Mõnikord on vaja väga suurt julgust, et välja öelda oma arvamus, mida sa tegelikult ühest või teisest asjast arvad. Mõnikord on vaja väga suurt julgust ja lisaks tarkust, et tunnistada enesele, mida sa tegelikult tahad. Ja mõnikord on vaja suurt julgust, et kahe eelneva põhjal tegutseda oma südametunnistuse järgi. – Need on ammu tuntud ja palju korratud tõed, triviaalsed elutarkused ja ei tea, mis neist ikka veelkord üle rääkida. Vigur on aga selles, et jah, need tõed on ammu tuntud, üle korrutatud ütlemised, aga iga kord, kui on selline olukord käes, kehtivad nad alati, ja ikka ja taas tuleb kätte see „mõnikord“, kus on vaja väga suurt julgust.
Pea aasta tagasi andis Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ühiskonnale julgustava ja lootusrikka sõnumi, milles teatati, et paarkümmend kogudust on valmis sõjapõgenikke aitama. See oli nende koguduste suveräänne, vabatahtlik otsus aidata. Tuletades meelde aastatagust sündmustikku: toimus see siis, kui Euroopa Liitu kuuluv Eesti riik oli vastu võtnud otsuse, et olles solidaarne teiste liikmesriikidega, võtame me osa sõjapõgenike kriisi lahendamisest, vastavalt meie võimalustele. Paljud omavalitsused olid toona kõhkleval seisukohal. Ja kirik andis riigile abikäe. Ta otsustas aidata hädas olevaid inimesi ja toetada Eesti riiki oma kohustuste täitmisel. Kirik tähendab kogudusi. Kogudus tähendab inimesi. Ning need olid inimesed, kes tundsid vajadust, kes nägid võimalusi, kes pakkusid lahendusi, leidsid jõudu aitamiseks.
Aasta on möödunud. Sõjapõgenikud on kohe saabumas. Ja nüüd tuleb julgustada ja toetada neid kogudusi, neid inimesi, kes on otsustanud hädasolijaid aidata. Ja mitte ainult hirmutamiste ja ähvarduste pärast, millega need kogudused on kokku puutunud selle aasta vältel, vaid ka aidata kanda koormat, mida need kogudused on võtnud kanda.
Aga kuidas seda reaalselt teha? Kui lihtsalt kõlab apostel Pauluse sõnum: „Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.“ (Gl 6:2) Väga lihtne on seda kuulata ja öelda, aga hakka tegema! Tundub päris keeruline. Kui me hakkame omaenese puuduliku informatsiooni pealt planeerima aitamisüritust, vaome me selle planeerimistulemusena sündinud kujutluspildi ees kokku, see tundub nii raske ja üle mõistuse käiv. Aga kogemus ütleb, et hakka otsast tegema, julgelt ja kartmata, ja sa näed, kuidas asjad hakkavad liikuma tänu ümbritsevatele inimestele, olukordadele, juba tehtud töödele. Sa näed, kuidas sa leiad oma väikese tee abistamiseks tervet tänast maailma tabanud olukorra lahendamisel. Sellepärast, et see on suure iseregulatsiooni toimimise printsiip ja tänane olukord on tekkinud väga paljude inimeste tegutsemise tulemusena ja sellest saab ka üle väga paljude inimeste abil, meie oleme ühed nendest.
Edasi tuleb ületada probleemide nimekiri, mis tekib seoses igasuguse aitamisega. Esiteks, rumala, väga hõreda informatsiooni baasilt tormaka appiruttamisega või laialt hoolitseva kõnelemisega võib ka, nagu teada, palju halba teha. Nii neile, kes reaalset abi vajavad, kui ka neile, kes juba aidates tegutsevad. Esimese punkti alapunkte me üles lugema ei hakka, neid teab iga inimene ise. Teine punkt oma rohkete alapunktidega ütleb aga, et minna tuleb, nõnda ütleb süda, tuleb öelda oma sõna, anda oma tegu, võimalikele jamadele vaatamata. Ja vaatamata aitamise ohtudele, et me ei tunne tervikut, et me ei tea ikkagi täpselt, mis on maailmas ja lähikonnas toimunud sündmuste põhjused ja mis on tagajärjed.
Meie meeli hoiavad ärevuses hirmud, mis raskendavad kainet mõtlemist ja arukat tegutsemist. Meeli hoiavad ärevuses vastasseisud ühiskonnas, hirm tundmatute sisserändajajate ees, hirm tuleviku ees, hirm terrorismi ees, suurriikide poliitiliste vangerduste ees, mis võib ohustada meiegi iseseisvust, meie vabadust, kogu me rahva ja riigi eksistentsi. Ja ka hirm mõnede kurjade ja agressiivsete kaasmaalaste ees, kes ju ikkagi ka tõenäoliselt tahavad aidata. Ja need hirmud on reaalsed asjad, mis sünnivad reaalsetest sündmustest, tegudest ja ka sõnadest, ning neid tundeid tuleb aktsepteerida. Neid tuleb, jah, tunnistada, aga nendele vaatamata tuleb juhinduda oma sügavamast äratundmisest, ja see ütleb meile, mida me peame tegema. Need otsused sünnivad usust, iseenda ja maailma tervikutajust, teadmistest selle maailma kohta, kus meie tegu tegelikkuses resoneerib. Ning kui tajume selle struktuuri, toimimise aluseid, siis me südame otsus ongi õige tee, mida mööda on vaja minna. Siis on otsustatud õigesti ja otsusesse on programmeeritud ka hakkamasaamine. Maailma suures iseregulatsioonis iga inimese panus, tema osa, tema sõna ja tegu on aktsepteeritav, see mõjutab tervikut. Ja nõnda ka meie kiriku koguduste otsus.
Tuleb sündinud olukorda ja iseennast selles olukorras usaldada ning oma otsustes usaldada Jumalat, Teda, kes pani meisse igaviku. Tuleb usaldada oma sisetunnet, oma südant. Mis on me tegevuse tulemus, seda me ei tea, meil pole Jumala tarkust ega ettenägemisvõimet, aga meie kohus on käituda oma südametunnistuse järgi, selle häält kuulata ja mitte tähele panna ei oma sisemisi ega ka väliseid segajaid. Tuleb minna ja teha. Ja öelda välja oma sõna.
Betti Alveri sõnadega:
„Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
Kui sa nüüd minna julgeks! Sillaks
su ees siis kuristikud kaanduks,
hall kivi raskeid vilju pillaks
ja kiskjad alandlikult taanduks.“
Tuleb usaldada seda keskkonda, kus me toimetame, tuleb usaldada teisi inimesi, kelle hulgas me elame, tuleb usaldada oma riiki. Aga peab ka teadma, et on inimesi, kes ei arva, et see, mida ma teen ja ütlen, on õige. Oluline on, et me oma südametunnistuse ees julgeme jääda selleks, kes me oleme ja või vähemalt arvame ennast olevat. Me saame olla kaitsvad käed üksteisele.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia magistrant ja EELK liige.
Tõnu Tepandi (1948) on näitleja, laulja, teatripedagoog, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli professor ja EELK liige.
