Arvamused

Piibel kultuuris

Lotman

Ma tahaksin rääkida sellest, mida Piibel annab meile praegu, ka nendes valdkondades, mis ei ole otseselt seotud religiooniga. Kuid ma alustan algusest. Mitte Aadamast, aga Kirjast. Me teame, et sõnas ’piibel’ on teatud paradoks sees. Esiteks on piibel raamat, mõnes mõttes on see raamat par excellence, nii nagu soome keeles on ’piibel’ lihtsalt raamat (Raamattu). Kuid teiseks – on see üks raamat või mitu raamatut? Kreeka keeles tähendab biblia ’raamatud’, kuid samas on see üks raamat, ja mitte üksnes seepärast, et ta on samade kaante vahel. See on üks raamat, mis on samas palju raamatuid. Kui räägime raamatust, peame eristama kirjapandud ja mittekirjapandud raamatuid. Üldiselt on raamat vanem kui kiri, kuid mitte heebrea traditsioonis.

Siiski tahan ma alustada mitte Moosesest, vaid Sokratesest. Nimelt räägivad Sokrates ja Phaidros Platoni dialoogis kirjast. Dialoogi alguses väljuvad Sokrates ja Phaidros Ateenast ning kui nad jõuavad Ilissose jõe kaldale, küsib Phaidros, kas see ongi see koht, kus pärimuse järgi röövis Boreas Oreithyia. „Ei,“ vastab Sokrates, „see on paari staadioni kaugusel.“ Seejärel arutlevad nad selle üle, kas see pärimus on ka usaldusväärne. Niisiis, probleem on selles, kas sõna (tekst) vastab või ei vasta tõele. Ja siis võtab Phaidros põuest kirjutatud teksti. Tekst, muide, oli igati hingekosutav, teemaks eetiline armastus ning praktilised näpunäited selle kohta, kuidas võrgutada noori mehi – Platoni ja Sokratese jaoks on armastus religioosne toiming. Phaidros on aga vaimustuses, et on selline tark asi nagu kiri – nüüd me paneme jutu kirja, see parendab mälu ja on teadmise jaoks hea! „Absoluutselt mitte!“ vastab Sokrates. Kui inimene enne kirjapanekut teadis midagi, siis ta tõepoolest teadis seda. Kui ta mäletas midagi, siis ta mäletas seda. Aga kiri pole teadmiseks, vaid teadmise imiteerimiseks, ja mitte mäletamiseks, aga meenutamiseks, st mälu imiteerimiseks. Ka loll oskab ette lugeda seda, mille keegi tark on kirjutanud, et siis targana paista. Kiri on teadmise hukutaja. Selle motiivi levimisel võime eristada kolme etappi. Neist esimene on kiri, teine trükisõna ja kolmas internet. Ja ei saa öelda, et Sokratesel poleks õigus olnud.

Me mäletame, kuidas Ateenas tekkis riiklik vajadus kirja järele. See tekkis seoses Soloni reformidega. Enne seda ei olnud Ateenas nagu mujal Kreekaski (vrd Lykurgose seadusi Spartas, Drakoni seadusi Ateenas) seadused avalikud. Pärast Soloni reforme aga polnud seadus enam see, mida üks tark mäletas nii ja teine teisiti, vaid midagi sellist, mida iga kodanik võis väljakul tahvli pealt lugeda. Solonit võib pidada Euroopa avaliku kirjakultuuri rajajaks. Seda märkimisväärsem on asjaolu, et sanktsioonid sai ta selleks Delfi oraaklilt, mis esindas vastupidist, suulist kultuuri. Asi ei seisne üksnes teksti erinevates fikseerimisviisides. Probleem on tões: kas tõde väljendub autoriteetse suu kaudu, st on individuaalne ja unikaalne, või on see fikseeritud kirjas ning on universaalne ja üldine. See aga ei tähendanud suulise tõe kadumist Kreekas ja Ateenas. Et teada, mida Zeus või Apollon ütleb, mindi Delfisse, kus öeldi tõtt, mida hiljem üsna rafineeritud tehnikute abil tõlgendati. Siin tekib kahe tõe dilemma. Rutiinsete ja tüüpiliste toimingute jaoks on seadused ja kirjalikult fikseeritud normid. Ekstsesside puhul, nagu näiteks pärslaste sissetung, on seadustest vähe abi, tuleb pöörduda oraakli poole.

Teine olukord oli Siinai mäel. Nagu ateenlastelgi, olid juutidel (aga ka babüloonlastel) kirjapandud seadused, kuid nende päritolu ei olnud inimlik, vaid jumalik. Jumal, ilmselt teades juutide kombeid, mõistis, et suulisest pärimusest on neile vähe, ning andis neile täpselt fikseeritud kirjaliku teksti. Selle teksti saatus ei olnud päris õnnelik – solvunud Mooses purustas tekstiga tahvlid. Ent siin on oluline, et Jumala sõna on antud kirjalikul viisil ja nii on kiri ise sama püha kui selle abil kodifitseeritud sõnum (see on ka põhjus, miks juudid ei saa ühtegi kirjutatud paberit hävitada – need on Jumala antud märgid ning raamatud ja paberid maetakse maha nagu inimesed). Siit tuleb ka eestikeelne mõiste ’pühakiri’. Niisiis, Jumala sõna on antud kirjalikul viisil ja seda ei saa meelevaldselt tõlgendada – kogu tõlgendus on tekstis sees. Aga muuseas see tähendab, et seda ei saa ka tõlkida. Sest kui me tõlgime, siis tõlgime me paratamatult absoluutselt teistsugustesse märkidesse.

Kui me lähme teise aabrahamliku religiooni islami juurde, siis ehkki peaingel Gabriel (Jibrīl) ei andnud Muhammadile kirjaliku teksti, vaid kõneles talle, on Koraan ikkagi kirjutatud. Ning kui on kirjutatud, siis on kirjutatud. Tõlgendada tuleb adekvaatselt, tekst on pühakiri. Siin ei ole ruumi tõlkimisele ja tõlgendused on rangelt reglementeeritud.

See viib meid Piibli tõlkimise traditsiooni juurde. Väga lühidalt öeldes: 1) Piiblit ei saa tõlkida; 2) Piiblit tuleb tõlkida; 3) iga tõlge on mingisugune kompromiss. Kõigile on teada Septuagintaga seotud kiriklik pärimus – see oli ime. Seitsekümmend tõlkjat tõlkisid paralleelselt ja välja tuli identne tekst. Filoloogilised ja ajaloolised andmed ütlevad, et kõik oli absoluutselt teistmoodi. Mis on tõde? Kas see, mida me kõik usume? Või see, mida mingid kuivikud arhiivist leidsid – et ei olnud paralleelselt tõlgitud, ei olnud 70 tõlkijat ja tõlkes on palju vigu. Sellegipoolest on Septuaginta kristlikus traditsioonis sama püha kui heebreakeelne originaal. Katoliikluses on sama püha tekst ka Vulgata.

Miks? Sest tõlkija on ainult kirjutusvahend. Teksti loob Püha Vaim. Kui mitu korda Püha Vaim seda teeb? Kas see on pidev protsess, mida ta igas generatsioonis ja veel paralleelselt teeb? Muide, jällegi kristliku pärimuse kohaselt (nii õigeusus kui katoliikluses) ei ole selline pluralism, mitmekordsus Jumala omadus, vaid hoopis ühe teise vaimu omadus. Kui on Pühakiri, siis üks. Kes on autor? Ühelt poolt Jumal Püha Vaim, teiselt poolt inimesed, näiteks Mooses kirjutas Moosese raamatuid. See on väga huvitav tekst, eriti meeldivad mulle need osad, kus räägitakse Moosese surmast ja matustest. Filoloogid väidavad, et igal Moosese raamatul on mitu autorit.

Keskajal ja tegelikult veel varem eristati nelja tõlgendamismeetodit: sõnasõnaline ehk bukvaalne, allegooriline, tropoloogiline ehk moraalne ja anagoogiline ehk spirituaalne. Need on erinevad tõlgendamisstrateegiad. Võtame banaalse näite: mis on Jeruusalemm? Sõnasõnalt: linn. Allegooriline tähendus: kirik. Tropoloogiline tähendus: inimese süda või hing. Anagoogiline tähendus: Taevariik. Need on neli erinevat asja. Tulemuseks on neli erinevat sõnumit, neli erinevat teksti sama teksti sees. Neid võiks vaadata koguni kui erinevaid piibleid. Järelikult võib olla põhimõtteliselt neli erinevat piiblitõlget. Toon vaid ühe näite. Lev Tolstoi – radikaalne protestant – tõlkis elu lõpul evangeeliumi. Ta jättis välja kogu müstika, imed jne ning tulemuseks on lugu õilsa inimese elust ja surmast. Sellist tõlget võiks nimetada tropoloogiliseks. Ei ole raske ette kujutada puhtmüstilist (anagoogilist) tõlget ja teisi. Siiski lähtub enamik piiblitõlkeid bukvaalsest tõlgendusest. See ei ole kindlasti vale, kuid selline lähenemine ei ole ainuvõimalik.

Püüan nüüd asjale läheneda semiootika vaatevinklist. Milles siin on probleem? Kui me räägime, et tõlge peab edasi andma sisu, semantikat, siis – vähemalt alates 19. sajandi lõpust – teame, et on olemas kaks erinevat semantikat, kaks erinevat tähendust. Üks on see, mida Gottlob Frege nimetas Sinn ehk see, mida analüütilises filosoofias nimetatakse signifikaadiks. See on see, millest me saame aru ja mida me mõistame. Näiteks, mis asi on tool? See on mööbliese, mille peal istutakse, erinevalt tugitoolist ei ole tal käepidemeid, erinevalt taburetist on tal seljatugi, erinevalt pingist on see ühe inimese istekoht. Me saame asjast aru. Aga me võime osutades öelda, et tool on see – ma lihtsalt osutan toolile. Need on kaks erinevat strateegiat, kaks erinevat tähendust. Mõnikord aga võivad kahe tähenduse vahel tekkida vastuolud. Näiteks, kus on paradiis? Lähtudes Piibli osutusest, on paradiisi otsitud Iraagi Kurdistanist ja ekvatoriaalsest Aafrikast (Piiblis on nimetatud nelja jõge, selgelt äratuntavad on Tigris ja Eufrat, aga on välja loetud ka Niilus). Üheksateistkümnendal sajandil oli osa Aafrika avastajaid, muuseas ka misjonärid, paradiisi otsijad ja mõned isegi leidsid selle sealt, kus on Victoria kosk. Kui nad hakkasid suhtlema kohalike hõimudega, siis tuli välja, et see on paljudele kohalikele religioonidele püha koht. Niisiis kaotatud paradiis oli lõpuks leitud. Paraku ei lähe see asupaik aga kokku Piiblis osutatuga, sest sealt peavad välja voolama Tigris ja Eufrat.

Neljateistkümnendal sajandil tekkis Venemaal üsna kummaline poleemika, mis meenutas väga Lääne-Euroopas veidi varem kujunenud vastasseisu nominalismi ja realismi vahel. See oli üks olulisimaid filosoofilisi probleeme keskajal, mis lahendati samamoodi nagu enamiku filosoofilisi probleeme – unustati ära. Kahekümnendal sajandil tuli see aga tagasi, ja mitte üksnes filosoofiasse, vaid ka semiootikasse. Mis on üldnimed? Kas nad on universaalsed? Mis on universaalid? Universalia sunt realia – universaalid on reaalsed. Mida universaalsem on, seda reaalsem. Kõige universaalsem on Jumal, seega on ta kõige reaalsem. Me võime kahelda, kas meie oleme reaalsed, aga Jumala reaalsuses kahelda ei saa. Nominalismi jaoks aga universalia sunt nomina, universaalid on nimed. Ma näen kassi, aga ma ei saa näha kaslust, ma näen tooli, aga ei saa näha toolsust. Universaalid on ainult sõnad. Radikaalne nominalism väidab, et ka Jumal on sõna, semantiline konstruktsioon.

Sarnane poleemika tekkis ka Venemaal. Tveri piiskop Fjodor oli radikaalne nominalist. Ta luges Piiblit metafooriliselt (allegooriliselt), leides, et paradiis ja põrgu on kontseptid, pigem hingeseisundid, mitte kohad. Seega on mõttetu otsida paradiisi koordinaate maa pealt: kui paradiis on idas, siis kuidas Aadama haud võis sattuda Jeruusalemma? Novgorodi peapiiskop Vassili oli seevastu radikaalne realist. Eksid, vend! Põrgu ja paradiis on vägagi olemas ja me loeme pühakirjast ja Püha Johannes Krisostomuselt, kus need on. Ta unustab Niiluse ära, paigutades paradiisi Indiasse. Niisiis on paradiis idas ja kõrgel mägedes ning seal elavad rahmanid, kes on ilmselt braahmanid. Aga see koht on nii kaugel ja nii kõrgel, et meie patused inimesed sinna ei saa. Kuid põrgu on Jäämeres. Merre tekib auk, kus nähti õudset koletist ja kuhu võib väga kergesti sattuda. Kusjuures on huvitav, et ta ütleb, et põrgu on läänes, aga tegelikult on see põhi, ja paradiis on idas, aga tegelikult on see lõuna. Tema jaoks ei ole ida ja lääs suunad, vaid absoluutsed nimetused. Ta võtab ilmakaari mitte referendina, vaid signifikaadina.

Mida piiblitekst on mõjutanud? Ta mõjutas väga Euroopa arusaama kirjandusest ja luulest. On paradoks, et Piibel on jaotatud värssideks, ehkki mingeid värsse seal ei ole. Me teame, et mitte Jumal ei jaotanud teksti värssideks. Need ei ole värsid, aga mingis mõttes on ka värsid. See mõjutas Euroopa täiesti ilmalikku luuletraditsiooni. Näiteks vabavärss – nagu on värss ja ei ole värss. Aga heebreakeelne Piibel sisaldab nii proosat kui värssi, kusjuures värsid on erinevad, seal on erinevad värsisüsteemid. Suurt osa värsimõõtudest ei osata määratleda. Me teame, et on värss, aga me ei oska värsimõõtu mõõta. Morris Halle, üks väljapaistvaid värsiteadlasi, on analüüsinud erinevaid psalme ja leidnud sealt täiesti erinevaid mudeleid. Näiteks „Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile“ (Ps 137:1) on esiteks silbiline, teiseks piltluule. Halle märgib iga silbi ristiga, keerab seejärel teksti külje peale ning seal on näha Jeruusalemma templi profiili (vähemalt Halle ise näeb seda seal, mina olen kahtleval seisukohal). Kuidas nüüd seda tõlkida? Me võime tõlkida värsi värssideks, aga tõlkena on see vabavärss, mida ta originaalis ei ole ning piltki läheb loomulikult kaduma.

Piibel ei ole üks raamat, ei ole palju raamatuid, see on korpus. Ma olen nõus sellega, mida isa Vello Salo on siin öelnud vanade Piiblite kohta. Seda juhtub kultuuriloos tekstidega tihti – nad muudavad oma funktsiooni. Keskaegsed kroonikad olid ajaloolised tekstid, aga praegu neid loetakse kui ilukirjandust. Eestikeelne Piibel oli algul puhtfunktsionaalne, et rahvas saaks oma keeles lugeda, aga nüüd me vaatame, et need vanad piiblitõlked on poeetilised, neil on nii esteetiline kui filoloogiline väärtus, mis tuli aastatega. See on nagu vana vein, mille väärtus tõuseb.

Ideaalne Piibel on selline, mis ei saagi valmis.

 

Arvamuslugu toetub Akadeemilise Teoloogia Seltsi ja Eesti Piibliseltsi piiblitõlkimise alasel seminaril 31.10.2015 EELK Usuteaduse Instituudis peetud ettekandele.

 

Mihhail Lotman (1952) on semiootik, Tartu Ülikooli vanemteadur ning Tallinna Ülikooli professor.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English