Kooseluseaduse kirgi küttev arutelu toob Eesti kirikuloost meelde 1920. aastatel toimunud diskussioonid perekonnaseisuseaduse ümber, seda muidugi kristlastele ja kirikule olulisest küljest.
Perekonnaseisuseadus oli üks seadustest, mis oli tarvilik riigi ja kiriku lahutamiseks. Asutav Kogu jõudis teiste oluliste seaduste kõrval selle vastu võtta 1920. aasta juunis. Kiriku ja selle liikmeskonna jaoks seisnes perekonnaseisuseaduse olulisim osa senise praktika muutmises, mille järgi olid seni pidanud kõik Eesti elanikud kuuluma kogudustesse. Eestis elavad isikud olid saanud registreerida perekonnaseisu muutusi vaid mõne koguduse liikmena. Loomulikult tõi selline korraldus kogudustesse mittekuuluvatele kodanikele kaasa raskusi. Näiteks olid vasakpoolsete vaadetega poliitikud ja ühiskonnategelased Lui Olesk ja Minni Kurs-Olesk aastaid vabaabielus, sest ei soostunud end kirikus laulatama. Vabaabielu oli aga 20. sajandi esimesel kümnendil ühiskondlike normide ja tavadega suures vastuolus.
Asutava Kogu koosseisus, kuhu kuulusid ka mainitud perekond Oleskid, olid ülekaalus vasakpoolsed poliitilised jõud ja nii sooviti uue perekonnaseisuseadusega kirikult võtta kõik senised kohustused perekonnaseisu puudutavate andmete haldamisel. Kavatsetud radikaalne muudatus sundinuks kõiki kodanikke oma uut perekonnaseisu esmalt omavalituses või perekonnaseisuametis registreerima. Kiriklikke talitusi saanuks aga toimetada alles siis, kui kohustused riigi ees on täidetud. Selline korraldus tähendanuks enamuse inimeste harjumuspärastes toimingutes 1920. aastate alguse Eestis väga suurt muutust. Kirik, vaimulikud ja koguduste liikmed küll püüdsid protesteerida, kuid Asutava Kogu enamus oli otsustanud jätta perekonnaseisutoimingud vaid riigi hooleks.
Kristlaste rõõmuks 1920. aasta juunis vastu võetud seadus aga ei rakendunud, sest selle jõustumiseks oli vaja see veel eraldi „maksma panna“ – sellise seaduse vastuvõtmiseni Asutavas Kogus ei jõutud. Küll lubati 1920. aasta kevadest kodanlikud perekonnaseisu registreerimise toimingud, mis leevendasid kirikuga mitte seotud inimeste olukorda.
Perekonnaseisuseaduse aktuaalsus ei kadunud, kuid Riigikokku jõuti uue eelnõuga alles 1923. aastal. Vaid kolme aastaga oli palju muutunud. Esiteks olid parempoolsed poliitilised jõud ja luterlik kirik saavutanud rahvahääletusega usuõpetuse algkooli jätmise üle suure võidu. Teiseks oli poliitiliste jõudude osakaal võrreldes Asutava Kogu koosseisuga muutunud võrdsemaks. Polnud välistatud, et II Riigikogu komisjonides valmiv perekonnaseisuseadus võinuks kirikule olla soosivam.
Uue seaduse vastuvõtmise ja uue korra kehtestamisega seotud hirme oli palju, mõned neist tänapäeva kontekstis kaunis üllatavad. Viljandi õpetaja ja rahvasaadik Jaan Lattik pelgas, et omavalituses registreeritakse vastsündinu ühe nimega ja hiljem kirikus ristimistalitusel öeldakse hoopis teine nimi. Lahenduseks pakkus ta võimalust, mille kohaselt registreeritaks kõigepealt vaid lapse sünd ja alles ristimisel antaks talle nimi.
Koolidirektor ja vaimulik poliitik Leopold Raudkepp muretses aga selle pärast, et perekonnaseisuametniku juures abielluda soovijatest ei teavitata kogukonda. Koguduses kuulutati paariminejad kolmel pühapäeval enne laulatuse toimumist maha ja kõik, kellel oli abielu sõlmimisele vastuväited, said neid vajadusel õpetajale teada anda. Kodanlikult abiellu astujate nimed tuli Raudkepi järgi panna üles kuulutustahvlile, kust kogukonnaliikmed said teavet eeloleva sündmuse kohta. Selline ettekirjutus seadusesse ka tõesti jõudis.
Lattik pakkus Asutavas Kogus välja mõtte vaimulike kaasamise kohta ka riiklike registreerimiste juures, kuid suure poliitilise vastuseisu tõttu 1920. aastal tundus see võimatuna. Tõepoolest, arvestades, kui palju ametnikke tulnuks palgata perekonnaseisuametite sisseseadmiseks, olnuks mõistlik kasutada ära vaimulike senist kogemust.
1923. aasta sügisest vaeti võimalust anda vaimulikele perekonnaseisuametnike kohustused ja õigused, kuid seaduseelnõu pikal rännakul mööda erinevaid riigikogu komisjone kadus vaimulike kohta käiv seaduselõik. Nii alustas 1924. aasta kevadel luterliku kiriku hüvede eest seisev Kristlik Rahvaerakond koos luterliku kirikuga ulatuslikku allkirjade kogumist kogudustelt, mis pooldasid „paralleelregistratsiooni“. Selle pika ja pisut lohiseva sõna sisu oli järgmine: anda Eesti Vabariigi kodanikele õigus ise otsustada, kas registreerida oma perekonnaseisu muutused (sünnid, surmad, abielud) kogudusevaimuliku või perekonnaseisuametniku juures. Küsimus, kuhu seada perele oluliste sündmuste puhul sammud, kas kogudusse või omavalitsusse, puudutas ju paljusid.
Kristlikule Rahvaerakonnale saadeti tuhandeid toetusallkirju kogudustest üle terve Eesti. Kirjad ja kogutud allkirjad saabusid 1924. aastal kevadest sügiseni ja seda nii otse Riigikogu juhatusele kui ka Kristlikule Rahvaerakonnale või lausa EELK Konsistooriumile. Mitu koguduseõpetajat olid ette valmistanud allkirjalehed, millele koguti hulgaliselt toetajaid. Arvukaimad olid Põltsamaa koguduse allkirjalehed, millest osa oli lastud sarnaselt 1922. aasta rahvaalgatuse allkirjalehtedega kinnitada kohalikul valla- või alevivalitsusel.
Protestikirjades avaldasid inimesed nördimust, et vaid väga väikese hulga inimeste pärast, kes end koguduses registreerida ei taha, tuleb kõigil teistel suunduda vaimuliku asemel ametniku juurde. Väga aktiivsed kogudused protestikirjade saatmisel olid Saaremaal. Kaarma koguduse koostatud kirjas nõudsid koguduseliikmed paralleelregistratsiooni, sest „kirikust äravõõrdunud väikesele salgakesele“ ei tohtinud kristlikus ja kiriklikus Eestis rohkem järele anda. Kirikuliikmete jaoks kaasnes seaduseelnõuga arusaamatu muudatus, kus ülekaalukas enamus pidi toimetama vähemuse järgi. Näiteks Narva Aleksandri kogudus pidas seadust, mille järgi registreerimist oleks saanud toimetada vaid omavalituses või perekonnaseisuametis, südametunnistuse- ja usuvabaduse rikkumiseks.
Samas ei hinnanud mitte kõik vaimulikud perekonnaseisuametniku tööd kuigi suurepäraseks võimaluseks. Konservatiivsete vaadetega vaimulik Harald Põld aimas paralleelregistratsioonis eeskätt ohtu kiriku ja riigi eesseisvale lahutamisele, sest kui kirikuõpetaja kätte jäid riigiametniku ülesanded, siis oligi ta sisuliselt riigiametnik ning allus riigile. Põld pooldas riigi ja kiriku täielikku lahutamist, kuid pakkus välja kompromissi, mille kohaselt oleksid koguduseliikmed saanud registreerimise toimetada vaimuliku juures, kuid dokumentide väljaandmine jäänuks perekonnaseisuametnikule. Selliselt toimetanuks vaimulikud talituste registreerimisel endistviisi, kuid ei tarvitsenuks astuda riigiga töösuhetesse.
Harald Põllust otsustavalt taunivam oli oma hilisemates hinnangutes teoloog Elmar Salumaa, kes pidas paralleelregistratsiooni ja vaimulikele riigiametnike ülesannete nõutamist tollase kiriku ilmse nõrkuse tunnuseks. Salumaa arvates oli paralleelregistratsiooni nõudmise taga lihtne majanduslik kaalutlus, sest vaimulikud kartsid kiriklike talituste kahanemist ja oma sissetulekute vähenemist. Salumaal oli õigus – vaimulikel oli enne vajalike kirjete tegemist või tõendite andmist võimalus tuletada koguduseliikmetele tõhusalt meelde tasumata kirikumaksu.
Perekonnaseisuseadus jõudis riigikokku tulisel oktoobrikuul 1925. aastal, mil arutleti veel teistegi kiriku ja riigi lahutamiseks vajalike seadusete üle.
Paralleelregistratsioon tähendas seaduseelnõus aga ka seda, et vaimulik muutus oma töö ühes osas lihtsaks ametnikuks, kes pidanuks registreerima kõiki soovijaid. Selle vastu võttis seaduse arutelul 1925. aasta oktoobris hoogsalt sõna Kristlik Rahvaerakond, nõudes seaduse vastuvõtmist selliselt, et vaimulik registreeriks ametnikuna vaid samasse kirikusse kuuluvaid isikuid. Riigilt palka saaval ametnikul ei saanud siiski olla võimalust valida, kelle perekonnaseisu muudatusi registreerida ja kelle omi mitte.
Kristlik Rahvaerakond soovis seadusesse sisse kirjutada nõude, et vaimulik tähendab perekonnaseisudokumentidesse üles: kus, millal ja kelle poolt on toimetatud kiriklikud talitused. Ehk kui registreeritakse lapse sünd, talletatakse ka info lapse ristimise ja ristivanemate kohta. Kogudused olid eesolevate muudatuste tõttu segaduses. Puudus arusaamine, kuidas edaspidi koguduseliikmete üle arvepidamist jätkata.
Juristide jaoks oli vaimulikele riigiametnike õiguste andmine halb mõte. Kiriku ja riigi lahutamisel sai kirikust n-ö eraselts ja vaimulik muutus eraseltsi töötegijaks, kellele riigile oluliste ülesannete usaldamine tekitas kõhklusi. Kristlikul Rahvaerakonnal oli siiski õnnestunud sõlmida eellepped, mille tulemusena, küll pea olematu häälteenamusega, anti seadusega vaimulikule perekonnaseisuametniku õigused.
Seadusega kohustati aga kogudusi ära andma endiseid perekonnaseisuarhiive, mis tõi järgmistel aastatel kaasa palju vaidlusi kiriku ja riigi vahel. Vaimulikele perekonnaseisuametnike õiguste andmine tõi kaasa probleeme eeskätt õigeusu ja katoliku kiriku vaimulikele, kellel polnud lihtne olla korraga kahes rollis, sest see, mis oli lubatud perekonnaseisu seadusega, polnud alati kooskõlas kanoonilise õigusega.
Eesti Vabariigi esimene perekonnaseisu seadus ei olnud kindlasti vigadeta, kuid tänu Kristliku Rahvaerakonna pingutustele ei kohelnud see kirikut nii karmilt, kui seda oli plaanitud Asutavas Kogus.
Ursula Haava (1979) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant, Tallinna Ülikooli doktoriõppe peaspetsialist ning EELK liige.
