Mind puudutas ühe õe räägitud lugu lühikesest vestlusest haiglas öise vahetuse ajal. Patsient oli ta enda juurde kutsunud, et küsida, kas surm ongi selline, et on külm ja hirm. Õde ütles, et kui ta peaks joonistama surma, siis ta olekski selle inimese näoga. „Mida mina sellest surmast tean, ei tea ju,“ oli õde nõutu. Ei ole just palju, mida me surmast teame. Aga kuidas siis olla inimese kõrval, kes on suremas?
Haiglaseinte vahel toimuv on sageli tabu, millest kõnelemine väljaspool on kohatu ja ebaviisakas. Haigus, kannatus ja surm on teemad, mille ühiskond on eemale tõrjunud. Selle taga võib olla kõhedaks tegev aimdus, et kui hundist räägid, siis… Siiski on surm tavaline filmides ja arvutimängudes, ajalehtede esikülgedel ja uudistesaadetes. Lähedalt surmaga kokkupuutumist on vähem. See on pigem meditsiinilise või mõne muu spetsiifilise ettevalmistuse saanud spetsialisti käsitleda. Kuid kohtudes ravimatu haigega, ei oska kuidagi olla ega paratamatusele reageerida. Rõhuv vaikus ja avatud kaardid tekitavad ebamugava tunde. Nutta ei saa, aga kohustuslik optimism tundub ka võlts. Kimbatuses on kerge öelda, et ära muretse, varsti saad terveks. Olukorra käsiteldamatus võib luua soovi haige juurest põgeneda või olulisi teemasid vältida.
Nii haigla personali kui ka patsiendi lähedaste seisukohast võib probleeme tekitada leina ja surmaga seotud mõtete ja tunnete väljendamise võimaluste vähesus. Põhjuseks võib olla meditsiiniasutuse ühekülgne kuvand paigast, kus saadakse terveks. Lein ei ole mahtunud haigla konteksti, kuid tunnete mahasurumisel on oht jääda nende meelevalda.
Ka koolitatud ja professionaalset töötajat kurnab igapäevane kohtumine inimestega, kelle elu on haiguse või õnnetuse tõttu pöördumatult muutunud. Elu haprusega on raske leppida või harjuda. Kas peakski? Kaastundest võib aja jooksul kasvada välja vaimne kriis. Näiteks nende õdede lein ja stress, kes töötavad eluohustava haigusega patsientide ja surijatega, on võrreldav haige lähedaste kaotusvaluga. Patsientidega seotud kurbus võib õdedes esile kutsuda ka nende endi raskeid mälestusi. Kui elupiiril olev hoolealune meenutab õde ennast või tema lähedasi, toob samastumine kaasa ebakindluse ja mure oma isikliku eluga seoses.
Surija lähedaste ja haiglatöötajate kõrval on leinas ka lahkuja ise. Tema lein erineb teiste omast, sest loobuda tuleb kõigest. Eelseisvast surmast teadlik haige teeb rasket leinatööd ja tal oleks vaja lähedasi, kes koormat kanda aitaksid. Eksistentsiaalsed küsimused võivad nüüd saada väga olulisteks. Ometi on just surijaga surmast rääkimine raske. Võib-olla olekski parem kuulata. Lahkuja oskab hinnata avatud, vahetut ja inimlikku kontakti. Pole vaja karta, et ta on taoliseks vestluseks liiga habras. Hoolivaks kõrvalolemiseks piisab siirast soovist. Kui ei leia sõnu, võib jääda ka vaikusesse. Ligimene ei pea olema psühholoogi või kirikuõpetaja haridusega. Ligimeseks võib osutuda lihtsalt keegi, kes lootusetust kohates ära ei lähe. Meenub patsient, kellega vesteldes tuli välja, et ta oli tänulik palati koristajale, sest tema nägi haiges inimest, mitte mannetut voodihaiget.
Siiski võib surijat ümbritseda ebamugav vaikus või õõnsat tunnet tekitavad sõnad. Ärevusel on inimesi lahutav toime. Haige pereliikmeid võib pelutada surija reaktiivsus. Püütakse vältida pisaraid ja viha. Sellepärast tõsistel teemadel ei räägita. Ka meditsiinipersonal võib enesesse sulguda. Sel juhul kasutatakse keerulist meditsiinilist sõnavara, mida haige ja perekond ei mõista. Nii on kontakt ohutum, sest aitab hoida distantsi. Perekonna ja haige emotsionaalsus pärsib omakorda informatsiooni vastuvõtuvõimet ning seetõttu võib suhtlus häiritud olla. Räägitakse rohkem, kuulatakse vähem.
Eelnev võib tähendada, et nii surija, tema lähedased kui ka haiglatöötajad jäävad üsna üksi. Mahajäetuse koorem võib olla väljakannatamatu, kuid vabanemise võib tuua kas või üks inimene, kes söandab näha seda, mida kogeb hüljatu. Nähtamatuks muutunud inimene muutub jälle nähtavaks.
Paavo Kettunen kirjutab, et olulisim lohutus on tihti see, et hoidutakse lohutamast. Kui surm tundub hirmutav, ei aita inimest lohutamine, et tal pole vaja karta. Selle asemel võib tal abi olla teise küsimusest: „Kas sa kõneleksid, mis tundub sulle eriti hirmutav?” (Paavo Kettunen, Aitav kohtumine I, Tallinn: Valipress 2016, 113) Surmahirmust rääkides võib ilmneda, et kardetakse valu, lahutust olulistest inimestest ja üksijäämist.
Paljud hirmud vaibuvad mõista püüdvate lähedaste avatud ja kiirustamatus ligiolekus. Iiobi jaoks muutus kõik kohtudes Jumalaga. „Ta päästab viletsa tema viletsuse kaudu ja avab tema kõrva, kui ta on hädas.“ (Ib 36:15)
Heidy Prükk (1977) on EELK liige ja Usuteaduse Instituudi vilistlane.
