Arvamused

Jaanus Rohumaa: õnn on see, kui tunned, et sinu kogukond hoiab sind

Jaanus RohumaaLavastaja ja Eesti Vabariigi 100. aastapäeva korraldustoimkonna juhi Jaanus Rohumaaga (JR) vestles Katri Aaslav-Tepandi (KA-T).

KA-T: Kui mõtlen sellele, et mis on Eestis hästi, mis teeb meele rõõmsaks, siis need on Eesti inimesed. Kui me keskendume vaid ideedele, eesmärkidele, tulemustele, siis on igasugune areng ühiskonnas, kogukonnas, mistahes organisatsioonis viljatu. On elutu, kui jätame kõrvale inimesed, inimsuhted. Kogedes heatahtlikkust, osavõtlikkust, hoolivust, jagades seda ka ise, saame jõudu elamiseks ja loomiseks. Samas on justkui kummaline arutleda, et mis on hästi või et miks ja kuidas on hästi. Nii nagu võtame oma riiki ja omaenda elu iseenesestmõistetavalt, võtame ka seda „hästi“ olemist kui normaalset, iseenesestmõistetavat olemist. Meele teeb erksaks ja aktiivseks ikka mingi probleem, ebakoht, konflikt. Ehk peaksime õppima enam rõõmu tundma, hakkama sõnastama seda, mis on hästi, kuidas on hästi. Oleme vast seeläbi tervemad, rõõmsamad, õnnelikumad, loovamad. Mis on sinu arvates Eestis hästi?

JR: Riik on kooseluvorm, millel on oma funktsioonid, sunnivahendid, kaitsevahendid. Aga riik on ka koostegemise, koosolemiste, kooselu edendamise platvorm. Eestlased on valinud selleks vormiks vabariigi ja võtnud eeskujuks euroopalikud riigid. Heas mõttes sidusat ja üksteist hoidvat hoiakut on viimased aastakümned siin viljeldud ning selles suunas Eesti ka liigub. See on olnud katkematu protsess. Ka okupatsiooni ajal hoiti alles neid väärtusi, et mitte üle võtta stepimentaliteeti. Meid on hoidnud kogukondlik, paikse rahva eluhoiak: sa ei ela piiramatute ressursside keskkonnas ehk uute territooriumide vallutamisest, vaid pead mõtlema, kuidas seda, mis sul on, kõige otstarbekohasemalt ära kasutada. Ja selles mõttes on eestlased riigi pidamisega väga hästi hakkama saanud. Suund on ikka see, kuidas inimeses peituv hea kõige paremini välja tuua.

Inimesel on sisemine vajadus ja tung olla õnnelik. Aga seda lihtsalt kas ei teadvustata või on ta ära väänatud. Õnn ei ole midagi individuaalset – nii et mul on üksi väga hea olla ja õnn on üksi minu asi. Õnn on see, mis tekib inimeste vahel, inimestega koos olles, siis kui sa tunned ennast kindlalt, hästi ja turvaliselt, tunned, et sinu kogukond hoiab sind ja sa saad abi ja tuge. Tähtis on, et iga inimene oma õnned üles leiab, ja need kohad, kus neid leida võib, ja kellega koos neid leida võib. On elukestev töö leida inimesed, kellega koos oled õnnelik ja kelle tegemised sind õnnelikuks teevad.

Olen põlvkonnast, kes on näinud Eesti taasiseseisvumise imet, kelle jaoks lapsena vanemate inimestega vesteldes tundus Eesti riigi taastamine väga ebatõenäoline. Kaheksakümnendate keskpaik ei näidanud mingit märki sellest, et see võiks juhtuda, olid üksikud „hullukesed“, kes püüdsid vabaks saada – need pandi kinnimajja või vaimuhaiglasse, laagrisse. Aga korraga see kõik juhtus. Ja minu jaoks on Nõukogude Liidu või vene ikke tagasitulek kõige hullem asi, mis juhtuda võib.

Teiselt poolt, kuna taasiseseisvumise ajal ühiskondlik formatsioon muutus, siis korraga oli tegevuspõld hästi lai. Olen harjunud palju tegema, ja arvan ka, et kogu me kuuekümnendate lõpus sündinud seltskond ilmselt jääbki elu lõpuni rabelema. Ja sageli ise ka ei tea, miks. On tunne, et kui ei tee, siis juhtub midagi. On alateadlik hirm, alateadlik toimetamise vajadus.

KA-T: Meie põlvkonna lapsepõlv, kujunemisaeg jääb nõukogude aega ja meie küpsemine on toimunud juba Eesti Vabariigis. Oleme selle riigi eest, kus me täna oleme ja elame, tänu võlgu eelmistele põlvkondadele. See on meie eesminejate töö ja pingutus, mis on meile üle antud.

JR: Iga täiemõistuslik vanem tahab, et tema laste elu oleks parem kui tema oma – nii see tuleviku loomine käib. Mida lapsed sellest omaks võtavad, mida kasutavad, see on juba nende küsimus. Kahtlemata on riigi hoidmise või pidamisega nii, et toimub pidev seesmine kõige optimaalsema otsimine. Ja nüüd siin, Eesti riigi 100. juubelit ette valmistades peame oma seltskonnaga ikka endalt küsima, millised ühiskondlikud praktikad toovad meile edu ja millised tuleb hüljata. Selge on, et selline levinud praktika, et joome palju viina, võtame auto ja sõidame sellega koos vastu puud, ei ole hea. Inimesed saavad surma, noores eas. Kuidas seda praktikat muuta? Selle juured ulatuvad kaugele, mõttelaadi muutust läbi viies peab arvestama, et mõned protsessid on väga pikaajalised. Toon näiteks, et üheksakümnendate keskel oli täielik kurioosum, kui jalakäija tee ääres seisis ja auto vöötraja ees kinni pidas. Auto on ju tugevam kui inimene, loomulikult oli autol eesõigus. On võtnud aega kakskümmend aastat, et antakse teed nõrgemale, kel pole soomusturvist ümber, ja see on läinud kehamälusse.

Praktikate turg on ühiskonnas väga suur. Ka meie kohta räägib see midagi, millist ideaalset elu me endale ette kujutame. Ja seda on mu meelest kõige parem mõelda läbi metafooride, läbi võrdluste, et me tahaksime olla nagu need või teised. Kas võtame üle suurte riikide, suurte rahvaste praktikaid, mis on edu toonud? Aga paraku need ei toimi Eestis mehaaniliselt. Peame vaatama pigem väikseid kogukondi ja arvestama sellega, mis neis on võimalik.

Mudelid ja head mõtted on praegu meeletus liikumises, muutumises. Veenda tänast noort selles, et visa töö esiisade maal adra taga toob sulle edu? Arvan, et kahekümneaastased kehitavad selle jutu peale õlgu. Nad tahavad pigem siseneda start up’ide kiirenditurule, teenida kolme aastaga sada miljonit. Ja selle teenitud raha eest osta näiteks eesti koolidele 3D printerid, nagu tegi Hardi Meybaum. Sa ei saa ka peale suruda teguviise, mis enda meelest on toredad. Kõik meelepärased praktikad ei pruugi ka kasu tuua.

KA-T: Jah, nagu sa ütled: kõik praktikad pole jätkusuutlikud, ka neil on oma juured, põhjused, mõjutajad. Millise kogemuste, teadmiste, eluhoiakuga uus põlvkond kasvab siia meie kõrvale, tänasesse ja homsesse päeva? Väga mõtlemapanevad on noorte hoolimatud riskiteod, mõtlematud liiklussurmad, see peegeldab meelelaadi.

JR: Riskikäitumine on seotud hirmuga. Mida vähem on inimeses peituvaid hirmusid, seda tugevam ta on. Asendustegevused on hirmude peitmiseks või neist ülesaamiseks. Võib ju lihtsalt öelda, et mida vähem on inimese sees peidetud hirme, seda õnnelikum ta on. Mõned hirmud on paratamatud, need aitavad meil elus püsida; teine osa on välja mõeldud, need on ohtlikumad. Seega on asjade teadvustamine pigem turvatunde küsimus. Kui perekond ei suuda pakkuda lapsele või noorele turvatunnet või seljatagust, siis ta läheb seda mujale otsima. Inimesel on vaja kusagile kuuluda.

Soovitan lugeda üle-eelmisest Sirbist Turovski juuniori esseed ökoloogiast: ta kirjutab sellest, kuidas me ei saa inimest vaadelda loodusest lahus. Meie teadmised loodusest on äärmiselt puudulikud. Me arvame ennast teadvat seda, mida me arvame. Nagu sajandeid tagasi teadsime, et Maad kannavad elevandid või et Päike tiirleb ümber Maa. Leidsin sellest esseest enda jaoks, et loodus on kirjeldamatult keerulisem, kui me ette kujutame. Peaksime seda Maad, Gaiat tervikuna vaatama, ta allub suurtele universaalsetele loodusseadustele ning inimene peab suhtuma aukartusega loodusesse juba seetõttu, et tema teadmised kogu loodust on väga piiratud.

Meil on mu meelest võime näha või tajuda õigeid mustreid, mis on mõnikord lihtsustatud, aga äratuntavad; nad väljendavad ennast kas kaunites kunstides või elusituatsioonides, ka uue sünnis. Ka ühiskondade toimetamistes on väga palju vaistlikku. Meie arvutusvõimsus on piiratud ajas ja ruumis. Me katsetame. Ilma katsetamata, uusi asju proovimata ei saa me teada uut. Olen Eestist mõteldes mõnikord mõelnud, et võiks selle või teise uuenduse kasutusele võtta, mis on kusagil ennast tõestanud, aga tõdenud meie loomuses olevat isepäist soovi, et tahaks seda veel ise edasi mõelda, omamoodi, oma nurga alt. See tekitab tunde, et oleme individualistid. Selleks, et Eestis ära elada, peab inimene olema leidlik.

KA-T: See on ju nõnda juba aastatuhandeid, et see maa-ala pole mõeldud elamiseks: külm, niiske, pime, lühikesed suved. Olen püüdnud ette kujutada, kuidas kümme tuhat aastat tagasi tulid siia lõuna poolt hõimud ja jäid. Üks hõimukild otsustas paatidega Kuusalu kandist üle mere edasi sõuda, veelgi põhja poole. Mis sundis neid oma endiseid kodupaiku jätma? Jah, need Põhjala loodusantused, kasinad annid on nõudnud läbi sajandite suurt leidlikust, et ellu jääda. Ja mitte ainult karmis looduses, tuli ellu jääda ka suurte sõjakate hõimude vahel idas ja läänes, rahvana edeneda, riigiks kasvada.

JR: Arvan, et rahvaste kujunemises on olnud väga palju juhuslikku, ja peab ka arvestama tuhandete ja kümnete tuhandete aastatega, mille vältel need pikad rännakud, siiajõudmised on toimunud.

KA-T: Jah, mitte nagu tänased pagulased Euroopas, miljonid sisserändajad aastas.

JR: Euroopa on ka El Dorado. Arusaadav, et siia tahetakse tulla. Siin ongi hea elada – see vastab tõele, see on pikaaegse arengu tulemus. Et inimesed tahavad paremast elust osa saada juba siinpoolsuses, on mõistetav.

KA-T: Nii ka meie Eesti riigiga, eesti rahvaga. On loomulik, et me tahame endile ja oma lastele parimat. Mis on need valikud, mis viivad meid edasi, mis on loovad, mitte purustavad, mis annavad meile jõudu ja rõõmu? Kuidas neid õppida, õpetada?

JR: Vanemad, lähedased, lähikond õpetab, millised praktikad toovad õnne, mida tasub harrastada ja mida mitte. Inkade jaoks oli väga mõistlik ohverdada kakssada kõige ilusamat noort inimest, et saada vihma viljakasvatamiseks. Usuti, et kõik on õnnelikumad, kui need noored antakse jumalatele. Ning kui vihma ei tulnud, siis kahetseti, et ilmselt vähe ohverdati, et ikka on veel mingeid korvamata pattusid. Tegelikkuses oli nii, et kliimamuutuse tulemusena sadas sel ajal selles kandis vihma vähe. – Sellist laadi asju võiksime vältida. Terve mõistusega osa kogukonnast sai ehk aru, et see on jabur, aga nii oli põlvkondade vältel tehtud. Lisandus hirm, et isemõtleja heidetakse kogukonnast välja. On omaette teema, et mida me usume ja mida me end arvame uskuvat. Nagu ka praegu käimasolevate ühiskondlike dispuutide puhul – mul on aeg-ajalt tunne, et tehakse ettepanekuid põliste, ajahambale vastu pidanud ja proovitud praktikate taastamiseks. Näiteks nõidade põletamine: palju mõistlikum on nõiad ära põletada, kui neid televiisorist vaadata ja nende üle naerda. Või näiteks võtame naistelt valimisõiguse.

KA-T: Või siis keelame naistel ülikoolis õppimine, nagu see on olnud aastasadu. Kuulutame, et naiste lubamine Tartu Ülikooli 1905. aastal oli viga. Jah, see ju alles oli! Kui võrratult pikem on olnud tänapäevasele vastupidine ühiskondlik praktika.

JR: Jah, naine on ebastabiilne, sõltuv kuufaasidest, ta ei tohi olla perekonnast ära lõigatud, paneme traditsioonilised rollid uuesti paika! Näen inimesi, kes seda tõemeeli soovivad. Aga suurem osa ühiskonnast saab aru, et kusagil jookseb piir – mängida võib igasugu mõtetega, aga kui neid praktikas hakata realiseerima, siis tõstavad inimesed mässu. Teiselt poolt oleme kõik mingisuguses jätkuvuses, nii nagu ulatume geneetiliselt kümnete tuhandete aastate taha. Samamoodi loeb ühiskonna elus meistri-selli-õpipoisi süsteem, kus teadmiste ja oskuste omandamine käib pärivusliini pidi. Keegi on sulle midagi õpetanud ja sa kannad seda meemi endas edasi.

KA-T: Olen mõelnud meie teatrikooli õpingute peale: mida see õpetas? Jah, loomulikult professionaalseid oskusi, kõike seda, mis seotud lavastaja ja näitleja elukutsega; aga olulisim on mu meelest olnud koostööoskuse omandamine. See ei tähenda veel, et õppetükk on ära õpitud – see on elukestev õpe. Aga olles teatrikoolis nelja aasta jooksul iga päev hommikust õhtuni seotud ühe inimrühmaga, õpid sa koos tegema, koos vastutama. Sa saad aru, et üksi ei suuda sa midagi. Oma mängu saad mängida ainult oma mängupartneri abil, ja saad aidata temal tema mängu mängida – siis on see meie mäng. Konfliktide, ideeliste nurisünnituste põhjuseks on võimetus koos ühise eesmärgi nimel tegutseda. Koostegutsemise meistrikursused on igas eluvallas vajalikud. Koostöö praktika on omandatav. See on nii ühiskonnas tervikuna kui ka väiksemate kogukondades, ka perekonnas. Ja see on rõõmu tee. Samas ei aita loosungid ja kampaaniad; see on igapäevane iseenda ja oma keskkonna ühine loomine, ka pingutav loomine.

JR: Mõtlen, et seni kasutamata jäänud võimaluste taga on just potentsiaalselt sarnaselt mõtlevate inimeste vähene koostöövõimekus. See võibolla ongi kõige suurem pidur. Meid on ka nii napilt, et oleks ju hea, kui iga inimese panus oleks maksimaalne.

Ja lapsed – mis on see valem, mis suurendaks eesti rahva sündivust? Mille põhjal sa hindad seda elu, mida sa siin elad? Järsku on kusagil ikka parem? Ja kui lakkamatu kriitikameel ei lase kõike head, mis meil on, meeles hoida, kui meeles on vaid vead ja puudused, siis ei tea küll, miks peaksime lapsi sellesse hädalisse keskkonda sünnitama. Parem lähen ja teostan ennast Tai kuningriigis baaridaamina, elan mõnusat elu, kus on rõõmsad inimesed, kes ei rüga tööd teha. Tõepoolest, näiline kergus on ühiskonna mõttes ka oluline, et oleks vabad kohad, tsoonid, kus ennast hästi tunda. Aga neid kohti ongi üha rohkem.

KA-T: Kui nüüd mõelda Eesti ja inimeste peale, siis mis võiks olla rõõmu valem? Millised oleksid need praktikad, mis saja aasta pärast jätkuksid, mis viiksid edasi, oleksid loovad?

JR: Võti on hariduses. Inimene teab maailmas eksisteerivaid võimalusi tänu haridusele. Tuleb anda talle tööriistad, et ta oskaks haridust jõudumööda kasutada, võimalusi rakendada. Haridus on mu meelest Eesti ainus võimalus. Mida mitmekülgsem see on, seda parem ta on, seda rohkem on meie inimesel arusaamist maailma asjadest. Hea on õpetada inimesed õppima ja luua neile maksimaalsed võimalused.

KA-T: Mis on sinu töö Eesti Vabariigi 100. juubeli korraldustoimkonna juhina? Mida sa teed?

JR: Mu töö on aidata kaasa võimaluste leidmisele, et Eesti ühiskonda tugevamaks, tervemaks ja rõõmsamaks luua. Kaardistasime kõik valdkonnad, et osata küsida, mida vajatakse. Ja muusikainimesed näiteks ütlevad, et kontsertide korraldamisega saavad nad ka ise hakkama, aga umbsõlm, kus praegu energiat ei liigu, on lastemuusikakoolide instrumendid. Ja kui see pole ei haridus- ega kultuuriministeeriumi haldusalas ning kui kohalikud omavalitsused ja lapsevanemad on erineva võimekusega, kas siis peab lapsel jääma muusikaharidus saamata? Nüüd saime raha muusikaharidusse suunamiseks, on liitunud ka ettevõtjaid – see on sobiv kingitus Eestile. Sedalaadi algatusi tuleb otsida, küll need neljarealised maanteed tulevad isegi.

Mõtleme koos, kuidas teha elu siin Eestis paremaks. See võib olla ükskõik milline tore algatus, mis on jäänud seni tegemata.

Lehekülje EV100 (https://ev100.ee/) abil saab olla kursis Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva sündmuste ja ettevalmistustega. Ja seal saab teada anda ka kingitustest, mida Eestile teha.

 

Jaanus Rohumaa (1969) on teatrilavastaja ja näitleja, Eesti Vabariigi 100. aastapäeva korraldustoimkonna juht ning EELK liige.

Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia magistrant ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English