Keha ja vaim – oleks kui üks, aga samas ka lahus, vähemalt nii me kipume mõtlema ja tundma. Ühes kehas tundub olevat kaks tahet – keha tahe ja vaimu tahe. Oleksime kui kahe erineva tahte poolt ühte kehasse suletud. Meie minapilt üritab köietantsijana nende kahe pooluse vahel balansseerida, püüdes neid kord rohkem lahutada, kord rohkem kokku sulatada, sõltudes sellest, kuidas me ümbritsevat reaalsust tunnetame – rohkem või vähem polaarsena.
Meie mõtlemine on suhteliselt polaarne, tingituna sellest, et meil on kaks silma, kaks ajupoolkera, kaks kätt, kaks jalga. Maailmgi meie ümber on polaarne, kuid see hoiabki maailma koos: maa pooluste vahel tekkiv magnetväli hoiab kera töös, kahe sugupoole vaheline koostöö tagab elu jätkumise. Kui unustame, et eksisteerimiseks on vaja kahte poolt ning nende poolte koostööd või mõju, jõuame äärmusesse, nimetagem seda must-valgeks dualismiks. See on dualism, kus pooled ei tee koostööd, vaid vastanduvad teineteisele, toitudes teineteise energiatest: hea ja halb, õige ja vale, omad ja võõrad, usklikud ja ateistid. Moodustub maailm meist väljaspool: teised inimesed on meist väljaspool, Jumal on meist väljaspool, loodus on meist väljaspool. Unustame, et oleme kõik sarnased, loodud Jumala näo järgi. Meil on üks maailm, millel kaks poolust. Me jagame planeeti ja elu. Õhkõrn membraan ümbritseb planeeti, vaevalt kümne kilomeetrise läbimõõduga. Universumi vaatenurgast nii väike, et pea olematu, raku vaatenurgast, nii suur ja haaramatu. Ühtsuses ei ole suurt ega väikest, kõik on üks: elutu ja elav, samadest algainetest tehtud. Samad ehitusklotsid ja sama ringkäik – kõik me suundume planeedi sisemusse, tulisesse sulatusahju, kust miljonite aastate pärast kerkime pinnale; meie kehad on maakera ainevahetuse tulem, emakese Maa higi.
Teadvustatud või teadvustamata protsess? – Ei tea. Mida rohkem teada saame, seda paremini mõistame, kui vähe teame. – Paradoks. Platon arvas teadvat, et kosmos on maailmakõiksus, mille meile nähtav osa on „meeleliselt tajutav Jumal“ ehk peegelpilt selle taga seisvast (jumalikust) arukusest. Mateeria on teadvuse peegeldus (ideede koopasein). Kreeka loodusfilosoofia lähtus hästi korraldatud ning kauni tähistaeva vaatlusest ning projitseeris selle kogu haaratavale universumile. Aristoteles pidas kosmost mittelooduks ning kadumatuks, igaveseks. Kosmos on Jumal, Jumal on kosmos ja kosmos on mitteloodud teadvus ehk Jumal. Hellenismi ajal hakati kosmose juurde kuuluvaks pidama ka inimkonda (Demokritose „väike kosmos“ – inimene). Inimene mõtles, järelikult oli ta osa mitteloodud teadvusest. Oma vaimus võisime osa saada jumalikust vabadusest; kui poleks ainult seda mateeriat, seda peegeldust teadvusest, siis oleks jumalikult vaba olla. Materiaalne keha haiseb ja valutab, erinevalt tähistaevast, mis on kaugel ja ilus – küll taevas oleks me mõte vaba!
Mustvalge dualism viis Jumala meist veel kaugemale. Apofaatiline teoloogia ütles: „Jumal ei ole miski, mida näeme ja tajume, Jumal ei ole suurus aegruumis, Jumal ei ole kosmos. Jumal ei ole universum. Universum on Platoni koopasein, mille lõi Jumal ja jäi universumi taha, sisse, kõrvale või välja. Me ei tea Jumalast midagi. Kõik, mida ütleme, on meiega piiratud ehk Jumalast rääkimise asemel räägime iseendist, enese kujutlustest universumi kangal. Mida rohkem teame, seda vähem näime teadvat.“ – Apofaatiline tarkus.
Paradoksaalne on, et mida kaugemal on Jumal, seda rohkem me teda vajame. Lahterdasime neoplatonistlikult Jumala, sest triniteediteoloogiline tüli tuli lõpetada. Kirik pidi üks olema, süsteemil ei saa palju lahtisi otsi olla. Süsteemi peab olema võimalik juhtida, usk ja võim tuli ühendada. Inimestele tuli öelda, kes on arvatav Jumal, millised on tema soovid ja ootused impeeriumi kodaniku osas. Ja tõde oli, dogma on – Isa, Poeg ja Püha Vaim on Jumal. Jumal on täiuslikult lahus ja samas täiuslikult ühtne ja impeerium peegeldab seda korda.
Idamaine kolmikjaotus: Jumal kui kõiksuse Isa, Tarkus kui kõiksuse Ema ja logos kui maailmakeha hing. Kolmainudogmal oli muidugi pikem kujunemisprotsess. Juba algkirikust peale oli väidetud, et Jumal on üks ning see Jumal on end ilmutanud kolmetisel viisil – kui Isa, Poeg ja Püha Vaim, nagu on kirjas Mt 28:19 ristimisvormelis. Tuginedes kirikuisade Athanasiuse, Origenese ja Tertullianuse töödele ja kreeka filosoofiale, õnnestus kapadooklastel (Basileios Suur, Nazianzose Gregorius ja Nyssa Gregorius) kolmainudogma vormi valada – una substantia, tres personae (kolm ühes). Ei saa palvetada eraldi ühe poole neist, vaid korraga kolme poole, sest nad on üks. See oli kapadookia isade panus trinitaarsesse dogmasse – nad sõnastasid selle, muutes natuke termineid ja nende tähendusvälju. Mis sest, et enamik maailmast sellest aru ei saanud – meie tõde võib olla kõige parem vale. Teistel olid lihtsalt veel halvemad valed või tõed. Kristlik peavoolutõde ühendas ju antiikfilosoofia kristlusega, mis oli välja kasvanud judaismist. See oli hea tõde mitmete tõdede seast, sest jättis hingamisruumi paljudele. Kuigi juudid ja moslemid sellest kolmikjaotusest aru ei taha saada ning teised ei saa aru isegi sellest, millest üldse jutt käib. Kristlased aga loodetavasti mõistavad, et trinitaarne dogma ühendab sisemise välisega. Lõhkudes mustvalge duaalsuse, jätkates filosoofiliselt mateeria ja teadvuse ühistantsu, lisades pooluste vahele energia, mis ei lase poolustel äärmustesse kaugeneda, sidudes nad omavahel.
Kristoloogiline dogma – järgmine tõde või vale, olenevalt vaatajast. Inkarneerunud logos, sõna mis sai lihaks, teadvus, mis sai mateeriaks. Kaks loomust, mis said üheks (osade kristlaste jaoks oli ainult üks loomus ja on siiani). Peavoolu tõde (vale) väidab, et on kaks loomust: täiuslik inimene ja täiuslik Jumal (kaks ühes). Jumal sai inimeseks; teadvus, mis oli meist väljaspool, on nüüd meie sees. Meie oleme Jumal ja Jumal on meie. Idee on hea: Jumal meis, meie Jumalas, kui ainult ei oleks ideede nimel tapmist. Võtta mateeriast teadvus vaid selleks, et meie idee Jumalast elaks. Me tapame Jumala, et Jumal elaks – see on juba irooniline paradoks. Siin on lahususe (mustvalge duaalsuse) taak: lahus olles arvame, et sellel, kes on meist lahus, ei ole Jumalat. Siit saab alguse lahusus ilma ühtsuseta: mehed on rohkem Jumalaga kui naised, osad rahvad on rohkem Jumalaga kui teised, minul on rohkem jumalikku õigust kui teistel (sest teistel on vale idee). Väsides ise vaenamast, loome süsteemid, mis teevad seda meie eest, sest siis saame süsteemi sees olla head. Las riik tapab meie eest, las kirik tapab meie eest, me oleme sest ju lahus. Loodus ja teised elusolendid on vaid meile tarbimiseks loodud, sest ainult meie mateerias on teadvus – Jumal. Omad ja võõrad, omad ideed ja võõrad ideed, meie õigus, nende õigusetus ja meist väljaspool olev Jumal – mida rohkem oma ideest kinni hoiame, seda rohkem arvame meis oma Jumalat olevat. Ärge ainult tapke selle pärast teisi, kelle teadvus mateerias ütleb teistmoodi, kelle loodud süsteem (kultuur, religioon, riik) ütleb teistmoodi.
Universum on mateeria kogum ja selles kogumis on teadvus, igal üksusel selles kogumis on oma teadvus – Jumal. Oleme Platoni järgi ideede kehastused. Ideed saavad nähtavaks materiaalsuses, siis kui nendelt peegeldub valgus. Apofaatiline teoloogia ütleb, et Jumal ei ole valgusest, sest valgus peegeldub mateerialt, mitte teadvuselt. Jumal on pimeduses, sest teadvuselt ei peegeldu miski muu kui mateeria. Jumal on asjade olemus, mitte nende peegeldus. Mateeria on Jumala peegeldus. Kust võtame julguse tappa mateeriat, mis Jumala peegeldus? Kust võtame julguse öelda, et selles mateerias, mida parasjagu tapame, ei ole Jumala peegeldust? Tegelikult me ei tapagi üksteist Jumala nimel, vaid täiesti pragmaatilistel põhjustel, olgu selleks siis ruumiküsimus, energiaküsimus. Jumal (teadvus) meis karjub selle peale ja siis me mõtleme välja õigustusi – lavastame Jumala süüdi, väites, et tema kaitseks teeme seda, lavastame teiste kultuuri süüdi, väites, et kaitseme nii oma kultuuri. Kui meis, individuaalse teadvusega mateeria üksustes (Jumala peegeldustes) Jumal aina kõvemini karjub, siis eraldame end veel rohkem ja nii saavad ka omadest võõrad. Inimkonna ajalugu on vägivalla lugu, üksteisel tallamise lugu. Konkurentsil põhinev maailm, kus tugevamad jäävad ellu – ütleme selle olevat evolutsiooni. Tappes looduse, kas oleme siis evolutsiooniliselt võitnud? Loodus, ükskõik kui palju me teda ka ei hävitaks, paistab ikkagi tugevam olevat ehk – kui loodus meid tapaks, kas oleks loodus evolutsiooniliselt võitnud? Kas Kolmainujumal konkureerib iseendas? Teoloogiliselt on ta erinevustes ühtne – kõik erinevad pooled teevad koostööd. Evolutsioon kui teadvuse materiaalne väljendus teeb koostööd, milles ka nõrgemad jäävad ellu. Üritaks õppida looduselt, mis ei ole meist väljaspool, vaid meie oleme looduse sees – sureb tema, sureme meie. Üritaks õppida trinitaarsest dogmast, millega üritasime väljendada seda, mida pole võimalik väljendada ja tulemuseks saime koostöö erinevate osapoolte vahel ühtsuses. Üritaks õppida kristoloogilisest dogmast, mis ütleb, et Jumal sai inimeseks, olles nii teadvus kui mateeria üheaegselt. Jumal sai inimeseks, et inimene saaks Jumalaks.
Kariibi mere basseinist, Jamaika saarelt on pärit üks sünergistlik usund, usund mis ühendab endas monoteismi ja animismi. Selles usundis puutub mõiste „meie“, selle asemel on kasutusel mõiste „mina ja mina“ (inglise keeles we is I and I). Ennast on raske tappa, lihtsam on endaga koostööd teha. Võiksime ka sellest midagi õppida.
Toomas Erikson (1973) on Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku diakon, Raadio 2 saate Etnokonservid saatejuht.
