustrükid ja need kogumikud koos sajandi teisel poolel välja antud raamatuga „Piļneigajā gruomotā lyugšonu“ („Täielik palveraamat“) moodustavad 19. sajandil Latgales ilmunud vaimulike laulude tuuma.
Kui Michael Rothi tegevus oli vaatamata toona toimunud poliitilistele muutustele[13] kandnud käegakatsutavat vilja nii katoliku kiriku selge huvi tõttu kui ka juba käivitunud sündmuste loomuliku jätkuna, siis 19. sajandi esimesel kümnendil muutus tegevuskeskkond latgalofiilide jaoks ebasoodsamaks. Kuigi Latgales jätkus mõne ärksama isiku, nagu näiteks poola päritolu kirjaniku Kazimierz Bujnicki (1788–1878), tegevus latgalite olukorra teadvustamisel, toimus tegelikult kultuurilises arengus seisak. Alles poolastunud ja end konfessionaalselt katoliiklasena määratlenud baltlase Gustav von Manteuffeli (1832–1916) aktiivne tegevus Latgale äratajana murdis Rothi tegevusest pea pool sajandit hiljem vahepealse surutise.
Pärast õpinguid Tartu Ülikoolis, kus ta kaitses 1859. aastal magistrikraadi õigusteaduses, alustas Manteuffel 1863. aastal tööd ametnikuna Riias Liivimaa kubermangu siseministeeriumis. Ministeeriumis töötades tõlkis ta latgale keelde talurahvaseaduse, koostas latgalikeelse rehkendamise juhendi ja andis aastatel 1862–1871 välja latgalikeelset kalendrit „Inflantuziemeis Łajkagrōmota aba Kalenders“ ehk „Latgale aastaraamatu kalender ABC“. Kalendri puhul oli tegemist esimese ja ainsa regulaarselt ilmunud latgalikeelse väljaandega terve 19. sajandi jooksul.
Kalendri väljaandmine lõppes 1871. aastal seoses trükikeelu rakendamisega Venemaa loodekubermangudes, mille kohaselt oli keelatud avaldada ja levitada ladina tähestikus kirjasõna ja mis sellisena oli katoliiklaste vastu suunatud.[14] Lisaks kalendri avaldamise katkestamisele ja olemasolevate eksemplaride müügilt korjamisele konfiskeeris politsei ka 1870. aastal von Manteuffeli koostatud ning Tartus Henri Laakmanni trükikojas trükitud latgalikeelse õpiku „Pilnīga gromotu Lyugszonu“ ehk „Täieliku grammatika lugemise“ tiraaži. Kuid sellele vaatamata jätkas Gustav von Manteuffel latgalite juures oma rahvavalgustuslikku tegevust, mis päädis 1888. aastal Krakowi Teaduste Akadeemia Kunstiajaloo uurimiskomisjoni liikmeks nimetamisega. 1889. aastal esitati Gustav von Manteuffel Leipzigi Etnograafiamuuseumi aastastipendiumi saajaks rahvaluuleteaduses (Zeiferts 1993, 361–368; Rączka 2013, 153–162).
Eripärane nähtus Latgale kultuuriloos on kahe 19. sajandil rahvapärimuse kogujana tegutsenud naisterahva Celine von Platere (1839–1864) ja Stefania Ulanowska ehk lätipärases transkriptsioonis Stefanija Uļanovska (1852 või 1562 – ?) tegevus.
25-aastaselt koolerasse surnud Celine von Platere 1860. aastal ilmunud „Piosnki ludowe łotewskie“ ehk „Latgali rahvalaulud“ (Kalvāne 2012, 31–42) on tõenäoliselt esimene trükivalgust näinud latgali rahvapärimus, mis avaldati 1869. aastal ka Liivimaal Läti Kirjanduse Seltsi väljaandes Magazin 2 saksakeelse pealkirja „Lettische Volkslieder“ all. Celine von Platerele sekundeerinud Stefania Ulanowska oli samuti eripärase elukäiguga uurija. Kui tema elu katab senini suures osas saladuse loor (nt ei ole teada tema sündimise ega surma aega, neiupõlvenime ning paljusid teisi eluloolisi andmeid, v.a abiellumine), siis tema peaasjalikult Viļānu ümbruskonnast kogutud ulatuslik folkloor ja etnograafiline materjal, mis ilmus 1891. aastal Krakowi Teaduste Akadeemia väljaandes „Zbiór Wiadomości do Antropologii Krakowejs“ pealkirja all „Łotysze Inflant polskich I-III“, pakub jätkuvat avastamis- ja analüüsirõõmu. Tähelepanuväärne on siinjuures seegi, et olles tõenäoliselt pärit Bessaraabiast ja poola emakeelega, omandas Ulanowska välitööde käigus latgali keele sedavõrd kõrgel tasemel, et tema keelekasutust analüüsivad filoloogid tänapäevani (Nau 2008, 101–127).
Artikli teine osa ning kasutatud kirjanduse loetelu ilmub järgmisel nädalal.
Agu Karelsohn (1966) on lõpetanud EELK Usuteaduse Instituudi magistriõppe kristliku kultuuriloo erialal ja ametilt sõjaväelane.
[1] Kuigi baltlaste roll on olnud nii eestlaste, lätlaste kui latgalite ärkamisel ja kultuurrahvaks kujunemisel oluline ja ka baltlaste enesemääratlemise areng toimus viimastega paralleelselt, ei kajastata käesolevas artiklis nende rahvuslikku liikumist ja rahvuslikku ärkamist. Baltlaste ühiskonna ja eneseteadvuse kujunemise puhul saame rääkida eeskätt kõrgkultuuri puudutavatest arengutest ning rahvapärimust taolisel kujul, nagu seda võis leida üldjuhul sotsiaalselt madalama staatusega eestlastel ja lätlastel, lihtsalt ei olnud või ei ole seda tänapäevani säilinud (1856 ilmus Christian Eduard Pabsti sulest „Bunte Bilder“, kuhu koondati tollased baltlaste linnamuistendid). Küll aga ei saa eirata baltlaste kui piirkonna põliselanike, aga ka siinmail tegutsenud Saksamaa sakslaste suurt rolli kohaliku talupoegadest alamkihi rahvusliku eneseteadvuse kujundamisel. Seetõttu on siin esitatud olulisemate asjasse puutuvate baltlaste nimed ja mainitud ka konteksti sobituvaid sündmusi, et raamistada toimunut ning viidata erinevate etniliste gruppide puhul toimunud protsesside/arengute seostele. Oluline on, et avaramalt vaadatuna elati siiski ühises kultuuriruumis (saksapärases protestantismis) või sealt lähtunud mentaliteediväljas isegi siis, kui poliitilised, administratiivsed või ka konfessionaalsed piirid kõikidel tolleaegsetel kujunevatel (kultuur)rahvastel luterliku maailmaga otseselt ei kattunud. Siinjuures ongi kohane viidata katoliiklikele latgalitele, kelle rahvapärimuse kogumisse ja rahvuslikku ärkamisse andis teiste seas oma panuse nii mõnigi baltisaksa päritolu Tartu Ülikooli kasvandik.
[2] Täpse nimetusega „Volkslieder nebst untermischten anderen Stücken“ (1778/79).
[3] Eestlaste kultuuri- ja usundiloo ning kultuurrahvaks kujunemise perspektiivist vaadatuna ei saa mööda minna ka August Wilhelm Hupelist (vt Jürjo, Indrek (2004) Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819, Riigiarhiiv).
[4] Vt Annist, August (2005) Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipoeg“, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
[5] Siinjuures peab tegema selget vahet puhkpilliseltsidel ehk rahvalikul seltsitegevusel, mis sai alguse vennastekoguduste liikumisest ja millel oli ühiskonna arengule laiemas mõttes kahtlemata stimuleeriv mõju, ning kõrgkultuuri tulemina tekkinud teadusseltsidel.
[6] Zinged olid saksa rahvalaulu eeskujul loodud uuemad rahvalaulud.
[7] Krišjanis Barons õppis aastatel 1856–1860 Tartu Ülikoolis matemaatikat ja astronoomiat. Tuntuks sai ta läti rahvalaulude ehk dainade koguja ja kogumise organisaatorina. Tema peateoseks on 6-köiteline läti rahvalaulude kogumik „Latvju dainas”, mis ilmus 1894–1915 ja sisaldab 217 996 laulu. Baronsi algatatud rahvalaulude ja -pärimuse kogumine sai hoo sisse tänu 1862. aastal asutatud ajalehele Pēterburgas Avīzes, kus vastavasisulisi üleskutseid avaldati.
[8] Noorlätlased (läti keeles ‘jaunlatvieši‘) olid Läti rahvusliku liikumise liikmed, kes vastandasid end baltlastele. Noorlätlaste liikumine kasvas välja 1850. aastatel tudengite ringist, mille asutas Tartu Ülikoolis Krišjānis Valdemārs. Esialgselt kasutasid nimetust noorlätlased (saksa ‘ein junges Lettland‘) baltlased ja seda halvustavas tähenduses. Noorlätlaste radikaalne baltlaste-vastane hoiak pärssis nende võimalusi eneseteostuseks Balti kubermangudes ja seetõttu suundus suur hulk neist Venemaale, kus nii mõnigi liitus slavofiilidega. Nende liikumise õitseajaks peetakse aastaid 1862 kuni 1865, kui Peterburis ilmus ajaleht Pēterburgas Avīzes. Selle ajalehe kaastöölised olid liikumise ideoloogid. Ajakirjanikud astusid välja pärisorjuse ja baltlaste võimu vastu Baltimaades, nõudsid viimaste eesõiguste kärpimist ja erinevate reformide (sh kohtu- ja maareformid, talupoegade õiguste laiendamine, omavalitsus ning lätlaste rahvuskultuuri arendamine) läbiviimist. Noorlätlaste liikumist peetakse lätlaste rahvusliku ärkamise alguseks. Selle tuntuimad esindajad ja liikumise ideoloogid olid Krišjānis Valdemārs, Krišjānis Barons, Andrejs Pumpurs, Kaspars Biezbārdis, Juris Alunāns, Atis Kronvalds jt. Noorlätlased asutasid 1888. aastal Riia Läti Seltsi ja nemad hakkasid esmakordselt kasutama ühisnimetust lätlased (läti keeles ‘latviešu‘), milleks said inspiratsiooni 13. sajandil sakslaste poolt latgalite kohta kasutatud saksakeelsest nimetusest letten.
[9] Gustav von Manteuffel avaldas Rothi latgalikeelse luuletuse „Putnieņ, Lajka Solta Zima“ 1897. a ajalehes Przeglad Powszechny, mis on esimene teadaolev latgalikeelne ilukirjanduslik tekst.
[10] Teadaolevalt ilmus 1730. aastal „Katoliszka Dzismu gromota“ (katoliku lauluraamat), kuid seda teost ei ole tänapäevani säilinud.
[11] Psalmid on kirjutatud enne Kristuse sündi ja seega ühed vanimad säilinud vaimulikud laulud.
[12] Algupäraste laulude olemasolu ei ole võimalik tõestada, sest 17. ja 18. sajandi religioossete latgali tekstide kogudes ei ole laule, mis ei dubleeri teistes keeltes esinevaid tekste. See tõendab vaid, et tõlkijate tööd kasutati ühtlasi värsside loomiseks. Ka kõikide laulude autoreid ei ole võimalik kindlaks määrata. Teksti tundmist (päritolu ja selle mõistmist) on pärssinud ka trükitud Poola allikate puudumine, sest jesuiitide tehtud lauluraamatute tõlked on kaotsi läinud. Seega on nende tekstide võrdlemiseks vaja neid leida erinevates raamatutes või uurida mahukamat 19. sajandi laulude kogu, kus laulude sisu on tavaliselt muudetud.
[13] Latgale, mis oli olnud ääremaaks juba Poola ajal, sattus peale Venemaaga liidendamist 1772. aastal kultuurilises mõttes tasapisi veelgi täbaramasse olukorda. 1802. aastal administratiivselt Vitebski kubermangu määramine mingeid positiivseid arenguid kaasa ei toonud ja pigem hakkas järk-järgult suurenema venestamisega kaasnev asustuspoliitiline, konfessionaalne ja sotsiaalmajanduslik surve.
[14] 1864. aastal peale poolakate 1863. aasta nn jaanuariülestõusu mahasurumist keelustas toonane Vilniuse kindralkuberner Konstantin von Kaufmann (1818–1882, kuberner aastatel 1865–1866) Venemaa katoliiklikes loodekubermangudes 1865. aastal ladina tähestikus kirjasõna trükkimise ja levitamise. Vastav keeld kehtis kuni aastani 1904.
