Arvamused

Jumal usu vastu

12.10.2015. Tallinn. Ahto Lobjakas. FOTO: EERO VABAMĆ„GI/POSTIMEES

Meie ajastu on ühel tasandil – võibolla kõige olulisemal – jumala ja usu lahkumineku ajastu. Selle seisundi diagnoosija au kuulub Nietzschele: „Jumal on surnud“ tähendab äärmuseni lihtsustatult, et jumal on läinud, usk jäänud. Kõlab paradoksaalselt, pealtnäha on olukord vastupidine: see, mis paistab läinud olevat, on usk.

Nietzsche ei ole siiski ajalooliste protsesside reakommentaator. Nagu kõik suured mõtlejad, haarab tema mõte korraga tervet ajastut – kotka, mao, Zarathustrana. Kuid Nietzsche silmapiir on ajastust määratud ja viimase jaoks järele jäänud ajale on tal pakkuda vaid aeglast termodünaamilist surma, usu ja jumalamälestuse mahakäimist. Nii näeb asju Heidegger, kes Nietzsche järel püüab astuda väljapoole kogu ajastut, oma nn „teise algusse“.

Kui Nietzsche jumala surmas inimene tema koha usurpeerib, siis Heidegger oma veel laiemalt horisondilt kehtestab jumala ja inimese võrdsuse kaugema alge, „olemise“ (Sein) ees. Jumal ei loo, vaid on üks kahest algainest, millest saab avaneda aeg maailma ja saatusena (Geschick). Inimene ja jumal(ad) on eri moodi olevad. Eesti keele nüansse kasutades: kumbki pole olevus, vaid pigem olend. Inimene loob pinna (Dasein), millele saab asetuda tekkiva silmapilgu-maailma („silmapilk“ siin tähendab „ilmakõiksust“, ühekorraga haaratuna) üks „ots“. Ja jääb ootama jumalat, kes selle tekkinud avanemise, aegruumi mõtestaks (eesti keel lubab nii öelda ilma igasuguse viiteta ratsionaalsusele) ja talle teise „otsa“ annaks. Selleks peab jumal – mitte kunagi inimesesarnaseks kehastudes ja n-ö kahe jalaga maa peal seistes, vaid „vihjete“ ja meie keeli ehk ka „märkide“ kaudu – maailma kuidagi mööda lennates „vappuma“ panema (Erzitterung, meie keeli sobiks ehk ka „helisema“).

See, mis siit koorub, on radikaalselt teine jumala-mõistmine kui Nietzschel, metafüüsika-traditsioonil ja kogu kristlusel selle institutsionaliseeritud vormis. Jumal ei ole summum ens, kõrgeim olend teiste seas, kõige oleva vältimatu, thomistlik algus ja ots. Jumal on see, mis ütleb inimesele, et muu peale tema on võimalik. Ta on muu (das Andere – mis ei ole mingil juhul „teine“, nii automaatselt tuletudes „esimesest“). See „muu“ peabki jääma täiesti „võõraks“ (fremd), et inimest sundida endast välja-tõst(ata)misele, ekstaatilisele uue välja / ruumi ava(sta)misele (Entrückung), et inimene kaasa haarata (Berückung). Selleks, et mõista siin kirjeldatud „mehhaanikat“, ei pea me tingimata manama vaimusilma ette pilte maailma loomisest ja asjade algusest. Piisab kui kujutleme joovastavat innustust, inspiratsiooni, mis võib meid haarata näiteks muusikat kuulates või midagi head lugedes. Need hetked on sama „passiooni“ vähemad vennad.

Oma inspireerituimas teoses Vom Ereignis ütleb Heidegger jumala kohta järgmist: „Omaks-antus[1] ja selle korraldumine aeg-ruumi põhjatuse peale on võrk, millesse satub viimane jumal…“ võrku puruks rebides, andmaks lõppu. Teisisõnu, jumal on see, mis annab inimese jaoks avanenud, algatatud ruumile ja ajaloole mõtte lõpu näol. Jumal avab ilmale mõõtme, millest see rippuma jääb. Selleks mõõtmeks on lõplikkus, olemuslikult mõistetult. Lõpp ja inimesele konkreetsemalt surma võimalus on see, mis teeb millegi olemasolu ainulaadseks, ainukordseks. Surm on „olemise“ (Sein) kui andja suurim tunnistus, ütleb Heidegger. Lõpp / surm annavad mõtte – lõputul mõtet poleks. Lisades – ning see on tähtis siinses kontekstis – „Milline vaatemäng peab olema ühe jumala suremine“. Lõppu andes seob jumal end, kulutab end „ära“. Kõik lõpeb, ka jumalad, kes pole loojad, vaid innustajad. Küsimus on vaid nende tulemises, milleta inimese eksistents on üsna mõttetu – inspiratsioonita, aukartuseta, ekstaasita, tavalisest välja tõstmatuna. Inimesi selle sõna tõelises mõttes pole jumala(te)ta, jumalikku omakorda inimeseta.

Jumal nii mõistetuna on inimesele „võõraim olend“. Jumal, kelle surmast räägib Nietzsche, pole „võõraim olend“. Ta on üks olevus teiste seas, lihtsalt lõpmatult suurem ja parem, teiste looja. Selliselt jumalalt, ütleb Heidegger, on võetud jumalikkus. Selline jumal pühitseb inimese tema tegemistes ja on lõppkokkuvõttes – nagu täna näemegi – asendatav inimese endaga. Kui ta on surnud, siis tema tagasitoomisel pole mingit mõtet (kui see võimalikki oleks).

Heidegger pole ainus, kes selliseid mõtteid mõlgutab. Kahtlus, et inimkond on kaotanud mõõtme, mis kunagi meile lahti oli ja nüüd on sulgunud, vaevab ühel või teisel viisil enamust algupärastest mõtlejaist, kirjanikest, kunstnikest. 20. sajandi suurim briti kirjanik Graham Greene, katoliku usku pöördunu, on ehk selle žanri kõige kaugemale nägev viljeleja väljaspool filosoofiat. Tema suurimad tegelased võitlevad jumala ja lõplikkusega eksistentsiaalsel pinnal, millel vastanduvad kombetäitmine ja sisemine veendumus, viimane pimeduses kompiva vajadusena algse, tõelise usu suunas. Greene’i jumal on hüljatav, aga inimese olemusekaotuse hinnaga – mis on hoopis midagi muud kui hirm põrgu ees või lootus paradiisile. Selle võitluse tander on inimese siin-ja-praegu lõplikkus, kohtumõistjaks surm. Kaalul on usk, aga mitte pimeda kiindumusena „loojasse“ (või aukartusena või mõni muu madalama olendi suhtumisviisina kõrgemasse), vaid mõõtmena, mis avab inimesele otsustamiseks (ja kui vaja, „otsa tegemiseks“) sellised ekstaasid (endast välja või „kõrgemale“ tõusmised) nagu armastus, inimsus, halastus. Mis on sellises elus täielikult välistatud, täiesti ilma mõtteta, on igasugune impulss end keerulistest või isegi võimatutest valikutest „välja jutlustada“ (sermonise on see verb inglise keeles, mõiste laenatud ühelt Rowan Williamsi viimase luulekogu arvustajalt).

Inimese probleemidest „välja-jutlustamine“, jumalasõna palliatiivne pealemäärimine eksistentsiaalsetele eluraskustele ja olemuslikele valikuile on aga kõik, mis tänapäeva institutsionaalsele usklikule näib olevat jäänud. Muidugi on erandeid – märkimist väärib preestrikutse ülendajana näiteks 2014. aasta film Calvary –, aga ajastu seadus näib olevat, et eksistentsiaalsete jumalate (mis muud nad olid Heideggerilgi, kes ka otsis iseenda jaoks ainsana teed välja tegelikkusest) vastu püüab end üha autoriteetsemalt kehtestada kombetäitmine. Kombetäitmine mõõdab inimest tema inimlikkuses – kahtlustes, süütundes, ebakindluses – millegi mitte-jumaliku vastu, millegi vastu, mis temast loomupäraselt ei erine, mille osa ta on ja mis õigete loitsusõnade ütlemisel teda ka lunastada võib. Millegi vastu, mis tegelikult on surnud. See, et jumal kunagi elas kristlikuski traditsioonis, ei kahtle ka Heidegger, kelle nii jumala- kui olemiskäsitluses on selgeid kajasid – mõttelisi, kui mitte lausa nostalgilisi – algaegade usu lihtsusest ja puhtusest. Viimastes sisaldunud ülestõstva mõõtme matsid ajapikku enda alla institutsioonid ja rituaalid, mis tänaseks on kivistunud kombetäitmise hierarhiaks.

Eesti õnnetuseks on olla kahekordselt metafoorselt vaene koht. Meie „enda“ jumalad on ammu surnud – s.t unustatud. Me ei teaks neist üldse midagi ilma sakslaste ülestähendusteta. Me ei saagi neist midagi teada, sest me oleme kasvanud sajandeid ühiskonda, mille põhikorraldus on määratud samade sakslaste, s.t Õhtumaa poolt. Selle korralduse põhijooned omakorda on pärit sealtsamast, kust Nietzsche, Heidegger ja Greene teiste seas – metafüüsikast. Ainult selle vahega, et ühiskonnana oleme lahkunud ühest kohast päriselt teise jõudmata. Tundub realistlikuna eeldada, et ka meie kristlikus kombetäitmises on elemente, mis oleksid mõistetavad ja „omad“ eelkristlikule eestlasele – ainult me ei tea, millised nad on. Küll painutavad nad aga omakorda omatahtsi ja varjatult kõveraks metafüüsilise maailma- ja jumalapildi selgeid jooni. Kättesaadavad on mõlemad alged mingil määral mõtlevate inimeste jaoks, mõnikord isegi mõlema pooluse osalise restauratsioonina nagu Uku Masingu puhul. Kuid ühiskonnana mitte. Meil on elu, valikud ja konfliktid, aga need on kui Matthew Arnoldi „teadmiseta vägede heitlused pimeduses“. Vaimset võitlustandrit pole rõhuval enamusel juhtudel rohkem, kui seda võitlejate jalge alla mahub. Kindlasti ei loo sellised võitlused ruumi millegi enama või parema jaoks. Nad on pigem taplused, viisid ühe poole maha jätmiseks ilma igasuguse kestva lisaväärtuse või -õpetuseta peale selle, et mahajäänu oli kehvem.

See kahedimensiooniline eksistents ei tee erandit religioonilegi. Usk on meil kogukondlik, mõistetav viimase autoriteedilt tõusva käsusõna ja vagadusena. Puudu on terve see intellektuaalne mõõde, mis mujal teeb algupäraselt protestantismist protestantismi: et kõik otsustatakse inimese ja jumala vahel, nagu Greene’il (kes pärines anglikaani ühiskonnast, kuid otsis „muud“). Alati ja iga kord üha uuesti. Usuna praktiseeritav on meil kahtlaselt lähedal „kultuuri“ definitsioonile, kommete akumulatsioonile. Sellest setete kogumist, mida pealegi viimaste aegade keerulised vastasseisud üles keerutavad, on raske eritleda isegi kristlikke põhiprintsiipe (nt armastus ligimese vastu), rääkimata oskusest ja tahtest luua inimesele – iga kord eraldi ja tema enda vaba äratundmist ärgitades – tema otsustamise jaoks avaramat ruumi. Puhttehniliselt valitseb meil täna teatud sorti võitlev katoliiklus, mille oleks ära tundnud ja selle üle uhke olnud Läti Henrik.

Meie Deus absconditus’e konditsioon ei tähenda samas, et me oleksime kuidagi lootusetumas seisus kui ülejäänud õhtumaine ilm. Lihtsalt jumalat / jumalaid peame otsima teistmoodi, lääne vormelitest on meil ühiskonnana vähe kasu – isegi kui meil on üksiti võttes loomulikult olemas „pühasid“ inimesi kiriku(te)s ja eetilisi inimesi väljaspool neid. Midagi on meil siiski kollektiivselt õppida otsegi: kombetäitmise ja „palja“ usu asemel peame kuidagi taas hakkama mõistma ja nägema seda, mis on õige – seda, mis annab elule mõtte üle meie enda aja, selle otsast otsani. Võttes analoogia II maailmasõjast: „Kui me oleksime tõelised kristlased, kannaksime me kõik tähte,“ ütles üks koonduslaagris hukkunud kristlik pühak. Tagasiminekut ei ole: ei eelkristlusse ega metafüüsiliseks hangunud „päriskristlusse“. Ainus pääsetee on õppida kuulama inimest, lootuses, et inimeste paremast äratundmisest, elust enesest, unustatu ja (juurde)õpitu segust tõuseks midagi, mis suudaks oma võrku püüda veel kasvõi ühe väiksemat sorti jumala.



[1]     Ereignis, meie mõistes ehk ka „sündimine“ mõttes „sündis nii, et“.

 

Ahto Lobjakas (1970) on poliitikaanalüütik ja kolumnist.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English