Arvamused

Mis jääb meelde?

Tiina Janno„Suurel reedel oli kirik rahvast tulvil ja kõigil naistel olid mustad rätikud peas. Pühapäeva hommikul tuldi peredega varakult, pilt oli kirev ja rõõmus, sest naised ja tüdrukud olid pähe pannud oma kõige kirjumad rätid.“ Nii kirjeldas endisaegset Saaremaa rannarahva suure reede ja ülestõusmispüha kogudust minu kadunud vanaema. Kirikus öeldakse küll, et vana rahvakiriku aega ei ole mõtet taga igatseda, parem on elada ikka jalad maas tänases päevas. Mõtlen siiski sellele kirjeldusele igal kevadel, kui oleme väikese usukogukonnaga ümbritseva maailma jaoks pea märkamatult kevadised suurpühad ära pidanud. Selles on nostalgiat, mis kannab – on inimesed, kes tulevad oma lihtsa ja siira arusaamaga pühadest, sellest, et on leinapäev ja sellele järgnev rõõmupüha, nad tulevad vabatahtlikult ja mänguliseltki, millest annab tunnistust etnolikult värvikas rätikukomme.

Millised lood jäävad mällu meie aja vaiksetest nädalatest ja ülestõusmispühadest, mida järeltulevatele põlvedele räägitakse? Kas rõõmsad või kurvad? Kas üldse jäävad? On ju need pühad suurele osale inimestest lihtsalt kolm vaba päeva, mida tuleb meeldiva tegevusega sisustada. Suurel reedel omandab usulise leinapäeva ja sekulaarse pidutsemise vaheline kontrast vahel päris groteskseid vorme. Sel aastal oli meil koguni topelt leinapäev, sest suur reede langes kokku küüditamise aastapäevaga. Üks hea koguduse liige tuli kurtma, mida kõike ta sel päeval nägi ja kuulis inimesi tegevat, ja küsis mu käest, kas inimeste jaoks on praegu üldse midagi püha. Vastasin, et ma ikka väga tahaks loota, et on. Ja loodan sedagi, et selle päeva jumalateenistus ja õhtune kaunis küünalde süütamise aktsioon tema meele pisutki lootusrikkamaks tegi. Aga tõsi on, et suur reede on üks nendest päevadest, mil saab teravalt tunda, kui üksi kristlik kogudus oma usuga siin Eestimaal on.

Olen kuulnud, et paljud inimesed ei pea õigeks, kui kirik oma jumalateenistuste ja üritustega müüride vahelt välja tuleb. Mina ise olen küll taoliste ürituste pooldaja, eriti kui toimitakse taktitundeliselt. Läkitasime oma väikese kogudusega sel suurel reedel teele ristikandjad, kes on oma ristiga läbi rännanud juba mitmeid maakondi ja võtsid seekord suuna Pärnu linna poole. On hea meel ristitee palvuste ja rännakute üle, mida kogudustes järjest enam korraldatakse, ja oikumeeniliste kogunemiste üle, olgu näiteks kas või Rakvere linna ühes saalis toimunud suure reede üritus, mida kohalik maakonnaleht küll kuuldavasti kõvasti kritiseeris, et miks kirikust välja tuldi. Ehk on just ristikandjad need, kes inimestele meelde jäävad, sest suure reede jumalateenistustele tuleb ju suhteliselt väike osa inimestest.

Rist on võimas sümbol, mis räägib paljuski iseenese eest. Seda kirikust välja kandes anname edasi sõnumi, et usk ja pühadus ei ole ainult teatavate ühtmoodi mõtlevate, tundvate ja elavate inimeste rühma privaatasi, vaid Jumala and kõigile inimestele. Rist kannab sõnumit Jumala Pojast, kelle meie, inimesed, hukkasime, kuna me ei kannatanud välja absoluutset tõde ja tingimusteta armastust. See on üleskutse uskuda Jumalasse, kellel on vastus ka viimasele vaenlasele, milleks on surm ja surmahirm, ning lugematutele viisidele seda hirmu peita, mille hulgas lõputu pidutsemine ja enesepõletamine on vaid üks avaldusvorme.

Tunnen inimeste seas mitmeid, kellel puudub isiklik kiriklike pühade kogemus ja mälestused ning kes ütlevad, et neid hirmutavad inimeste vahele tõmmatud usupiirid. Nad pelgavad, et usklike hulka on võimatu sobituda ja mahutuda, kuna nad esitaksid seal ehk kohatuid ja liiga keerulisi küsimusi, tunneksid valesid tundeid ja kulgeksid oma eluga sobimatuid radu pidi. Neil oleks ehk raske kohe vastata „jah“ ja „aamen“ tunnustatud usuvormelitele, sest nad usuvad ja kahtlevad ühtaegu, loodavad hädas abi ja kogevad, et kõike jumalikku looritab salapära. Kui mõelda Jeesuse Kristuse sõnumile selles kontekstis, siis oli ju tema ise see, kes pühkis oma surma ja ülestõusmisega ära oma järgijate usupiirid. Jüngrid, need endised ususangarid, kes olid väga täpselt tõmmanud piire „meie“ ja „teie“ vahele, osutusid nüüd ise uskmatuteks, argpüksideks, rahutuse ja hirmu käes vaevlejateks. Inimlik kannatus ja hirm olid neile seadnud uued piirid. Need piirid kulgesid nüüd nende endi sees, nende hinges, mitte inimeste vahel.

On väga kõnekas, kuidas ülestõusnud Jeesus oma jüngreid kohtles. Ta ei tulnud neilt aru pärima, kuidas nad olid katsumustele vastu pannud, ei viibutanud näppu ega küsinud usutunnistust, vaid kõnetas neid hoolivate, lihtsate ja soojade sõnadega: „Rahu teile!“ (Jh 20:19,21,26), „Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?“ (Jh 21:5), „Miks te olete nii kohkunud ja miks sellised kahtlused tõusevad teie südames? Vaadake mu käsi ja jalgu, et see olen mina ise.“ (Lk 24:38–39a). See julgustus, mida ülestõusnud Jeesus jüngritele jagas, ei olnud nende endi välja mõeldud, kasvatatud ja piiritletud usk, vaid taevane and, elu leib. Jüngritel ei olnud enam vaja olla õige, omada mingit usklikkuse määra, neilt eeldati vaid avatud südant. Tulemuseks oli julgus ja rõõm uskuda ja kuulutada ning nii said lõpuks talletatud ka kõige vanemad lood ja mälestused, mis on saanud meie vaikse nädala ja ülestõusmispühade aluseks – need on lood Jeesuse hülgamisest, tema põhjatust üksindusest ja traagilisest surmast, kolmanda päeva arglikust tulekust, naiste ja jüngrite üllatusest ja kohtumistest ülestõusnuga, kasvavast rõõmust ja lootusest.

Elame praegu pühadejärgses ülestõusmisajas, rõõmuajas, mis kestab nelipühadeni, suvistepühadeni. Ülestõusmispühade sõnum on sedavõrd oluline, et selle imetlemiseks ja lahtimõtestamiseks läheb vaja kogu kevadet, looduse tärkamist talvisest tardumusest ja järkjärgulist õide puhkemist. Kui vaid suudaksime olla selles ajas ka ülestõusnu väärilised oma ligimese kohtamises! Siis jääks ehk mõnelegi neist mälestus, mida ta tahaks jagada oma järglastele – „Kui mul oli raske, kohtasin kristlast, kes soovis mulle rahu, julgustas mind, kõndis mu kõrval ja jagas mulle oma leiba!“

 

Tiina Janno (1963) on EELK Audru Püha Risti koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English