Oluline üleskutse – õnnetu ajastus ja tähtaeg
Südasuvel (21. juulil) saabus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku elektroonilistesse postiloenditesse peapiiskopi üleskutse „vaimulikele ja koguduste juhtorganite liikmetele“, „allasutuste juhtidele, konsistooriumi ning kirikukogu komisjonide ja nõukogude liikmetele“, „kirikukogu saadikutele ja konsistooriumi liikmetele“. Paar nädalat hiljem ilmus kajastus peapiiskopi teadaandest ka ajalehes Eesti Kirikus (vt „Oodatakse muudatusettepanekuid põhikirjale ja kirikuseadustikule“, EK, 03.08.2016).
Ma ei tea, kuidas see nii juhtus, kuid tõsiasi on, et see erakordse tähtsusega üleskutse kiriklikule avalikkusele sai tehtud suviste puhkuste haripunktil. See on aeg, kus põhimõttekindlamad meist oma postkasti ilmselt üldse ei vaata. Enamiku inimeste puhul saab igal juhul vastutustundlikuks pidada seda, et kui nad puhkavad, siis nad tööasjadega ei tegele. Nii jäi paraku see üleskutse toona ilmselt paljude jaoks kas lihtsalt kahe silma vahele või osutus ajastatuks nii, et sellele reageerimine ei olnud võimalik. Seitsmendal septembril saatis peapiiskop EELK listidesse küll vajaliku meeldetuletuse. Ometi oli nüüd juba aeg, mil enamik adressaate oli suvepuhkuse jooksul niigi kogunenud igapäevaste või ammu kalendrisse seatud tööülesannete lahendamisega hõivatud. Ajastuse probleemi ei oleks, kui üleskutsele reageerimiseks oleks jäänud piisavalt aega, kuid ettepanekute tähtajaks oli seatud ju juba 15. oktoober!
Omast kogemusest nendin, et lisaks uue õppeaasta algusele, mis on EELK Usuteaduse Instituudis ja Tartu Ülikooli usuteaduskonnas alati iseäranis kiire aeg, lisandusid kiireloomulised ettevalmistused seoses reformatsiooni 500. juubeliaasta algusega ja teisigi üldkiriklikku laadi korralisi ülesanded. Nii oli ülekutsega ette antud tähtaeg selline, mis välistas võimaluse üleskutset tõsiselt võtta ja sellele kohaselt reageerida. Sellise kurva tõdemuseni ei ole pidanud jõudma kindlasti mitte üksnes mina.
Minu põhisõnum on: peapiiskopi üleskutse väärib väga tõsist tähelepanu. Seetõttu on ainsana mõistlik ja vastutustundlik ettepanekute esitamise tähtaega oluliselt pikendada. Selgitan järgnevas kumbagi väidet pisut lähemalt.
Põhikirja muutmise erakordsus
Keskendun siinkohal eelkõige põhikirjale, kuna just see on dokument, mis otsustaval kombel – esimesel astmel – kujundab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kogetavat kuju ja osaluse viisi nii Eesti ühiskonnas kui ka üleilmse kirikute oikumeenilise kooselu kontekstis. Kirikuseadustik on teise astme regulatsioonide kogumik, mis toetub kiriku põhikirjas sätestatud raamidele.
Kiriku põhikirja võib näha analoogilise dokumendina riigi põhiseadusele. Just oma põhjapaneva kaalu tõttu kehtib nii ühe kui teisega ühenduses, et muutuste tegemine on alati erakordne sündmus. Põhikirjas tehtavad muudatused puudutavad kõige põhjapanevamal moel seda, millisena kirik on kirik ja toimib kirikuna. Põhikirja muutmise protsess on seetõttu õigusega ka menetluslikus mõttes keeruline protsess. Kirikukogu kiriku kõrgeima seadusandliku organina ei saa seda teha ja ei tee seda kergekäeliselt.
EELK uus põhikiri võeti vastu 2004. aasta kevadel. Südasuvel tehtud avalik üleskutse osaleda ettepanekute tegemises selle muutmiseks on sellisena esmakordne. Kaheteist aasta jooksul ei ole midagi taolist toimunud. Isiklikult oleksin sellest püüdnud praegusel hetkel võib-olla üldse hoiduda – oleksin andnud aega veel ka läinud aasta kirikukogul valitud kiriku uuele juhtkonnale, et nad jõuaksid omalt poolt äratundmiseni visiooni osas, millised muudatused võiksid olla vajalikud; oleksin andnud aega seda visiooni kiriku avalikkusele tutvustada ja selle üle avalikult arutada. Tõsiasi aga on: kui me nüüd põhikirja ette võtame, siis vastutustundlik on teha muudatusi üksnes niivõrd kaalutletult ja sellise sihiga, et meil niipea põhikirja muutmist uuesti vaja ei ole. See on kirikuna ühiselt elamise ja tegutsemise stabiilsuse jaoks väga oluline. Nagu öeldud, toetab seda, et pidevalt põhikirja muutmisega ei tegeletaks, põhjusega ka vastava õigusliku protsessi – ja selles kätketud nn kirikupoliitilise protsessi – keerukus. Mis iganes moel me praegu põhikirja muudame, tähendab nüüd alustatud põhikirja reformimise protsess seega seda, et me niipea – näiteks järgmised kaksteist aastat – selle teema juurde enam tagasi ei tule. Lühidalt: kui praegune põhikirjareform ei toimu oma põhimõtetes piisavalt läbipaistavalt, kaalutletult ja ka kiriku avalikkust võimalikult ulatuslikult kaasavalt, siis me lihtsalt raiskame oma võimaluse – või vähemalt ei kasutata seda optimaalselt. Järgmine võimalus avaneb ju alles aastate pärast.
Sisuline võtmeküsimus ehk avaliku arutelu peateema: põhikirja reformi lähtekohad ja eesmärgid
Tarvilik tingimus selleks, et põhikirja reform toimuks kiriklikult-teoloogiliselt vastutustundlikult, on läbipaistvus õigusreformi visiooni – selle lähtekohtade ja eesmärkide – osas. Sellest sõltub see, millist laadi muudatused on vajalikud, s.t. milliste põhimõtete kohaselt konkreetseid muudatusettepanekuid teha ja nende ettepanekute asjakohasust hinnata.
Üleskutses seisab, et EELK konsistoorium on õigusreformi eesmärgiks seadnud „EELK põhikirja ja kirikuseadustiku täies mahus kaasajastamise ja revideerimise“. Niisiis, meie kirikuvalitsus on otsustanud käivitada õigusreformi ning just ka põhikirja täiemahulise kaasajastamise ja revideerimise. See on suur ülesanne!
Üleskutses seisab ka, et abistava instrumendina õigusreformi läbiviimiseks otsustas meie kirikuvalitsus moodustada õigusreformi komisjoni ning et viimane on võtnud õigusreformi osas seisukoha: „[M]uudame nii põhikirja kui ka kirikuseadustikku nii vähe kui võimalik, samas nii palju kui vajalik“. Õiguskomisjoni ettepanek ühenduses kirikuvalitsuse sõnastud suure ülesandega on lähtuda reeglist: muudame põhikirja nii vähe kui võimalik, samas nii palju kui vajalik. See on kahtlemata mõistlik reegel, kuid täiesti formaalne.
Seega, EELK on olukorras, kus meie ees on ülesanne täiemahuliselt kaasajastada ja revideerida põhikirja (ja kirikuseadustikku). Tõsi, kiriku avalikkusele edastatud üleskutse ei sisalda ühtegi vihjet selle kohta, miks ikkagi praegu selline õigusreform. Nii-öelda lambist võetud see kindlasti ei ole. Kindlasti on konsistoorium teatud põhjustel ja teatud eesmärgiga sellise reformi välja kuulutanud. Seni ei ole ei ametlikes listides, kuhu üleskutse esitati, ega ka ajalehes Eesti Kirik, kus üleskutset kajastati, ilmunud mingeid selgitusi selle kohta, milles ikkagi näeb konsistoorium õigusreformi vajalikkust. Mida ja miks ja kuidas on vaja „kaasajastada“? Mida ja miks ja kuidas on vaja „revideerida“? Selleks, et üleskutse adressaadid ja kiriku avalikkus saaks ideid ja ettepanekuid esitades omalt poolt kas haakuda konsistooriumi nägemusega, seda ka täiendada või vajadusel korrigeerida või kritiseerida, on hädavajalik, et konsistoorium selgitaks õigusreformi alustamise tausta – põhjuseid ja eesmärke.
Õiguskomisjoni reegel – muuta „nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik“ – satub seetõttu õhku, tühja ruumi. Millise visiooni või milliste põhimõtete kohaselt pidada mingeid ideid ja ettepanekuid hädavajalikeks? Milliseid tarbetuks luksuseks?
Jätame fraasi „nii vähe kui võimalik“, s.t tarbetu luksuse vormeli kõrvale. See on pigem retooriline tautoloogia. Otsustav küsimus seega on: milline on põhiprobleem või millised on põhiprobleemid, mida põhikirjamuutused peaksid aitama lahendada? Võimalik on näiteks, et viimase kahteistkümne aasta jooksul on toimunud muudatusi Eesti Vabariigi seadusandluses, mis võivad ajendada põhikirja reformivajadust. Võimalik on ka, et n-ö EELK sees on toimunud mingeid kitsamas mõttes korralduslikke-institutsionaalseid arenguid (ka „sees“ on muidugi teatud mõttes ühtaegu „väljas“), mis ajendavad reformivajadust. Samuti on võimalik, et EELK liikmeskonnaga või üldse kristlaskonnaga seoses on Eesti ühiskonnas toimunud dünaamilisi arenguid (vrd nt rahvaloenduste tulemused, EELK enda erinevad statistikad, halduskorraldus jne), mis ajendavad reformivajadusi. Reformivajadused võivad lähtuda nii kogemustest koguduseelu tasandil kui tundlikkusest meie kiriku oikumeenilise ja globaalse mõõtme suhtes – viimselt sellest, et oleme ühe püha katoolse apostliku Jeesuse Kristuse kiriku osalised. Küllap võivad lähteimpulsid olla seotud kõigi nende ja veel teistegi asjaoludega. Kõige tähtsam on aga teostada EELK õigusreform just nimelt nõnda, et nähakse tõsiselt vaeva EELK olukorra ja dünaamika analüüsiga.
EELK elu, rajanedes evangeeliumil Jeesusest Kristusest ja asetudes kolmainu Jumala kohalolu ja toimimise konteksti, teostub neis mitmetahulistes erinevates seostes. Õigusreformiga ühenduses tehtavad ettepanekud peaksid niisiis toetuma nende erinevate seoste analüüsile ning küsimisele, milliste sammudega oleks EELK võimeline homme paremini ja vastutustundlikumalt teostama oma missiooni kirikuna. Lühidalt: vajalik oleks, et õigusreformi initsiaatorid avaksid õigusreformi ajendeid ning aitaksid kaasa sellele, et „täies mahus kaasajastamine ja revideerimine“ toetuks ka võimalikult täiemahulisele ja igakülgsele analüüsile. Üksnes nii on võimalik rääkida vastutustundlikult sellest, et ja millised muutused põhikirjas on ikkagi hädavajalikud. Vastasel korral mandub põhikirja muutmine kas sisutühjaks iluraviks või toimub mingites üksikutes erihuvides – mõlemal juhul laseme käest haruldase võimaluse, sest järgmine muutmine ei toimu niipea. Põhikirja kaasajastamist ei saa ka võtta pelgalt reaktsiooni ja järgijooksmise võtmes, vaid põhikirja kaasajastamine peab toimuma visiooni valguses, mis võimaldab meil EELK-na olla homme enam kirik.
Ettepanekud arutelu instrumentide arendamiseks – arutelu ruumi(de) loomiseks
Kui ülesandeks on EELK põhikirja ja kirikuseaduse „täies mahus kaasajastamine ja revideerimine“, siis peab ajakava ja kiriku avalikkuse kaasatus olema ülesande suurusega ja olulisusega proportsioonis. Mulle ei meeldi tuua sisse poleemilist keelepruuki, kuid praegu jätab kogu protsess paraku halvas mõttes tagatoapoliitika mulje. Praegune ajastus ja ajakava on selline, et arutelu õigusreformi üle on kiriku avalikkuses täielikult puudunud. Sümptomaatiline on asjaolu, et EELK ametlik häälekandja pole protsessi teemal võtnud sõna rohkem kui augusti alguse uudisega üleskutse kohta.
Asjaolu, et praegu kutsutakse esitama ettepanekuid ja ideid õiguskomisjonile, on paraku mõneti kontraproduktiivne ja pigem arutelu tasalülitav. Põhimõtteliste nägemuste üle põhikirja muutmise vajalikkusest pole üldse avalikumalt arutletud – seda pole teinud ka protsessi algatajad. See, millised konkreetsemaid ideid on juba välja käidud või mis ettepanekuid tehtud, jääb täiesti läbipaistmatuks. Seega, suhestumine nendega – nende avalik kriitiline läbikatsumine ja edasiarendamine – on võimatu. Sellest on väga kahju!
Väga hea viis arutelu algatamiseks oleks praegu see, kui õiguskomisjon annaks seni laekunud ideede ja ettepanekute sisust ülevaate. Võib lisada, et mitme joone poolest on EELK institutsionaalne kuju – kui arvestada lähimate partnerkirikutega ja kirikuosadustega, kuhu kuulume – vägagi erandlik. Sõsarkirikute põhikirju ning nendega seotud häid ja halbu kogemusi peaksime silmas pidama kindlasti ka nüüdse reformi üle arutledes. Eriline vastutus taolise informatsiooni koondamise ja vahendamise osas on kindlasti õigusreformi komisjonil.
Hädavajalik oleks realistlik ajaline raam. Arvestades seda, et paljud meie väikese kiriku liikmeskonnast ja töötajatest on olnud viimastel kuudel ja on veel lähematel kuudel reformatsiooni suure juubeliaasta sündmustega hõivatud, võiks õiguskomisjonile esitatavate ettepanekute tähtaega lükata edasi ühe aasta võrra, s.t 15. oktoobrini 2017. See tähendaks, et reformatsiooni juubeliaasta üheks aktuaalseks mõtlemise ja arutamise teemaks oleks just meie kiriku homne kuju. See on just see, millele EELK aastapäevade kontseptsioon „Vabaduse teetähised 2017–2018“ ju ka üles kutsub.
Sellise ajalise raamiga oleks üleskutse adressaatidel – vaimulikel ja koguduste juhtorganite liikmetel, allasutuste juhtidel, konsistooriumi ning kirikukogu komisjonide ja nõukogude liikmetel, kirikukogu saadikutel ja konsistooriumi liikmetel – võimalik võtta üleskutse esitatud väljakutset tõsiselt ja seada see oma tööplaanidesse. Üksnes nii on võimalik, et need inimesed saaksid ka tõesti erinevates organites – koguduste tasandil, praostkondade tasandil, allasutuste, komisjonide ja nõukogude tasandil, usuteaduskondades jne – ühiselt ja korralikult ettevalmistatult meie kiriku paljutahuliste ja mitmetasandiliste eluvormide ja nende optimeerimise üle arutleda. Ja meie kiriku olukorda ja missiooni Eesti ühiskonnas arvestades on see väga oluline ülesanne! Nii võiks õigusreformi arutamine olla igal juhul ka üheks mais 2017 toimuva kirikukongressi peateemadest. Aga loomulik oleks, et ka kirikukogu käsitleks seda teemat sügisel ja kevadel mitte veel otsustamise, küll aga keskse aruteluteemana (et oleksid impulssettekanded ja arutelud). Ajaleht Eesti Kirik saaks alustada teema avamist. Pikemate käsitluse jaoks oleks heaks aruteluplatvormiks ajakiri Kirik & Teoloogia.
Miks mitte asetada reformatsiooni 500. juubeliaasta sisulisse fookusse arutelu meie kiriku homse kuju üle? Miks mitte korraldada õigusreformi protsessi arutelufaasi pikemalt, avalikumalt – nii, et kiriku avaram avalikkus kogeks ennast kaasatuna. Nõnda ühiselt oma kiriku homse üle mõteldes kasvaksime juba selle protsessi käigus ise igal juhul nii kristlaste kui kirikuna. Niisiis, kutsun südamest konsistooriumi üles veel kord kaaluma, kas ei võiks ikkagi olla hästi läbi mõeldud – ja s.t ka avarama visiooni toel läbi katsutud – ettepanekute arendamise ja esitamise tähtajaliseks orientiiriks 15. oktoober – või 31. oktoober – 2017!
.
Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia dotsent ja Tartu Ülikooli religioonifilosoofia lektor, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
