Siinne artikkel vaatleb mõningaid 16. sajandi anabaptismi tunnusjooni jüngerluse vaatenurgast. Reformatsiooni nii-öelda kolmanda laine esindajad, kelle ajalugu, teoloogiat ja praktikat on viimase poolsajandi jooksul põhjalikumalt uuritud, rõhutasid usu ja eetilise eluviisi ühtsust. Õigeksmõistmine usust tähendas nende jaoks mitte ainult Kristuse lunastustegu, veendumust ja usaldust, vaid ka elupraktikate muutumist. Sellepärast sai nende keelepruugis oluliseks „Kristuse järgimine“ ehk „Nachfolge Christi“. Kontseptsioon ise oli olemas keskaja katoliiklikus spiritualiteedis; tasub mõelda kasvõi 15. sajandist pärit raamatule „Imitatio Christi“, mis on eesti keeleski olemas (Thomas Kempisest).
Siiski tähendas „Nachfolge Christi“ anabaptistide jaoks hoopis radikaalsemaid ja väliselt nähtavamaid samme, mitte ainult sisekaemust ja meelelaadi. Näiteks keeldusid nad väikelaste ristimisest ja siduvate vannete andmisest. Tollases ühiskonnas tähendas see teravat konflikti, umbes nii nagu tänapäeval keelduks keegi isikukoodist. Muidugi ei olnud anabaptistlik liikumine 16. sajandi Euroopas päris ühtne, erinevates geograafilistes piirkondades ja juhtfiguuride seisukohtades on märkimisväärseid variatsioone (vt nt Snyder 1995, 185–224). Tuli ette äärmusi. Mitmed kesksed tunnusjooned aga, mis iseloomustavad nii Šveitsi, Lõuna-Saksamaa kui ka Hollandi anabaptiste, koonduvad just „Kristuse järgimise“ ehk jüngerluse põhimõtte ümber. Järgnevalt peatun kolmel teemal, mis kõik seostuvad anabaptistliku käsitlusega kristlikust elust – Kristuse-kesksus, kogukonna tähtsus ja kannatuste aktsepteerimine. Need teemad ei ole ammendavad, kuid võivad inspireerida, vahest isegi korrigeerida tänapäeva vabakirikutes levivat arusaama jüngerlusest.
Jüngerlus ja Kristuse-kesksus
Kuueteistkümnenda sajandi anabaptistid olid veendunud, et kristlik elu peab algama tõdemusest inimese eksistentsi tegelikkuse kohta ja „teekonnast tagasi Jumala juurde“ (Snyder 2004, 29). See tähendas alandlikku meeleparandust ja enda allutamist Jumalale. Jumalale lähenemine meeleparanduses sai aga teostuda ainult Kristuse läbi. Kristust aga ei tunne keegi teisiti, kui vaid „teda oma elus järgides“, nagu mainib Hans Denck oma kuulsas fraasis. Jüngerlik elu eeldab uuenemist Vaimus või uuekssündi. Kuid anabaptistid leidsid, et on võimatu rääkida uuekssünnist – või ristimisest Vaimus – ilma inimese elus avalduvate kristliku elu märkideta. Just selles punktis olid nad valdavalt kriitilised – mõnikord liiga kriitilised – oma kaasaegsete suhtes. Hans Schlaffer Austriast pidas oma kaasmaalaste suurimaks eksituseks seda, et need „niinimetatud kristlased“, nagu Schlaffer ütles, „ei näita kõige vähemaidki kristlike tegude märke“ (Liechty 1994, 100).
Balthasar Hübmaier oli veendunud, et „päästmine juhib meelt parandava uskliku uude Kristusele pühendunud ellu“. See elu peab aga olema märgatavalt teistsugune, uuekssünd ei saa jääda latentseks või varjatuks, sest kuulekust Kristusele iseloomustavad armastuse ja teenimise teod. Ehkki anabaptiste on kritiseeritud selle eest, et nende teoloogiline argumentatsioon võib viia „tegudest õndsakssaamise“ kaldteele, ei käsitle nad teenimistegusid siiski mingi inimesepoolse teenena. Vastupidi, ainult Kristus teeb uskuja võimeliseks elama Jumala tahte kohaselt. Seega – pääste ei teostu „ainult usu läbi“, vaid „ainult usu läbi, mis kuuletub“ Kristusele (Snyder 2004, 26). Anabaptistide meelest oli tähtis küsimus, kas tegemist on „surnud usu“ või „elava usuga“ – ainult viimane toob esile Vaimu vilja, kristliku karakteri ja armastusetegude ilminguid. Kui reformatsiooni peavool rõhutas õigeksmõistmist, siis reformatsiooni kõrvalhoovus anabaptistide näol rõhutas kuulekat jüngerlust. Niisiis – mitte juriidilises võtmes „Gerechtigkeit“, vaid elupraktilises võtmes „Gelassenheit“.
Jüngerlus ja kogukondlik mõõde
Teiseks varase anabaptismi tunnuseks jüngerluse vaatenurgast on kristliku elu kogukondlik mõõde. Eriti vabakogudustes, kuid ka laiemalt protestantlikus Euroopa kristluses, on usk muutunud üha individualistlikumaks ja eraldatud privaatsfääri. Anabaptistid aga märkasid kogukondlikke aspekte isegi seal, kus tänapäeval nende hingesugulased – pean silmas vabakirikute liikmeid – näevad eelkõige isiklikke veendumusi. Need kristlased, kes hakkavad väsima individualistlikust „mina ja Jeesus“ keele- ja meelepruugist, võiksid ehk leida värskendavat mõtteainet muuhulgas 16. sajandi usuliikumiste lähemast tundmaõppimisest.
Anabaptistid mitte ainult ei praktiseerinud osaduskondlikku hermeneutikat – ühist piiblilugemist, uurimist ja arutelu –, vaid nad tõlgendasid koguduse osaduse valgel ka näiteks ristimist ja pühaõhtusöömaaega. Ristimine, millega kaasnes ristitava tunnistus ta usust Kristusesse, väljendas samal ajal valmisolekut teenida koguduses kaasa, toetada kaasvendi ja -õdesid, ja võtta vastu usukogukonna manitsust. „Ristimise tähenduse mõistmine anabaptistide elus võib olla võtmeks, mille abil tõlgendada nende arusaamu jüngerluse ja koguduse kohta,“ kirjutab William Estep (1996, 201).
Estep väidab, et ristimine oli neile usklikele „nähtava kiriku ühise jüngerluse sümboliks“ (1996, 210). Näib siiski, et Estep on selles sõnastuses isegi liiga tagasihoidlik. Ristimine oli praktiline usukogukonnaga liitumise tähis ja nähtava koguduseosaduse liikmete vastastikuse kuuletumise märk, samas kui see oli sisemise usu avalik tunnistamine. Kuuletumine Kristusele ja kuuletumine kogukonnale – mõlemad olid tähtsad.
Balthasar Hübmaier iseloomustab tabavalt seda tõdemust: „Kus ei ole veega ristimist, seal ei ole Kirikut, ei venda ega õde, ei vennalikku manitsust, väljaheitmist ega vastuvõtmist. /…/ Sest peab olema mingi väline tunnistuse märk, mille abil vennad ja õed üksteist tunnevad, ehkki usk on ainult südames. Võttes vastu ristimise, tunnistab kandidaat avalikult /…/, et ta on end allutanud vendadele ja õdedele – see tähendab kogudusele. Kui ta satub üleastumisse, on neil meelevald teda noomida, karistada, välja heita ja tagasi võtta“ (tsitaat toetub: Estep 1996, 211). Jätan teadlikult kõrvale arutelu selle üle, et Hübmaieri tsitaat ei peegelda ei anabaptistide ega tänapäeva vabakirikute ristimiskäsitlust piisavalt. Kuid kahtlemata kinnitab Hübmaieri mõttekäik tugevat seost jüngerluse kogukondliku mõõtme ja ristimise vahel.
Samasugune kogukondlik arusaam ilmneb pühaõhtusöömaaja käsitluses. „Issanda õhtusöömaaeg“ – zwingliaanlikus tõlgenduses – tuletas anabaptistidele meelde Kristuse surma ja lunastust, kuid teisalt oli see „Kristuse surma läbi ellu kutsutud koguduse ühtsuse ja kokkukuuluvuse tähistamine“ (Klaassen 1981, 190). „Nachfolge Christi“ aga tähendas, et Kristuse kannatus ja ohver ei saanud jääda vaid õpetuslikuks teooriaks, doktriiniks või vaimseks veendumuseks, vaid pidi väljenduma usukogukonna liikmete praktikas: nähtavas kokkusaamises, üksteisele andestamises, ligimese aitamises. Tänapäevaga võrreldes oli anabaptistide „Issanda söömaaja“ teoloogia vähemalt ühes punktis mõtlemapanevalt erinev. Nad olid veendunud, et leiba ja karikat jagades kinnitavad nad oma valmisolekut üksteise eest kannatada, „ohverdada ja valada oma ihu ja verd üksteise eest – ja seda [teha] meie Issanda Jeesuse Kristuse jõus“ (Pipkin / Yoder 1989, 354, vt ka 398 j). Tsitaat on seda tähenduslikum, kui arvestada, et tollased anabaptistid kogesid tagakiusamist ja paljud neist surid märtritena.
Kristlik elu ehk jüngerlus oli anabaptistide jaoks hoopis kogukondlikuma ja praktilisema tähendusega kui tänapäeva vabakirikute isiklikku usku ja ratsionaalseid tõdesid oluliseks pidav vaimulaad.
Kannatus kui jüngerluse väljendus
Õigupoolest on artikli mõttekäik juba toonud mõtleva lugeja kannatuse teema juurde. Lääne kultuuris püütakse kannatust pigem vältida. Sotsiaalsete ja majanduslike kannatuste leevendamiseks astub appi riiklik hoolekandesüsteem. Hingelistes ja füüsilistes kannatustes peaks leevendust tooma meditsiin. Vabakirikud, aga mitte ainult nemad, rõhutavad evangeeliumi päästvat, rõõmustavat, probleeme lahendavat tööd. Anabaptistid olid veendunud, et kristlikku elu iseloomustavad siiski kõige paremini Jeesuse sõnad: „Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt“ (Mt 10:38). Anabaptistid käsitlesid ahistusi ja katsumusi osana Kristuse järgimisest, näiteks Leonhard Schiemer väitis 1527. aastal, et kristlasele „pole antud ainult uskuda Kristusesse, vaid ka kannatada tema pärast“. Ta toetas oma mõttekäiku evangeeliumi tekstiga, mis ütleb, et ei ole „jünger üle õpetajast“ (Mt 10:24; Klaassen 1981, 90).
Laias laastus väitsid anabaptistid, et Kristuse jünger peab olema valmis kahesuguseks kannatuseks. Esiteks põhjustab ahistust ja pinget elamine maailmas, kus Jumala tahe ei teostu täielikult, ja mis on patust rikutud. Siin peab usklik „ootama Jumala töö teostumist Kristuse risti läbi“. Kannatus on ühtlasi kannatlikkus. Hans Hut argumenteeris, et protsess, mille käigus „Sõna meis sünnib ja lihaks saab“, võib aset leida ainult „valu, vaesuse ning sisemise ja välise viletsuse läbi“ (Klaassen 1981, 90). Teiseks peab kristlane olema valmis välistest teguritest tingitud kannatusteks. Olla taga kiusatud tähendas anabaptistidele vähem Kristuse pärast kannatamist ja rohkem Kristusega koos kannatamist, temaga samastumist. Kohati kaldusid nad kannatuse müstikasse – rõhutades, et Kristus ise kannatab oma jüngrites. Ehkki märterlus ja tagakiusamine ei defineeri kogu anabaptistide lugu, tasub siiski silmas pidada, et 16. sajandil suri Euroopas märtritena ligikaudu 2500 anabaptisti ja umbes samapalju märtreid oli katoliiklaste ja protestantide hulgast (Stayer 2002, 59).
Tänapäeva kristlik vaimulaad, vähemasti Euroopas, näib unustavat, et risti kandmine ja kannatus võivad kuuluda kristlaseksolemise juurde. Anabaptistide jaoks ei olnud küsimus lihtsalt selles, et kannatust põhjustasid võimuesindajad või välised olukorrad. Sügavamas mõttes põhjustas kannatust Kristus ise. Kui Kristus on jüngri elus, siis on Kristuse kannatuski osa jüngriksolemisest. Arusaam Kristuse jätkuvast kannatusest võib anabaptismis olla – paradoksaalsel moel – keskaegse katoliikliku spiritualiteedi tõlgendusjälg. Huteriitide liikumise alusepanija Jacob Hutter kirjutas: „Jah, rist ja katsumused kaunistavad tõesti Jumala lapsi“ (Klaassen 1981, 91j). Tänapäeva autor Scott Sunquist lisab kannatusele misjonimõõtme, öeldes, et kannatus on tunnistus – „misjonliku vaimulaadi väljendus, mis seondub alandlikkuse, leebuse ja kuulekusega“ (2013, 212–214).
Tuleb siiski tõdeda, et olgu 16. sajandi mõttekäigud Hutteri või Schiemeri sulest või 21. sajandi katse mõista kannatuse misjonitähendust Sunquisti sulest kui huvitavad tahes, jäävad need enamikule tänapäeva evangeelsete koguduste liikmetele ometi kaugeks. Siinkirjutaja on siiski veendunud, et dialoog 16. sajandi radikaalse reformatsiooni esindajate veendumuste ja usupraktikaga võib osutuda viljakaks ja tähendusrikkaks. Eriti veel reformatsiooni aastapäeva lähenedes. Kasutades Neal Blough’ sõnu: „Tänapäeva huvi spiritualiteedi vastu, samuti soov tihedamalt põimida omavahel eetikat ja vaimulikku elu, avab uusi võimalusi, ja võibolla aitab meid lugeda kuueteistkümnenda sajandi tekste uute küsimuste varal“ (Blough 1994, 133).
Viidatud kirjandus
Blough, Neal (1994) „The Holy Spirit and Discipleship in Pilgram Marpeck’s Theology“ – Wayne Pipkin, toim, Essays in Anabaptist Theology. Elkhart, Indiana: Institute of Mennonite Studies.
Estep, William (1996) The Anabaptist Story. Grand Rapids, Michigan: Eerdmans.
Klaassen, Walter, toim (1981) Anabaptism in Outline. Waterloo, Ontario: Herald Press.
Liechty, Daniel, tõlk ja toim (1994) Early Anabaptist Spirituality: Selected Writings. New York: Paulist Press.
Pipkin, Wayne; Yoder, John, tõlk ja toim (1989) Balthasar Hubmaier: Theologian of Anabaptism. Scottdale, Pennsylvania: Herald Press.
Snyder, Arnold (1995) Anabaptist History and Theology. Kitcherner, Ontario: Pandora Press.
Snyder, Arnold (2004) Following in the Footsteps of Christ. London: Darton, Longman and Todd.
Stayer, James M. (2002) „Numbers in Anabaptist Research“ – Arnold Snyder, toim, Commoners and Community: Essays in Honour of Werner O. Packull. Kitchener, Ontario: Pandora Press.
Sunquist, Scott W. (2013) Understanding Christian Mission: Participating in Suffering and Glory. Grand Rapids, Michigan: Baker Academic.
Thomas Kempisest (2003) Kristuse jälgedes. Tallinn: Logos.
Toivo Pilli (1962), PhD, on EEKBL Tartu Salemi Baptistikoguduse pastor ja Rahvusvahelise Baptisti Teoloogilise Seminari (IBTS) teadustöö eest vastutav dekaan.
