Arvamused

Usund ja inimese evolutsioon

Zooloog Raivo Mänd juurdles Postimehes 23. aprillil avaldatud arvamusloos religioossuse põhjuste, eriti selle võimalike bioloogiliste põhjuste üle (Postimees, Arvamus ja Kultuur, 23.04.2016, 7). Ta esitas mitu seletust, miks religioon võib olla – või miks ta vähemalt minevikus on olnud – inimühiskonnale kasulik. Grupi seesmine sidusus, koostöövõime, toetus ühiselu jaoks vältimatutele normidele  on kõik selle headeks näideteks. Ta märgib ka, et paljudes usundites sisaldub üksikasjalikke käitumisreegleid, mis vähemalt oma sünniajal on võinud soodustada indiviidi ja kogukonna ellujäämist. Religioossete süsteemide loomine on kooskõlas ka inimese üldiste kognitiivsete omadustega – tema suutlikkusega ja psühholoogilise vajadusega luua kogu tegelikkust hõlmavaid ja seletavaid mõttesüsteeme.

Nende kindlasti õigete tähelepanekutega suutis Mänd seletada juba paljut. Sellegipoolest peab ta vajalikuks oletada veel midagi muud, nimelt religioossuse geneetilist tagapõhja. Sellega astub ta aga nõrgalt põhjendatud spekulatsioonide valdkonda. Juba ta esimene argument on kahtlase tõestusvõimega. Religioossuse ja paljude teiste väga spetsiifiliste  iseloomuomaduste pärilikkuse tõestamiseks on tihti viidatud ühe- ja kahemunakaksikute võrdlustele. Sellistes uurimustes võrreldakse ühe- ja kahemunakaksikute paari omavahelist sarnasust mõne üksiku omaduse suhtes. Geneetiliselt ühesuguste ühemunakaksikute sarnasus on tihti paljudes asjades suurem kui kahemunakaksikutel; oletatakse, et see näitab midagi geenide ja keskkonna mõju kohta. Küsitav on aga, kui spetsiifiliste omaduste pärilikkust sel viisil otsida tasub. Unustatakse, et ühemunakaksikud on omavahel sarnasemad mitte ainult geneetiliselt, vaid ka fenotüübi (väljanägemise, füüsiliste ja psüühiliste võimete) poolest. Ent paljuski oleneb just sellest, kui sarnaselt või erinevalt neid kohtleb keskkond. Kuna Mänd mainib religioossuse seotust muude bioloogiliste omadustega (ülekaal, „kidur keha” jne), ei eelda vist ka tema, et nendel teguritel ei oleks kaksikute puhul samasugune mõju – religioosse suhtumise sarnasust ei pea seega seletama eriliste „religioonigeenidega“. Ühe- ja kahemunakaksikud erinevad ka selle poolest, kui tugevalt nad tunnetavad omavahelisest sarnasusest tingitud sidet, mis omakorda võib suunata neid elus tegema ühesuguseid valikuid ja omandama ühesuguseid hoiakuid. Need märkused ei käi ainult religiooni uurimise kohta, vaid üleüldse katsete kohta kaksikute uurimise abil tõestada mingi väga spetsiifilise psüühilise omaduse pärilikkust. Selline väide on ju esitatud ka nt poliitiliste eelistuste kohta.

Võib-olla kõigis või peaaegu kõigis tuntud kaasaegsetes ühiskondades esineb midagi niisugust, mida me nüüdisaegse, lääneliku sõnakasutusega võiksime nimetada religioossuseks. Selle põhjusi on sotsioloogid juba saja aasta eest otsinud just neist religiooni ühiskondlikest ülesannetest (ehk funktsioonidest), mida Mänd mainib. Niisiis, kui religioon võib parandada ühiskonna kui terviku võimalusi hakkama saada, kas siis ei või oletada, et sedasi tekkiv konkurentsieelis oleks võinud mõjutada ka inimese bioloogilist evolutsiooni? Mänd, nagu mõned evolutsiooniteooria vastu huvi tundvad usunditeadlased, oletab, et religioon oleks tekkinud selleks, et luua sidusust suurtes (tuhandetest ja rohkematest inimestest koosnevates) ühiskondades. Samas on sellised ühiskonnad inimliigi tekkega võrreldes üsna hiline, mõne aastatuhande vanune nähtus. Inimese bioloogiliste omaduste evolutsioon paigutatakse üldiselt vanemale ja pikemale, sadade tuhandete aastate pikkusele ajastule, mil meie esivanemad tegelesid küttimise ja korilusega ning elasid väikestes gruppides. Evolutsiooni mehhanisme arvestades ei saa oletada, et geneetilised adaptatsioonid oleksid inimesel tekkinud juba ette, ennetades tuleviku teistsuguseid olusid, kus nad võiksid kasulikeks osutuda.

Religioossusest rääkides tuleb endale teadvustada ka selle avaldumisvormide mitmekesisust. Põhjamaade luterluse peavoolu kuuluv usklik on paljudes oma hoiakutes ja arvamustes teistsugune kui katoliiklik või islamistlik fundamentalist. Usk võib kuulutada väga üksikasjalikke käitumisreegleid, aga ka inimese vabadust mingite üldiste eetiliste põhimõtete raames; ta võib kuulutada altruismi ja inimeste võrdsust, aga ka grupi eelisseisundit suhetes teistega; ta võib kuulutada inimese ülimuslikkust, aga ka kogu maailma ja looduse ühtsust. Mitte sugugi kõik religioonid (nt judaism) ei anna surmajärgse elu lubadust; kõik religioonid (nt konfutsianism) ei eelda jumala olemasolu. Religioone võiks ühendada vast järgmine: need on kollektiivselt loodud mõttesüsteemid, mis püüavad tervikuks ühendada kogu teavet tegelikkuse kohta. Indiviidile pakuvad nad maailmapildi stabiilsust sellega, et annavad kindlust ka küsimustes, milles too oma vahetu (meelelise) kogemuse abil ei saa veenduda.

Nii tervikliku maailmapildi poole püüdlemine kui ka ebakindluse vältimine kuuluvad võib-olla inimloomuse juurde; sellisel juhul võib ka oletada, et nendel on bioloogiline (seega geneetiline) tagapõhi. Samas on pigem ajalooline juhus, et paljusid sääraseid mõttesüsteeme nimetatakse tänapäeval religioonideks. Eks olnud sellised ka Nõukogude Liidu või Hiina Rahvavabariigi juhtivad ideoloogiad, ja praegu võiks kerge vaevaga osutada teistelegi – kasvõi soovile luua terviklikku teaduslikku maailmapilti. Ka on inimese oskus läbi viia religioosseid rituaale ja ta vastuvõtlikkus nendele sarnane kunstiande ja fantaasiavõimega. Ent kui religioossus ikkagi on midagi sedavõrd üldist ja muude kultuurinähtustega sarnast, on raske näha selles otsest evolutsiooni käigus tekkinud adaptatsiooni ehk geneetilist omadust, mis soodustab kohanemist keskkonnaga – sest milline siis täpsemalt oleks see „omadus”? Usutav on pigem Männi mainitud teine võimalus, et religioossus on muude, üldisemate bioloogilist edu kasvatavate omaduste kaasnähe. Neid üldisemaid omadusi on juba mainitudki: oskus kollektiivselt tegutseda ja ühiseid sümboleid luua, abstraktse mõtlemise võime, ebakindluse vältimine, fantaasiaanne.

Miks aga sai ühiskonda siduvate mõttesüsteemide kujuks tihti just religioon? Miks eelistatakse kaasajal kasutada just seda nimetust tähistamaks väga erineva sisuga nähtusi? Miks on religioonid või nendega konkureerivad mõttesüsteemid kanda kinnitanud teatud maailmajagudes ja teatud ajastutel? Sellistele küsimustele saavad vastuseid anda ikkagi ajaloo- ja ühiskonnateadused, ka teoloogia, aga mitte bioloogia. Kindlasti on vaja arvestada inimloomusega sellisena, nagu tunneme seda praegu, aga spekuleerimine selle bioloogilise evolutsiooni üle ei anna uut teavet ega ole paremate seletuste leidmiseks ka vajalik. Enamik katseid seletada kaasaegseid ühiskondlikke nähtusi inimese bioloogilise evolutsiooni abil on heal juhul intellektuaalselt huvitavad mõttemängud, halvemal juhul aga kehvasti varjatud tsirkulaarjäreldused.

 

Mikko Lagerspetz (1963) on Åbo Akademi sotsioloogiaprofessor.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English