Arvamused

Argiäng ja kirik – selges keeles

Kuidas sai maailmast nii karm paik ja miks ei leia inimesed halastavat ja armulist tuge kirikust? Kus on põhjused ja kus peidavad ennast lahendused? Kadri UgurMa kirjutan täna religioosses mõttes väga lihtsatest inimestest. Sellistest, kes ei õpi teoloogiat ega unista ordinatsioonist ja kelle jaoks kolmainus Jumal on isa või vend või lihtsalt Suur Poiss. Või kes lihtsalt ütleb, et tema ei usu kedagi ega midagi… aga midagi seal siiski on.

Suve lõppedes tunnevad paljud ennast kehvasti. Suved ongi kohutavad. Võitmatu kuumus, mis närib nii enda kui lähedaste tervist – või siis hoopis lakkamatu vihm, mis teeb sedasama. Puhkuse ja koolivaheajaga seonduv sotsiaalne isolatsioon. Puhkus lõpeb ära enne, kui jõuad taastuda. Teadmine, et liiga palju jäi eelmise aasta jooksul tegemata ja et kõike ei saa eales tehtud ka enne järgmise aasta algust. Anonüümne ja enesekindlust lõhkuv infovoog suhtlusmeedias, mis sunnib vägisi ennast teistega võrdlema ja ühel või teisel viisil pahasti tundma. Terroriaktid maailmas ja teadmine, et vaid murdosa neist jõuab Eesti meediasse. Praamihangete ja ERM-i ümber punutud intriigid. Presidendivalimiste kirbutsirkus, poliitikute halvasti varjatud ülbus ja saamata jäänud medalid olümpialt. Hirm, et ma ei ole kaugeltki nii hea, et saada hakkama eluga järjest keerulisemaks muutuvas maailmas.

Õnneks ei kirjuta ma endast, aga näen liigagi palju inimesi, kes sisemise ängi, hirmu või lausa depressiooni tõttu tajuvad maailma väga koleda paigana – ka suve, mida üldiselt ju peetakse parimaks ajaks aastas. Nende äng kõnetab mind väga valusalt.

Kust see äng tuleb? Kõige lihtsam on süüdistada meediat ja seekord on selleks isegi põhjust. Meedia üks eripärasid on see, et halb uudis müüb paremini. Sestap jõuavadki meieni pigem hirmu ja rahutust tekitavad sõnumid kogu maailmast. Sisemist ängi tundev inimene on halvale sõnumile eriti vastuvõtlik, sest see kinnitab tema sisetunnet: kõik ongi pahasti. Küllap ongi osa meie päevade ängi just meedia loodud. Teine osa ängist on isiklik: rahulolematus oma suhete või tööga, päevast päeva süvenev teadmine, et võimalusi elupäästvateks kannapööreteks jääb järjest vähemaks. Kurvastav teadmine, et inimeste kurjus võib võtta nii masendavaid vorme, nagu ta neid tänapäeval võtab, teevad toimetuleku veel raskemaks. Halastus ja leebus on tänases maailmas üsna hästi peidetud, vaatamata sellele, et Jumala kodasid näeb maastikul palju. Selles mõttes on teeliste kirik väga arukas projekt: inimesed liiguvad suvel palju ringi ja võimalus kirikusse sisse astuda võiks ju olla võimalus ka ängi tundvale inimesele hetkeks lohutust leida. Või kas ikka on?

Olen teeliste kirikute suur fänn ja sama kõrgelt hindan ma head sõnakuulutust. Kirik kui ruum on ju samamoodi kuulutus. Sel suvel (ja eelmistelgi) olen aga märganud, et ei jutluse ega ruumi Hea Sõnum ei jõua kohale, kui partnerid ei räägi sama keelt. Ängi tundva inimene põhiline keel on hirm, ebapiisavuse ja pelutatuse tunne. Ta ei väljenda oma vajadusi nii nagu enesekindel ja elurõõmus kristlane, kes söandab muuhulgas pastorile öelda, et see pilt ikka kirikunäitusele ei sobi või et too pihikõne läks liiga pikaks. Võib ju mõista seisukohta, et emakeelse Jumala Sõna mõistmiseks tuleks kõigepealt läbida paar-kolm kohustuslikku gümnaasiumikursust (ehkki sama hästi võiks öelda, et kirik saaks ajast ja arust kaanani keelt veidi arusaadavamaks arendada). Mis mind aga murelikumakas teeb on see, kui mõtlematult kasutab kirik oma ruumi juhusliku sisseastujaga kõnelemiseks. Mõned näited aitavad ehk mõista.

Loeme kõigepealt teadetetahvlit mistahes (teeliste) kirikus. Mõni pühakoda ütleb otse: „Eeldame, et iga külastaja teeb vähemalt ühe euro suuruse annetuse.“ Mõnes kirikus on üksikkülastajale sissepääs tasuta, aga reisirühmadelt küsitakse tasu. Mõnel pool antakse teada, et pildistamise eest tuleb tasuda või et mõne kiriku osa vaatlemiseks tuleb osta pilet. Siis tulevad korjanduskastid: siin kütte eest tasumiseks, siin hooldekodu katuse remondiks, siin orelifondi jaoks. Palveküünal maksab nii ja nii palju. Minu kogemuse põhjal on teelise teekond läbi kirikuhoone majanduslikult päris hästi läbi mõeldud, sest kogudus vajab raha ja turistid on vajalik ressurss.

Enamasti on need majanduslikud vihjed antud üsna leebelt, liigselt sundimata ja kirikukülalist austades, kuid selges keeles. Ka kirikus liikumiseks on juhised enamasti olemas. Teatud tähtsates kohtades on lihtsalt nöör ees ja sinna ei maksa külalisel tükkida. Ängistuses inimene tunnetab hästi, kus teda tahetakse ja kus mitte. Ta ei roni altarisse ega kantslisse. Enamasti seisab ta natuke aega keset kirikut ja astub siis jälle välja, olles mõne euro võrra vaesem. Ja sama hirmul, kui sisse astudes.

Ma pole seni veel sattunud sellisesse teeliste kirikusse, kus oleks sama selgelt näha, kuidas peaks kirikus käituma inimene, kes on just sel hetkel omadega püsti hädas ja kellele maailmavalu kipub üle jõu käima. Lohutus, halastus ja armastus on kirikus olemas – sõnas, sakramentides, inimestes ja ka ruumis eneses. Aga et kirikuruumi sõnum inimese ängist valjemini kõlaks, on vaja üsna erilist tõlketööd.

Sa oled oodatud, tere tulemast. Võta istet, kui soovid. Vaata rahulikult enda ümber – see on hoone, kus paljud inimesed on leidnud hingerahu. Sa ei pea midagi teadma ega oskama, selleks et kirikus rahu otsida. Leia kirikuruumist koht või ese, mis tundub sulle turvaline ja meeldiv. Keskendu sellele natukeseks ajaks. Vaata, kuula. Kui tunned ennast rahutuna või oled mures, proovi lugeda, näe, seda teksti siin. See on pöördumine Looja poole, me nimetame seda palveks. Jumal hoolitseb sinu eest isegi siis, kui sina nimetad Teda teistmoodi. Meie jaoks on pühakoda tuttav ja kodune koht, aga me saame aru, et sinu jaoks ei pruugi see nii olla. Küsi julgesti, kui miski jääb segaseks – me ei tea sageli vastuseid, aga oleme valmis koos sinuga otsima. Sa oled oodatud. Sa oled hoitud.

Kõlab nagu koolieelikute pühapäevakool, aga usulises mõttes ongi suurem osa meie ühiskonnast lapseohtu. See on nüüd kiriku valik, kas rääkida teabevoos ja argielus ängistunud inimesega keeles, mida ta mõistab, või keskenduda kukkede kuldamisele ja nõelaotsal istuvate inglite loendamisele. Mind teeb nukraks see, kui ma näen kirikus samasugust kajakambri ehk kõlakoja efekti, mida tänapäeval täheldatakse sotsiaalmeedias: suheldakse vaid nendega, kes on meiega nõus ja kellega meil on ühine keel. Need inimesed, kelle arvamused, vajadused, väärtused ja elukogemus meie omast liigselt erinevad kustutame me oma sõbralistidest ju ära. Nende olemasolu on lihtne unustada. Kurb, kui kirik – omaenda ängist tulenevalt – teeb sedasama.

Kirikul kui ruumil ja institutsioonil on vahendada lõputul hulgal Jumala armu tänapäevasele inimesele, kes on ängis ja hädas. Aga see inimene vajab väga madala lävepakuga ning väga laialt avatud ustega kirikut. Ja väga palju soojust. Ja väga selget keelt.

 

Kadri Ugur (1966), PhD, on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi interpersonaalse ja hariduskommunikatsiooni lektor ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English