Kord märkis Ludwig Wittgenstein: „Ma ei ole religioosne inimene: kuid ma ei saa parata näha iga probleemi religioossest vaatepunktist.“ Kuigi Wittgenstein kirjutas religioonist väga vähe, ei tähenda see seda, et tema filosoofial poleks religioosset või eetilist sisu.
Kui vaadata Wittgensteini esmateost (ainus teos, mille ta oma eluajal avaldas) Tractatus Logico Philosophicu’st, siis esimene asi, mis lugejale silma paistab, on teose mõtete struktuur. Kõik teose peamõtted on tähistatud täisarvudena ning peamõtete abistavad mõtted on tähistatud detsimaalarvudega. Nõnda tuleb mõtete hierarhia väga selgelt esile ning esmapilgul paistab, et tegemist on äärmiselt süstemaatilise filosoofiatööga. Kuigi Wittgensteini kommentaatorid kasutavad tema filosoofia märkimisel sõna „süstemaatiline“, märgitakse seda tihti nõnda nagu see siia kirja on pandud – jutumärkides. Sellega märgitakse üht kahest võimalikust olukorrast, kus kommentaator end parajasti Wittgensteini analüüsides leiab. Kommentaator kas ei mõista Wittgensteini filosoofia süstemaatilisust või Wittgensteini filosoofia polegi süstemaatiline. Samas võib see märkida ka mõlemat olukorda üheaegselt. Kommentaatorite üldine arvamus on, et Wittgensteini filosoofia on äärmiselt raskesti (kui üldse) mõistetav. Mitmed kommentaatorid lähevad nii kaugele, et tunnistavad selgelt, et nad ei saa Wittgensteinist aru. Seetõttu pole imestusväärne, et Wittgensteini filosoofia diskursuses valitseb tema filosoofia tõlgendamises suur segadus.
On ka muid segaduse tekitajaid. Näiteks oli Wittgenstein äärmiselt ebausaldusväärne filosoof, ta muutis tihti oma filosoofilist meelt. Mõnda varasemat Tractatus’e filosoofilist mõtet ta hiljem parandas ning mõne hülgas sootuks. Siinkohal on oluline mainida, et Tractatus tegi Wittgensteinist üleöö 20. sajandi filosoofia suurkuju ning vahetult teose avaldamisele järgnes väga entusiastlik tõlgendamise laine. Kuid teise tõlgendamise laine ajaks oli Wittgenstein parandused oma filosoofiasse sisse viinud. Sellest tulenevalt on esimese ja sellele järgnenud tõlgendamise vahel tugev filosoofiline katkendlikkus. Tänaseni on ebaselge, kui suur on olnud esmaste väärtõlgenduste mõju hilisematele tõlgendustele.
Kõik eelnevad ning mitmed nimetamata asjaolud tingivad selle, et Wittgensteini filosoofiat on väga raske üheselt mõista. Kuigi selline olukord pole filosoofias sugugi ebatavaline, on filosoofiliste tõlgenduste radikaalne erinevus iseäralik Wittgensteini filosoofia diskursusele.
Wittgensteini filosoofia on keelefilosoofia või teisisõnu keeleloogika. Siiski ei piirdu Wittgensteini seletus keele toimimistest ainult keelega, vaid maailma endaga. Keele piirid on maailma piirid ehk teisiti öeldes, meie keel on meie maailm. Kõik, mis sellest maailmast välja jääb, kõik mis on kirjeldamatu, see on midagi teistsugust, see on müstiline ning ka mõttetu. Meil ei ole kunagi võimalik kirjeldada või välja öelda kõike seda, mis asub väljaspool meie maailma ehk keelt. Küll on aga meil võimalik seda kuidagi näidata. Ei ole vale mõelda siinkohal Tractatus’est kui katsest näidata midagi, mida ei saa öelda, näidata seda, kus asuvad keele piirid.
Wittgenstein asetab kunsti, eetika ning religiooni mõttetuse ehk müstilise sfääri. Mingil juhul ei mõtle Wittgenstein „mõttetust” solvanguna, vastupidi, kõik, mis on elus vähegi oluline, see on mõttetu. Mõttetus märgib loogiliselt seletamatut ning lähtuvalt Wittgensteinist saab midagi mõttekat öelda ainult naturaalteadused.
Sõna „müstiline” kasutus Tractatus’e sees ning ka tema teistes kirjutistes on probleemirikas. Wittgenstein kasutab sõna „müstiline” mitmes tähenduses. Kord märgib see piiriala mõttetuse (tähendusetu) ning mõtte (tähendusrikas) vahel, kuid vahel märgib mõttetuse ala ennast. Samas peab ta kord religiooni samatähenduslikuks müstilisega, teinekord on religioon müstilise alla kuuluv ning kolmas kord kuulub sinna ka eetiline. Kuid eetiline on tihti omakorda samatähenduslik Wittgensteini arusaamaga religioonist ja/või müstilisest. Ometi annab segadust tekitav sõnade kasutus aluse mitmeteks erinevateks ning vahel radikaalseteks tõlgendusteks. Eriti tähendusrikas või ka vastupidi – tähendusetu, kuid sellegipoolest huvitav – oleks selline Tractatus’e interpretatsioon, kus võtaksime tõlgendamisele appi Tractatus’e välise relevantse materjali. Nõnda talitledes saaksime Tractatus’e tõlgendamisel kasutada Wittgensteini kirja oma sõbrale Ludwig von Fickerile, kus ta ütleb, et Tractatus koosneb kahest osast: sellest, mis Tractatus’esse kirja on pandud, ning sellest, mis sinna kirja panemata jäi. Ning just see teine osa on oluline osa. Wittgensteini kirjast lähtuvalt oli Tractatus’e peamine mõte eetiline. „Minu raamat tõmbab piirid eetilise sfäärile selle seest just nii nagu see on ning ma olen veendunud, et see on ainus range moodus, kuidas neid piire tõmmata.” Kirjavahetus annab mõista, et raamatu mõte on eetiline mõte, kuid Tractatus’t lugedes on selge, et see, mida me tavaliselt eetilise all silmas peame, sellest räägib Wittgenstein Tractatus’es väga vähe, kui üldse.
Mida Wittgenstein eetilise all mõtleb, on ilmselt Jumalaga vastavuses elamine. See, kes nii elab, see näeb maailma ilu, ning näeb seda, et inimese kõige sügavamatele küsimustele pole vastust. Vastus peitub nende küsimuste kadumises. Siinkohal on religioosne ning eetiline mõtlemine omavahel sügavalt seotud, kui mitte samad. Teise vaate kohaselt ei saa eetilise kohta midagi öelda, see kuulub mõttetusse ehk siis müstilisse. See seletaks, miks see motiiv väheneb hilisemates Wittgensteini töödes. Siiski on Wittgensteini filosoofilisi meelemuutusi arvestades raske leida üht ja sama joont, mis läbib kogu tema elutööd. Ei saa öelda, et seda ei ole. See on seal olemas, kuid tegemist on pigem Wittgensteini küsimustega millegi kohta ning mitte niivõrd Wittgensteini poolt väljaöelduga. Ühise joonena läbivad tema elutööd küsimused keele kohta. Mis on keel ja kuidas see töötab? Lahendused sellele küsimusele aja jooksul muutuvad, nagu ka vorm ja struktuur, kuidas Wittgenstein neid meile esitab.
Tractatus’e puhtalt religioonifilosoofilise tõlgendamisega on veelgi keerulisemad lood kui selle puhtalt filosoofilise tõlgendamisega. Kuna Tractatus’e tõlgendajatel on tugev kalduvus tõlgendada Wittgensteini oma seisukohtadest lähtuvalt, siis tihti satuvad just Tractatus’e religioonifilosoofilised tõlgendajad Wittgensteini ateistlike tõlgendajate kriitika alla. Peamine etteheide on see, et religioonifilosoofilised tõlgendajad teevad oma tõlgendused religiooni positsioonilt ning nõnda väänavad Wittgensteini mõtteid oma ettevõtmise tarbeks. Minu hinnangul on selline kriitika vildakas kahel põhjusel. Esmalt on Wittgensteini filosoofia diskursuses üldtunnustatud asjaolu, et puudub ühtne ning legitiimne Wittgensteini tõlgendus, sest selliseks ettevõtmiseks puuduvad vahendid lähtuvalt tõlgendatava materjali keelefilosoofilisest sisust. Selle filosoofia sisu dikteerib olukorra, kus tihti ei ole selge võtmekontseptsioonide tähendus – kas kontseptsiooni tuleb lugeda literaalselt või on tegemist metafooriga? Samuti ei ole selge, kuidas Wittgenstein sõnad ja reaalsuse, mida need sõnad kirjeldama peaksid, omavahel seob. Isegi kui Wittgenstein aeg-ajalt nendele ja muudele olulistele küsimustele Tractatus’es vastuseid pakub, teeb ta seda niivõrd enigmaatilisel stiilil, et küsimus ja vastus on äravahetamiseni sarnased. Õigupoolest lõpetab Wittgenstein mitmed vastused küsimärgiga.
Teiseks ning esimesega tihedalt seotud põhjuseks on asjaolu, et igasugune Wittgensteini tõlgendus ongi paratamatult interpretatsioon tõlgendaja positsioonilt. Kas see tuleneb soovist antud tõlgenduste rägastik lahendada või mitte, seda ma ei tea. Igatahes soovitab Wittgensteini diskursuse hiliseim kirjandus pooldada vähima tähenduse seisukohta, kus Tractatus’e võtmeterminit „mõttetus” soovitatakse mõelda kui tõepoolest – mõttetust. Wittgensteini tõlgendaja Kai Nielseni arvates tooks selline tõlgendus mõtteselgust Wittgensteini filosoofiasse. Soovituse pahupooleks on see, et on selge, et see pole see, mida Wittgenstein meile öelda üritas. Lähtuvalt Tractatus’est on mõttetusel sügav, olgugi et kirjeldamatu tähendus. Mõttetust kuidagi näidates on võimalik religioon, eetika ning kõik muu vähegi oluline kuidagi esile tuua. Nielseni argumendi alus on pragmaatilisus, kuid allub samale üldkehtivale reeglile Wittgensteini tõlgendajate diskurses, kus tõlgendaja allutab Wittgensteini oma tahtele. Wittgensteini religioonifilosoofiliste tõlgendajate kasuks räägib asjaolu, et väga harva üritab keegi neist väänata Tractatus’t puhtalt religioossel motiivil. Kui Tractatus’t religiooni seletamisel kasutatakse, siis kasutatakse seda kui vahendit, tööriista ega pretendeerita sellele, et Wittgensteini sõnum on puhtalt religioonifilosoofiline. Tihti ei pidanud Wittgenstein ega ka tema järgijad seda, mida ta tegi, üldse filosoofiaks. Kui keegi küsib, milleks seda siis nimetada, jään vastuse võlu.
Nagu paistab on Wittgensteini filosoofia ning religiooniga segased lood, õigupoolest on lood segased terves Wittgensteini filosoofias. Vahest just selliseid olukordi märgitakse Wittgensteini diskursuses wittgensteiniaanliku meetodina, kus vastused on küsimused ning küsimused vastused ning selgust pole kuskil.
Jaan Kullama (1985) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute magistrant.
