Patust rääkimine ei ole tänapäeval populaarne. Mõiste tundub arhailine mälestus, mis seondub pigem kaua aega tagasi oluliseks peetud kategooriatega, mis justkui täna enam ei päde. Ehk kerkib see veel esile kõnepruugis, mis aeg-ajalt meenutab juba ununema kippuvat maailmavaadet. Nagu näiteks „Mis pattu mina olen teinud, et mulle saab osaks…“ (midagi halba või negatiivset.) Ei ole kahtlust, et niisuguses kontekstis inimesed ei mõtle mingisugusele kardinaalsele lahutatusele ideaalsest olukorrast (Jumalast). Pigem peetakse silmas midagi konkreetset, nt pahategu, eksimust, mis toob kaasa edaspidi karistuse – ehk mõistetavam on n-ö karmaprintsiip.
Siiski meie õhtumaisele ühiskonnale ei ole kindlasti sugugi võõras pidev lunastuse otsimine. Vahest see ei ole alati otseselt seostatav kristliku mõtlemisega, kuid ilmselt täielikult sellist sidet eitada oleks ülekohtune. Keerates lahti teleri, minnes kinno või mõne muu kanali kaudu saades osaliseks mõnest filmiteosest, mis ei klassifitseeru täiesti mõttetu meelelahutuse kategooriasse – ehk saades osa kunstiteosest, mis mingilgi määral ühiskonda kuidagi kõnetab –, vaatab sealt ikka ja jälle vastu motiiv, et ideaalse lõpplahenduse leidmiseks tuleb peategelasel saavutada mingi sügavam mõistmine (mille iganes kaudu ta selleni ka ei jõua) ja selle läbi liikuda mingisugusele uuele tasemele või tunnetusele. Tänane õhtumaine inimene otsib lunastust, olgu selleks siis rutiin, sassi läinud suhted, purunenud lootused, rikutud loodus, ebaõiglus jne. Esimene samm sellise ideaalse uue taseme avastamiseks on jõudmine mõistmisele senise maailmakäsitluse/ hoiaku/ ellusuhtumise jne piiratusest, rikutusest, puudulikkusest. Võib-olla olen naiivne, kuid julgen uskuda, et mõtlemine patust on sisse kodeeritud meie mõttemudelitesse.
Ehk üks klassikaline näide sarnasest kunstitööst pärineb 20. sajandi viimastest aastatest, kus vennad Wachowskid[1] oma epohhi loovas šedöövris „Matrix“ toovad ilmekalt just niisugust tunnetust esile. Midagi on valesti. See reaalsus, kus ma elan ja toimin, mis ju näib nii reaalsena, see ei ole see tegelik – see on tundmus, mis paneb peategelase liikvele, otsima tõelisust, seda päris olemist. Mingil tasandil ei ole see meile kellelegi võõras. Niisugune maailm, mida me kogeme, osutub varem või hiljem meie jaoks ebatäiuslikuks. Mingil hetkel saab mulle selgeks minu ebatäiuslikkus, minu piiratus. Ja kuigi kõik nagu töötab meie ümber selle nimel, et niisuguseid avastushetki lämmatada, pakkudes asemele unustust, silitades pead ja kohendades kuue revääri justkui kõrva sosistades „Teeme veel selle ka natuke korda, siis on juba päris hästi“ (kuigi fakt on see, et niisugune „päris hästi“ iialgi ei saabu; natuke saab alati veel), siis ometi on mingeid tõehetki me elus, kus me vähemalt esitame küsimuse, olgu see mis tahes vormis (kas või siis teatud pöördeline hetk ülalmainitud filmis, mis kulmineerub fraasis „Mis on maatriks?“).
Ilmselt ei ole vaja väga pikalt järele mõelda, et tajuda või näha siin Platoni koopametafoori taasheiastumist või vähemasti kontuure. Ilmselt just selles kategoorias mõtlemine, mis läbi ristiusu on kirjutatud meie ajukurdude vahele ning meie mõtlemist determineerib, on see, miks me ikka ja jälle vaimustume kunstitööst, mis meenutab meile just seda lunastuse otsimist. Kuid Platon ei ole kristlane. Vaevalt et ta peegeldaks kuidagi mingit kosmilist tõde, mille ta on saanud ainujumalalt. Fakt on, et ta väljendab oma tähelepanekutes antiikkreeka mõtlemist, ehk sealt edasi võiks järeldada oma kultuurikontekstile omast üldinimlikkust. Üldinimlik on mõista, et midagi on valesti. Üldinimlik on küsida ja otsida lahendust.
Midagi on valesti siin maailmas. Ometi patu mõiste ei ole popp. Me ei taha kuulda, et me ei ole ise enda elu peremehed. Me tahaksime jätkuvalt elada igapäevases nõiakunstis, või kuidas muud moodi võiks kirjeldada iha või soovi manipuleerida enda võimest lähtuvalt kõigega. Seejuures ei piirdu manipulatsioon üksnes siinpoolsusega: meie iha enda toimetuste kaudu ära osta Jumal on igapäevane. See ei ole kaugel ühestki kristlasest. „Kui ma käin hästi kirikus ja palvetan korralikult, küll Jumal siis on minu vastu ka hea“ – selline mõtlemine on liigagi tuttav ja tavaline ning enamasti me ei saa aru, et selles oleks midagi valesti. Ülalmainitud mõttelaadi ümber pöörates: pattu mitte tehes on tagatud edu. Isegi kui sarnane teo ja tagajärje printsiip peakski töötama, saab probleemiks see, et sellisel juhul peaksime me teadma, mis on edu. Vaevalt seda kategooriat oleks võimalik ilmestada kellegi teise, kui minu enda omaga. Ehk siis on tagatud minu heaolu, minu õnnestumine, minu rahulolu. Sarnases solipsismi kalduvas modernse inimese mõttemaailmas jõutakse paratamatult avariini teiste n-ö naba-imetlejatega. Minu hea ei tarvitse olla teise hea.
Hea küll, see kõik sedastab või kordab luterlikule mõttemaailmale omaseid mustreid. Ometi küsimuseks jääb kommunikatsioon: kuidas seda kõike edasi anda. Kuidas saab rääkida patust tänases maailmas, kus ühest küljest kuskil mingi arusaam terendab, kuid kristlik kõnepruuk on võõras. Oleks ilmne patt (ja seda siinkohal mõistetud kõige evangeelsemas võtmes ehk totaalne lahutatus Jumalast) tormata ummisjalu John Bunyani loodud peategelase kombel ise „taevariiki“, jättes sealjuures märkamata, mis toimub minu ümber – minu ligimesega, olgu selleks naaber, töökaaslane, abikäe väljasirutav vaene või hoopis rivaal või vaenlane. Ei saa salata, sarnane kiusatus (patt) elab mu sees. Või nagu kunagi laulis Pärnu Sool ja Valgus koguduse pastor: „Ma ei viitsi paluda /…/ lähme parem kööki ja joome teed.“ Meie kiusatus lihtsalt teed juua on igapäevane. Ometi, mis on alternatiiv? Selleks ei saa kindlasti olla meeleheitlik pingutus (vahest džihaad ehk pingutus usu nimel), olgu siis selleks ratsionaalselt põhjendatud kommunikatsioonivõime lihvimine või siis püüd ülivaimulikult palves jumalariiki maapeale manades tõmmata inimesi Kristuse poole.
Millegipärast jõuan paratamatult Kristuse kommunikatsioonini[2]: mil iganes keegi peaks mõistma oma totaalset moonutatud olu, täielikku lahutatust Jumalast, oma pattu, siis see jääb üksnes Jumala enda sekkumise pärusmaaks. Siinkohal ei taha ma vähendada või isegi kuidagi tühiseks teha iga kristlase rolli sellises protsessis: tõelist Jumala armu ja halastust kogedes saab meie igaühe sisemiseks sunniks jagada oma avastust, enda liikumist uude reaalsusesse. Ometi vastaspoole tajumine või mõistmine pole kunagi meiepoolsetest pingutustest või professionaalsusest kuidagi tagatud.
Teoreetiliselt võib ju rääkida ühiskonnas võõrandumisest. Võib rääkida sellest, et inimesed kogevad ebatäiuslikkust. Nad ei ole rahul iseendaga. Meis kasvab sageli frustratsioon, et alati laiutavad käärid soovitu ja reaalselt kogetava vahel. Kuigi see kõik on paljuski meile üldinimlikult tuttav – need mõtlemiskategooriad on oluliselt tuttavamad, kui seda on arhailine mõiste patt –, siis ometi samm äratundmisse või arusaamale jõudmiseni, et ma olen läbinisti korrumpeerunud, minu motiivides ei ole midagi head, see jääb teatud ususammuks, milleni jõudmises on kahtlemata abiks lähedased ja seda eriti valmisolekuga kaasa minna, kuulata ja proovida aru saada (meenutagem siinkohal, et ei ole võimalik vastata küsimusele, mida ei ole kunagi esitatud – ehk esimene samm on ära kuulata, mida ei juhtu paraku meie seas liiga tihti. Ilmselt ka siin on koht, kus meie kristlastena peame taas tunnistama enese piiratust, enesekesksust ja samas peame paluma jätkuvat armu, et Jumal aitaks meil omi silmi avada ja näha seda maailma). Kuid viimselt inimese mõistmine enda patususest jääb siiski Jumala tööks ja selles osas ei ole kindlasti midagi muutunud võrreldes 500 aasta taguse ajaga.
Kirjatükk on sündinud reflektsioonina Friederike Nüsseli esseele „The Human Condition — a Lutheran Perspective“, mis on ilmunud Luterliku Maailmaliidu poolt reformatsiooni 500. aastapäeva puhul välja antud bukletisarja „Liberated by God’s Grace” teisest osast Human Beings – Not for Sale“.
[1] Teades vendade saatust tänaseks, on ilmselt ka mõistetav nende lõhestatus tegelikkuse ja soovide vahel. Julgen arvata, et ka nii äärmusliku lahendusega, milleni nemad on jõudnud, ei ole nad seda kuristikku siiski ületada suutnud.
[2] Mõiste pärineb Ingolf Dalferthilt.
Ariel Süvari (1978) on EELK Usuteaduse Instituudi teoloogiaeriala magistrant ja EELK liige.
