Sissejuhatus
Õllejoomine on ajaloos väga pikaealine nähtus ja see on avaldanud tohutut mõju kogu inimkonnale, sealhulgas ka usundite arengule.[1] Kuid tasuks esitada küsimus: mis ajast on meile teada esimesed andmed õlle kohta?
Mesopotaamia kirjalikes allikates esinevad teated õlle kohta juba alates u 3000–2900 eKr. Kiilkirjamärk õlle tähistamiseks sumeri keeles oli olemas juba u 3000 eKr (Röllig 1970, 13). Umbes samal ajal või natuke hilisemast ajast pärinevad ka esimesed kirjalikud andmed õlle tarbimise kohta teisest hiilgavast Lähis-Ida tsivilisatsioonist – Vana-Egiptusest. Kuid arheoloogiliste andmete kohaselt on õlu tunduvalt vanem ning oletatavasti leiutati see Vanas Lähis-Idas (oletatavasti Sumeri aladel) veel mitu tuhat aastat enne kiilkirja loomist (viimane leidis aset u 3500–3400 eKr).
Pole kahtlust, et õlu mängis muistsete sumerlaste ja akadlaste elus väga olulist rolli, sh ka religioonis. Õlu oli tsiviliseeritud inimese tunnusmärk. Sumeris oli levinud arvamus, et see, kes jõi õlut, elas linnas, oli järelikult tsiviliseeritud isik. Isik (olgu see mees või naine), kes õlut ei tarbinud, elas linnast või asustatud kohast väljaspool, polnud sumerlaste silmis tsiviliseeritud – ta kuulus nn metslaste ja barbarite maailma. Linnadest ja asulatest väljas asus stepp ja kõrb, kust tulid haigused, kus elasid kiskjad, deemonid ning kust sageli tulid röövhõimud ja vallutajad. Seetõttu võis õlut vaadelda kui tähtsat tsiviliseerituse tunnust.
Sumeri-akadi mütoloogias olid jumalate õllejoomised üpris tavaline nähtus. Ka valitsejad, ülikud, preestrid osalesid sageli rituaalsetel pidustustel ja pidusöökidel, kus tarbiti alati rohkesti õlut. Õlu oli oluline ka religioossest aspektist, kuna see oli paljude rituaalidega kaasnev jook (Sazonov / Johandi 2014, 20). Ka hügieeni ja tervise mõttes oli see pigem kasulik kui kahjulik. Mesopotaamias, kus enamik veest oli mudane ja seetõttu mitte joodav, oli õlu üks väheseid alternatiive, mis oli puhas ja mille kaudu ei levinud ka haigused. Külmades kaevudes hoituna oli õlu sageli ainus jahutav ja karastav jook, mis päästis inimesi Mesopotaamia kuumuses – suvel võis temperatuur ulatada üle 50 soojakraadi. Õlul oli oluline roll inimeste meeleolu parandamisel, arvestades seda, et enamik sumerlasi ja akadlasi veetsid elu rasketes tingimustes – talvel meeletud tuuled, vahel jõgede kontrollimatud üleujutused, suvel aga väga palav, ja lisaks tegi enamik inimesi iga päev rasket füüsilist tööd. Raske elu ja sellest tekkivat masendust leevendas muu hulgas alkohol, mille kõige odavam ja levinum esindaja oli õlu.
Õllest ja selle sortidest
Õlle pruulimine ja tarbimine olid väga olulised tegevused ka rituaalses mõttes, mida tõestavad meieni säilinud mütoloogilised stseenid Sumeri ja Akadi ikonograafias, kuid ka rikkalik tekstiline materjal – eepilised lood, müüdid, eeposed, hümnid jne.
Õllepruulimine[2] ja õlle tarbimiskultuuri õitseng algas Lähis-Idas ligikaudu 5000–7000 aastat tagasi või varem. Puuduvad andmed selle kohta, kus leiutati esimesena õllevalmistamise tehnoloogia[3], aga väga tõenäoline on, et see juhtus muistses Lähis-Idas hilisema Sumeri ja Akadi tsivilisatsiooni aladel, kus said alguse kõik tähtsamad tsivilisatsiooni tunnused ja nähtused – seal leiutati ratas, pottsepakeder, keraamika, niisutussüsteem, tekkisid esimesed linnad jne. Õlle pruulimine nagu ka leiva valmistamine said alguse muidugi tänu sellisele nähtusele nagu „neoliitiline revolutsioon“, mille käigus hakati Lähis-Idas maailma ajaloos esmakordselt kodustama loomi, kasvatama taimi, tekkis tootmine ning sai alguse linnastumisprotsess. Siis hakati rajama ka võimsaid monumentaalseid templeid. Selle protsessi raames kodustati nisu, oder, kaheteralised ja muud teraviljad, hakati küpsetama leiba ja pruulima erinevaid õllesid ning kääritama veini. Arvatavasti kodustati oder Lähis-Idas ligikaudu ligi 9000–10000 aastat tagasi (Katz / Maytag 1991, 26).
Õlle tähtsust muistses Mesopotaamias tõestab ka see, et sageli valmistati õlut pühamutes ja seda joodi mitte ainult igapäevaselt kõrtsides (Trümpelmann 1981), kodudes, valitsejate paleedes, vaid ka templites. Sumeri keeles nimetati õlut kaš ja akadi keeles šikāru (Röllig 1970, 28).
Juba kolmandal eelkristlikul aastatuhandel oli Mesopotaamias levinud mitmeid õlle sorte, sh tume, hele, punane, magus, kibe jne. Õlut võis eristada mitte ainult värvuse või maitse, vaid ka kanguse astme järgi – näiteks oli olemas ka kangemat tüüpi õlu, mida valmistati reeglina datlitest (Powell 1994, 92). Kuid selline õlu sarnanes pigem palmiveinile, mis hiljem oli araablaste seas tuntud kui laqbi (Stol 1994, 155). Levis ka nn emmeri õlu. Seda valmistati odra baasil (Powell 1994, 92). Mainimisväärt on kaš sig-tüüpi õlu, samuti kirjutatud kui kaš2 KAL, mis oletatavasti tähendas „kuldset õlut“ (samas, 104). Milline oli selle maitse, pole teada, võib-olla oli see värvuse poolest kuldse tooniga, kuid vaevalt, et see sarnases Saku õlletehase toodangule „Saku kuld“. Niisiis, pole täpselt teada, millist tehnoloogiat kasutades seda õlut valmistati, ning pole ka teavet selle täpse koostise kohta.
Juba tunduvalt hilisemates tekstides, mis on pärit 7.–6. eelkristliku sajandi Babülooniast, võib leida õlut nimetusega KAŠ.DÙG.GA. Seda võib tõlkida erinevalt, näiteks kas „hea õlu“ või hoopis „magus õlu“ (Stol 1994, 165). Igal juhul tehti Uus-Babüloonia ajastul (626–539 eKr) juba selget vahet vana, magusa ja heleda õlle vahel (samas, 166). Näiteks Vana Lähis-Ida ekspert W. Röllig nimetab mh oma monograafias „Das Bier im Alten Mesopotamien“ [„Õlu Vanas Mesopotaamias“] sellist õllesorti nagu šikaru lābiru (akadi „vana õlu“), mida esmakordselt mainitakse Babüloonias ligikaudu 550 eKr (Röllig 1970, 29).
Õlle rollist rituaalides
Õlu oli juba üsna varakult tihedalt seotud oluliste rituaalide ja tseremooniatega, mida kinnitavad meile ka mitmed õllejoomise tseremooniatega seotud ja meieni säilinud sumerikeelsed mõisted nagu kaš-dé-a, mida võiks tõlkida kui „õlle voolamine“ (Röllig 1970, 29). „Õlle voolamisel“ oli aga ülitähtis rituaalne alltekst. Õlut kallati erinevate jumalate (nt Enlil, Nanna, Inanna, Utu, Enki, Iškur, Ninmah, Ningirsu jt) altaritele, õlut jõid kuningad ning muud valitsejad enne ja pärast võidukat sõjakäiku, seda jõid preestrid ning sõdalased, kuid muidugi ka tavalised inimesed igapäevaelus.
Seda tähtsat baasmõistet kaš-dé-a – „õlle voolamist“ on mainitud mitmes olulises tekstis, eriti aga Ur III dünastia ajastu (ca 2112–2004 eKr) allikates, kuid see esineb ka hiljem – Isin-Larsa (ca 2004–1792 eKr) ja Vana-Babüloonia ajastul (ca 1792–1595 eKr) (samas, 29). Ur III ajastu oli Sumeri tsivilisatsiooni tippaeg, mil kerkis esile võimas tsentraliseeritud Uus-Sumeri riik, mis kontrollis suuremat osa Mesopotaamiast ja mida valitses piiramatu võimuga kuningas – lugal. Eriti just sel perioodil viidi läbi arvukalt rituaale ja tseremooniaid, mille käigus tarbiti ja ohverdati palju õlut. Kultuslikus elus ja mütoloogias oli õlle roll äärmiselt tähtis. Üks sumerlaste olulisemaid loomismüüte „Enki ja Ninmah“ (vt nt Michalowski 1994, 41) käsitleb inimeste loomislugu, kus inimkonna looja, jumal Enki jõi õlut koos emajumalanna Ninmahiga ning omavahel võisteldes lõid nad erinevaid inimesi (ETCSL c.1.1.2, rida 2): „Enki ja Ninmah jõid õlut, (ning) nende südametesse tuli elevus“.
Müüdi kohaselt olid inimkonda loovad Enki ja Ninmah üpris lõbusas meeleolus, mis oli põhjustatud õlle ohtrast tarbimisest (Powell 1994, 92; ETCSL c. 1.1.2, read 58–61): „(Jumalanna) Ninmah võttis savi abzu[4] tipust oma kätte ja ta vormis sellest esmalt inimese, kes ei suutnud painutada oma väljasirutatud nõrku käsi. (Jumal) Enki vaatas inimest, kes ei suutnud painutada oma väljasirutatud nõrku käsi ja otsustas tema saatuse: määras ta kuninga teenriks“.
Rohkesti joodud õlles jäid jumalad aina enam purju ning nende kätetöö ei olnud kaugeltki täiuslik, loodi mitmeid märkimisväärsete puudustega inimolendeid, muuhulgas pimedaid, puuduvate kehaosadega isikuid, nagu näiteks (ETCSL c. 1.1.2, read 75–78): „Kuuendana lõi ta (Ninmah) isiku, kellel puudus kehas nii peenis kui ka vagiina. Enki vaatas inimest, kellel puudus kehas nii peenis kui ka vagiina, ja pani talle nimeks Nibru eunuhh ja määras tema saatuseks seista kuninga ees“.
Pole kahtlust, et õlle roll kuninglikes rituaalides Mesopotaamias oli märgatav. Õlut on mainitud kümnetes hümnides ja mütoloogilistes tekstides. Näiteks tuntuim Uus-Sumeri kuningas Šulgi (2093–2046 eKr) hooples ühes oma hümnis („Hümn Šulgi A“; ETCSL c. 2.4.2.01, read 78–83; vt ka Michalowski 1994, 32):
„Ma tähistasin ešeš[5]-festivali Nippuri linnas ja Uri linnas samal päeval.
Koos oma venna ja kaaslasega, kangelase Utuga[6]
ma jõin õlut palees, mille oli rajanud (jumal) An[7],
mu lauljad ülistasid mind lauludega seitsme tigi-trummi saatel.
Minu abikaasa, nooruslik Inanna, emand, taeva ja maa rõõm jagas minuga pidusööki“.
Siin me näeme, et ešeš-festival leiab aset Nippuri ja Uri linnades, mis olid tollal sumerlaste kõige pühamad ning tähtsamad linnad üldse. Nippur oli Sumeri kõige püham linn, n-ö „sumerlaste Vatikan“; Ur oli aga Uus-Sumeri suurriigi pealinn ja ka tähtis kultuslik keskus, kuna seal resideerus tähtis sumeri jumal – kuujumal Su’en. Uris elas muidugi ka Uus-Sumeri kuningas ise. Linnades nagu Ur, Uruk ja Nippur jne jõigi jumalikustatud kuningas Šulgi[8] õlut rituaalsel pidusöögil koos oma abikaasaga, kelleks oli mitte keegi teine kui jumalanna Inanna ise, kes samuti jõi temaga õlut ning veetis meeldivalt aega.
Õlut annetati erinevatele jumalustele. Õlle armastusjumalanna Inannale rituaalse annetamise hea näite leiame sumeri Isini tuntud kuninga Iddin-Dagani hümnist („Iddin-Dagan A“, ETCSL c. 2.5.3, read 152–155)[9], mis on pärit 20. saj-st eKr. Järgnevalt tsiteerin ühe lõigu sellest hümnist (ETCSL c.2.5.3, read 152–155; vt ka P. Michalowski 1994, 33):
„Nad valavad tumedat õlut tema jaoks,
Nad valavad heledat õlut tema jaoks,
Tume õlu, emmeri õlu,
Emmeri õlu minu emanda[10] jaoks…“
Analoogseid näiteid Mesopotaamia kultuuriruumist, kus kuningas või jumalus osaleb pidusöögil[11] koos rohke alkoholi tarbimisega, võiks tuua veel palju,[12] kuid piisab ülaltoodut näidetest täiesti, et näidata, kui tähtis oli õllejoomine ka kultuslikus elus, ja mitte ainult tavaliste inimeste, vaid ka kuningate jaoks. Alkohol, armastus ja seksuaalsus esinevad tihtipeale koos ning muidugi olid nad ka muistse Lähis-Ida kultuuris omavahel tihedalt seotud.
Õllejumalanna
Sumeris vastutas õlle valmistamise ja säilitamise eest jumalanna Ninkasi[13], kellele pühendati lausa laule ning hümne. Näiteks on meieni säilinud üks hümn jumalanna Ninkasi auks, mis pandi kirja sumeri keeles umbes 1800. aastal eKr. Alljärgnevalt on toodud selle fragmendid (read 9–20):
„Su isa on jumal Enki[14], isand Nudimmud[15],
ja emaks sulle on jumalanna Ninti,
Abzu kuninganna. Ninkasi, su isa on
jumal Enki, isand Nudimmud ja emaks
sulle on jumalanna Ninti, Abzu kuninganna.
See oled sina, kes käsitseb … ja
tainast suure labidaga, segades augus
õlleleiba magusate aroomidega. Ninkasi,
see oled sina, kes käsitseb … ja tainast
suure labidaga, segades augus õlleleiba
magusate aroomidega.
See oled sina, kes küpsetab suures
ahjus õlleleiba ja korrastab kooritud
teravilja kuhjad. Ninkasi, see oled sina,
kes küpsetab suures ahjus õlleleiba ja
korrastab kooritud teravilja kuhjad.“
Ninkasi hümni kroonivad ülistussõnad õllejumalanna Ninkasi auks (ETCSL c. 4.23.1, read 45–48; tõlge Sazonov / Johandi 2014):
„See oled sina, kes valab välja
kogumisvaadi filtreeritud õlut, see on
nagu Tigrise ja Eufrati hoog. Ninkasi, see
oled sina, kes valab välja kogumisvaadi filtreeritud õlut,
see on nagu Tigrise ja Eufrati hoog.“
Kokkuvõte
Õlu mängis, nagu näha, muistsete sumerlaste, akadlaste, aga ka teiste muistsete rahvaste (egiptlased, assüürlased, babüloonlased, hetiidid, hurriidid, pärslased, foiniiklased, juudid jt) jaoks väga olulist rolli nii argipäevaelus kui ka religioonis.
Sumeris ja Akadis olid mitmed rituaalid mõeldamatud ilma õlleta, isegi olulisim sumerikeelne inimeste loomise müüt „Enki ja Ninmah“ on sisustatud jumalate Enki ja Ninmahi õllejoomisega ning purjutamise käigus inimkonna loomisega. Sumeri antropogoonilised müüdid olid tihedalt seotud õllega. Ka akadikeelses Gilgameši eeposes, mis on muistse Lähis-Ida üks kanoonilisemaid ja olulisemaid alustekste ning mis on mõjutanud isegi Kreeka kultuuriruumi, on õllel oluline roll (Enkidu tsiviliseerimine). Samuti on paljudes teistes olulistes Vana Lähis-Ida usundiloolistes tekstides õllel olnud märgatav roll.
Tõsi küll, jääb mulje, et õlu oli sumerlastel ja akadlastel rohkem kui teistel Mesopotaamia hilisemate ajalooperioodide rahvastel esile tõstetud ka religioosses kontekstis. Hiljem ei olnud õlle joomine enam nii keskne motiiv loomismüütides, eepostes ja teistes mütoloogilistes ning religioossetes tekstides, kuid õlle olulisus säilis rituaalides ja eriti ohverdamistes jumalatele.
Kasutatud allikad
Annus, A., koost (2005) Muinasaja kirjanduse antoloogia. Tallinn.
Bottéro, J. (1994) „Boisson, banquet et vie sociale en Mésopotamie“ – Milano 1994, 3–13.
Civil, M. (1964) „A Hymn to the Beer Goddess and a Drinking song“ – Studies presented to A. Leo Oppenheim, June 7, 1964. Chicago, 67–89.
Damerow, P. (2012) „Sumerian Beer: The Origins of Brewing Technology in Ancient Mesopotamia“ – Cuneiform Digital Library Journal 2, 1–20.
Espak, P. (2008) „Mesopotaamia kosmiline geograafia ja Abzu: Päikesejumala reis allilma“ – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 3, 19–29.
ETCSL – The Electronic Text Corpus of Sumerian Literature. http://etcsl.orinst.ox.ac.uk/
Jacobsen, T. (1987) The Harps That Once…: Sumerin Poetry in Translation. New Haven.
Katz, S.H.; Maytag, F. (1991) „Brewing an Ancient Beer“ – Archaeology 4/44, 24–31.
Michalowski, P. (1994) „The Drinking God: Alcohol in Mesopotamian Ritual and Mythology“ – Milano 1994, 27–44.
Milano, L., ed. (1994) Drinking in Ancient Societies, History and Culture of Drinks in the Ancient Near East. Papers of a Symposium held in Rome, May 17–19, 1990. History of the Ancient Near East Studies 6. Padova.
Oppenheim, A.L.; Hartman, L.F. (1950) „On Beer and Brewing Techniques in Ancient Mesopotamia“ – Journal of the American Oriental Society. Suppl. 10, 1–55.
Pinnoc, F. (1994) „Consideration on the „Banquet Theme“ in the figurative Art of Mesopotamia and Syria“ – Milano 1994, 15–26.
Powell, M.A. (1994) „Metron Ariston: Measure as a Tool for Studying Beer in Ancient Mesopotamia“ – Milano 1994, 91–119.
Reisman, D. (1973) „Iddin-Dagan’s Sacred Marriage Hymn“ – Journal of Cuneiform Studies 25, 185–202.
Röllig, W. (1970) Das Bier im Alten Mesopotamien. Gesellschaft für die Geschichte und Bibliographie des Brauwesens E.V., Institut für Gärungsgewerbe und Biotechnologie, Berlin.
Sazonov, V. (2008) „Kuningas Šulgi laul: mõned märkused uus-sumeri kuninga Šulgi (2093–2046) kuningavõimu ideoloogia kohta“ – Usuteaduslik Ajakiri 1, 84–107.
Sazonov, V. (2015) „Õllest ja selle rollist muistses Mesopotaamias“ – Idakiri: Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2015, 133−149.
Sazonov, V.; Johandi, A. (2014) „Õlu muistses Sumeris ja Akkadis“ – Horisont 5, 15–20.
Stol, M. (1971) „Zur altmesopotamischen Bierbereitung“ – Bibliotheca Orientalis 3-4/27, 167–171.
Stol, M. (1994) „Beer in Neo-Babylonian Times“ – Milano 1994, 155–183.
Trümpelmann, L. (1981) „Eine Kneipe in Susa“ – Iranica Antiqua 16, 35–44.
Емельянов, В.В. (2003) Ритуал в древней Месопотамии. Санкт-Петербург.
[1] Õlle kohta vt lähemalt Röllig 1970; Stol 1971; 1994; Katz 1991; Oppenheim / Hartman 1950; Michalowski 1994; Powell 1994; Damerow 2012; eesti keeles vt ka Sazonov / Johandi 2014 ning Sazonov 2015.
[2] Õllepruulimise kohta muistses Mesopotaamias vt Stol 1971.
[3] Õllevalmistamise tehnoloogia kohta Sumeris vt lähemat Katz / Maytag 1991; samuti Oppenheim / Hartman 1950 või Damerow 2012.
[4] Abzu on maa-alune magevee reservuaar, jumal Enki elupaik. Abzu kohta vt lähemalt Espak 2008.
[5] Sumeri ešeš („pühamud“, akadi eššešu) tähistab rituaali, mis esineb Sumeris juba hiljemalt kuningas Gudea ajal 22. saj eKr. Rituaali viidi läbi pühamutes erinevate jumalate auks (Емельянов 2003, 123–124).
[6] Utu on sumerlaste päikese- ja õiglusejumal. Jumalik Šulgi pidas ennast Utu vennaks.
[7] An on sumerlaste taevajumal.
[8] Šulgi jumalikustamise kohta vt Sazonov 2008.
[9] Vt ka Reisman 1973; Jacobsen 1987, 121.
[10] S.t jumalanna Inanna jaoks.
[11] Pidusöögi kohta Mesopotaamias vt nt Bottéro 1994; Pinnoc 1994.
[12] Vt nt „Ninurta naasmine Nipurisse“ Amar Annuse tõlkes – Annus 2005, 78–86.
[13] Vt nt Civil 1964.
[14] Enki oli sumerlaste käsitöö-, tarkuse-, vete- ning maagiajumal. Akadi keeles nimetati teda Eaks. Tema peamiseks kultuskohaks oli Eridu linn Lõuna-Iraagi aladel.
[15] Nudiummud oli Enki (Ea) teine nimetus.
Vladimir Sazonov (1979), PhD, on Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse vanemteadur ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste teadur.
