Kirikute ja kogudusega liitumise põhjustest kahe küsitluse alusel

Eelmisel aastal Eesti Kirikute Nõukogu tellimusel läbi viidud religioonisotsioloogilise uuringu „Elust, usust ja usuelust“ järjekordne etapp^[1] keskendus Maarjamaa kristlaskonnale. See tähendab, et ankeedis oli tavapärasemast enam küsimusi, mis olid suunatud neile, kes on liitunud mõne kiriku või kogudusega. Nii näiteks esitati esmakordselt Eesti suurima religioonimonitooringu ajaloos ka küsimus selle kohta, miks inimesed on liitunud mõne konfessiooni või üksikkogudusega. Lisaks ankeetküsitlusele viidi sügisel täiendavalt läbi veel 60 süvaintervjuud nendega, kes on liitunud kristlike kogudustega. Lisaks liitumisele uuriti seda, mis aitab inimesel kiriku/koguduse liikmeks jääda ja selle elusse sulanduda ning milliseid probleeme sellel teel ette tuleb. Kogemusjutustuse vormis liitumislugusid kogus uurimisgrupp, kuhu lisaks allakirjutanule kuulusid veel dr Ingmar Kurg, magistrandid Kerstin Kask ja Timo Švedko (kõik EELK Usuteaduse Instituudist) ning Siim Nigulas ja Made Laas (Tartu Ülikoolist).

Käesolev artikkel tutvustab lühidalt ankeetküsitluste ja süvaintervjuude seda osa, mis puudutab kirikuga liitumise põhjusi. Uuringutest on pikemalt võimalik lugeda sügisel ilmuvast kogumikust „Kuhu lähed, Maarjamaa?“, mille ettetellimiskampaania on praegu käimas.

EKN-i küsitlusuuringu käigus anketeeriti 1500 inimest, kellest liitumise põhjusi puudutavale küsimusele vastas 207 inimest. Neist omakorda 127 olid eestlased ja 80 mitte-eestlased. Eestlastest ligi 60 protsenti olid luterlased ja mitte-eestlastest üle 80 protsendi õigeusklikud.

Süvaintervjuusid tehti 60 inimesega, kusjuures jälgiti, et esindatud saaksid kõik suuremad konfessioonid ja üksikkogudused. Rahvuse tunnust ei eristatud, intervjuud viidi läbi ainult eesti keeles. On oluline, et küsitlusuuringu tulemusi oli võimalik kõrvutada kvalitatiivuuringu omaga ning need kinnitasid vastastikku teineteist.

Enne liitumise põhjuste juurde asumist vaatame küsitlusuuringu andmestiku põhjal, millal liitumine kiriku või kogudusega toimus:

Vanus	15-29	30-49	50-74
Viimase 2 aasta jooksul	0	4%	1%
3-10 aastat tagasi	49%	22%	13%
11- 20 aastat tagasi	26%	34%	21%
Rohkem aega tagasi	21%	39%	63%
Raske öelda	5%	2%	3%

Nagu tabelist nähtub, on 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse usulise elavnemise „jälg“ märgatav. See tuli ka süvaintervjuudest välja – paljude keskealiste informantide religioonihuvi ja esimene kokkupuude kirikuga on alguse saanud just nendest aastatest: mainitakse ristimist ja leeritamist sageli perekondade kaupa, piiblikursusi, loenguid, Jeesuse elust kõnelevat filmi, helesiniste kaantega lastepiiblit, põnevuse pärast erinevate koguduste külastamist, kättesaadavaks muutunud usuteemalisi raamatuid jne. Oli ka selliseid, kes peale buumi lõppu jäid usuelust kõrvale, kuid nüüd aastaid hiljem on naasnud ehk nagu üks neist ise põhjendas: „Vahepeal läksid meie teed lahku ja ma kaugenesin kirikust. Aga selline teadmine ja pisik oli minu sees. See oli mind ikkagi puudutanud ja elu muutnud.“

Milliseid peamisi liitumise motiive nimetati küsitlusuuringus?

 

Peretraditsioon ja rahvuskultuur

Esmapilgul tundusid kaks esimest motiivi üllatavad. Tulles aga tagasi liitumise aja juurde, mis paljudel vastajatel jääb ärkamisaega, kui ühiskonnas olid esiplaanil rahvusteadvuse, ajaloo ja traditsioonidega seotud teemad, siis see enam nii üllatav ei ole. Samuti peame silmas pidama, et antud küsimusele vastasid ka venelased, kelle etniline identiteet seostub tugevalt õigeusukirikuga. Mis aga üllatab, on see et kiriku/koguduse seotus rahvuskultuuriga on eestlastest ja mitte-eestlastest vastajate jaoks küsitlusuuringu põhjal võrdselt olulised. Kvalitatiivuuring selgitab värskete luterlaste suhet antud teemaga – seotus rahvuskultuuriga ei ole usulise pöördumise kui sellise põhjuseks, küll aga põhjendatakse sellega konfessiooni valikut. Eelkõige tuleb see sisse sellistes teemades nagu „ilusate peretraditsioonide jätkamine“, „eestlase iseloom ja psüühiline laad“, „rahulikkus, lihtsus, arusaadavus“.

Kindlasti on siin ka inimesi, kes on tulnud kirikusse pelgalt soovist saada ristitud, leeritatud, laulatatud, kiriklikult maetud või olla ristivanemaks. Süvaintervjuud andsid tunnistust sellest, et mitmete praegu aktiivsete kirikuliikmete teekond algas just sellisest soovist.

Kuid mida ütlevad uuringud peretraditsioonide mõju kohta? Lapsepõlvekodust on usualaseid teadmisi saanud pooled vastanutest. Juhul kui usualaseid teadmisi on saadud, siis on allikaks olnud peamiselt vanaema, järgneb ema. Sarnast trendi kohtame ka teiste maade uuringutes – emad ja vanaemad on lastele rohkem religioonist rääkinud esmalt seetõttu, et nad on naistena mõnevõrra religioossemad, rohkem usuliste traditsioonide edasikandjad ning nad ka tegelevad lastega rohkem. Kvalitatiivuuring kinnitab seda teadmist. Usklikku vanaema on mainitud 30 intervjuus 60-st. Kui vanaema pole olnud aktiivne kristlane, siis on ta vähemalt suhtunud usku sümpaatiaga, rääkinud kristlikest väärtustest ja moraalist, õpetanud meieisapalvet, tutvustanud Piiblit, pidanud kristlikke pühi vms. Enamasti pärinevad esimesed teadmised usust just vanaemalt.

Seevastu 60 intervjueeritust vaid viis on saanud kristliku kasvatuse emalt ja isalt. See näitab, millise ulatusega on kristliku traditsiooni katkemine. 32 informanti on sellised, kelle tuumperedes on valitsenud usuküsimustes kas täielik vaikus või siis halvustav või isegi vaenulik hoiak. Leidub ka selliseid peresid, kus on usklik vanaema, kuid emade-isade põlvkond on võtnud usu suhtes negatiivse hoiaku. Mitme suguvõsa kristlik traditsioon on leidnud lõpu okupatsiooni algusaastatel hirmu tõttu, mida põhjustas suguvõsa tabanud terror, represseerimine ja küüditamine. Vahel on usulembesed vanemad soovist lapsi kaitsta jätnud neile enda veendumustest rääkimata ning tõde on tulnud päevavalgele siis, kui laps ise on usu teemade vastu hakanud huvi ilmutama.

 

Õpetus, kultuur ja vaimulaad

Küsitlusuuringus mainiti kolmanda liitumise põhjusena, et vastajale meeldis selle kiriku või koguduse õpetus (32%), ning neljandana, et meeldib selle kiriku või koguduse kultuur ja vaimulaad (27%). Mingil määral haakub siia ka seitsmes motiiv „See kirik või kogudus pakkus vastuseid minu küsimustele, juhatust elus, abi hingemuredes“ (19%). Kui eelmised kaks motiivi (peretraditsioon ja rahvuskultuur) põhjendasid pigem seda, miks inimene otsustas liitumisel teatud konfessiooni kasuks, aga mitte seda, miks temast üldse sai kristlane, siis antud kahe motiivi puhul võib eeldada oluliselt isiklikuma kaalumise tulemust.

Süvaintervjuude informantidest moodustus grupp, kellele olid liitumise motiividena olulised just ülal nimetatud aspektid. Neid oli 60 vastanust 14 ja neid iseloomustab suhteliselt kõrge keskmine vanus (vaid kolm inimest alla 40) ja meessugu (vaid neli neist olid naised). Lisaks iseloomustab neid kuulumine eelkõige n-ö vanadesse kirikutesse: kolm õigeusklikku, viis katoliiklast, kolm luterlast. Nende pöördumine ja liitumine on olnud väga pikaajaline protsess ning kestnud kohati aastakümneid. Ümbritsevate inimeste sotsiaalne mõju liitumisele on olnud vähene või mõnel juhul pole seda peaaegu üldse, mis tähendab, et oma teed kiriku juurde on käidud peamiselt üksi. Selle grupi läbivaks tunnusjooneks on pikaajaline intellektuaalne huvi erinevate filosoofiate, religioossete ja spirituaalsete õpetuste vastu, ajaloohuvi, eksistentsiaalsed küsimused, juurdlemine väärtus- ja eetikaküsimuste üle ehk tegemist on n-ö otsiva vaimuga inimestega. Lõpuks on jõutud kristluse juurde, kuna see tundus isiklikult õige ja loogiline, pakkus lisaks teadmisele ja õpetusele ka emotsioone, väärtusi ja moraalseid juhiseid. Mitu informanti toovad välja selle, et kristlus pakub pidepunkti tänapäeva väärtusrelativistlikus tarbimisühiskonnas.

On tähelepanuväärne, et üheksa sellesse gruppi kuulujat mainivad oma pöördumislugudes reiside ja palverännakute rolli, eriti oluline mõjutegur on see olnud konfessiooni valikul (tuleb eriti ilmekalt esile katoliiklaste ja ortodokside puhul). Konfessiooni valik on olnud põhjalik ja kaalutletud, sisaldades nii enese kurssi viimist antud kiriku õpetusega kui ka kultuuri ja vaimulaadi meeldivust.

 

Inimestevaheliste suhete mõju

Kolmandaks motiivide komplektiks on isikute mõju liitumisprotsessis: kas meeldis, et antud kirikus või koguduses on soojad ja lähedased inimeste vahelised suhted (25%) või oli kutsujaks sõber, pereliige või muidu meeldiv inimene (19%). Vähesel määral kajastus vastustes ka motiiv „Mulle sümpatiseeris või mind kutsus selle koguduse vaimulik, misjonär või töötegija“ (1,6%).

Kvalitatiivuuringu 60 intervjueeritust 12 inimesel oli liitumise põhjuste hulgas domineeriv motiiv kaasinimese mõju, peamiselt sõbra, tuttava, sõbranna, koolikaaslase või muidu sümpaatse inimese mõju. Lisaks oli veel neli inimest, kes liitusid abikaasa mõjul. Vaid kaks inimest sellest grupist olid vanemad kui 40 eluaastat ning vaid üks inimene on n-ö vanast kirikust (luterlane). Valdavalt on tegu noorte inimestega metodisti, baptisti, adventisti, nelipühi, Vineyardi või 3D kogudustest. Kogudused, kuhu kuulutakse, teevad reeglina aktiivset misjonitööd. Suur mõju on olnud Alfa kursusel, väikegruppidel (kodugrupid) ja noortegruppidel, mis on aidanud kergemini ületada teatud eelarvamuslikku barjääri, mis muidu ühiskonnas valitseb. Lisaks on olulisena toodud välja see, et koguduses on palju noori, teenistused on noortepärased, üldine miljöö vaba, mineku protsess sujuvam. Isegi ruumid, kus teenistusi korraldatakse, mõjutavad – helged, valged, tavalised; kirikusse ei juleta minna, see justkui hirmutab, nõuab teatud barjääri ületamist. Muide, ka küsitlusuuring näitas selgelt, et noored on liitunud peamiselt mõne inimese eeskujul või mõjul.

Mis on sellele grupile veel iseloomulik? Esimene kokkupuude usuga leiab aset inimese kaudu, kes väga meeldib: on eeskujuks, sõbraks, ärakuulajaks, abistajaks, kelle moodi tahetakse olla ja kellega samastuda ning kes on kristlane. Enamasti ei ole nendel informantidel kodust kaasa saadud teadmisi, pigem ettevaatlikkust ja skepsist. Mingi aja pärast kutsub sõber piiblipäevadele, kontserdile, festivalile, väikegruppi, palvekoosolekule. Seal hakkab meeldima, kuna kohatakse vaba ja noortepärast õhustikku, moodsat muusikat ja sõbralikku vastuvõttu. Ühel juhul sai informandi tutvus noorte kristlastega alguse Facebookis, ühel juhul rokikontserdil. Vahel määratakse värskele liitujale koguduses kohe mentor või abiline, kes hakkab tulijat suunama ja pühendama kristlikku õpetusse. Usuline pöördumine tuleb reeglina üsna kiiresti ja leiab pigem aset peale grupikuuluvust.

 

Kriiside, eluraskuste mõju

EUU2015 küsitluses kajastasid seda teemat kaks motiivi: „See kirik või kogudus pakkus vastuseid minu küsimustele, juhatust elus, abi hingemuredes“ (19%) ning „See kogudus pakkus mulle abi rasketes eluprobleemides, nagu näiteks alkoholism, sotsiaalprobleemid“ (7%).

Mõtestatuse, seletuse ja lohutuse pakkumine on religiooni üks põhiülesandeid. Informantide hulgas oli 11 inimest, kelle kristlaseks saamise teekonna algust tähistas raske kriis või õnnetus: alkoholism, vanemate pankrot, sõbranna enesetapp, täielik vaimne või füüsiline kokkuvarisemine, pagendus, kodu mahapõlemine, kuritegelik minevik, abielu purunemine, raske haigus. Sellesse gruppi kuulub inimesi erinevatest vanuserühmadest ja konfessioonidest ning ühtegi iseloomulikku taustatunnust ei saa välja tuua. Üldiselt neid ei iseloomusta pikk usuliste otsingute periood (kuigi on ka erandeid), muutus on tulnud suhteliselt kiiresti. Reeglina on „tundlikul hetkel“ kohtutud kristlasega, kes aitab defineerida  ja seletada juhtunut enda maailmavaate perspektiivist ning kutsub kogudusse. On ka väga eripäraseid juhtumeid, kus ajendiks on saanud sügavamal kriisihetkel saadud ilmutus või usuline kogemus, mis on vallandanud vaimsed otsingud. Üldiselt muidugi on järsk ilmutuse tulemusena pöördumine küllaltki harv ning ka antud uuringu informantidest ei olnud kedagi, kelle pöördumisloos oleks usuline kogemus iseenesest olnud peamine tegur. Pigem kogeti usulist kogemust, intensiivset „äratundmist“, selgust või palvevastust tugeva isikliku kriisi tulemusena.

 

Muud liitumise põhjused

Nimetan lisaks veel mõned iseloomulikud tunnused, mis süvaintervjuudest silma jäid ja mis tänaseid liitujaid iseloomustavad. Kvalitatiivuuringu valimis oli üheksa inimest, kelle eelnevad usulised otsingud olid viinud neid kokku mitmesuguste mittekristlike vaimsete õpetuste ja praktikatega. Varasemat esoteerika, parateaduste ja teiste religioonide huvi mainisid mitmedki teised informandid, kuid see polnud nende lugudes nii silmapaistval kohal. Enim mainiti reikit, Silva meelekontrolli meetodit, feng shui’d, uut vaimsust, šamaanipraktikaid, krišnaiitlust, budismi, erinevaid joogapraktikaid ja tantrat. Kogetu oli aga valmistanud pettumuse. Mitmedki informandid olid mittekristlike praktikatega tegeledes puutunud kokku vaimse tervise probleemidega ning otsisid nüüd abi kristlikest kogudustest.

Toodi välja muidki pettumuse põhjusi. Põhiline etteheide uue vaimsuse õpetustele ja praktikatele oli nende individualistlikkus, isikukeskus, mis suure häda korral paneb vastutuse täielikult indiviidile, samuti mainiti perekondade lõhkumist, rahaahnust, egoismi õhutamist, droogide ja kaktusejoogi tarvitamist. Selline eelnev kogemus iseloomustas pigem kauaaegseid usulisi otsijaid, kellele oli iseloomulik kõrgendatud huvi eri maailmavaadete, uskude ja nende praktikate vastu, kuid mitte ainult – oli ka neid, keda oli mingil eluhetkel tabanud kriis ja uue vaimsuse suunad olid abi otsimisel üheks peatuspunktiks.

Osade informantide juures tuleb esile pidev püüdlemine elamuslikkuse, karismaatilisuse suunas. On ka selliseid intervjueerituid, kes on tulnud uue vaimsuse radadelt ning ka nüüd, kristluses, on neile olulised müstilised kogemused, ekstaatilisus, prohveteerimine, keeltes rääkimine, Püha Vaimuga täitmine jms. Mõned informandid liiguvad ühest kristlikust kogukonnast teise üha karismaatilisema koguduse suunas. Nende jaoks on oluline, et koguduses „vaim liiguks“, kui seda pole tunda, siis lahkutakse pea. Nende püüdluste keskmes on isiklik müstiline osadus Jumalaga, õpetuslikest seisukohtadest need informandid üldjuhul pikalt ei räägi.

Valimis oli informante, kelle jaoks kristlus oli oluline identiteedi allika, elustiili ja subkultuurina. Üks eripärasemaid informante oli 24 aastane noormees, kelle kristlik teekond sai alguse Ameerika kristliku metal-bändi austamisest. Enne seda oli ta liikunud ühe noortekultuuri mõjuväljast teise (satanism, paganism, emo) kuni jäi peatuma kristluse juurde. Oma teekonda märkis ta ise väljenditega nagu „identiteedikriis“, „kuulumissoov“, „subkultuuriline areng“, „kuulumine Euroopa kultuuri- ja väärtusruumi“. Ta hakkas teadlikult otsima noori kristlasi, kellega tuttavaks saada kuni jõudis kogudusse.

Kirik kogukondlikkuse ühe keskmena tuleb peamiselt esile nooremas keskeas luterlaste puhul. Nende hulgas on nii maa- kui linnainimesi. Mainitakse vastastikkust abistamist, kristlikke koole, ühistegevusi. Nooremad kristlased räägivad palju (kristlikust) elustiilist, mis sisaldab endas tervislikku eluviisi ja kristlikust moraalist lähtuvat käitumist. Võib isegi öelda, et sellest on intervjuudes üllatavalt palju juttu. Järelikult on tegemist asjaga, mis paneb järele mõtlema või on kohati isegi informantide jaoks probleemne. Intervjuudes mainitakse raskusi abielueelsete seksuaalsuhete vältimisega, vabaabieluga, kiriku suhtumisega alkoholi tarbimisse ja tantsimisse.

 

Kokkuvõte

Kokkuvõtvalt võib tuua uuringu kohta välja järgmised punktid:

1. Kirikuga liitunud eestlased seostavad luterlikku kirikut esivanemate traditsioonide ja rahvuskultuuriga samavõrra kui venelased, vähemalt põhjendatakse sellega oma konfessioonivalikut. Luterlik kirik on lähedane ja lähedal, huvi ja sümpaatia kiriku vastu ning uskumine saavad tihti alguse just soovist järgida vanu peretraditsioone, saada ristitud, leeritatud, laulatatud, olla ristivanem või saada kord kiriklikult maetud.

2. Kvalitatiivuuring näitas religiooni olulisust mõtestatuse pakkujana, õpetussüsteemina, väärtuste, eetika ja moraali allikana, mis rohkem tuleb esile just intellektuaalselt otsivate, vaimsete huvidega inimeste puhul, kes palju nende teemade üle juurdlevad. Küsitlusuuringu motiive nagu „õpetus, kultuur ja vaimulaad“ on tõenäoliselt valinud just sellist tüüpi vastajad.

3. Eelkõige just noored inimesed satuvad kogudusse kristlasest sõbra, hea tuttava, lähedase või eeskuju mõjul, keda imetletakse ja kellega soovitakse samastuda. Soojad ja lähedased inimeste vahelised suhted koguduses on põhiliseks teguriks, mis määrab, kas noored kogudusega liituvad ja sinna ka jäävad. Barjääre aitavad ületada ka väikegrupid ning mentor.

4. Religioon võib olla üheks seletuse, mõtestatuse, lohutuse ja abi pakkujaks olukorras, kus inimene on kaotanud orientiiri või teda on tabanud õnnetus. Küsitlusuuringus tuli see motiiv esile viiendana. Kvalitatiivuuringu informandid jutustasid rea eripäraseid lugusid sellest, kuidas usk ja kirik või kristlastest sõbrad on neid aidanud välja tulla rasketest olukordadest. Kriis on pannud elu üle järele mõtlema ning usu toel on otsustatud loobuda senisest elukorraldusest ja valida uus.

5. Oli informante, kelle jaoks kristlus on oluliseks identiteedi konstrueerimise allikaks. Lisanduvad märksõnad nagu kuuluvustunne, kogukondlikkus, elustiil ja subkultuur.

5. Valimis polnud just vähe informante, kes olid varem tegelenud mittekristlike vaimsete praktikatega, neis pettunud ja pöördunud kristluse poole. Häirivaimaks pidasid nad uue vaimsuse individualismi, inimese kõikvõimsuse rõhutamist, mis ühel hetkel tundus olevat vastuolus tegeliku eluga ja ei kõnetanud enam.

6. Mitmete informantide juures oli täheldatav igatsus üha suurema karismaatilisuse järele. Liigutakse erinevate maailmavaadete ja koguduste vahel, et kogeda enam usulisi, müstilisi, ekstaatilisi elamusi, tunnistada prohveteerimist, keeltes rääkimist ja Püha Vaimuga täitmist. Mõned neist inimestest olid varem tegelenud mittekristlike praktikatega, nüüd aga sattunud karismaatiliste koguduste juurde.

7. Oma usust rääkides on informantide hulgas märgatavad teatud postmodernistlikud tendentsid: usulised tõekspidamised nopitakse usutavuse ja isikliku meeldivuse alusel, kristlikku elulaadi vaadatakse kui üht erilist elustiili, mis peab olema sobiv (või vähemalt ei tohi olla tülikas), püüeldakse suurema elamuslikkuse suunas. Palju on tähelepanu suunatud sellele, mida on kirikul pakkuda siinpoolses maailmas.

---