Tartus Prisma poes on 60 000 erinevat kaupa. Kui inimene kulutab ühe minuti ühe kauba silmitsemiseks, siis kõikide kaupade ülevaatamiseks läheks tal üle 40 ööpäeva. Oletame, et inimesel on neljatoaline korter, aga ta tahaks kõiki Prisma kaupu endale. Tema korter ei mahutaks kõiki kaupu, mis Prismas on. Ikkagi peab ta tegema valiku. Asjade haiglase kogumise küüsis vaevlev inimene kannatab kleptomaania käes. Ja suured kauplused just süstivad meisse kleptomaania tõbe.
Aga selleks, et omandada erinevaid asju, on vaja raha. Ja inimene rügab tööd teha, et raha teenida. Vahel mitmel kohal korraga. Vaesed selleks, et ennast ja peret toita, rikkad aga panevad raha panka. Sellest rahakarussellist on raske maha astuda. Ja inimesed lähevad üldise mainstream’iga kaasa, on meeleheitel, kui kaotavad töö, satuvad stressi, hulluvad. Meie ühiskond on ahvatluste, kiusatuste ühiskond. Toodetakse ülemäära ja tarbitakse ülemäära, sest ahnuse juur on inimeses. Ning pole ime, et hullumajades on järjekorrad, et inimesel pole aega, pole aega endasse süvenemiseks, ei millessegi süvenemiseks, pole aega kaine pilguga vaatamiseks. Inimese meel on risustunud, lõhki kistud. Meelerahu on kadunud. Lühikeseks puhkuseks kihutatakse soojale maale peesitama, kui see on muidugi võimalik, et siis jälle edasi tormata. Lõõgastumiseks on seks, TV ja alkohol. On palju kortereid, kus puuduvad raamatud, neid asendavad ajalehed, ajakirjad, televiisor ja arvuti. Õnneliku inimese ideaaliks on olla igavesti noor, tervisest pakatav, edukas, jõukas ja seksuaalselt võimekas olend. Aga lõpuks tulevad ikkagi haigused, noorus kaob, rasv koguneb, kõht paisub, seksuaalne võimekus kahaneb ja surm koristab viimaks nii vägevad kui ka väetid. Ja kui palju on neid, keda mäletatakse ühe inimpõlve möödumise järel? Jäävad vaid üksikud suurkujud, enamus kaob aegade hämarikku. Ja ega meie aeg enam suurkujusid ei anna, meie aeg on keskpäraste päralt. Ja keskpärase huvi ei ole muud kui võimalikult vähese vaevaga oma elu ära elada. Seepärast minnakse välismaale tööle, elama, et oleks võimalik tarbida, olla noor ja edukas. Pole lootustki, et tagasi tuldaks. Nii kaua kui välismaa maksab paremini, nii kaua jäädakse sinna, sest inimene tahab ennast müüa nii, et oleks kergem läbi ajada ja tunda ennast õnnelikuna. Ja õnn lõpuks pole muud, kui olla igavesti noor, edukas ja seksuaalselt võimekas ning saada raha nii palju, et käia soojadel maadel puhkamas, osta, mis meeldib, ja mitte mõelda, mis on su elu mõte, eesmärk, tähendus ja ülesanne. On küllalt sest, kui on mõnus elu, olgugi et võõral maal võõraste keskel. On ka neid, kes soetavad endale kinnisvara kodumaal, et tulla siia lõpuks pensionipõlve pidama ja surema…
Kui ahnuse juur on inimeses, siis mis saab, kui see juurikas välja kiskuda? Inimene vajub siis kokku, närbub, sest ta ei oska oma eluga midagi peale hakata enam. Ja on ainult vähesed, kellel pole seda juurt neis ning kes siiski elavad, elavad vägevalt. Ja nad elavad hoopis teistsugust elu, elu, mis ületab igapäevase siblimise, elu, millel on mõte ja tähendus. Ja loota võib, et sellised inimesed astuvad kord edasi, astuvad evolutsiooni uuele astmele.
Jaan Tooming (1946) on lavastaja ja näitleja, endine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor, Eesti Kirjanike Liidu liige, õppinud Tartu Teoloogia Akadeemias.
