Sissejuhatus
Tänase loengu teemapüstituse vahetuks ajendiks on Usuteaduse Instituudi lõputööde eelkaitsmise komisjoni liikmena tehtud tõdemus. Nimelt ei tule käesoleval kevadel ei rakenduskõrghariduse ega magistriõppe astmel kaitsmisele ühtki süstemaatilise teoloogia valdkonda kuuluvat lõputööd. Usuteadusliku Ajakirja abil vaatasin, et eelnenud nelja aasta vältel on Usuteaduse Instituudis selles vallas kaitstud kokku kaks esimese astme lõputööd, teoloogilise spetsialisti, st magistriõppe tasemel süstemaatilises teoloogias lõputööd puuduvad. Minu eesmärgiks ei ole siinkohal lähemalt arutleda selle tõsiasja võimalike põhjuste üle, mida võib ju olla mitut laadi. Tõsiasi ise on kõnekas – asjaolu, et teoloogia põhidistsipliinidest on süstemaatilise teoloogia atraktiivsus lõputöö kirjutamise valdkonnana kõige madalam; samas ebaproportsionaalselt palju näib olevat kirjutatud töid praktilise teoloogia ja kirikuloo raames. Miks ebaproportsionaalselt palju? Seepärast, et teoloogia moodustab oma distsipliinide paljususes ikkagi sisemiselt seotud terviku ning kõigil distsipliinidel ja nende koostööl on täita tähtis ülesanne teoloogilise pädevuse omandamise tervikprotsessis.
Järgnevalt keskendun ma süstemaatilise teoloogia rollile ning see loeng on ise väike näide süstemaatilis-teoloogilisest mõtlemisest. Loodetavasti saab nähtavamaks süstemaatilise teoloogia olulisus ja vältimatu vajalikkus just nimelt ka neis olukordades, kus üliõpilane õpib teoloogiat juba väga selge praktilise huvi ja sihiga, nt lootuse ja sooviga valmistuda tegutsemiseks kirikuõpetaja e hingekarjasena või siis hingehoidjana väljaspool ordinatsiooniga seotud ametit. Ekslik on kujutlus, nagu oleks praktilise huvi korral loomulik ja enesestmõistetav kirjutada lõputöö mingis praktilise teoloogia valdkonnas, nt hingehoius. Seda võib muidugi teha, ent teoloogiliselt pädevalt saab see õnnestuda üksnes ja ainult siis, kui stuudiumi vältel on tegeletud innukalt ja südamega ka teiste teoloogiliste distsipliinidega, k.a. süstemaatilise teoloogiaga, ning on õpitud mõistma ja hindama nende kokkukuuluvust ja koostööd.
Teoloogia, teoloogilise hariduse ja teoloogilise pädevuse identiteedi küsimus
Millal iganes küsitakse selle kohta, milles seisneb teoloogia ning teoloogilise hariduse ja teoloogilise pädevuse paljutahulisuses ning mitmekesisuses nende ühtsus, seal esitatakse õigupoolest süstemaatilis-teoloogiline küsimus. Millal iganes küsitakse selle kohta, mis on siis ikkagi teoloogia juures „teoloogiline“, mis teeb teoloogiast teoloogia ja selle mingist aladistsipliinist teoloogilise distsipliini, seal esitatakse süstemaatilis-teoloogiline küsimust. See on niisiis küsimus, kas on olemas midagi sellist nagu teoloogia identiteet ja milles ikkagi võiks see seisneda. Sellelaadseid küsimusi esitatakse küllap kindlasti kaaludes teoloogiastuudiumi alustamist, kuid sedalaadi küsimuste ees seistakse ikka ja jälle ka stuudiumi käigus. Meie arusaam teoloogiast – milline iganes see on – mõjutab meie tegutsemist, valikuid ja enda panustamise laadi nii teoloogiastuudiumi käigus kui selle järel.
Täna oleme Usuteaduse Instituudi ruumides. Erinevalt varasematest aegadest vajab tänapäeval, kui räägime Eestis „usuteadusest“, olulist täpsustamist, millest me ikkagi räägime. Varasemalt peeti usuteaduse all silmas ennekõike kristlikku teoloogiat. Just viimast – ja seda evangeelses-luterlikus paradigmas – on selle nimetuse all Eestis varasemalt usuteadusena peaasjalikult ka viljeldud. Täna kasutatakse sõna „usuteadus“ sageli katusmõistena, mis hõlmab usu teaduslikku käsitlemist nii teoloogiliselt kui religiooniteaduslikult. Lisaks sellele oleme tänases Eestis üha teadlikumad religioossest ja maailmavaatelisest mitmekesisusest, mis iseloomustab ühiskondlikku kooselu. See on kogetav Eestis kui „avatud ühiskonnas“, aga see on interneti kaudu intensiivselt kogetav ka globaalses ulatuses. Informatsiooni erinevate religioonide ja mitmesuguse religioossuse avaldumiste kohta liigub tohutult.
Üldmõiste „religioon“ kasutamise piirid ja probleemid on saanud sellega üksnes selgemaks. Sõna „religioon“ kasutatakse nii igapäeva keelepruugis kui heuristilise abivahendina teaduskontekstis loomulikult edasi, kuid üha enam vaadatakse skeptiliselt uusajale tüüpilisi katseid tuvastada või töötada välja üks ja ainus „mõistlik“, st üldkehtiv religioonimõiste, mille abil piiritleda eripärast religioosset sfääri ning mõista religiooni ja selle avaldumiskujusid ühiskonnas nii minevikus kui tänapäeval, nii Euroopas kui kõikjal mujal. Kahtlus või ka puhutine terav kriitika selle vastu, et kasutada teoloogia põhi- ja lähtemõistena „religiooni“, on teoloogia ajaloost muidugi tuntud, kuid ka religiooniuuringute raames on täheldatav suurenev ebakindlus teoreetilistes alustes ning kriitiline ettevaatlikus suurte üldistuste tegemisel ja raamteooriate sõnastamisel.
See tähendab, et nii uurimisainese kui meetodite ja teoreetiliste baaseelduste osas valitseb ühenduses nn religiooniga tohutu paljusus. Nii uurimismaterjali kui võimalikke viise sellega tegelemiseks on nii määratult palju, et teravalt tõstatub küsimus valikukriteeriumite kohta, mille alusel ikkagi hinnata, millega ja mis mahus tuleks Eestis – meie ressursside nappusi arvestades – ikkagi tegeleda. See, et religiooniuuringute toimumine on oluline ja vajalik ka Eestis, ei tekita küllap kelleski kahtlust. Siinkohal soovisin aga teadvustada asjaolu, et juba pikemat aega ei ole enam nii – ja see kehtib nii Usuteaduse Instituudi kui TÜ usuteaduskonna kohta! –, et kõrgkooli lõpudiplom usuteaduse valdkonnas annaks tingimata tunnistust omandatud kristlik-teoloogilisest pädevusest. Õppekavu on erinevaid, õppekavade raames on individuaalsete valikute osakaal stuudiumi profiili ja omandatava hariduse määramisel üha olulisem. Ma ei arva üldse, et see on halb, aga tänu sellele on teravamalt aktuaalne küsimus teoloogia identiteedi kohta – selle kohta, mis ikkagi on kristlik-teoloogiline pädevus.
Üliõpilase vaatepunktist, kes on juba asunud õppima usuteadust – mis iganes kaalutlusel –, on küsimus teoloogia identiteedi kohta omal nahal kõige teravamalt kogetav ilmselt küsimusena, kuidas kuuluvad kokku erinevad läbitavad kursused. Erinevatel kursustel õpitakse ainese, lähenemisviiside ja meetodite mitmekesisust. Mis moodi mõista nende seost? Mis moodi – ja kas üldse – on tegu mõttekate ja tarvilike koostisosadega teoloogiahariduse tervikust? Mis moodi aitavad põhidistsipliinid, millega stuudiumi käigus järjepidevalt tegeletakse, kaasa teoloogilise harituse ehk teoloogilise pädevuse omandamisele?
Nagu öeldud, kaotab üha enam veenvust pikka aega valitsenud mõtteviis, mille kohaselt mingi nähtuse mõistmine on selle paigutamine õige mõiste, nt ühe ja ainsa õige religioonimõiste alla. Praegusel ajal on seevastu oluline teravdada pilku ja eristada lähenemisi, mis on mingi nähtuse vaatlemisel võimalikud ning mis küsimuseasetused on mingis seoses olulised. Mitte ainult religioosses vallas, vaid ka teistes eluvaldkondades on suured konsensused ja enesestmõistetavused süveneva pluraliseerumise käigus kadunud või kadumas. Olukord, kus me endid 21. sajandi alguses faktiliselt eest leiame, on kohtuvate ja põrkuvate vaateviiside ja vaatepunktide radikaalne mitmekesisus. Sellises olukorras ei ole realistlik ega aita liikuda edasi mingi ühe positsiooni eeldamine enesestmõistetavalt „mõistlikuna“ ja lähtekohana eelistatuna. Realistlik ja edasiviiv lähtekoht on tõsiasja nentimine, et see, mis on tegelikkus, ei ole mitte enesestmõistetav, vaid on vaieldav. Nt see, mis on religioon, aga ka see mis on kristlik usk või kirik või Jumal või inimene või patt jne, on vaidlusküsimused. Eesti ühiskonnas on kaotanud enesestmõistetavuse religiooni mõiste samastamine kristlusega. Religioon on ka Eestis muutunud igapäevaselt kogetavaks ja nähtavaks oma paljukujulisuses. Sama kehtib usuteaduse ja teoloogia kohta. Usuteadus üldisemalt, aga ka spetsiaalsemalt teoloogia astub üles mitmesugusel kujul.
Niisiis, realistlik on ja edasi aitab liikuda tänases pluralistlikus olukorras pigem mõtteviis, mis algusest peale võtab tõsiselt asjaolu, et tegelikkus – selle tähendus ja tõde – on vaidlusküsimus. Vaated nähtustele erinevad ning nähtused ise on keerukad ja paljutahulised. Ka mingi eriala vaatepunktist paistab mingi nähtus ühtmoodi, mingist teisest jälle teistmoodi. Kristlik usk paistab poliitikateaduse vaatepunktist teatud moodi, kunsti, pedagoogika, majanduse, meditsiini, neuroteaduse või psühhiaatria perspektiivist teatud moodi jne. Kindlasti pole põhjust erinevaid perspektiive pidada vältimatult ebakohaseks. Usule ei pea sugugi lähenema üksnes teoloogiliselt. Seda üldse ei saagi teha, kuna teoloogiline lähenemine saab toimuda üksnes teistsuguste lähenemistega suhestudes. Sellises olukorras on väljakutseks eristada ja tuvastada, millised on mingisuguse nähtusega ühenduses olulised küsimuseasetused, lähenemisviisid, vaatepunktid. See tähendab, et teoloogia eripära ja iseloomu kirjeldamisel tuleks lähtuda eripärasest perspektiivist, millest teoloogia lähtub ja peamistest ülesannetest või probleemivaldkondadest, millega teoloogia tegeleb. Niisiis: milline on teoloogiline lähenemine millelegi? Kuidas seda määratleda?
Teoloogia lähtekoht: kristlik ja kiriklik elu
Teoloogiat võib olla mitmesugust. Teoloogiat võib kohata nt filosoofilise spekulatiivse teoloogia kujul, mis abstraheerib, st vaatab täiesti kõrvale kõigest empiirilisest ja ajaloolisest, k.a konkreetsest elatud usust ja kirikuelust. Teoloogia võib olla rohkem või vähem seotud mingi konkreetse ajaloolise religiooniga. Kristliku religiooniga ühenduses erineb teoloogia tõsiasja tõttu, et kristlikku usku kohtab ajaloos konfessionaalselt mitmekesisel kujul. Interkonfessionaalne teoloogia ja veel enam interreligioosne teoloogia on n-ö sekundaarsed või „metatasandi“ nähtused, mis eeldavad teoloogiaid nende konkreetses religioosses-konfessionaalses sidemes.
Küsides kristliku teoloogia ja selle identiteedi kohta, siis minu hinnangul on tähtis mõista, et kristlikku teoloogiat leidub üksnes seetõttu, et leidub elatud kristlikku usku ning kristlikku teoloogiat leidub seal, kus leidub kristlikku usku ja elu. Kristliku usu ning sellest suunatud ja inspireeritud elu puhul on tegemist ühtaegu individuaalse-isikliku kui sotsiaalse nähtusega. Individuaalne ja sotsiaalne mõõde on lahutamatult seotud. See tähendab ühtlasi seda, et kristlikku teoloogiat leidub üksnes ühenduses kristliku kirikuga, ühenduses usu sotsiaalkujuga, mille keskseteks tunnusjoonteks ja avaldumisvormideks on sellised institutsioonid nagu jumalateenistus, ristimine, usuõpetus, kiriklikud talitused, piiblilugemine, palvetamine jne. Need moodustavad kristliku elu olulise mõõtme, ehkki ei ammenda mingil juhul seda, mida tähendab kristlik elu ühiskonnas. Igatahes omandab kristlik teoloogia oma identiteedi kristliku teoloogiana sideme kaudu elatud kristliku usuga – sellega, et eeldab kristliku elu ja on võimalik üksnes sellel taustal.
Seda, et teoloogia kasvab välja elatud usust, tähendab ümber sõnastatuna seda, et teoloogia kasvab välja jumalateenistusest. Kui mõista viimast algelises ja hõlmavas tähenduses – analoogiliselt Lutheriga Suures Katekismuses 1. käsu seletuses –, siis osutab see asjaolule, et iga inimene usub – ja seda mitte puuduliku teadmise tähenduses, vaid selles mõttes, et millegi küljes ripub inimese süda alati. Kui jääda neutraalsema sõnastuse juurde, siis on igal inimesel mingi eluhoiak, ellusuhtumine. Mingil moel ja määral püüab iga inimene oma kandvat-läbivat vaimsust mõista, seda kriitiliselt läbi katsuda, sellest lähtudes elada ja tegutseda. Hästi esmases ja avaras mõttes võib sellist tegevust nimetada teoloogiaks. Ja seetõttu võib nimetada mõneti teoloogiks ka iga inimest – igaüht, kes oma eluhoiaku ja põhiveendumustega suhestub, neid teadvustades, neist kõneldes, nende üle kriitiliselt arutledes. Kui me tahame teada, kes on Mari või Jüri, ei saa me ignoreerida ka vaadet, mis neil endil iseenda kohta on, st nende esimese isiku ehk „mina“-perspektiivi. Sama kehtib ühenduses kristliku usuga. Nagu öeldud, saab kristlikule usule ja selle ajaloolistele avaldumiskujudele läheneda erinevatest vaatepunktidest, väga erinevate küsimustega ja vastamiseks väga erinevaid vahendeid või meetodeid kasutades, aga irrelevantne ei ole ka usu unikaalne omaperspektiiv. Kristlik teoloogia avab kristlikku usku kristliku usu enda vaatepunktist lähtuvalt, st avab seda vaadet kristlikust usust, mis kristlikul usul on enda kohta. Nii on kristlik teoloogia iseloomustatav kui kristliku usu enesemõistmine. Eristatavad, ehkki olemuslikult kokkukuuluvad on siin kolm põhilist ülesannet – hermeneutiline, kriitiline ja konstruktiivne ülesanne.
(a) Teoloogia hermeneutiline ülesanne – kristliku usu tegelikkuse ja tõe mõistmine
Esimene ja põhiline küsimus on arusaamise ehk tõlgendamise küsimus: mis on kristlik usk ja usuelu. Seega on ülesandeks kristliku usu mõistmine usu enesemõistmise vaatepunktist. See ei toimu loomulikult vaakumis ja monoloogiliselt: usu mõistmine usu enesemõistmise avamise tähenduses on võimalik üksnes suhtluses teiste perspektiividega. See enesemõistmise protsess kätkeb endas seda, et hakatakse tajuma ja sõnastama oma perspektiivi erinevust teistest perspektiividest. Nii on usu enesemõistmine kriitiline ettevõtmine esmalt tähenduses, et eristab ja eristub teistsugustest enesemõistmistest. Igatahes toob kristliku usu olemasolu ühiskonnas kaasa vajaduse mõista, millega on tegemist. See võib toimuda erinevatest perspektiividest – kõrvalt- ja pealtvaatajate asendist. Kui me ei taha kristlikku usku kui subjekti ignoreerida ja teda oma enesemõistmises tasalülitada, on ülimalt oluline, et vaatleme ja püüame aru saada, kuidas ta näeb end omaenda perspektiivis. Orienteerumine usu enesemõistmisele toob ühtlasi kaasa nõude eristada kristliku usu tegelikkust e faktilisust ning kristliku usu tõde, st seda, mida usutakse ja mille tõttu mõistetakse end olevat ja uskuvat. Nõnda kuulub teoloogia identiteedi juurde usu ja Jumala eristamine. Selles mõttes on teoloogia õigupoolest oma keskmes kriitiline ehk eristav ettevõtmine. Usu enesemõistmise kohaselt ei võlgne usk oma olemasolu eest tänu mitte iseendale, vaid Jumalale. Usk mõistab oma olemasolu vastusena Jumala olevikulisele toimimisele. Kitsamas või rangemas tähenduses on teo-loogiline vaade kristlikule usule just selline, et kristlikku usku mõistetakse lähtudes Jumalast. Sellisena on teoloogia deskriptiivne, st kirjeldav ettevõtmine.
(b) Teoloogia kriitiline ülesanne – kristliku usu kriitika
Kui lähtuda faktilisest elatud kristliku ja kirikliku elu tegelikkusest ning püüda seda mõista instantsist lähtuvalt, millest lähtuvalt see end ise mõistab, siis on vältimatu ülesanne ka küsida, kas usu faktiline kuju on ikka vastavuses instantsiga, millest lähtuvalt usk end mõistab. Kas usu faktiline kuju ja sellest orienteeritud elu – olgu siis individuaalsel või kiriklikul kujul – kätkeb endas jooni, mis usu ja kiriku juurde õigupoolest ei kuulu või ei peaks kuuluma? Seega, teoloogia võimaldab kriitilise perspektiivi usule ja kirikule endale sellest instantsist lähtuvalt, mille ees usk ja kirik end ise kohustatuna mõistavad. Selles mõttes on teoloogia normatiivne ettevõtmine. Teoloogia osutub kriitiliseks-normatiivseks ettevõtmiseks sellega, et peab olevikulist usku ja usu elu katsuma ikka ja jälle läbi usu lätte najal – küsima usu asjakohasuse, evangeeliumi tõe ehk Jumala kohta. Teoloogiline kriitika usu suhtes on teistsuguse staatusega ja midagi muud kui see kriitika, mida viljeletakse usu suhtes mingist teisest, välisest perspektiivist. Ka viimane võib osutuda õigustatuks, mõjutada usku ja seda kujundada, kuid teoloogia aitab paljastada ja näha usu sisemist ebatruudust, evangeeliumi tõe varjutamist, konflikti Jumala endaga. Seda teistest perspektiividest näha ja näidata ei saa. Klassikaline näide on siin 16. sajandi usupuhastus. Tegelikult kuulub enesekriitika või usupuhastus pidevalt kristliku usu enesemõistmise juurde: see on pidev ülesanne – „meeleparandus“, tagasipöördumine evangeeliumi juurde, armu sõna ja laua juurde. Selles mõttes on iga jumalateenistus usupuhastuse jätkumine. Kui seda ei toimuks, tähendaks see, et usk absolutiseerib end – võtab endale koha, mille ta peaks tunnustama ja tunnistama üksnes Jumalale kuuluvana. Kus iganes absolutiseeritakse mingeid usu faktilisi kujusid – olgu eetilises või dogmaatilises tähenduses –, seal mõistab usk end valesti. Usku mõistetakse valesti, kui jäetakse mulje, et neist asjust sõltub usk. Tegelikult sõltub usk ainuüksi kolmainu Jumalast. Ehe kristliku usu kommunikatsioon ühiskonnas on seega selline, mis viitab pidevalt iseendalt ära – kolmainu Jumalale kui oma lättele.
(c) Teoloogia konstruktiivne ülesanne
Kolmas ülesanne, mis kuulub algupäraselt teoloogilise mõtlemise juurde, on kristliku usu edasimõtlemine ühenduses teiste nähtuste ja perspektiividega – kristliku usu suhestamine mistahes elunähtustega. See on konstruktiivne ja kreatiivne ülesanne, kuid põhiliselt samuti tõlgendusülesanne: ülesanne mõista kõiki ja kõike usu perspektiivist lähtuvalt, st Jumala kohalolus. Nii on kristlik teoloogia aga tõesti läbivalt hermeneutiline ettevõtmine: usku – nii minevikus kui olevikus – mõistetakse, kritiseeritakse ja suhestatakse muu ja teisega lähtudes sellest asjast, millest lähtudes usk end ise mõistab, lähtudes ilmutusest ehk Jumala tegelikkusest, Kolmainu tegutsemisest Looja, Lepitaja ja Pühitsejana.
Teoloogia eesmärk
Ma visandasin eelnevas, kuidas teoloogia kristlikkus mõttes on olemas üksnes sideme tõttu kristliku ja kirikliku eluga. See asjaolu mitte ei välista, vaid just võimaldab ja isegi kohustab teoloogial võtta tõsiselt oma ülesannet olla kristliku ja kirikliku elu saatja ka kriitiliselt. Niisiis, kristlik teoloogia omandab oma kristlik-teoloogilise identiteedi kristliku usu ehk kiriku olemasolu tõttu, millega teoloogia on seotud ja tegeleb. See „objekt“ osutub teoloogiliselt diferentseerituks, kuna teoloogiliselt ei ole usku ja kirikut mõistetud piisavalt ja kohaselt, kui neid ei ole mõistetud ja ka kriitiliselt hinnatud Jumala tegelikkuse valguses.
Teoloogia hädavajalikku mitmekesisust, mitmesuunalist ja paljukontekstilist tegevust ning seda tingivaid faktoreid olen käsitlenud lähemalt ajakirja Kirik & Teoloogia programmilises avaartiklis (K&T nr 1-2/ 18.-25.12.2011), mida siinkohal otsesõnu meelde tuletan. Lõpetuseks keskendun üksnes teoloogiastuudiumile kõrgkoolis. Selle olemasolu ja areng ülikoolis, kõrghariduse astmel, on ennekõike olnud seotud just tarvidusega harida ja valmistada ette kirikuõpetajaid. Teoloogia kui ülikooli kontekstis toimuva ettevõtmise arengut tingib, eriti peale reformatsiooni, eelkõige ja otsustaval kombel just tõsiasi, et teoloogiahariduse näol oli tegemist ettevalmistusega tegutsemiseks konkreetses ametis – kirikuõpetajaametis. Tõsi, tänapäeval pole enam ammu nii, et teoloogiat õpitaks üksnes selle eesmärgiga. See ei ole sugugi halb. Teoloogiaõpingutest võib olla abi mitmel moel ja tegutsemiseks erinevatel elualadel. Kuid olukorras, kus teoloogia, teoloogilise hariduse ja teoloogilise pädevuse profiili osas valitseb üha suurem teadmatus või segadus – ka teoloogide eneste seas –, on kristliku teoloogia ja kirikuõpetajate ettevalmistamise olemusliku sideme meenutamine ja teadvustamine õpetlik ja kasulik.
Selles seoses tahan tõsta esile ja kutsuda lugema Euroopa evangeelsete kirikute ja teoloogiafakulteetide koostöös väljatöötatud orientiiri „Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas“ (K&T nr 146-147/ 26.9.-3.10.2014). See dokument võeti vastu osaduskonna täiskogul 2012. aastal. Väljatöötamisel osales teiste seas Usuteaduse Instituudi tänane rektor. Selle kiitsid EELK konsistooriumi vahendusel heaks teoloogiafakulteedid nii Tallinnas kui Tartus. Dokument visandab hea teoloogiahariduse põhijooned, mille eesmärgiks on teoloogiline pädevus. Seda defineeritakse järgnevalt: teoloogiline pädevus „seisneb võimes seostada omavahel teoloogilisi teadmisi, teaduslikult haritud otsustusvõimet, isiklikku tunnetust evangeeliumi tõest ning vajalikke praktilisi oskuseid. Selle otsustavaks eelduseks on teadusliku teoloogia õpingud ülikoolis või kõrgkoolis.“ Tekst kirjeldab hästi, millistest teadmistest, tunnetustest ja oskustest teoloogiline pädevus üles ehitub ja millised tingimused peavad olema täidetud, et selle omandamine saaks õnnestuda.
Miks on kasulik meenutada teoloogia sidet kirikuametiga? Seetõttu, et kirikuõpetaja amet asetub kiriku ülesande ja missiooni konteksti, milles osaleb kogu ristirahvas. Kokkuvõtlikult sõnastades on selleks evangeeliumi kommunikatsioon – rõõmusõnumi tunnistamine – sõna, mõtte ja teoga. See aga tähendab, et teoloogilisest pädevus saab rääkida üksnes seal ja siis, kus on saadud teadlikuks oma teoloogilisest vastutusest ja ülesandest, st siis, kui on avastatud evangeeliumi tõde – selle usaldusväärsus ja vabastav vägi – nii, et selle tõe valguses avastatakse uuesti iseend ja kogu maailm.
Eelnimetatud dokument, kirjeldades head teoloogiaharidust Euroopa evangeelsete kirikute kontekstis, ütleb veel: „Ameti pidamise eelduseks on /…/ seotus kiriklik-konfessionaalsete õpetusvormidega, mida väljendatakse ordinatsioonil /…/ tõotusega tegutseda vastavuses Pühakirja ja usutunnistusega.“ Siin tuleb esile, kuidas teoloogia on seotud konkreetse elatud usuga, mille konkreetse ajaloolise kuju juurde kuulub konfessionaalne mitmekesisus. Loomulikult kuulub seetõttu teoloogilise pädevuse juurde ka see, et ollakse suutelised tuvastama oma konfessiooni õpetuses sisalduvaid impulsse ja kriteeriume konfessioonide vaheliseks oikumeeniliseks suhtluseks. Kuid eelkõige juhin tähelepanu järgnevale: isiklikule arusaamisele ja veendumusele jõudmine evangeeliumi tõest ning konkreetse kiriku kehtiva õpetuse ja korra evangeeliumikohasusest on otsustavad ja tarvilikud tingimused, et inimene saaks tolles kirikus avalikult sõna- ja sakramendiametis tegutseda. Igal juhul kuulub teoloogilise pädevuse selgroo juurde niisiis suutlikkus mõista usu ja kiriku õpetust ja katsuda seda läbi selle tõest lähtuvalt. Teoloogiline pädevus seisneb võimekuses ja valmisolekus vahendada usku ja evangeeliumi nii sõnas kui teos tänapäeva oikumeeniliselt, religioosselt ja maailmavaateliselt pluralistlikus maailmas. See seisneb võimekuses ja valmisolekus pidada evangeeliumi tõe valguses ennekõike kirikuõpetaja ametit, aga ka kõiki teisi ameteid kirikus ja ühiskonnas, kuna teoloogiline pädevus asetub teadliku ja vastutustundliku kristliku ja kirikliku elu kui terviku konteksti.
Süstemaatiline teoloogia tegeleb kristliku usu ja kirikliku õpetuse sisu ja tõetaotlusega, usu asja ja õpetuse asjakohasusega. Nii aitab järjepidev tegelemine süstemaatilise teoloogiaga kaasa jõudmiseni isikliku, haritud ja kriitilise arusaamiseni kristliku usu tõest – näha ja mõista minevikku ja olevikku, iseend, kõike ja kõiki kolmainu Jumala armu- ja osadustahte teostumise valguses. Süstemaatiline teoloogia liigendub kolmeks. Printsiibiõpetuse raames küsitakse iseäranis usu aluse ja objekti, lühidalt ja traditsiooniliselt – ilmutuse kohta. Dogmaatikas aidatakse õppida tundma mitte ainult kiriku õpetust selle sisemises ühtsuses ja terviklikkuses, vaid ka jõuda omaenda seisukohale selle õpetuse evangeeliumikohasuses ja tões. Eetikas käsitletakse kristliku usku selle konkreetses teostumises – kristliku eluna nii isikliku elu kui sotsiaalse, k.a kirikliku kooselu tasandil.
Teoloogia ja ka teoloogilise pädevuse identiteet on seotud kristliku usu ja õpetuse tõega – sellega, et elu on ka siin ja praegu elu evangeeliumi väes, elu kolmainu Jumala ees, tema kiituseks ning ligimese ja kaasloodu kasuks. See asjaolu tähendab teisiti sõnastades ühtlasi seda, et teoloogia lõppsihiks on jumalateenistus. Teoloogi pädevuse ja vastutusega võib elada ja tegutseda igal elualal, kuid iga kristlane ei pea olema teoloogiamagister. Selleks, et rääkida, ei pea olema ka filoloog, ehkki teatud elukutsetesse saab vastutustundlikult lasta üksnes filolooge. Eestis on kirikuõpetajad olnud aastasadu spetsialistiharidusega teoloogid – tänases mõttes magistrid. Teoloogilise pädevuse omandamisel ei ole garantiid, seda ei saa lihtsalt produtseerida. See võib katkeda või luhtuda mitmel põhjusel. Just ka seetõttu, et evangeeliumi tõe avanemine ei ole inimeste meelevallas. Kuid õigupoolest kehtib see haridusega üldse: see ei garanteeri haritust ja pädevust. Haritus teoloogilisel juhul tähendab teoloogilise pädevuse olemasolu. Omamoodi võtmerollis on siin kiriku õpetuse tundmine ning võimekus ja valmisolek avada seda õpetuse asjast e tõest lähtuvalt, st kehtivana ka iseenda jaoks. Üksnes siis saab rääkida teoloogilisest vastutustundest, teoloogilisest otsustusvõimest, teoloogilisest kõnevõimest. Vastasel korral oleme papagoid.
Martin Luther julgustas oma Väikese Katekismuse eessõnas pastoreid ja jutlustajaid. Ta pidas silmas esmajoones evangeeliumi kuulutajaid avalikus kiriklikus ametis, kuid öeldu kehtib kindlasti kõigi kristlaste kohta, kes püüavad elada ustavalt kiriku missioonile ja olla oma eluga osalised evangeeliumisõnumi jagamisel. Mitte meie amet ei kanna meid, vaid evangeeliumi tõde! Kust ammutame jõudu, lootust, vastupidavust, kannatlikust, julgust, armastust, andestust? Luther kirjutab: „Meie amet on nüüd midagi teistsugust kui paavsti all olles – nüüdsest on see tõsine ja õndsust toov. Seepärast tähendab see palju tööd ja vaeva, ohte ja kiusatust, ning selle peale vähe tasu ja tänu siin maailmas; kuid Kristus ise tahab olla meie tasuks, kui me ustavalt vaeva näeme. Selles aidaku meid kõige armu Isa, kellele olgu Kristuse, meie Issanda kaudu kiitus ja tänu igavesti. Aamen.“
Venia legendi loeng peeti EELK Usuteaduse Instituudis 19. mail 2016.
Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia erakorraline dotsent ja Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse erakorraline teadur, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
