Saateks
Lutheri „Lihtne viis palvetada“ ilmus 1535. aastal ja on adresseeritud konkreetsele inimesele, Lutheri vanale ja heale sõbrale habemeajajale ja haavaarstile Peter Beskendorfile. Kirjutatud tõenäoliselt sõbra palvel ja ärgitusel, on see samas mõeldud kõikidele kristlastele. Kirjutis ilmus arvatavasti päris aasta alguses – igal juhul ei maini see sõbraga seotud traagilisi sündmusi. Too tappis Vaiksel laupäeval oma väimehe. Juba kõrges eas Beskendorfile anti kohtus küll armu, aga temalt võeti vara ja saadeti maalt välja. Tegemist ei olnud tahtliku tapmisega, vaid joobnud olekus toimunud proovilepanekuga: tema sõjamehest väimehega oli seotud nimelt uskumus või legend, et too suudab end haavamatuks muuta. Luther kasutab palve ja palvetamise käsitlemisel Meie Isa palvet ja kümmet käsku. Samal aastal ilmus kirjutise täiendatud väljaanne, kus Luther avab sarnasel kombel ka usutunnistuse põhiartikleid. „Lihtne viis palvetada“ on praeguseks klassikaline tekst, mis aitab meil mõista Lutheri arusaama palvest ja palveelust. Luther rõhutab Jumala armulikku tõotusesõna, millele me nõrkade ja patustena palves toetuda võime. Samas annab ta nõu, kuidas palveelu praktiliselt kujundada ja õppida – kuidas palveks sõnu leida ning meele ja südamega palves olla.
Toimetus
Armas meister Peter, juhatan teid nii hästi, kui oskan ja kuidas ma ise palvetades talitan. Meie Issand Jumal võimaldagu teile ja igaühele seda paremini teha, aamen.
Esmalt, kui ma tunnen, et ma olen võõraste tegemiste või mõtete tõttu hakanud palvetama külmalt ja tahtmiseta, nii nagu liha ja kurat ikka palvet peletavad ja takistavad, võtan ma oma psaltrikese, lähen oma tuppa või, kui on paras päev või aeg, kirikusse inimeste juurde ja hakkan kümmet käsku, usutunnistust ning vastavalt sellele, palju on mul aega, mõnda Kristuse, Pauluse või psalmide ütlust suuliselt iseendale lugema, täiesti nii, nagu teevad lapsed.
Seepärast on hea, kui palvel lastaks hommikul vara olla esimene ja õhtul viimane töö. Ja hoidutagu agaralt nende väärate, petlike mõtete eest, mis ütlevad: oota natuke, tunni aja pärast hakkan palvetama; ma pean veel selle ja tolle enne tehtud saama. Sest selliste mõtetega jõutakse palve juurest tegemiste juurde, mis hoiavad kinni ja haaravad endaga kaasa, nii et palvest ei saa terve päeva jooksul asja.
Muidugi võib ette tulla töid, mis on sama head või paremad kui palve, eriti kui neid nõuab häda. Nii kõlab üks Pühale Hieronymusele omistatud ütlus: kõik uskliku tööd on palve; ja üks vanasõna ütleb: kes truult töötab, see palvetab kahekordselt. Nii olgu öeldud sellel põhjusel, et usklik inimene kardab ja austab töötades Jumalat ning mõtleb tema käsu peale, nõnda et ta ei teeks kellelegi liiga ega varastaks kelleltki ega lõikaks ta arvel kasu ega omastaks midagi kelleltki. Sellised mõtted ja säärane usk teevad tema tööst kahtlemata palve ning tänuohvri sinna juurde.
Teisalt on ka tõsi, et uskmatu töö on puhta needus ja see, kes töötab truudusetult, neab kahekordselt, sest tema südame mõtted on töötades suunatud Jumala põlgamisele, ja tema käsust üle astumisele ning mõtlemisele, kuidas oma ligimesele liiga teha, temalt varastada ja teda riisuda. Sellised mõtted – mis on need muud kui puhta needmised Jumala ja inimese vastu, mille kaudu tema töö ja vaev muutub kahekordseks needuseks? Sellega neab ta ennast ise, ja sellised inimesed muutuvad ka lõpuks kerjusteks ja vusserdajateks. Sellest pidevast palvest kõneleb muidugi Kristus Lk 11:9–13: palvetama peab lakkamatult. Sest ennast peab lakkamatult hoidma pattude ja ebaõigluse eest, mis pole aga võimalik siis, kui Jumalat ei kardeta ja tema käsku silme ees ei hoita, nagu ütleb Ps 1:1: „Õnnis olgu see, kes päeval ja öösel mõtleb Jumala käsu peale“ jne.
Siiski peab ka tähele panema, et me ei loobuks õigest palvest ega hakkaks viimaks töid vajalikeks pidama, mida need ometi ei ole, ega muutuks seeläbi palvetamise jaoks laisaks ja loiuks, külmaks ja tüdinuks. Sest kurat ei toimeta meie kallal ei laisalt ega loiult; samuti kaldub meie liha liiga elavalt ja reipalt patu poole ja palve vaimu vastu.
Kui nüüd süda on sellise suulise lugemise peale soojenenud ja kosunud, siis põlvita maha või seisa kokkupõimitud kätega, silmad taeva poole, ja ütle või mõtle nii lühidalt, kui saad:
Oh, taevane Isa, armas Jumal, ma olen vääritu, vaene patune, pole väärt, et ma oma silmi või käsi sinu poole võiksin tõsta või palvetada. Aga et sa oled meid kõiki käskinud palvetada, ja sinna juurde ka tõotanud kuuldavõtmist ning peale selle oled veel õpetanud mõlemat, sõna ja kommet, oma armsa Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu, siis jõuan ma selle sinu käsuni, et olla sulle kuulekas, ja toetun sinu armulikule tõotusele; ja oma Issanda Jeesuse Kristuse nimel palun ma koos kõigi sinu pühade kristlastega maa peal, nii nagu ta on mind õpetanud: „Meie Isa, kes sa oled“ jne, täiesti lõpuni, sõna sõna kaupa. Seejärel korda mõnda osa (Meie Isast) või nii paljusid, kui sa tahad, nimelt:
1. Esimene palve: „Pühitsetud olgu sinu nimi“, ja ütle: oh Issand Jumal, armas Isa, pühitse ometi oma nime nii meis endis kui kogu maailmas, hävita ja kõrvalda türklaste, paavsti ja kõikide valeõpetajate ja sektantide jõledus, ebajumalakummardamine ja ketserlus – kõigi nende, kes sinu nime vääralt suhu võtavad ja nõnda häbematult kuritarvitavad ja kohutavalt teotavad, öeldes ja kiideldes, et see olla sinu sõna ja kiriku käsk, ehkki see on ometi kuradi vale ja pettus, millega nad sinu nime all nii paljusid vaeseid hingi haledalt eksitavad kogu maailmas ja peale selle veel ka tapavad, süütut verd valavad ja taga kiusavad, ise koguni arvates, et see on jumalateenistus sinu auks. Armas Issand Jumal, siin pööra ja seisa vastu. Pööra neid, keda peab veel pöörama, nii et nad meiega ja meie nendega sinu nime pühitseks ja kiidaks ja teeks seda nii parema, puhta õpetuse kui hea, püha eluga. Seisa aga vastu neile, kes ei taha pöörduda, et nad lõpetaks sinu nime kuritarvitamise, kahjustamise ja häbistamise ja vaeste inimeste eksitamise, aamen.
2. Teine palve: „Sinu riik tulgu“, ja ütle: oh armas Issand Jumal Isa, sa näed, kuidas maailma tarkus ja mõistus mitte üksi ei kahjusta sinu nime ega omista sinule osaks saavat au valele ja kuradile, vaid kuidas nad kasutavad ja pööravad sinu riigi vastu kogu oma jõu, võimu, rikkuse ja au, mille sa oled neile maa peal andnud, et ilmalikult valitseda ja sind sellega teenida. Nad on suured, vägevad ja neid on palju, nad on paksud, rasvased ja täissöönud ning nad kiusavad, takistavad, hävitavad sinu riigi väikest hulka, kes on nõrgad, taga kiusatud ja keda on vähe. Nad ei taha neid maa peal sallida, arvavad isegi, et see on nende suur teenistus sulle. Armas Issand Jumal Isa, siin pööra ja seisa vastu. Pööra need, kes peavad alles saama sinu riigi lasteks ja liikmeteks, nii et nemad meiega ja meie nendega teeniksime sind sinu riigis õiges usus ja tõelises armastuses ning jõuaksime sellest juba alguse saanud riigist igavesse riiki. Seisa aga vastu nendele, kes oma väge ja jõudu ei taha lasta ära pöörata sinu riigi hävitamise juurest, nii et nad troonilt tõugatuna ja alandatuna oleksid sunnitud loobuma, aamen.
3. Kolmas palve: „Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal,“ ja ütle: oh armas Issand Jumal Isa, sa tead, milline maailm on. Kui ta ei saa ka sinu nime täiesti olematuks teha ega kõrvaldada, siis kõnnivad nad ometi päevad ja ööd ringi kurjade mõtete ja riugastega, sepitsevad salalikult ja imelikke plaane, peavad nõu, sosistavad üksteisele, trööstivad ja toetavad üksteist, ähvardavad ja käratsevad, astuvad täis kõike kurja tahet sinu nime, sinu sõna, sinu riigi ja sinu laste vastu, [mõeldes,] kuidas vaid saaks neid hävitada. Seepärast, armas Issand Jumal Isa, pööra ja seisa vastu. Pööra need, kes sinu head tahet tahavad veel tunda, nii et nemad meiega ja meie nendega oleksime kuulekad sinu tahtmisele, peale selle taluksime meelsasti, kannatlikult ja rõõmsalt kõike kurja, risti ja ebameeldivust ning tunneksime selles ära, prooviksime järele ja kogeksime sinu lahket, armulikku, täiuslikku tahtmist. Seisa aga vastu neile, kes ei taha loobuda oma raevutsemisest, käratsemisest, vihastamisest, ähvardamisest ja kurjast tahtmisest kahju teha ning tee nende nõu, nende halvad kavatsused ja sepitsused olematuks ja maatasa, nii et tagajärg langeks nende enda peale, nagu laulab Ps 7:13–17, aamen.
4. Neljas palve: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev,“ ja ütle: oh armas Issand Jumal Isa, anna ka oma õnnistust selles ajalikus, ihulikus elus, anna meile armulikult armast rahu, hoia meid sõja ja rahutuse eest. Anna meie armsale isandale keisrile õnne ja edu tema vaenlaste vastu, anna talle tarkust ja mõistust, nii et ta oma maist riiki rahulikult ja õndsalt valitseks. Anna kõikidele kuningatele, vürstidele ja isandatele head nõu ja tahtmist hoida oma maad ja oma inimesi rahus ja heas õigluses, eriti aita ja juhata meie armast maaisandat N.-i, kelle kaitse ja varju all sa meid hoiad, nõnda et ta õndsalt valitseks kogu kurja eest kaitstuna, kindlana valetunnistajate ja truudusetute inimeste ees. Anna kõikidele alamatele armu teenida truult ja olla kuulekad. Anna kõikidele seisustele, kodanikele ja talupoegadele, et nad muutuksid õiglaseks ja näitaksid üksteisele armastust ja truudust. Anna armulikku ilma ja maa vilju. Ma toon su ette ka kodu, pere, naise ja lapse; aita, et ma valitseksin neid hästi ning toidaksin ja kasvataksin kristlikult. Seisa vastu ja juhi eemale hävitaja ja kõik kurjad inglid, kes siin kahju ja takistusi tekitavad, aamen.
5. Viies palve: „Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele,“ ja ütle: oh armas Issand Jumal Isa, ära mine meiega kohtusse, sest sinu ees ei ole ükski inimene õige. Oh ära arvesta meile ka patuks, et me oleme kahjuks nii tänamatud kogu sinu väljendamatu heateo eest, nii vaimselt kui ihulikult. Ja et me iga päev mitu korda komistame ja patustame, rohkem kui me teada või märgata võime, nagu seisab Ps-s 19:13. Aga ära vaata selle peale, kui õiglased või kurjad me oleme, vaid üksnes sinu põhjatu armulikkuse peale, mis kingitud meile Kristuse, sinu armsa poja kaudu. Anna andeks ka kõigile meie vaenlastele ja kõigile, kes teevad meile kahju või ülekohut, nii nagu ka meie nendele südamest andestame. Sest nad teevad endale sellega suurimat kahju, et vihastavad sind oma tegevusega meie vastu. Ja meid ei aitaks nende hukatus, vaid me tahaksime neid näha pigem meiega koos õndsana, aamen. – Ja kes tunneb siin, et ta ei suuda hästi andestada, peaks paluma armu, et ta suudaks andestada. Aga selle koht on jutluses.
6. Kuues palve: „Ja ära saada meid kiusatusse,“ ja ütle: oh armas Issand Jumal Isa, hoia meid vahva ja värskena, agara ja virgana sinu sõnas ja teenimises, nii et me ei muutuks kindlaks, laisaks ega loiuks, nagu oleks meil nüüd kõik olemas, et vihane kurat meid üle ei lööks ega ründaks, meilt jälle sinu armsat sõna ei võtaks või nägelust ega ärapöördumist meie hulgas ei põhjustaks või meid muidu pattu ja häbisse ei juhiks, mõlemal kombel: vaimselt ja ihulikult. Vaid anna meile oma Vaimu kaudu tarkust ja jõudu, nii et me seisaks talle vastu rüütellikult ja saavutaks võidu, aamen.
7. Seitsmes palve: „Vaid päästa meid ära kurjast,“ ja ütle: oh armas Issand Jumal Isa, see elu on ju armetu, nõnda täis viletsust ja õnnetust, ohtu ja ebakindlust, truudusetust ja kurjust (nagu püha Paulus ütleb: „Päevad on kurjad“ [Ef 5:16]), et me õigusega peaksime elust väsima ja surma igatsema. Aga sina, armas Isa, tunned meie nõrkust. Seepärast aita meil minna kindlalt läbi säärase mitmesuguse häda ja kurjuse. Ja kui tuleb aeg, anna meile armulik tunnikene ja õnnis lahusolek sellest hädaorust, nii et me surmast ei ehmuks ega araks ei lööks, vaid kindla usuga juhataksime oma hinge sinu kätesse, aamen.
Viimaks pane tähele, et sa aamenit ikka tugevaks peaks ning ei kahtleks, et Jumal sind kindlasti kuuleb kõige armuga ja ütleb su palvele „jah“. Ja mõtle siis, et sa ei põlvita ega seisa üksi, vaid et kogu kristlaskond ehk kõik õiglased kristlased on sinu juures ning sina nende seas üksmeelses ja ühehäälses palves, mida Jumal ei saa jätta kuulda võtmata. Ja ära lahku palvetamise juurest, enne kui oled ütelnud ja mõtelnud: olgu nii, seda palvet on Jumal kuulnud, seda tean ma tõesti ja kindlasti. See tähendab aamen.
Samuti pead sa teadma, et ma ei taha, et kõik need sõnad oleksid palves öeldud. Sest muidu saaks ju sellest lõpuks üks latramine ja puhta tühi lora, loetud maha raamatust või kirjatähest, nagu on olnud roosipärjad ilmalikel ja breviaaripalved pappidel ja munkadel. Vaid ma tahan, et süda oleks sellega kaasa kistud ja õpetatud, milliseid mõtteid peaks Meie Isa haarama. Selliseid mõtteid võib aga süda (kui see on päris vaimustunud ja palvetamiseks on tahtmist) väga hästi ka hoopis teiste sõnade, ka väga hästi vähemate või rohkemate sõnadega välja öelda. Kui ma ka ise ennast selliste sõnade ja silpidega ei seo, vaid ütlen sõnu täna nii, homme teisiti, nõnda nagu mul on vaimu ja tahtmist, jään ma ju sellegipoolest – nii, nagu ma seda oskan – nendesamade mõtete ja sellesama tähenduse juurde. Tuleb ju küll tihti ette, et ma jõuan ühe hooga ja ühe palve juures nii rikkalike mõteteni, et jätan kõik ülejäänud kuus sinnapaika. Ja kui tulevad sellised rikkalikud, head mõtted, siis peab teistel mõtetel minna laskma ja sellistele mõtetele ruumi tegema, neid vaikuses kuulama ja mitte mingil juhul takistama. Sest siis jutlustab Püha Vaim ise, ja üks sõna tema jutlust on parem kui tuhat meie palvet. Ja ma olen tihti nii ka ühe palvega rohkem õppinud kui suure lugemise ja mõtlemisega.
Seepärast on peaasi, et süda teeks end vabaks ja kalduks palvele, nagu ütleb ka Srk 18:23: „Enne kui palvetad, valmista end ette, et sa poleks inimese moodi, kes Jumalat kiusab.“[1] Mis on see muud kui Jumala kiusamine, kui suumulk latrab ja süda on hajevil? Nagu too papp, kes palvetab säärasel viisil: Deus in adjutorium meum intende – Sulane, kas oled juba [hobuse] ette rakendanud? – Domine ad adjuvandum me festina – Teenijatüdruk, mine ja lüpsa lehm ära! – Gloria patri et filio et spiritui sancti – Jookse, poiss, nii et tuli takus![2] Selliseid palveid olen ma oma paavstluse ajal elatud päevil palju kuulnud ja kogenud, ja peaaegu kõik nende palved on sedalaadi. Sellega pilgatakse Jumalat, ja parem oleks, kui nad selle asemel mängiksid, et nad ei oska midagi paremat teha või tahta. Sest ma ise palvetasin kahjuks palju selliseid tunnipalveid ja nõnda, et psalm või palveaeg oli juba lõppenud, enne kui ma aru sain, kas olin alles alguses või juba keskpaigas.
Ja kuigi neil kõigil ei lipsa sõnad välja nii nagu äsja nimetatud papil, ega paiska (nad kõik) asjatoimetusi ja palvet lausa läbisegi, siis teevad nad südames ikkagi mõtetega nii, jõuavad sajanda juurest tuhandenda juurde, ja kui kõik on lõppenud, ei tea nad, mida nad on teinud või kuidas nad on siia jõudnud. Nad alustavad: „Kiitke Jumalat“ – ja jalamaid on nad päral õhulossis. Ma pean silmas seda, et kellelgi pole võimalik kohata naeruväärsemat veiderdamist kui neid mõtteid nähes, mida külm, pühendumatu süda palves kokku kuhjab. Aga nüüd näen ma, Jumal tänatud!, hästi, et see pole puhas palve, kui unustatakse, mida ollakse öelnud. Sest ühes õiges palves peetakse üsna hästi kõiki sõnu ja mõtteid meeles, palve algusest kuni lõpuni.
Nii ka hea, hoolas habemeajaja[3]: ta peab oma mõtted, meeled ja silmad hoidma väga täpselt noal ja karvadel ning mitte unustama, kas ta on parajasti raseerimise või lõikamise juures. Kui ta aga samal ajal tahab palju lobiseda ning muudele asjadele mõtelda ja mujale vaadata, siis lõikaks ta ilmselt lisaks ka huultesse, ninna ja kõrisse. Nii nõuab iga asi, kui see peab olema tehtud hästi, inimest tervenisti kõigi meelte ja liikmetega ehk nagu öeldakse: pluribus intentus minor est ad singula sensus[4]. Kes mitut moodi mõtleb, ei mõtle midagi ega tee ka midagi head. Kui palju rohkem tahab siis palve saada südant ühtse ja tervena ning üksnes endale – kas teisiti saakski olla head palvet?
Seda on mul lühidalt öelda Meie Isa või palve kohta, nagu mina tavatsen palvetada. Sest veel täna imen ma Meie Isa küljes nagu imik, joon ja söön temast nagu vana inimene, ei saa temast kuidagi küllalt; ja see on minu jaoks ka Psaltri (mis on mulle küll väga armas) kõrval kõige parem palve. Tõepoolest, on ilmne, et selle on koostanud ja seda õpetanud üks õige meister. Ja on üks hädade häda, et sellise meistri sellist palvet nii ilma pühendumiseta kogu maailmas mulisetakse ja plärisetakse. Paljud palvetavad aastas võibolla nii mõnedki tuhanded Meie Isad, ja kui nad ka tuhat aastat niimoodi paluksid, ei oleks nad mitte ühtki kirjatähte või täpikest sellest maitsnud ega palvetanud. Lühidalt: Meie Isa on suurim märter (nii nagu ka Jumala nimi ja sõna) maa peal. Sest igaüks vaevab ja kuritarvitab teda, vähesed trööstivad teda ja teevad ta õige kasutamisega rõõmsaks.
—
Kui mul on aga aega ja ruumi peale Meie Isa, teen ma kümne käsuga ka niimoodi ning võtan sealt ühe jao teise järel, et ma saaksin palveks täiesti vabaks (nii palju, kui see on võimalik). Ja ma teen igast käsust neljakordse või neljakordselt punutud pärja, nimelt nii: ma võtan iga käsu esmalt vastu õpetusena, nii nagu ta seda on, ja mõtlen, mida meie Issand Jumal selle käsuga minult nõuab. Teiseks teen ma sellest tänuavalduse, kolmandaks pihtimise, neljandaks palve, nimelt selliste või siis sarnaste mõtete ja sõnadega:
1. „Mina olen Issand, sinu Jumal“ jne. „Sul ei tohi olla teisi jumalaid minu kõrval“ jne.
Siin mõtlen ma esiteks, et Jumal nõuab minult südamlikku lootmist temale kõikides asjades ning õpetab mind ja mõtleb seda väga tõsiselt, et ta tahab olla minu Jumal, et ma igavese õndsuse nimel peaksin teda Jumalaks ja et mu süda ei peaks toetuma millelegi muule ega usaldama midagi muud, olgu see siis vara, au, tarkus, võim, pühadus või mingisugune loodud olend.
Teiseks tänan ma tema põhjatut halastust, et ta laskub nii isalikult minu, kadunud inimese juurde ja pakub ennast ise palumata, sundimatult, teenimatult mulle, et olla minu Jumal; et ta tahab mind vastu võtta ja kõikides hädades olla mu lohutus, mu kaitse, mu abi ja tugevus. Meie, vaesed, pimedad inimesed oleme ju muidu nii mitutki jumalat otsinud ja peaksime veelgi otsima, kui tema ei laseks ennast nii ilmsesti kuulda ega pakuks ennast ise meile meie inimlikus keeles, tahtes olla meie Jumal. Kes saaks küll teda ikka ja igavesti piisavalt tänada?
Kolmandaks pihin ja tunnistan ma oma suurt pattu ja tänamatust, et ma nii nurjatult läbi kogu oma elu ei võta kuulda nii ilusat õpetust ja ohtrat andi ning olen tema viha lugematute ebajumalateenimistega nii jõledalt esile kutsunud. Sellest on mul kahju ja ma palun armu.
Neljandaks palun ma ja ütlen: oh mu Jumal ja Issand, aita mind oma armuga, et ma seda sinu käsku võiksin iga päev ikka paremini õppida ja mõista ning südamliku lootusega selle kohaselt tegutseda. Kaitse siis mu südant, et ma enam ei muutuks nii unustavaks ja tänamatuks, ei otsiks ühtki teist jumalat ega lohutust ei maa peal ega kõikide loodute hulgast, vaid jääksin puhtalt ja ehedalt üksnes sinu, minu ainsa Jumala juurde. Aamen, armas Issand Jumal Isa, aamen.
2. Seejärel (kui ma tahan või mul on aega) teine käsk, samamoodi neljakordselt punutuna, nimelt: „Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime ilmaasjata suhu võtta“ jne.
Esiteks õpin ma, et ma pean Jumala nime auliseks, pühaks ja ilusaks pidama, mitte selle abil vanduma, needma, valetama, ei kõrk olema ega omaenda au või omaenda nime taotlema, vaid alandlikult tema nime hüüdma, paluma, kiitma ja ülistama ning kogu oma au ja oma kuulsust sinnapaika jätma, et tema oleks minu Jumal ja mina tema vaene loodu ja tema ebaväärikas sulane.
Teiseks tänan ma oivaliste andide eest: et ta on mulle oma nime ilmutanud ja andnud, et ma tohin kiidelda tema nimega ja lasta nimetada ennast Jumala teenijaks, Jumala looduks jne, et ta nimi on mulle pelgupaik nagu „üks kindel linn“ (nagu Saalomon ütleb), „millesse õige jookseb ja leiab varju“ (Õp 18:10).
Kolmandaks pihin ja tunnistan ma oma häbiväärset, rasket pattu selle käsu vastu, mida olen kogu oma eluaja teinud, sest et ma pole tema püha nime mitte ainult hüüdmata, kiitmata ja austamata jätnud, vaid olnud ka tänamatu sellise anni eest ning seda kuritarvitanud kõiksugusteks häbitusteks ja pattudeks, vandumise, valetamise, petmisega jne. Sellest on mul kahju, ja ma palun armu ja andestust jne.
Neljandaks palun ma abi ja tugevust, et ma õpiksin edaspidi sellist käsku õigesti, et ta mind hoiaks sellise häbiväärse tänamatuse eest, tema nime kuritarvitamise ja nime vastaste pattude eest, et ma vastupidi oskaks olla tänulik ning tema nime õigesti karta ja austada.
Ja nagu ma ülal Meie Isa puhul ütlesin, nii manitsen ma veelkord: kui Püha Vaim sigineb sellistesse mõtetesse ja hakkab sinu südames rikaste, valgustavate mõtetega jutlustama, siis tee talle seda au ja lase noil etteantud mõtteil joosta, ole vakka ja kuula teda, kes oskab seda sinust paremini. Ja pane tähele seda, mida ta jutlustab ning kirjuta see üles; nii koged sa (nagu Taavet ütleb) Jumala seaduses imesid (Ps 119:18).
[1] Siin tõlkija tõlge; Lutheri enda tõlke järgi kõlaks nii: „Valmista oma süda ette enne palvet, et sa Jumalat ei kiusaks“.
[2] Lutheri enda tekstis olid kuus „palvet“ formuleeritud vaheldumisi ladina ja saksa keeles, esimene, kolmas ja viies tõlgituna on vastavalt „Jumal, lase mulle tulla abi“, „Issand, kiirusta mulle appi“, „Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule“. Toimetaja Pierre Bühleri kohaselt on kaks esimest laenatud Ps-st 70(69):2 Vulgata järgi, kolmas on traditsiooniline kolmainu ülistusvormel. Viimane „palve“ oli tol ajal tavaline sajatus.
[3] Pierre Bühleri tähelepaneku kohaselt on näide valitud kirja saaja, meister Peteri ametile vastavalt.
[4] Tõlgitav umbes nii: kes kavatseb paljut, on kehv ühes asjas eraldi.
Teksti teine pool ilmub tuleval nädalal.
Originaal: Wie man beten soll: für Meister Peter den Barbier (1535), tõlgitud väljaandest: Martin Luther, Ausgewählte Schriftern. Hgg. Karin Bornkamm, Gerhard Ebeling. Frankfurt a.M.: Insel-Verlag, 1982. Bd. 2, 268-292. Tõlkinud Urmas Nõmmik, toimetanud Anne Burghardt.
Martin Luther (1483–1546), dr. theol., oli Wittenbergi ülikooli piibliseletuse professor ja kiriku reformaator.
