Artiklid

Milleks kristlus?

altnurme-ja-mottusMiks pooldab kolmveerand eestlastest Euroopa kultuuri jäämist kristlikuks ja üle poole kiriku püsimist traditsioonilisena, kui samas vaid veerand peab end ise kristlaseks? Kas sel puhul on tegemist asenduskristluse fenomeniga? Kui, siis mis on selle sisu tänases Eestis? Need küsimused kerkisid esile küsitluse „Elust, usust ja usuelust 2015“ (EUU 2015) andmeid analüüsides; küsitluse tulemused avaldatakse peatselt ilmuvas kogumikus „Kuhu lähed Maarjamaa? – Quo vadis Terra Mariana?“

Mõiste ‘vikaarreligioon’ (vicarious religion) pärineb briti sotsioloogilt Grace Davie’lt, kes määratles seda religioonina, mida teostab aktiivne vähemus palju suurema hulga inimeste heaks, kes mitte üksnes ei mõista seda, vaid ka kiidavad heaks selle, mida vähemus teeb. Kuna vikaarreligioon puudutab üksnes kristlust, siis oleks eesti keelde mõttekas tõlkida see sõnaga ’asenduskristlus’ või ’asekristlus’ ning vastavalt määratleda see nähtusena, kus mittekristlik enamus on huvitatud, et kristlik vähemus hoiaks traditsioonilisi usulisi kombeid ja moraali tallel ning teostaks neid üldiseks hüvanguks. Davie on väitnud, et vikaarreligiooni on keeruline mõõta, sest sel puudub selge õpetuses, ideoloogias, praktikas jms väljenduv sisu ning vastavalt ka seda teadlikult toetav liikmeskond. Tuleb lisada, et sõnu ’asenduskristlane’ või ’asenduskristlased’ pole võimalik kasutada. See tähendaks, et kristlased teadlikult asendaksid ilmalikke kristlastena, kuid vaevalt et täna Eestis sellise enesemääratlusega inimesi kohtab. Veel vähem saab seda mõistet kasutada isikute kohta, kes justkui asendust vajaksid – ilmselt ei leidu Eestis ka endast niiviisi mõtlevaid inimesi. Asenduskristlus on nähtus. Vast kõige tabavam märksõna selle iseloomustamiseks on ootus. Keegi ootab kelleltki midagi või peab vähemalt iseenesestmõistetavaks, et ta jätkaks seda, mida on kogu aeg teinud.

Asenduskristlusega seoses tõi Davie ennekõike välja ristimise, laulatuse ja matuserituaalid. Eriti viimase. Ta viitas sellele, et kuigi aktiivsete koguduseliikmete arv on kahanemistendentsis kogu Euroopas, siis kristlike matuste komme püsib visalt. Vaimulikult ootavad sel puhul vastutulemist lähedaste matuste korraldamisel ka need, kel endal side ristiusuga ammu katkenud või pole seda olnudki. Seega on oluline, et kirik säiliks ja hoiaks alal kombeid elu pöördeliste sündmuste, nagu lapse sünni, abiellumise, lähendase surma äramärkimiseks ka nende meelest, kes muul ajal kirikusse ei satu.

Davie on tähelepanu juhtinud ka ootusele, et vaimulikud ja aktiivsed kristlased väljendaksid traditsioonilisi uskumusi ning elaksid kristlike moraalinormide kohaselt, mida vähe- või mittereligioosne enamus ei pea enda jaoks enam täiel määral kehtivaks. Kui vaimulikud väljendavad usus kahtlemist või eksivad milleski kristlike normide vastu, siis kutsub see esile pahameele ning Davie arvab, et asi pole mitte üksnes süüdistuse silmakirjalikkuses, vaid ka pettumuses. Seega on ikkagi oluline, et keegi traditsioonilisi uskumusi ja moraali kehastaks ja neid tallel hoiaks.

Ootused kirikutele, vaimulikele, kristlastele ei pruugi olla teadvustatud. Need ilmnevad nii üksikisikutel kui ka ühiskonnas peamiselt mingi konflikti või kriisi korral. Näiteid ei tule pikalt otsida. Viimaste aastate ühiskondlikud debatid kooseluseaduse ning pagulaste teemal on kergitanud üles küsimused kristlike väärtuste olulisusest ja kohast meie kultuuriruumis ka nende inimeste jaoks, kes sellele varem vähe mõtlesid.

Saamaks teada seda, miks peab suurem osa eestlasi oluliseks, et kristlik kultuur Euroopas püsiks ja kirik säilitaks oma traditsioonilisuse, hoides kristlust alal, ning miks ennast ise kristlaseks ei peeta, kuigi ristiusk tundub sümpaatne, tegime kevadel ja suvel 40 teemakohast intervjuud inimestega, kel puudus kristlik identiteet, kuid kes suhtusid kristlusesse sõbralikult. Intervjuude sisu analüüsisime kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodiga. Selle uurimuse valimist, metoodikast, tulemustest ja järeldustest saab lugeda lähemalt peatselt ilmuvast Usuteadusliku Ajakirja erinumbrist, mis koondab EUU 2015-le põhinevaid uurimusi.

Järgnevalt refereerin sisuanalüüsi tulemusi. Euroopa kristlikuna säilimise soovi (EUU 2015 andmetel 73% eestlastest) põhjendati kolmel viisil. Esiteks toodi esile, et kristlus on Euroopa kultuuri läte ning seda peaks teadlikult säilitama muutuvas multireligioosses maailmas. Kristlik pärand on ajaloopärand ja sellisena kultuuriliselt väärtuslik. See tagab jätkusuutlikkuse ja stabiilsuse. Kristlus on oluline osa Euroopa identiteedist, selle hülgamine tähendaks vaimset vaesumist ja oma juurte kaotamist. Teiseks väljendati arusaama, et üldinimlikud väärtused, nagu ligimesearmastuse nõue, põhinevad kristlikel moraalinormidel, mistõttu nende säilimine on oluline ning need peaks reguleerima inimestevahelist suhtlemist tänaseni. Mitmed intervjueeritavad kirjeldasid kujunenud olukorda kui moraalset kaost, millest ainuüksi seadusandluse toel väljuda pole võimalik, mistõttu soovitigi kristliku kultuuri mõju püsimist või tugevnemist. Väärtuste hulgas toodi välja nii konservatiivseid (traditsiooniliste soorollide, peremudeli püsimine) kui ka liberaalseid (liberaalsus ise kui väärtus, humanism, mitmesugused kodanikuvabadused). Kolmandaks nähti kristluses kaitsekilpi islami laienemise vastu, seda eeskätt jällegi euroopalike väärtuste säilimise mõttes nii konservatiivsete vaadetega kui ka üllatuslikult liberaalsete vaadetega intervjueeritavate seas. Viimased väljendasid mõtet, et kristluse domineerimine usuvaldkonnas praegusel kujul võimaldab usuvabaduse põhimõtet rakendada: võib olla ateist, budist vms, ent islami tulekuga kardetakse olukorra muutust, mis tähendaks nende arvates lõppkokkuvõttes sunnitud pööramist muhameedlusesse. Nende arvates on kristlus mugav ja harjumuspärane, mis võimaldab praeguse olukorra jätkumist.

Need intervjueeritavad, kes soovisid (mitte kõik), et kirik jääks kindlaks oma õpetustele ja moraalinormidele ning ei läheks kaasa kõikide ühiskondlikke muutustega (EUU 2015 andmetel 69% eestlastest), tegid seda põhiliselt konservatiivsetest vaadetest lähtuvalt. See tõstatas kohe kooseluseaduse ning homoseksuaalsetesse paaridesse suhtumise aktuaalse teema. Esitati selgelt arusaam, et kooseluseaduse puhul võiks kirik jääda selle juurde, et abielupaar on mees ja naine, ning mitte nõustuda samasoolisi laulatama. Nende intervjueeritavate seas valitses seisukoht, et kirik peaks jääma mõnusalt konservatiivseks püsiväärtuste hoidjaks. Sealjuures oodati kirikult siiski dialoogivõimelisust ning kaasarääkimist ühiskonnaelu asjades. Leiti ka, et mingid muutused on siiski vältimatud, kuid need võiks toimuda mõõdukal viisil.

Intervjueeritavad, kes arvasid (jällegi mitte kõik), et kirik peaks jääma oma traditsiooniliste kombetalituste juurde ning püüdma neid võimalikult vähe kaasajastada (EUU 2015 andmetel 69% eestlastest), põhjendasid seda kahel viisil. Esiteks kirikuruumi pühadusega. Kombetalitused, nagu ristimine, laulatus, matus peaksid jääma endisteks sellepärast, et vanad traditsioonid ja kirikuruum muudavad need pühaks, annavad kaalu ja tõsiseltvõetavust. Kirikuruumi kirjeldatakse ligitõmbava paigana, mille mõjuvõimu selgitatakse tihtipeale sellega, et põlvkonnad inimesi on seal palvetamas käinud ja sel viisil paiga eriliseks muutnud. Teiseks väljendati arvamust, et muudetud rituaalid pole enam usutavad, usaldusväärsed, pole nagu päris ega tekita rahuldustunnet.

Küsimus, miks intervjueeritav end ise kristlaseks ei pea, kuigi tunneb poolehoidu ristiusu suhtes, tekitas kimbatust. Esiteks nimetati põhjusena mittesobivat õpetust. Mitmed, kes enne väljendasid arvamust, et kirik peaks jääma traditsiooniliseks, ütlesid, et selleks et nemad mõne kogudusega liituksid, peaks kirik muutuma. Eriti puudutas see õpetust, millele heideti ette dogmaatilisust, piiratust. Nad väljendasid arvamust, et praegusel viisil pole kristlik õpetus usutav. Jutuks tuli n-ö oma usk, mis võimaldab vastajate arvates neil mõelda ja rääkida vaimsetest asjadest paindlikumalt ning arusaadavamalt. Teiseks toodi põhjusena välja ahistavad moraalinormid. Paradoksaalsel kombel ei pidanud mitmed neist, kes toetasid kristlike moraalinormide püsimist korra ja rahu tagajana ühiskonnas ning kirikut nende kandjana, ennast ise standardile vastavaks, nimetades abielueelseid ja -väliseid seksuaalsuhteid. Nad väljendasid mõtet, et rohkem kui ahistavatele reeglitele allumine huvitab neid enda juures selguse saamine, miks nad üht või teist viisi käituvad ja kes nad isiksusena on. Aga oli ka vastupidiseid näiteid. Mõned leidsid, et nad elavad niikuinii kristlike moraalinormide järgi (austa oma vanemaid, ära valeta, ära peta), kogudusega liitumist ja enese avalikult kristlasena määratlemist peeti sealjuures üleliigseks. Kolmandaks nimetati negatiivseid stereotüüpe. Ühest küljest ei soovitud oma identiteeti siduda kristlusega selle ajalooliste kuritegude (ristisõjad, nõiaprotsessid, inkvisitsioon, teaduse arengu pidurdamine vms) tõttu. Teisest küljest tähendanuks enese kristlasena määratlemine ja kogudusega liitumine nendele enese tunnistamist veidrikuks või nõrgaks. Need seisukohad iseloomustasid mitmeid meessoost intervjueeritavaid. Neljandana selgus põhjusena misjonivastane hoiak. Värbamine, surve liituda või ka ainult ettekujutus, et vaimuliku või kristlaste suhtlemishuvi taga on varjatud soov pöörata usku, tekitas vastuseisu. Intervjueeritavad kartsid autoritaarset ideoloogiat, mis käskude-keeldude ja manitsuste vormis võiks nende elu kujundama hakata.

Mõned muutsid intervjueerimise käigus oma arvamust ning ütlesid, et nad vist ikka on kristlased, kuigi valimisse valiku eelduseks see polnud. Nende juhtumite puhul ilmnes usulise identiteedi ebakindlus, mis võis olla seotud näiteks negatiivsete stereotüüpidega: inimesed kartsid häbimärgistamist ja olid harjunud kristlaseks olemist varjama. Oli ka intervjueeritav, kes pidas end vaadete poolest kristlaseks, kuid polnud ristitud, mistõttu ta ei söandanud end vastavalt nimetada. Ka sel juhul oli tegemist segase identiteediga.

Viies küsimus, et kes peaks tagama kristluse püsimise Euroopas, s.h Eestis, tekitas jälle kimbatust. Vastused olid üsna lihtsad ja enamuses neist ilmneski asenduskristluse fenomen: kristluse püsimise peaks tagama ’keegi teine’. Esiteks, Euroopas paavst ja kirikud ning Eestis kohalikud kirikud. Lisaks vaimulikud ning koguduseliikmed. Ühesõnaga religioosne institutsioon. Nii nagu see on olnud sajandeid. Teiseks, pakuti ka riiki, mis peaks aitama püsida kristlikel väärtustel ja moraalinormidel vastava poliitika abil. Mitmed arvasid, et massimeedias peaks rohkem andma sõna vaimulikele või positiivsetele kristlikele eeskujudele nagu Arvo Pärt ning seeläbi rahvast kasvatama. Niisamuti esitati arvamust, et koolides võiks olla religiooniõpetus. Samas peaks riik hea seisma ka selle eest, et religioosne äärmuslus ei saaks kasvada ja levida. Usu üle peaks olema kontroll. Siiski oli ka neid, kes arvasid, et kaudselt aitavad kristlusel püsida kõik need inimesed, kes kristlike väärtuste järgi elavad.

Kokkuvõtteks võib öelda: kvalitatiivne analüüs näitas, et asenduskristluse fenomen Eestis tõepoolest eksisteerib. Samas ei saa selle põhjal teada, kui levinud see on. Pole võimalik pidada kõiki, kes ei ole identiteedi poolest kristlased, kuid soovivad ühel või teisel viisil kristluse püsimist, asenduskristluse fenomeni väljendajateks. Nende hulgas võib olla inimesi, kes arvavad, et vaatamata sellele, et nad pole kristlased, hoiavad nad ristiusu norme järgides, väärtusi austades ja religioosses kultuuris osaledes seda püsimas.

 

Lea Altnurme (1968) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute vanemteadur.

Magnus Mõttus (1975) on Häädemeeste vallavanem, õppinud Tartu Ülikooli usuteaduskonnas religiooniantropoloogia erialal.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English