Elame ajas, kus iseseisev mõtlemine on väärtustatud üle kõige muu ning kellegi teise veenmine uskuma seda, mida või keda mina usun, tundub peaaegu kuritegelikuna. Samas näib inimestel olevat siiski alles teatav uudishimu selle suhtes, mida teised nende kõrval usuvad. Olgu selle näiteks hiljutine juhtum meie seminaris, kus üliõpilane küsis õppejõult: „Aga kas Teie usute, et Jeesus tuleb tagasi?“ Ja üsna kindlasti on enamusel inimestest südamepõhjas peidus igatsus uskuda. Päriselt ja kindlalt.
Metodisti kiriku kalendri järgi loeti läinud pühapäeval (17. aprillil) evangeeliumiteksti Johannese evangeeliumi 10. peatükist. See algas kirjeldusega, kuidas juudid piiravad Jeesuse ümber, küsides: „Kui kaua sa veel pead meie hinge kahevahel? Kui sina oled Messias, siis ütle meile seda täie selgusega!“ Jeesuse vastus on selgemast selgem: „Ma olen seda teile juba öelnud, aga teie ei usu.“ (10:24–25). Täpsemalt võinuks Jeesuse ütlust tõlkida: „Teie ei ole tahtnud uskuda“.
Uskumisega, eriti uskuda tahtmisega, ongi ju keerulised lood. Eestlastena meil ehk veel keerulisemadki kui „muudel inimestel“ – me nimelt ei söanda kuidagimoodi valju häälega välja öelda, et me usume Jumalat. Seda päris suure algustähega Jumalat. Aga samas ei taha me kindlasti ka seda öelda, et me ei usu või et me üleüldse mitte millessegi ega kellessegi ei usu. Me oleme ju ikkagi tsiviliseeritud ja vaimsete huvidega inimesed! Ja nii me tammumegi seal kusagil eikellegimaal ringi, oskamata oma sisimas oleva uskumise vajadusega midagi tarka peale hakata.
Eestlaste tüvitekst „Tõde ja õigus“ pühendab uskumisele ja Jumala otsimisele tähelepanu omal kombel, seda just raamatu II osas, kus Vargamäe Indrek Mauruse koolis mitmel viisil ja erinevate inimeste käest elutarkust omandab. Kohtudes teadmiste otsinguil muuhulgas üliõpilase Timuskiga, esitab too ootamatu küsimuse:
„Kas teie usute jumalat?“
„Vist usun,“ vastas Indrek viivitades.
„Kuidas nii vist?“ küsis Timusk. „Kuidas saab jumalat vist uskuda?“
„Ma arvan, et usun,“ parandas Indrek.
„Kuis te siis veel arvate, kui te usute?“ küsis Timusk jällegi.
Nüüd ei osanud Indrek enam midagi öelda.
„Muidugi,“ ütles Timusk üleolevalt, „ sellest ei võigi te veel aru saada. Asi on nimelt nii, et kui usud, siis ei arva, ja kui arvad, siis ei usu.“ (A.H.Tammsaare. Tõde ja õigus. II. Tallinn: 1965, 81-82).
Kui siis Timusk Indrekule pikalt ja keeruliselt ja lausa filosoofiliselt on ära seletanud, kuidas uskuda võib alati palju rohkemat kui arvata, sest usk on suurem kui arvamus ja mõistus, ei suuda Indrek ikkagi lõpuks midagi enamat vastata kui et ta arvab, et usub.
Me ei peakski ehk Vargamäe Indrekut liiga kergesti hukka mõistma. Pigem peaksime tema ülestunnistust just sellena nägema, mis see on: siira tõdemusena, et uskumine ongi üks ütlemata raske asi. Kuidas vastaks sellele samale küsimusele niinimetatud „keskmine eestlane“? Võiksime teha ju eksperimendi ja minna mõnda kaubanduskeskusesse või bensiinijaama, kus kõikvõimalikke inimesi liigub, ja proovida sama küsimust esitada. Ma usun, et saaksime üsna mitu vastust, mis sarnanevad Vargamäe Indreku omale. See osa eesti rahvast aga, kes ennast sirgeseljaliselt kristlaseks tunnistab, ei oska paraku kohe midagi kosta sellise „arvamise“ peale. Kas me peaksime nende kahtleva kinnitusega leppima? Kas me peaksime neil nööbist kinni võtma ja neid nii kaua veenma, kuni saabub usukindlus? Kas me peaksime neile rääkima iseenda usust, kiriku traditsioonidest, imelistest ilmutustest või hoopis teodiikedest ja apologeetikast?
Piibel ütleb meile otsesõnu, et usk tuleb kuulutusest (Rm 10:17). Tihtipeale me jätame piisava tähelepanuta täpsustuse, et usk tuleb kuulutusest „Kristuse sõna kaudu“. Ehk siis sõna kaudu, mis tõepoolest suudab puudutada kuulajat selsamal kombel, nagu kord Jeesuse sõnad tema kuulajaid kõnetasid. Meelevallaga, aga samas otseselt haakudes just selle konkreetse inimese elu ja mõttemaailmaga.
Mõni aasta tagasi istusin bussis ühe väikese tüdruku kõrvale, kes oli oma elust rääkides väga jutukas, aga esitas omakorda ka mulle igasuguseid küsimusi. Kuulda saades, et olen „usuõpetaja“ (püüdsin oma ameti talle võimalikult lihtsal viisil lahti seletada), palus ta innukalt: „Rääkige mulle üks lugu Jumalast!“ Millegipärast otsustasin sel hetkel jutustada Aabrahami loo. Rääkisin tüdrukule, kuidas Jumal kõnetas Aabrami ja saatis ta teele tundmatu maa poole ning andis kaasa tõotuse teda õnnistada, aga tõotuse ka selle kohta, kuidas Aabram saab tulevikus olla õnnistuseks paljudele teistele. Üllatuslikult selgus, et sellel väikesel tüdrukul oli väga suur ja selge arusaam sellest, mida tähendab õnnistus ja selle jagamine. Ta lausa innustus sellest rääkides ja nii sobitus „lugu Jumalast“ tema jaoks kõigiti kohasesse konteksti. Ma tahaksin väga loota, et täna see väike tüdruk usub kindlasti.
Jeesus ise on aga öelnud ka seda, et viimselt on see Jumala tegu, kui me Jumalasse usume (Jh 6:29). Seega: kuni keegi alles „arvab, et usub“, on see Jumala tegu temas ehk veel lihtsalt tegemata. Metodistliku teoloogia terminoloogiat kasutades saab niisugust vastust selgesti eelarmu võtmes tõlgendada: „arvab, et usub“ on juba märk Jumala mõjutusest, mis kas paneb inimese enamat otsima ja viib teele kindla usu suunas või mille inimene lihtsalt sinnapaika jätab. Ja sel juhul võib olla lausa kriitilise tähtsusega see, kui palju on eelarmu kogenud inimese kõrval neid kindlasti uskujaid, kes oleksid valmis talle rääkima „üht lugu Jumalast“ – just temale arusaadaval viisil.
Meeli Tankler (1956) on Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari rektor ja praktilise teoloogia doktor (Doctor of Ministry).
