„Püha Schumani päev,“ öeldakse Brüsselis naljatamisi 9. mai kohta, mil tähistatakse nn Schumani Deklaratsiooni, kunagise Prantsuse välisministri Robert Schumani 9. mail 1950 tehtud ettepaneku aastapäeva. Sellega sooviti tuua Prantsuse ja Saksa söekaevandamine ja terasetootmine ühise katuse alla. Ei läinud avaldusest aastatki mööda, kui Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Belgia, Madalamaad ning Luksemburg kirjutasid Pariisi lepingule alla, asutades seega Euroopa Söe- ja Teraseühenduse, tänapäeva Euroopa Liidu (EL) eelkäija.
Ega keegi, ka mitte sügavalt usklik Robert Schuman kujutanud tollal ette, kuhu võib tema kujundatud „väikeste praktiliste sammude poliitika“ välja viia.
Tänapäeva EL on teatud moel oma edukuse ohver, ta vaevleb hetkel viie erineva kriisiga korraga, üks eksistentsiaalsem kui teine.
Esiteks on Euroopat tabanud suurim põgenike vool pärast Teist maailmasõda. Lahenduse otsimise ajal on sajad inimesed kaotanud oma elu ja sajad tuhanded usu oma liidrite võimekusse olukorraga toime tulla. Teiseks on terroristlik islamiäärmuslaste libariik IS pannud üle maailma toime veretöid, seda ka Euroopa pealinnas Brüsselis. Ehkki vägivaldne usuäärmuslus ei piirdu islamiga, on need kaks kriisi omavahel mõnevõrra kunstlikult seostatud: mõned demagoogilised poliitilised rühmitused, mis õhutavad „meie vs nemad“ mõtlemist, on olukorda kuritarvitades loonud väärmulje, justkui võrduks põgenik terroristiga.
See on, kolmandaks, löönud EL-i liikmesriikide poliitikamaastikud sassi, põhivoolu poliitikat on asendamas populism. Tulemusena on tõusnud ksenofoobsete ja islamivastaste kuritegude arv Austrias, kus just valiti endale paremäärmuslasest president; 2015. aasta vältel on islamivastaste aktide arv tõusnud kolm korda Prantsusmaal, kus äärmuspartei Le Front National aina kogub jõudu; erakond „Alternatiiv Saksamaa jaoks“, mis kogus Saksamaa mõne liidumaa hiljutistel valimistel juurde hääli, on oma erakonna programmis kuulutanud islamiusu põhiseadusevastaseks. Ja ega meie pole jäänud sest ilma: nooreestlase Gustav Suitsu õilsast üleskutsest jääda eestlasteks, ent saada eurooplasteks on saanud groteskse ja moonutatud väljundi me enda kodukootud võõraviha tekkega.
Neile kriisidele lisandub neljandana Ukraina kriis, milles, nii uskumatu kui see ka pole, ajendas EL-iga vabakaubanduslepingu pakkumine sõda ja territooriumite annekteerimist Venemaa poolt. Sellega muutus Berliini müüri langemise järgne Euroopa julgeolekuarhitektuur. Viiendaks kestab ka Kreeka finantskriis, mille käigus läinud suvel arutati tõsimeeli, kas ei oleks parem, kui „demokraatia häll“ loobuks ühisrahast. See olnuks enneolematu löök Euroopa projektile. Ja ees on muidugi veel Suurbritannia võimalik lahkumine EL-i rüpest.
Viis kriisi ja kõik korraga. Ja kõik eksistentsiaalse iseloomuga. On tunne, et EL on kuristiku äärel ning kohe toimub midagi, mis muudab ta lõplikult ja tundmatuseni. Selline õhkkond valitseb Brüsselis praegu, Euroopa päeva lävel.
Kuidas on selles olukorras sobilik ära märkida 9. maid?
Ehkki näiteks eestlase iseloomus peitub liiga sügav mure selle pärast, mida teised temast arvavad, on hädavajalik praegu kuulata ära, mida võõrad Euroopast räägivad.
Näiteks antakse just nüüd Rooma paavstile pidulikult üle Karli auhind. 1950. aastast jagatav auhind on tunnustus isikule või ühendusele, kes või mis on andnud väärtusliku panuse Euroopa idee edasiviimisse. Karli auhinna laureaate on väljaspool Euroopat varem olnud vaid kolm (USA kindral, kaitseminister ja välisminister George Marshall, USA välisminister Henry Kissinger ja USA president Bill Clinton), tänavu siis antakse see Argentiinas võrsunud Jorge Mario Bergogliole tema pingutuste eest Euroopa väärtuste edendamisel.
Paavst Franciscus on oma siiral moel näidanud nii sõnade kui tegudega, mida ta EL-i senisest pagulaspoliitikast arvab, tuues ise Lesbose saarelt kaasa kolm põgenike perekonda, rohkem kui mitmed EL-i riigid, Eesti kaasa arvatud, on suutnud mitme kuu vältel teha. Aga paavst on oma ametiaja algusest peale seisnud halastuse, rahu, sallivuse, kaastunde ja ühtekuuluvuse eest, millised on Karli auhinna täitevkomitee oma otsusega kuulutanud euroopalikeks väärtusteks.
Viimastel nädalatel Brüsselit väisavad välisriikide juhid kinnitavad nagu üks mees, kui vajalik on EL ja kui oluline on, et ta jääb tervikuks. Seda on eriti näha ida poolt tulnud riigijuhtide puhul. India peaminister Modi kinnitas, et tema riigi jaoks kujutab Suurbritannia EL-i väravat; Hiina president Xi jälle toonitas kaubanduse aspekti ja viitas EL-i ühisturu võludele; Indoneesia president Jokowi väljendas oma hiljutisel Euroopa reisil samuti usku Euroopasse, nagu seda tegi ka äsja meie mandrit visiteerinud Jaapani peaminister Abe.
Ehk kõige tugevam ergutus tuli hiljuti USA president Obamalt Hannoveri kaubandusmessil, kus ta tuletas meelde, et „Ameerika Ühendriigid ja kogu maailma vajab tugevat ja edukat ja demokraatlikku ning terviklikku Euroopat“. Ta lisas: „Ehk on teil vaja, et keegi väljastpoolt, kes pole eurooplane, tuletaks teile meelde teie saavutuse suurusjärku“, ja võttis selle kokku: „Enam kui 500 miljonit inimest, kes räägivad 24 keelt 28-s riigis, millest 19 kasutab ühisraha, ühesainsas Euroopa Liidus – see on kaasaja üks vägevaimaid poliitilisi ja majanduslikke saavutusi.“
Sisemiselt on Euroopa kriisis, aga väljastpoolt vaadates nähakse teinekord selgemini. Käesoleva aasta Euroopa päeva sõnum on seega minu meelest selge: aitab enesehaletsemisest, aeg on end kokku võtta, ületada populistlikke loosungeid ja asuda uuesti tööle.
Riina Kionka on Euroopa Ülemkogu eesistuja, president Donald Tuski välisnõunik ja ka EELK liige.
