XI Püha söömaaeg
Üheks olulisimaks toiminguks Mithrase kultuses oli vennaskonna söömaaeg. Selle alg- ja eeskujuks oli Mithrase ja Helios / Soli püha söömaaeg, millest on säilinud arvukalt kujutisi. Söömaaeg leidis ilmselt aset härja tapmise ja jumalate sealpoolsusesse siirdumise vahel. Söömaajaga kinnitasid jumalad oma sõpruslepingut ja, nagu vihjavad reljeefid, mis kujutavad lauana, mille taga söömaaeg aset leiab, tapetud härja keha[1] või siis kujutavad lauda kaetuna härja nahaga (vt 2. osa, foto 9), et Mithras ja Helios / Sol pühitsesid sellega ühtlasi härja ohverdamist või, nagu ütleb Manfred Clauss, Mithrase võitu härja üle (Clauss 2013, 243). Ladenburgi (Saksamaa) mithraeum’ist leitud reljeefil söövad lamamissohval külitavad Mithras ja Helios / Sol küll laualt, millel puudub kate, ent laua jalad on härja jalgade kujulised (vt foto 1). Erinevatel piltidel kujutatakse jumalaid söömas liha, leiba ja puuvilju ning joomas joogisarvedest.
Ka Mithrase vennaskonna söömaaega on kujutatud kultusreljeefidel (vt nt 2. osa, foto 9). Eriti palju on selle kujutisi teada Reinimaalt (Clauss 2013, 244). Vennaskonna söömaaeg leidis aset kultusruumi pinkidel, millel paiknesid lamamissohvad, millel külitasid vennaskonna liikmed.[2] Et söömaaeg toimus ruumis, kus paiknes Mithrast kujutav reljeef või skulptuur, viitab sellele, et söömaajal oli üheaegselt nii horisontaalne kui vertikaalne mõõde – see ühendas vendi nii teineteisega kui ka oma jumalaga, kes oli oma kujutise näol söömaajal kohal. Kuigi kultusreljeefid seovad püha söömaaega härja ohverdamisega[3], ei ole teada, et härja ohverdamine oleks olnud Mithrase kultuses eraldi rituaal või et söömaaegadel oleks söödud peamiselt härjaliha. Nagu näitavad vennaskondade säilinud toiduainete nimekirjad ja arvukad mithraeum’idest leitud luud, söödi lisaks veiselihale ka lamba-, kitse-, sea- ja linnuliha (Clauss 2012, 108). Lisaks sellele söödi söömaaegadel ka kala, erinevaid puuvilju ja joodi veini (samas). Ohter liharoogade söömine viitab söömaaja pidulikkusele – igapäevaselt oli liha roomlaste laual haruldane, ent ometi söödi seda rohkesti ka kõige vaesemate piirkondade mithraeum’ides.
Kuidas vennaskondade liikmed ise oma püha söömaaega mõtestasid, selle kohta puuduvad meil andmed. Igal juhul mängis Mithrase kultuse söömaaeg olulist rolli kristlaste Mithrase kultuse vastases poleemikas (selle kohta vt alalõik XIV).
XII Inimese surmajärgne saatus
Igas usundis on kujutlus sellest, mis saab inimesest pärast surma. Kreeka-rooma usundis oli rooma keisririigi ajajärgul selle kohta palju konkureerivaid uskumusi. Valdav oli usk inimhinge jumalikku (taevaesse) päritolusse ja lootus, et pärast surma siirdub surematu hing tagasi jumalate maailma. Orfikute[4] ja platoonikute mõjul oli levinud ka usk inimhinge taaskehastumisse maa peal.
Origenes (Contra Celsum, VI, 22) väidab, et ka Mithrase kultuses usuti inimhinge pärinemisse jumalikust valgusest. Tulles siia maailma, läbivat hing seitse planeetide sfääri ja saavat igat sfääri läbides endale sfääris valitseva planeedi omadused. Surres läbivat hing vastupidises järjekorras taas samad sfäärid ja loovutavat planeetidele neilt saadud omadused. Seejärel naasvat ta puhtana jumalikku valgusesse.
Nimetatud uskumus oli küll antiikajal laialt levinud ja sellega põhjendati astroloogiat[5], ent kas see uskumus esines ka Mithrase kultuses, selle kohta on uurijatel eriarvamused. Kui näiteks Walter Burkert väidab, et taolise uskumuse olemasolu on Mithrase kultuses allikaliselt nõrgalt põhjendatud (Burkert 1990, 33), on Maarten J. Vermaseren veendunud, et Mithrase kultuses oli selline uskumus olemas, ja ta seob selle eelmises alapeatükis käsitletud püha söömaajaga. Ta väidab nimelt, et püha söömaaeg pidi andma hingele jõudu surmajärgseks tõusuks taevasesse valgusse (Vermaseren 1988, 295). Kurt Latte ja Hans Dieter Betz seostavad hinge surmajärgset taevareisi ka initsiatsiooniastmetega, mida käsitlesime eelmises osas. Latte arvates võib oletada, et tõusmine ühelt pühitsusastmelt teisele sümboliseeris hinge tõusu läbi planeetide sfääride (Latte 1976, 351) ja et Mithrase müstid lootsid kindlustada endale pühitsuste kaudu juba oma eluajal hinge edukat surmajärgset tõusu läbi sfääride (samas). Lisaks nimetatud hinge taevareisi kujutlusele väitis uusplatoonik Porphyrios, et Mithrase järgijad uskusid ka reinkarnatsiooni (De abstinentia IV, 16). Ka sellesse teatesse suhtuvad uurijad erinevalt. Kui Reinhold Merkelbach (1994, 240–242) peab seda võimalikuks, arvab Manfred Clauss, et tegemist on platonistliku õpetuse projitseerimisega Mithrase kultusesse, mis on allikaliselt nõrgalt põhjendatud[6]. Vaieldamatult autentsetes allikates on säilinud Mithrase kultuse järgijate surmajärgse elu lootusele vaid mõned vihjed. Nii kujutatakse Klagenfurti (Austria) mithraeum’ist pärit reljeefil Mithrast ja Heliost / Soli päikesevankris, mille teed juhatab Mercurius. Hermes / Mercurius kui hingede saatja oli antiikreligioonis üldtuntud ja viitab sellele, et lootus sealpoolsele elule oli olemas ka muidu siinpoolse õnne ja edu kindlustamisele orienteeritud Mithrase kultuses.[7] Üks Santa Prisca (Rooma) mithraeum’i raidkiri samastab vee, mis purskas välja kaljust, millesse Mithras lasi noole, nektariga[8]. Seega pidasid Mithrase kultuse järgijad oma jumalat surematuse andjaks. Kuid millisena sealpoolset eksistentsi ette kujutati, me ei tea – kõigil katsetel midagi selle kohta väita puudub allikaline alus.
XIII Mithrase kultuse olemus
Mithrase kultus ei olnud iseseisev usund kreeka-rooma usundi kõrval, nagu seda mõistsid Franz Cumont ja ka paljud teised varased uurijad, vaid üks arvukatest kultustest antiikusundi raames. Uurijad 19. sajandil ja 20. sajandi esimeses pooles vaatlesid Mithrase kultust ühena nn idamaistest kultustest (Cumonti terminoloogias „idamaistest usunditest“). Viimased ja „ametlik“ kreeka-rooma usund pidid teineteisest kvalitatiivselt erinema. Kui „ametlik“ religioon olevat olnud külm ja formaalne, iseloomustavat idamaiseid kultusi emotsionaalsus, inimese isiklik suhe jumalusega ning orienteeritus sealpoolsele lunastusele. Taolised uut tüüpi kultused olevat hilise rooma vabariigi ja keisririigi ajajärgu nähtus, mis olevat hakanud levima koos traditsioonilise kreeka-rooma usundi allakäiguga ning valmistanud nõnda ette kristlusele. Taoline pilt hakkas 20. sajandi teisel poolel idamaiste kultuste „sissetungist“ kreeka-rooma maailma tasapisi muutuma, kuigi veel praegugi on sellel pooldajaid.[9]
Praeguste teadmiste põhjal võib väita, et roomlaste usund integreeris endasse võõraste rahvaste kultusi alates kõige varasemast ajast (st see protsess ei alanud alles hilisel vabariigi perioodil). Need kultused ei pakkunud alternatiivi olemasolevatele, vaid pigem täiendasid neid ning neil oli olemasolevate kultustega palju rohkem ühist, kui „idamaiste kultuste kontseptsiooni“ väljatöötajad olid arvanud. Lisaks sellele tegid „idamaised kultused“ rooma usundi raames läbi palju muudatusi, nii et võib küsida, kui palju neil oli veel pärast seda ühist muistsete idamaiste kultustega, kust nende jumalad pärinesid. Pigem võiks hilisel Rooma vabariigi ja keisririigi perioodil rääkida uutest kultustest, mis tekkisid vanade idas austatud jumalate ümber, säilitades neist ja nende kultustest üksikuid jooni. Seega on tegemist mitte vanade kultuste Itaaliasse importimise, vaid uute kultuste tekkimisega. „Uute jumalate“ seotus oma päritolumaadega oli aga kultuseti erinev ja nagu näitab Anna-Katharina Riegel Suure Ema (Kyble / Cybele, Megale Meter / Magna Mater) kultuse näitel, võis siin Rooma ja provintside vahel olla erinevusi. Kui Roomas säilitas kultus oma orientaalse koloriidi, siis provintsides see ei säilinud (Rieger 2007). Seetõttu on mõiste „idamaised kultused“ ka neutraalse geograafilise kategooriana äärmiselt probleemne ning paljud uurijad otsivad sellele alternatiive (vt Lahe 2011; Lahe 2012).
Rooma Mithrase kultus kuulub müsteeriumikultuste hulka, mille kõige olulisemaks tunnuseks oli müsteeriumiinitsiatsioon. Müsteeriumikultused on kreeka-rooma usundile ainuomane nähtus, mida ei leidu Muistes Lähis-Idas ega mujal Vahemere piirkonnas, ent müsteeriumikultused hakkasid levima mitte alles hellenismiajastul resp. hilisel vabariigi ajajärgul, vaid juba arhailises Kreekas.[10] Ka hilise vabariigi ja keisririigi ajajärgul ei muutunud müsteeriumikultused domineerivaks kultusetüübiks, nagu populaarteaduslikus kirjanduses sageli väidetakse. Nad olid levinud kogu Vahemeremaailmas, kuid nende järgijad moodustasid hellenistlike riikide ja Rooma keisririigi kogu elanikkonnast siiski väikese vähemuse. Ent müsteeriumikultuste järgijad ei vastandanud ennast „ametlikule“ usundile, tunnustades viimase jumalusi ja osaledes selle rituaalides. Nagu nägime, kehtib sama ka Mithrase kultuse kohta (vt 2. osa VII). Teistest müsteeriumikultustest eristab Mithrase kultust vaid naiste väljajätmine kultusest ning suure hulga erinevate pühitsusastmete olemasolu.
XIV Mithrase kultus ja kristlus
Ernest Renan on väitnud, et kui Rooma riigis ei oleks võitnud ristiusk, oleks Rooma riik muutunud mitraistlikuks. Ajaloolased ei armasta tavaliselt arutelusid teemal „mis oleks juhtunud kui…“, kuid vähemalt üks neist, nimekas antiigiajaloolane Alexander Demandt on sel teemal arutlenud ja jõudnud järeldusele, et mitte ühelgi arvukatest kultustest ega religioossetest liikumistest, mida me esimesel kolmel sajandil Rooma keisririigis näeme, ei oleks ilmselt olnud väljavaateid kehtestada oma monopoli ja seda poleks ilmselt olnud ka kristlusel, kui viimase taha ei oleks asunud riigivõim. Demandt arvab, et ilmselt oleks islam olnud peale kristluse esimene usund, millel oleks olnud väljavaateid saada impeeriumi kõigi kihtide usundiks, kuid paraku polnud islami tekke ajaks enam impeeriumit (Demandt 2013, 338–339).
Kristluse ja Mithrase kultuse vahel on teatud sarnasused kindlasti olemas. Nendest olulisemad on ilmselt suure tähtsuse omistamine ühele kord toodud ohvrile ja usk, et selle mõju ulatub üle aegade, idee uuestisünnist, mis kristluses omistatakse ristimisele, Mithrase kultuses aga teatud pühitsustoimingutele, ning idee kord aset leidnud pühast söömaajast, mida vennaskond (nii Mithrase kultuses) või kogudus (nii kristluses) peab kordama. On tähelepanuväärne, et suur osa ristiusu kriitikast Mithrase kultuse aadressil puudutabki viimati nimetatud püha söömaaega, mistõttu Manfred Clauss nimetab Mithrase kultuse ja kristluse suhteid „vaidluseks tõelise leiva pärast“ (Clauss 2013).
Kristlikud apologeedid Justinus Märter (1. apol 1, 66) ja Tertullianus (Praescr 40, 3–4) süüdistavad Mithrase austajaid selles, et viimased on kurjade deemonite õhutusel varastanud kristlastelt armulaua ja imiteerivad seda oma pühal söömaajal. Seejuures väidab Justinus, et ka Mithrase kultuses olid püha söömaaja kesksed elemendid leib ja vein. Kuid leib ja vein kui Vahemere ruumi põhitoiduained olid olulised ka teistes Rooma keisririigis levinud kultustes, pealegi on varakristlike apologeetide puhul tendents tõlgendada kõiki sarnasusi ristiusu ja mittekristlike kultuste vahel peaaegu reegel. Nii tõlgendab näiteks 4. sajandil elanud Salamise piiskop ka teatud gnostiliste rühmituste riitusi, mida sooritati ohvrileivakeste ja elusa maoga, armulaua imiteerimisena (Panarion 37,5.6–8). Pigem on siiski õigus Kurt Rudolphil, kui ta arvab, et sellel tseremoonial polnud tegelikult midagi pistmist kristliku euharistiaga, vaid ilmselt jätkas see hoopis vanemate Kreeka kultuste traditsiooni, milles madu austati maajumaluse ja viljakuse sümbolina (Rudolph 2014, 247–248). Ka Justinus Märtri puhul tuleb küsida, kui adekvaatselt ta kultusest väljaspool seisjana Mithrase kultuse söömaaja tähendust mõistis. Paraku puudub meil aga selle üle otsustamiseks kultusest endast pärinev võrdlusmaterjal. Sama kehtib ka Tetullianuse kriitika puhul, kes väidab ka, et püha söömaaeg olevat andnud Mithrase järgijatele ülestõusmise lootuse. Kui me just ei võta omaks Cumonti ettekujutust zoroastristlikust mitraismist, siis ei ole mingit alust väita, et Mithrase järgijad oleksid uskunud surnute ülesäratamist aegade lõpul. Tõenäoliselt on asjakohane mõista armulaua ja mitraistliku söömaaja teatud sarnasusi religioonifenomenoloogiliste paralleelidena, mida seletab ka tõik, et mõlemad kultused, st Kristuse ja Mithrase kultus kujunesid samas geograafilises ja kultuurilises ruumis – Vahemere ruumis – ning kasutasid seetõttu osaliselt kattuvat sümbolite ja pildikeelt, ilma et peaks oletama otseseid vastastikuseid laene. Sarnaselt tuleks võtta ka näiteks väiteid, et Mithras on valgus, et ta annab elu jne.
Varase kristluse ja mitraismi (nagu ka kõigi teiste mittekristlike kultuste) vahel leidis aset palju vaimseid ja füüsilisi kokkupõrkeid, ent viimased jäävad siiski aega, mil keisrid olid juba asunud kristluse poolele. On näiteks andmeid mithraeum’ide rüüstamisest ja nende inventari hävitamisest, kuid ajaloolise aususe huvides on oluline rõhutada, et sellised rünnakud said osaks ka teistele mittekristlikele pühamutele Rooma riigis. Populaarteaduslikus, kui kohati ka teaduslikus kirjanduses levinud arusaam, et kristlased ründasid mitraismi suurema innuga ja ulatuslikumalt kui muid mittekristlikke kultusi, ei ole põhjendatud. Selle arusaama aluseks on ilmselt alapeatüki alguses osundatud Renani väide, mis ajalooliselt ei pea aga paika – seda mitte seetõttu, et ajalooliselt on raske vastata küsimusele, „mis oleks juhtunud kui…“, vaid seetõttu, et Mithrase kultus ei olnud ristiusu ainus konkurent, vaid üks väga paljudest, ja ei olnud ka ainus kultus, millega ristiusul oli teatud sarnaseid jooni – näiteks judaismiga oli tal neid oluliselt rohkem.
XV Kultuse hääbumine
Mithrase kultus hääbus hämmastavalt järsku. Nagu juba 1. osa IV alalõigus öeldud, aeglustus 3. sajandi keskel kultuse levik, kuid sellele vaatamata ei lakanud kultus olemast. Kultus püsis edasi ka pärast Constantinuse pöördumist 312. a[11], millele järgnes ristiusu lubatuks tunnistamine Constantinuse valitsetud riigi osas 313. a (Licinuse valitsetud riigi osas oli see toiminud juba varem, 311. a). Kuigi formaalselt sai ristiusk teiste usundite ja kultustega võrdsed õigused, on samas ilmne, et Constaninus eelistas ristiusku kõigile teistele kultustele ja toetas kristlikke kogudusi rohkem kui mittekristlikke kultusi. Viimaste olukord hakkas otseselt halvenema siiski Constantinuse järeltulijate Constantinus II, Constantius II ja Constansi valitsusajal, st ajavahemikus 337–361, mil riigi poliitika muutus mittekristlike kultuste suhtes repressiivseks[12]. Lühiajaline pööre riigi religioonipoliitikas toimus keiser Julianuse valitsemisajal (361–363 pKr), mida on nimetatud „paganluse renessanssiks“. Formaalselt võiks Julianuse valitsusaega religioonipoliitiliselt võrrelda Constantinuse valitsusajaga. Ka Julianuse valitsusajal olid erinevad kultused ja usundid õiguslikult võrdsed, ent keisri enda eelistus kuulus valdavalt vanale usundile, mida keiser üritas reformida. Seega oli ristiusu olukord vastupidine võrreldes Constantinuse valitsusajaga. Julianuse valitsusajal toimus uus, kuid lühiajaline Mithrase kultuse elavnemine ning uue nähtusena tuleb sel ajal märkida, et nüüd saavad Mithrase kultuse toetajad ka mitmetest Rooma senaatoritest.[13] Julianus ise on kirjutanud ka hümni Mithrasele, milles ta samastab teda aga väga paljude teiste jumalatega, esindades nõnda haritlasringides viljeldud filosoofilist henoteismi[14]. On tähelepanuväärne, et sellises henoteismis[15] sai keskseks just päikesejumal (vt Fauth 1995; Athanassiadi / Frede 1999; Wallraff 2007, 65–79). Ent olukord pöördus pärast Julianuse surma taas mittekristlike kultuste kahjuks. Nii toimus näiteks ühe Roomas asunud mithraeum’i rüüstamine Rooma linnaprefekti Gracchuse korraldusel a-l 376/377. Edasine on juba hästi teada: 380. aastatel keelustas Theodosius Suur kõik mittekristlikud usundid ja kultused Rooma linnas (v.a judaismi), pisut hiljem, 390. aastatel kogu Rooma riigis, ja ka rühm opositsioonilisi senaatoreid ei suutnud seda takistada. Teadaolevalt viimane kasutuses olev mithraeum, mis asus Hawartes (Süürias), lõpetas oma tegevuse 408. a (Clauss 2012, 161), ja sellest ajast alates esineb Mithras veel vaid kristlikes allikates ühe „muistse“ jumalusena. Kirikuisa Ambrosius pidas teda koguni ekslikult jumalannaks.[16]
Võib vaid küsida, mis põhjustas ühe laialt levinud kultuse nii järsu hääbumise. Kui jätta kõrvale kristlike keisrite üldine repressiivne poliitika mittekristlike kultuste suhtes, siis võib selle üheks oluliseks põhjuseks olla üks Mithrase kultuse erijoon – see kultus rõhutas eriliselt lojaalsust riigile ja keisrile. Lojaalsus on aga tavaliselt kahepoolne. Mitraism ei ole küll kunagi olnud riigiusund, ent ometi toetasid seda mitmed keisrid. Kultuse järgijatele mõjus ilmselt demoraliseerivalt tõsiasi, et keisrid, kes kehastasid riigis ülimat võimu, ei olnud ühel hetkel enam lojaalsed jumal Mithrasele.
XVI Teooriad kultuse tekkeaja, tekkepaiga ja religiooniloolise tausta kohta
Alates Mithrase kultuse tänapäevase uurimise tekkimisest 19. sajandi lõpus on teadlaste hulgas olnud üheks vaidlusküsimuseks Rooma Mithrase kultuse päritolu ja selle seos varasemate usunditega. Hästi on küsimuse sõnastanud Christian Witschel:
„Ühest küljest on Mit(h)ra iidvana, juba 2. aastuhandel eKr tõendatud indoiraani jumalus; teisest küljest on Mithrase kultuse puhul vormis, milles see levis Rooma keisririigis alates 1. sajandi lõpust pKr, tegemist võrdlemisi noore religioosse fenomeniga. Identne jumaluse nimi näib garanteerivat esmapilgul tema austamisvormide järjepidevuse väga pika aja jooksul, kuid lähemal vaatlusel ilmneb siin küllaltki suuri raskusi“ (Witschel 2013, 201).
Veedades esineb jumal nimega Mitra, Avestas Miθra, keskpärsia tekstides Mihr, manihheistlikes tekstides Mihryazd ja hellenistlikus maailmas Mithres või Mithra. Geograafilistel põhjustel ei arvestata tavaliselt Rooma Mithrase seoseid India Mitraga, kuigi nagu on näidanud Reinhold Merkelbach, on neil kahel jumalal mõningaid ühisjooni (Merkelbach 1994, 3–19; Lahe / Kalda 2016). Seega tulevad arvesse eeskätt piirkonnad, mis olid Rooma riigiga tihedalt seotud – hellenistlik maailm ja Iraan. Viimase all ei tule siiski mõista vaid praeguse Iraani ala, vaid kogu iraani hõimudega asustatud kultuuriruumi, mis ulatus Väike-Aasiast kuni Kesk-Aasiani.
Richard Gordon jagab teooriaid Mithrase kultuse päritolu kohta kolme gruppi: 1) „tugev iraani tees“ – rooma Mithrase kultus oli iraani religioon Rooma riigis; 2) „nõrk iraani tees“, mille järgi Mithrase kultuse tuumelemendid on genuiinselt iraanilikud, kuid muutuste mõjul läänes esinevad need tugevalt modifitseeritud kujul; 3) radikaalne seisukoht, mis peab kultuse sidemeid Iraaniga tähtsusetuteks ning käsitleb kultust läänes loodud „brikolaazina“ (Gordon 2000, 288).
„Tugeva iraani teesi“ sõnastas esmakordselt Franz Cumont (1910; 1923), kes lähtus faktist, et erinevad antiikautorid (Statius, Lukianos, Porphyrios) samastasid iraani Mithra ja rooma Mithrase, ehk teiste sõnadega, pidasid rooma Mithrast Pärsiast sisse toodud jumalaks. Cumonti teooria järgi ei tulnud kultus Itaaliasse siiski vahetult Pärsiast, vaid Väike-Aasiast, kus oli juba Ahhemeniidide valitsusajal (6.–4. saj eKr) arvestatav iraani diasporaa. Kultuse loojateks olid Cumonti arvates Pärsia preestrid ehk maagid, kes tundsid nii hellenistlikku kultuuri kui ka Mesopotaamia astroloogiat. Kultus jõudis Cumonti meelest Itaaliasse 67. a eKr, mil Pompeius asustas sinna elama vangistatud Kiliikia piraadid, kes olid Plutarchose sõnul olnud Mithra austajad (Vit Pomp 24, 5).
Cumont oli veendunud, et ka Itaalias jäi kultus iraanipäraseks. Selle keskseks ideeks oli zoroastristlik hea ja kurja dualism. Mithrase kultuses austatud jumalate taga peituvad Cumonti meelest iraani jumalad ning Mithrase kultuses olevat olnud koguni sellised iraani kontseptsioonid nagu surnute ülestõusmine ja maailma kirgastamine. Kuigi see oletus on leidnud faktina tee ka teatmeteostesse[17], pole sellel ometi allikalist alust ja seepärast on tänapäevases Mithrase uurimises sellest seisukohast loobutud.
Cumonti seisukohad muutusid omamoodi teaduslikeks dogmadeks, mida korrati raamatust raamatusse ja populaarteaduslikus kirjanduses võib neid kohata tänaseni. Nimekamatest uurijatest võtsid „tugeva iraani teesi“ üle Geo Widengren (1965, 224–229), Leroy Campbell (1968) ja Maarten J. Vermaseren (1965, 85–86; 89; 94–96), kellest viimane sellest hiljem loobus, jõudes seisukohani, et eheda iraani traditsiooniga seob Mithrase kultust vähe (Vermaseren 1981). Teadlaste hulgas nn „tugeval iraani teesil“ tänaseks enam arvestatavaid pooldajaid ei ole.
Nn „nõrga iraani teesi“ puhul on oluline rõhutada, et selle pooldajate hulgas on iraani päritoluga motiivide osakaalu suhtes erinevaid seisukohti. Teesi pooldajaid ühendab aga veendumus, et rooma Mithrasel ja iraani Mithral on palju kokkupuutepunkte ning et need kokkupuutepunktid pole kõrvalise tähtsusega, vaid kultusele olemuslikud. Kattuvateks põhimotiivideks mõlemas kultuses on peale nime mõlema jumala solaarne iseloom koos sellele viitavate ikonograafiliste detailidega, nende roll kosmilise korra tagajatena ning seos sõpruslepinguga, samuti teatud militaarsed jooned, võitlus kurjuse vastu ning mõlema jumala funktsioon vee- ja viljakuse andjana (vt Lahe 2014; 2015). „Nõrga iraani teesi“ pooldajate hulka kuuluvad näiteks Elmar Schwertheim, Reinhold Merkelbach, Robert Turcan, Richard Gordon ja ka siinse artikli autor. Nad kõik vaatlevad Mithrase kultust uue, Rooma keisririigis tekkinud müsteeriumikultusena, mis on aga integreerinud endasse elemente muinaspärsia usundist ja mütoloogiast. Iraani usundi mõjude kõrval arvestavad selle teesi pooldajad ka muude mõjudega (Turcan ja Merkelbach eriti platonistliku filosoofia mõjuga) ning nagu „tugeva iraani teesi“ pooldajad, näevad mitmed „nõrga iraani teesi“ pooldajadki paigana, kus kultus tekkida võis, Väike-Aasiat (nii nt Gordon ja Schwertheim). Ka siinse artikli autor peab väga tõenäoliseks, et uue kultuse loomine võis saada impulsse Väike-Aasiast. Selle poolt kõnelevad nii Väike-Aasia geograafiline asend kui ka teatud kokkulangevused Väike-Aasia hellenistlikus Mithra ikonograafias ja rooma Mithrase ikonograafias. Hellenistlikus Mithra kultuses leiduva ikonograafia kaudu on rooma Mithrase kultuse ikonograafia seotud aga iraani kultuuriruumiga laiemalt.
Nn radikaalse seisukoha järgi, mille esindajad on saksa teadlased Manfred Clauss (2012, 13–18), Christian Witschel (2013, 200–210) ja Andreas Hensen (2013, 24), puudub iraani Mithra ja rooma Mithrase vahel igasugune seos peale jumala nime ja paari ebaolulise detaili, mille eesmärk olevat jätta mulje, et tegemist on iidselt tarkusemaalt Pärsiast pärit kultusega. Teooria lähtub siinse artikli autori meelest valest eeldusest, et Rooma riik oli isoleeritud muust maailmast ja ignoreerib iraani ja rooma jumalate ilmselget ühisosa.
Kui kultuse tekkeaja suhtes valitseb suhteline üksmeel (kuna vanimad mälestised pärinevad 1. saj lõpust pKr, siis dateeritakse sellesse aega ka kultuse tekkimine), on kultuse tekkekoha suhtes erinevaid arvamusi. Peamisi kandidaate on kaks – Itaalia ja Väike-Aasia –, ent kuna vanimad mälestised ilmuvad nähtavale enam-vähem samal ajal erinevates Rooma riigi piirkondades, on kultuse tekkepaika raske lokaliseerida. Kuigi suurem osa uurijaid peab kultust mitte rajatuks, vaid anonüümselt tekkinuks (nagu seda on enamik antiiksetest kultustest), on peetud võimalikuks ka, et kultusel võis olla personaalne rajaja. Hüpoteesina esitas selle esmalt Martin Persson Nilsson, kuid ka tänapäeval on uurijaid, kes peavad seda võimalikuks (nt Clauss).
Mithrase kultuse astronoomilisi päritoluteooriaid siinses artiklis ei vaadelda, kuna autori meelest on nende teaduslik fundeeritus nõrk. Küll olgu aga nimetatud mõned alternatiivsed teooriad kultuse tekkepaiga kohta, mis ei ole kuigi palju poolehoidjaid leidnud. Nii väitis näiteks rootsi teadlane Stig Wikander, et Mithrase müsteeriumid tekkisid Balkanimaadel ja levisid sealt mujale Rooma riiki (Wikander 1950). Kuigi Balkanimaadelt on leitud palju Mithrase kultusega seotud muistiseid, ei viita miski Balkanimaadele kui piirkonnale, kust pärineksid vanimad kultusega seotud mälestised. Per Beskow oletab seevastu, et Mithrase kultus jõudis Itaaliasse Bosporuse riigi kaudu, mille rahvastiku hulgas oli arvestatav pärsia kolonistide ja sõdurite osakaal (Beskow 1978, 15–17). Ent siiski puuduvad Bosporuse riigi alalt igasugused andmed Mithrase kultuse olemasolu kohta ja seega pole Beskowi hüpotees põhjendatud.
Kokkuvõte
Mithrase kultus oli üks arvukatest nn idamaistest kultustest, mis levisid 1.–4. sajandil Rooma keisririigis. See oli müsteeriumikultus, nagu ka näiteks Isise kultus, ent erinevalt teistest müsteeriumikultustest võisid Mithrase austajate hulka kuuluda vaid mehed. Kuigi kultuse kohta on äärmiselt vähe kirjalikke primaarallikaid (peamisteks allikateks on raidkirjad ja erinevad artefaktid), on visuaalsete primaarallikate (reljeefid, maalid, skulptuurid) põhjal ilmne, et kultuse keskmes asus jumal Mithrase elu. Ta sündis kaljust, sõlmis sõpruslepingu päikesejumalaga, ohverdas härja ning lahkus seejärel koos päikesejumalaga sealpoolsusesse. Tema järgijad kogunesid hämaratesse, koobast imiteerivatesse kultusruumidesse, kus pühitsesid jumalate sõprussöömaaega imiteerivat ja kordavat püha söömaaega. Kultuses olid pühitsusastmed, mille omanikud moodustasid kultuse preesterkonna. Kõige levinum oli kultus Rooma riigi lääneosas, Itaalias, Reini- ja Doonaumaadel. Kuigi roomlaste Mithrase kultust tuleb vaadelda uue, 1. saj-l pKr Rooma riigis tekkinud ja mitte väljastpoolt sisse toodud vana kultusena, säilitas Mithrase kuju endas palju jooni, mis on tal ka iraani usundis, ning seetõttu ei ole põhjendatud väide, et kultust ei seo Iraaniga miski peale jumala nime. Kultus püsis elavana kuni 5. saj lõpuni ning hääbus koos kreeka-rooma usundiga, mille osaks ta oli. Kultuse tähtsus teoloogiale seisneb selles, et oma tekkeaja (1. saj lõpp) ja leviku piirkonna (Rooma riik) tõttu on kultuse ajalugu osa Uue Testamendi ajastuloost. Lisaks sellele on kultusel ka mõningaid sarnaseid jooni kristlusega, milledest olulisim on idee kosmilisest, kogu universumit mõjutavast ohvrist.
[1] Nii kujutatakse seda näiteks ühel Nidast (Hedderheimist) leitud reljeefil, mida eksponeeritakse Frankfurti Arheoloogiamuuseumis.
[2] Cumont oletas, et vennaskonna liikmed põlvitasid pinkidel, kuid sellel oletusel pole mingit alust. Roomlastel oli tavaks süüa poollamavas asendis ja pole alust arvata, et see oli religioossetel söömaaegadel teisiti.
[3] Kreeka-rooma usundis kaasnes ohvrisöömaaeg iga suurema loomohvriga. Ohverdajad sõid ära suurema osa ohvrilooma lihast.
[4] Müütilise lauliku Orpheuse järgi nime saanud religioosne liikumine, mis õpetas valitutele hinge vabanemist taassündide rattast. Vt nende kohta Rudolph 2014, 297–298 ja Burkert 2016, 113–151.
[5] Selle uskumuse järgi määravat inimese isikuomadusi planeetide seis tema sünni hetkel, st hetkel, mil hing laskub ihusse.
[6] Suuline teade Manfred Claussilt (august 2012).
[7] Mithrase kultuse allikad ei kinnita varasemas uurimises levinud arusaama, et müsteeriumikultused olid orienteeritud eeskätt sealpoolsusele. Seda arusaama ei kinnita aga ka näiteks Isise kultuse allikad.
[8] Nektariks nimetati antiikmütoloogias surematuse jooki, mis oli jumalate valduses.
[9] Võib isegi öelda, et populaarteaduslikus kirjanduses on 19. sajandil kujunenud pilt idamaistest kultustest kuni tänaseni valdav. Seda esindab ka suur osa reisijuhte, mis kirjeldavad antiikmälestisi.
[10] Parima süstemaatilise käsitluse müsteeriumikultustest annab kuni tänaseni Burkert 1990.
[11] Esmakordselt mainitakse Mitrat (mi-it-ra-aš-ši-il) ühes Hetiidi kuninga Šuppiluliuma I ja Mitanni vürsti Sattiwaza / Mattiwaza / Kurtiwaza lepingus, mis on dateeritud u a-sse 1380 eKr. Vt lepingu teksti: CIMRM, Vol. 2, Nr. 16.
[12] Käesoleva artikli autor on seisukohal, et Constantinus I pöördumist ristiusu poole on võimalik käsitleda usulise pöördumise kategooriates ning selles ei tohiks näha pelgalt poliitilist žesti. Samal seisukohal on ka nt Thrams (1992).
[13] Põhjalikumalt on seda käsitlenud oma hiljutises uurimuses Manfred Clauss (2015). Vt selle kohta Lahe (2016).
[14] Vt nende pühendraidkirjasid Thrams 1992, 61–68.
[15] Jumalakäsitlus, mis vaatleb erinevaid jumalaid ühe jumala teisendite või erinevate ilmumisvormidena.
[16] Ambrosiuse ekslik seisukoht võib pärineda Herodotoselt, kes samuti pidas Mithrat jumalannaks (Hist I 131).
[17] Vt nt Antiigileksikon 1985, 358–359: „Õpetuses oli põhiline usk hinge surematusse, ülestõusmisse ja viimsepäevakohtusse“.
Allikad ja kirjandus
Primaarallikad
CIMRM 1 = Maarten J. Vermaseren, Corpus Inscriptionum et Monumentorum Religionis Mithriacae. Vol. I. The Hague: Martinus Nijhoff, 1956.
CIMRM 2 = Maarten J. Vermaseren, Corpus Inscriptionum et Monumentorum Religionis Mithriacae. Vol. II. The Hague: Martinus Nijhoff, 1960.
Betz, Hans Dietrich (2005) The „Mithras Liturgy“. Text, Translation and Commenary. Tübingen: Mohr Siebeck.
Brashear, William M. (1992) A Mithraic Catechism from Egypt. Wien: Verlag Adolf Holzhausens Nfg.
Dietrich, Albrecht (1923) Eine Mithraslitugie. Erläutert von A. Dietrich. Dritte, erweiterte Auflage. Otto Weinreich, Hg. Leipzig, Berlin: Teubner.
Schwertheim, Elmar (1975) Die Denkmäler orientalischer Gottheiten im römischen Deutschland (EPRO 40). Leiden: Brill.
Sekundaarallikad
Cassius Dio, Historia Romana.
Cosmas Jeruusalemmast, Hymnus 12. – Jean Paul Migne (ed.), Patrologiae Cursus Completus. Series Graeca. Tomus 98. Paris 1860: Francis Gallicis, 502–509.
Epiphanios, Panarion.
Firmicus Maternus, De errore profanorum religionum.
Hieronymus, Epistula 107 (Ad Laetam).
Justinus, 1. Apologia.
Nonnos, Paraphrasis Evangelii secundum Joannem. – Jean Paul Migne (ed.), Patrologiae Cursus Completus. Series Graeca. Tomus 43. Paris 1858: Petit-Montrouge, 942–1998.
Origenes, Contra Celsum.
Plinius, Naturalis Historia.
Plutarchos, Vita Pompeii.
Porphyrios, De abstinentia, 4. raamat.
Porphyrios, De antro nymphorum.
Statius, Thebais, 1. raamat.
Suidas, Lexicon.
Tertullianus, Ad nationes.
Tertullianus, Apologeticum.
Tertullianus, De corona militis.
Tertullianus, De preascriptione haereticorum.
Viidatud sekundaarkirjandus
Antiigileksikon (1985). Tallinn: Valgus.
Athaniassiadi, Polymnia, Frede, Michael (1999) Pagan Monotheism in Late Antiquity. Oxford: Oxford University Press.
Auffarth, Christoph (2007) „Zwischen Anpassung und Exotik. „Mysterien“ und „orientalische Kulte“ in der Religion der Antike“ – Verkündigung und Forschung 2, 19–30.
Beck, Roger (2006) The Religion of the Mithras Cult in the Roman Empire: Mysteries of the Unconquered Sun. Oxford: Oxford University Press.
Beskow, Per (1978) „The Routes of early Mithraism“ – Etudes Mithraiques (Acta Iranica, 17). Teheran, Liege: Bibliotheque Pahlavi, 7–18.
Bolder-Boos, Marion (2014) Ostia – Der Hafen Roms. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.
Boyle, John Andrew (1978) „Raven’s Rock: A Mitraic Spelaeum in Armenian Folklore?“ – Etudes Mithraiques (Acta Iranica, 17). Teheran, Liege: Bibliotheque Pahlavi, 59–74.
Burkert, Walter (1990) Antike Mysterien. Funktionen und Gehalt. München: C. H. Beck.
Burkert, W. (2016) Kreeklased ja idamaad. Homerosest maagideni. Tlk Jaan Lahe, järelsõna ja kommentaarid Mait Kõiv. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Campbell, Leroy A. (1968) Mithraic Iconography and Ideology. Études préliminaires aux religions orientales dans l’Empire romain, 11. Leiden: Brill.
Clauss, Manfred (1992) Cultores Mithrae. Die Anhängerschaft des Mithras-Kultes. Heidelberger Althistorische Beiträge und Epigraphische Studien, 10. Stuttgart: Franz Steiner.
Clauss, M. (2012) Mithras. Kult und Mysterium. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.
Clauss, M. (2013) „Mithras und Christus. Der Streit um das wahre Brot“ – Imperium der Götter. Isis. Mithras. Christus. Karlsruhe, Damstadt: Badisches Landesmuseum, Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 243–249.
Clauss, M. (2015) Ein neuer Gott für die alte Welt. Die Geschichte des frühen Christentums. Berlin: Rowohlt.
Cumont, Franz (1969) Die orientalischen Religionen im römischen Heidentum. Nach der vierten französischen Auflage unter Zugrundelegung der Übersetzung Gerichs verarbeitet von August Burckhardt-Brandenberg. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.
Cumont, F. (1975) Die Mysterien des Mithra. Ein Beitrag zur Religionsgeschichte der römischen Kaiserzeit. Autorisierte deutsche Ausgabe von Georg Gehrich. Fünfte Auflage. Unveränderter Nachdruck der von Kurt Latte besorgten dritten, vermehrten und durchgesehenen Auflage von 1923. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.
Demandt, Alexander (2013) „Alternativen zum Christentum. Wenn der Paganismus überlebt hätte…“ – Imperium der Götter. Isis. Mithras. Christus. Karlsruhe, Damstadt: Badisches Landesmuseum, Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 338–339.
Drijvers, Han J. W. (1981) „Die Dea Syria und andere Syrische Gottheiten im imperium Romanum“ – Maarten J. Vermaseren (Hg.), Die orientalischen Religionen im Römerreich. Leiden: Brill, 241–263.
Fauth, Wolfgang (1995) Helios Megistos. Zur synkretistischen Theologie der Spätantike Leiden et al.: Brill.
Freyberger, Klaus Stefan (2013) Ostia. Facetten des Lebens in einer römischen Hafenstadt Mainz: Nünnerich-Asmus.
Gordon, Richard (1972) Mithraism in the Roman empire. Cambridge (käsikiri).
Gordon, R. (1975) „Franz Cumont and the doctrines of Mithraism“ – John Hinnells (ed.), Mithraic Studies. Proceedings of the First International Congress of Mithraic Studies, 2. Manchester, London: Manchester University Press / Rowman and Littlelfield, 215–248.
Gordon, R. (2000) „Mithras“ – Der Neue Pauly Enzyklopädie der Antike, Bd. 8. Stuttgart, Weimar: J. B. Metzler, 287–292.
Gordon, R. (2009) „The Roman Army and the Cult of Mithras: A Critical View“ – Catherine Wolff (ed.), L’armee et la religion sous le Haut-Empire romain. Paris: De Boccard, 379–450.
Gordon, R. (2013) „„Glücklich ist dieser Ort…“ Mithras-Heiligtümer und Kultgeschechen“ – Imperium der Götter. Isis. Mithras. Christus. Karlsruhe, Damstadt: Badisches Landesmuseum, Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 211–218.
Gordon, R. (2015) „From Mithra to Roman Mithras“ – The Wiley Blackwell Companion to Zoroastrianism. Michael Stausberg, Yuhan Sohrab-Dinshaw Vevaina (eds.). Wiley Blackwell, 451–455.
Halsberghe, Gaston H. (1972) The Cult of Sol Invictus. Leiden: E. J. Brill.
Hensen, Andreas (2013) Mithras. Der Mysterienkult an Limes, Rhein und Donau. Limesmuseum Aalen, Darmstadt: Zweigmuseum des Arhäologischen Landesmuseum Baden-Württemberg, Wissenschaftliche Buchgesellschaft.
Hinnells, John (1975) „Reflections on the bull-slaying scene“ – John Hinnells (ed.), Mithraic Studies. Proceedings of the First International Congress of Mithraic Studies, 2. Manchester, London: Manchester University Press, Rowman and Littlefield, 290–312.
Lahe, Jaan (2005) „Mithra kultus Rooma keisririigis“ – Tuna 3, 10–30.
Lahe, J. (2007) „Kybele ja Attise kultus“ – Usuteaduslik Ajakiri 1, 58–90.
Lahe, J. (2008) „Süüria kultused Rooma keisririigis“ – Akadeemia 6, 1275–1303.
Lahe, J. (2011) „Idamaised usundid Rooma riigis kui probleem religiooniteaduse ajaloos“ – Usuteaduslik Ajakiri 1, 112–142.
Lahe, J. (2012) „Die „orientalischen Religionen“ im Römerreich als ein Problem der Religionsgeschichte“ – Zeitschrift für Religionswissenschaft 20 (2), 151–195.
Lahe, J. (2014) „Hat der römische Mithras-Kult etwas mit dem Iran zu tun? Überlegungen zu Beziehungen zwischen dem römischen Mithras-Kult und der iranischen religiösen Überlieferung“ – Usuteaduslik Ajakiri 2 (67), 78–110.
Lahe, J. (2015) „Mithra ja Mithras: küsimus Iraani ja Väike-Aasia Mithra kultuse ning Rooma Mithrase kultuse omavahelistest seostest ja Rooma Mithrase kultuse päritolust“ – Usuteaduslik Ajakiri 1, 122–151.
Lahe, J. (2016) „Kristlased, ketserid, paganad ja teised ehk võitlus õige ristiusu pärast. Raamatuarvustus: Manfred Clauss, Ein neuer Gott für die alte Welt. Die Geschichte des frühen Christentums. Berlin, Rowohlt 2015“ – Kirik & Teoloogia, nr 214 (15.1.2016).
Lahe, Jaan; Kalda, Martti (2016) „Mitra kuju Indias ja Mithra kuju iraani usundites – uurimus võrdlevast mütoloogiast“ – Mäetagused (veel ilmumata).
Latte, Kurt (1976) Römische Religionsgeschichte. München: Beck.
Luther H. Martin (2015) The Mind of Mithraists. Historical and Cognitive Studies in the Roman Cult of Mithras. New York: Bloomsbury Publishing.
Merkelbach, Reinhold (1982) Weihegrade und Seelenlehre der Mithrasmysterien. Opladen: Westdeutscher Verlag.
Merkelbach, R. (1994) Mithras. Ein persisch-römischer Mysterienkult. 2. Aufl. Weinheim: Beltz Athenäum.
Näripä, Neeme (2010) „Hermes Trismegistos ja „Corpus Hermeticum““ – Vikerkaar 1–2, 56–69.
Päll, Jaanika (koost.) (2006) Vanakreeka kirjanduse antoloogia. Tallinn: Varrak.
Rieger, Anna-Katharina (2007) „Lokale Tradition versus überregionale Einheit: der Kult der Magna Mater“ – Mediterrania 4, 89–120.
Rudolph, Kurt (2014) Gnoosis. Ühe hilisantiikaegse usundi olemus ja ajalugu. Tlk Jaan Lahe, Jana Lahe ja Marju Lepajõe. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Saxl, Fritz (1931) Mithras. Typengeschichtliche Untersuchungen. Berlin: Keller.
Schwertheim, Elmar (1979) „Mithras. Seine Denkmäler und sein Kult“ – Antike Welt, 10. Sondernummer.
Thrams, Peter (1992) Christianiserung des Römerreiches und heidnischer Wiederstand. Heidelberg: Carl Winter Universitätsverlag.
Turcan, Robert (1975) Mithras Platonicus. Recherches sur l’hellénisation philosophique de Mithra. Leiden: E. J. Brill.
Turcan, R. (1996) The Cults of the Roman Empire. Oxford: Blackwell Publishers.
Ulansey, David (1989) The Origins of the Mithraic Mysteries: Cosmology and Salvation in the Ancient World. Oxford. Oxford University Press.
Wallraff, Martin (2007) „Tendenzen zum Monotheismus als Kennzeichen der religiösen Kultur der Spätantike“ – Verkündigung und Forschung 2, 65–79.
Vermaseren, Maarten J. (1951) De Mithrasdienst in Rome. Nijmegen: Centrale Drukkerij.
Vermaseren, M.J. (1988–1990) „Hellenistlikud usundid“ – Geo Widengren, C. J. Bleeker (eds.), Historia religionum, II kd. Tallinn, 1988–1990 (käsikiri), 275–314.
Vermaseren, M.J. (1965) Mithras. Geschichte eines Kultes. Stuttgart: W. Kohlhammer.
Vermaseren, M.J. (1981) „Mithras in der Römerzeit“ – M.J. Vermaseren (Hg.), Die orientalischen Religionen im Römerreich. Leiden: Brill, 96–120.
Widengren, Geo (1965) Die Religionen Irans. Die Religionen der Menschheit, 14. Stuttgart: Kohlhammer.
Wikander, Stig (1950) Études sur les mystères de Mithras. Lund: Ohlssons boktryk.
Witschel, Christian (2013) „Die Urspünge des Mithras-Kults. Orientalischer Gott oder westliche Neuschöpfung?“ – Imperium der Götter. Isis. Mithras. Christus. Karlsruhe, Damstadt: Badisches Landesmuseum, Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 201–210.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste instituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses.
