Arvamused

Misjonist ja kristlikust kasvatusest. Intervjuu EELK assessor Tauno Toompuuga

tauno4EELK kirikuvalitsuse liikme Tauno Toompuuga (TT) vestles Kerstin Kask (KK).

KK: Oled veidi üle poole aasta olnud kirikuvalitsuse liige – assessor. Millised on Sinu ülesanded assessorina?

TT: Minu valdkondadeks jäid kristlik kasvatus ja misjonitöö. Varasemalt oli meil laste-ja noorsootöö assessor, nüüd me veidi laiendasime seda valdkonda ning nimetame seda kasvatustööks, mis hõlmab lisaks laste-ja noorsootööle, ka leeritöö, see täisealistega. Kui vaatame leeritööd meie kirikus täna, siis suur osa leeris käijatest ei ole lapsed ega noored, vaid vanemad, keskealised inimesed. Kristliku kasvatuse alla mahuvad ka koguduse koolid, kogu koguduse sees tehtav kristlik kasvatus, mis on suunatud koguduseliikmetele või neile, kes soovivad kogudusega liituda. Ainult kristlikud koolid, lasteaiad ja lastehoiud kuuluvad haridusassessori vastutusalasse.

Teine valdkond on misjonitöö, siin on eraldi välja toodud misjon sotsiaalvõrgustikes ja internetis. Seni on selle valdkonna peaaegu ainus tegija olnud EELK Misjonikeskus. Näeme kirikuvalitsuse poolt vaadates vajadust, et misjonitöö koordineerimine peaks lähtuma kirikuvalitsuse tasandilt. Misjonikomisjoni ülesanne on sõnastada eesmärke ja strateegiaid, olla visiooni loojaid. Eriliselt oleme välja toonud venekeelse töö arendamise vajaduse. Senini on meie venekeelne tegevus olnud väga väikesemahuline, kuna on arvatud, et venkeelne elanikkond on õigeusklik. See ei ole kindlasti nii, on väga palju nõukogude ajal sündinud inimesi, kes on siia tulnud, kes on juurteta ja kellel puuduvad usulised traditsioonid. Neile inimestel evangeeliumi kuulutamine on vaieldamatult meie ülesanne. Teine misjonitöö ülesanne on nii öelda internetimisjoni käivitamine. See, kuidas ja kus inimesed omavahel suhtlevad, on muutunud, üha enam kasutatakse erinevaid internetikeskkondi ning kirik peaks ka nendes esindatud olema.

Oleme avanud EELK Facebooki lehekülje ja ka peapiiskopil on seal oma lehekülg. Tagasiside põhjal võib öelda, et inimestele see meeldib ning see ei kahjusta põrmugi peapiiskopi autoriteeti ega vähenda tema väärikust, vastupidi, see toob ta inimestele lähemale. Käivad ka kiriku uue kodulehe ettevalmistused, mille eesmärk on pakkuda senisest enam infot ning muuta lehekülg dünaamilisemaks. [Nüüdseks on uus koduleht juba töös – toim.]

KK: Millised on Sinu enda kogemused vaimulikuna sotsiaalmeedias osalemisest? Mida see on andnud Sinu kogudusetööle?

TT: Kindlasti on see toonud juurde inimesi, kellega ma suhtlen. Mõnda neist ei ole ma tavaelus kohanudki, enamasti nad pöörduvad minu kui vaimuliku poole ühes või teises küsimuses, alates lasteristimisest, kuni hingehoidlike teemadeni välja. Vahel tuleb inimesega vestelda interneti vestluskeskkonnas, hoida tema hinge ja vastata tema küsimustele. Ühelt poolt toob see kindlasti tööd juurde, teisalt on loomulik, et kui inimesed nendes keskkondades suhtlevad, siis peame olema seal kiriku ja vaimulikena kohal.

Ma ise hindan kõrgelt veel Twitteri keskkonda, mis ei ole Eestis väga populaarne. Seal on vähem tavasuhtlust ja aetakse ehk rohkem asisemaid asju. Samas on seal kohal poliitikud, ajakirjanikud, ajakirjandus tihti tsiteerib seal väljaöeldud ideid ja mõtteid. Peaksime püüdma ka seal kirikuna osaleda.

KK: Näed Sa uues meedias osalemises ka mingeid ohte?

TT: Üks oht on see, et me ei adu, et see on avalik keskkond ja kõik, mida me seal ütleme, on avalik ja kättesaadav. Mõnikord suheldakse seal üsna emotsionaalselt, antakse hinnanguid emotsiooni põhjal, mõtlemata, missuguse mulje see meist, kogudusest või kirikust jätab.

Ega selles suhtes muu ei aita, kui üksteisele õlale koputada ja püüda asja parandada. Siin midagi keelata või käskida väga ei saa.

KK: Kuidas oled koguduste FB lehtedega rahul?

TT: Neid on aktiivsemaid ja vähem aktiivsemaid. Enamuses on need minu arvates mõnusalt soojad, kus jagatakse oma tegemisi. Eks info jagamine ongi seal üks peamisi eesmärke. Mõnele inimesele on võib olla lihtsam osaleda distantsilt, saada interneti vahendusel osa sellest, mis koguduses toimub. Tähtis on, et me jagame seda, mis meil toimub. Oluline on, et jagataks asju, millel on inimeste jaoks ka emotsionaalne väärtus.

KK: Oled võtnud sõna pagulaste teemal. Kuidas kirik peaks Sinu arvates toimima? Kellele ja millist abi pakkuma?

TT: Ma arvan, et see, mida me kohe alguses tegime: me andsime signaali, et me oleme valmis toetama riiki pagulaste vastuvõtmisel, see oli väga õige ja hea samm, ma arvan, et kirikuna peaksime olema avatud. Peaksime eeskujuks võtma selle, mida Jeesus tegi: Ta tõstis esile ühe inimese, Ta tõi ta massi seast välja ja näitas tema vajadusi ning seda, et ligimesearmastus käib inimeselt inimesele. Kirikuna ei ole meil vaja keskenduda niivõrd globaalsetele teemadele, vaid keskenduda üksikisiku aitamisele, olgu nad siis omad või võõramaalased. Avatud suhtlemine on parim, mida teha saame. Suur viga on jätta inimesi usu või rassi põhjal kõrvale, see on Euroopas ainult probleeme juurde toonud. Kogudus võiks olla hea sootsium, kus neid inimesi, kes siia on tulnud või veel tulevad, vastu võetakse ja leitakse neile tegevust, kutsutakse osalema koguduse tegevustes. Koguduste võrgustik üle Eestimaa annab selleks hea võimaluse. Samas ei saa kedagi sundida pagulastega tegelema, kui inimene tunneb, et see ei ole üldse tema teema, siis ei ole midagi teha.

KK: Mulle tundub, et palju pagulastega seotud negatiivseid reaktsioone on seotud teadmatusest tuleneva hirmuga. Mis Sa arvad, kas kirik saab kuidagi neid hirme leevendada?

TT: Kindlasti, oma sõnavõttudes peaksime jääma tasakaalukaks, vältima viha külvamist ja hirmude suurendamist. Hirm on halb nõuandja. Kui hirmudesse kinni jääda, siis ei tulegi häid lahendusi. Kirik ja teoloogid saavad jagada teadmisi: mida tähendab uskumine, mida kujutab endast islam, mida sisaldab Koraan, kuidas suhelda erinevat religiooni esindavate inimestega.

KK: Millised on Su enda kogemused pagulastega?

TT: Kuna Vao varjupaiga taotlejate keskus asub meie praostkonna territooriumil, siis ma olen praostina püüdnud keskusega kontakti hoida. Rakvere kogudustega oleme korraldanud mõned üritused seal ja mõne Rakveres. Korraldasime seal ühe perepäeva, et tuua kokku varjupaiga asukaid ja kohalikke elanikke. Paari inimesega varjupaiga taotlejate keskusest olen isiklikumalt suhelnud, neil oli hingehoiu vajadus ja nad on käinud ka Rakveres kirikus.

Nad vajavad hästi palju julgustamist, nad ei tea ju ka seda, kuhu kirikusse nad võiksid minna. Infot kohaliku elu-olu kohta on neil vähe, nad vajavad infot ja julgustamist. Nad vajavad sõpru, sest nad on eemal oma kogukonnast ja maast. Kutsusin neid ka enda juurde külla ja talgutele. Nad on tohutult tänulikud, kui keegi nendega tegeleb ja neid kuhugi kutsub. Just see on see viis, kuidas me neid inimesi aidata saame. See ei nõua ka erilisi rahalisi vahendeid.

Külalislahkus on nende inimeste jaoks väga tähendusrikas, samuti kogemused Eesti tavaelust.

KK: Kuivõrd Sinu koguduse liikmed sellise tegevusega kaasa tulevad?

TT: Mõned tulevad, mõned mitte. Teeme selles osas ka Rakveres erinevate kristlike kogudustega koostööd ja plaane tulevikuks. Tegime üheskoos kirja Rakvere linnavalitsusele, kus väljendasime valmisolekut toetada omavalitsust pagulaste aitamisel. Praegu tundub, et linnavalitsus on isegi rohkem ebalev kui meie kogudused. Eks tuleb eeskuju anda.

KK: Missugused on suurimad väljakutsed, millega kirikul misjoni alal rinda tuleb pista?

TT: Misjonitöö suurim väljakutse on kindlasti see, et mitmes piirkonnas, kuhu inimesed on elama asunud, kogudusetöö puudub. Samas mõned ajaloolised kihelkonna-ja kirikukeskused on tühjaks jäänud ja inimesed elavad näiteks kihelkonna äärealal asuvas linnas. Viru praostkonnas on selline koht Sillamäe linn ja ka Kunda, kus küll on kogudus, aga küllaltki väike. Hea algatus on Mustamäe koguduse rajamine, kuhu nüüd ka kirikut ehitatakse. Seal on töö hästi käivitunud. Palusin ka praostidelt tagasisidet, missugustes kohtades nende piirkondades oleks vaja tööd suurendada. Selline kaardistamise töö praegu käib. Aeg-ajalt tuleb meile misjonäre välismaalt. Kui teame oma piirkondade vajadusi paremini, siis saame ka misjonäre paremini suunata sinna, kus nende töö kõige vajalikum on. Kindlasti on neid kogudusi, mis jäävad väikeseks ja mida tuleks ehk liita, aga paralleelselt sellega peab käima ka uute koguduste rajamine.

Teine väljakutse on kindlasti venekeelne töö. Meie kirik ei ole senini seda tööd väga palju teinud, aga on selliseid piirkondi, kus tegevus peakski peamiselt vene keeles toimuma: Sillamäe, Narva, Kiviõli. Mõnikord väidetakse, et venelane on kindlasti õigeusklik, see ei ole kindlasti ammu enam nii. Teine misjonitöö sihtgrupp on moslemid, keda tõenäoliselt hakkab ka Eestis aina rohkem olema. Tuleb mõelda, kuidas neile tunnistada Kristusest parimal võimalikul moel. Sellele tuleb mõelda, enne kui need teemad probleeme hakkavad põhjustama.

IP_leerilaager15

Tauno Toompuu EELK laagrikeskuses Talu 2015. aasta sügisel toimunud leerilaagris

KK: Missugused on suurimad väljakutsed, millega kirik kristliku kasvatuse valdkonnas silmitsi seisab?

TT: Laste-ja Noorsootöö Ühendus on selles osas päris edukalt panustanud. Luterliku Maailmaliidu kaasabil on käimas mitmed projektid, mille toel on läbi viidud noortepäevi, mis on tuntud JäPe nime all, aga ka teisi üritusi. Täna on hea vaadata laiemalt, küsida suurema visiooni järele, sõnastada see, kuhu me oma laste- ja noortetööga tahame jõuda.

Lastetöö poole pealt on üks oluline teema ühtsuse küsimus. Millised on need materjalid, mida me kasutame? Kas kõik on sellised, mida me tahame, et meie lapsed õpiksid? Möödunud suvel osalesin lastetöö tegijate suvepäevadel, sealt sain tagasisidet, milliseid materjale kasutatakse ja mida meie pühapäevakoolide õpetajad nendest arvavad. Me peaksime tegelema sellega, et saada selgust, milliseid materjale soovitada, et see harmoneeruks meie õpetusliku alusega, aga ka, et need lapsed, kes lastetöös osalevad, ei kaoks ära, vaid võiksid minna edasi leerikooli ja saada luterliku kiriku liikmeks. Tuleb vaadata tervikpilti, mitte lähtuda pelgalt sellest, et on vaja pakkuda lastele tegevust ning tund läbi viia. Asjad peavad olema läbi mõeldud.

KK: Mis Sa arvad, kas kirikul peaks olema üks ühine  ôppe-ja/või kasvatuskava vôi võib iga kogudus selle iseenese tarkusest teha?

TT: Ma arvan küll, et kirikul võiks olla üks ühtne kava, iseasi on, kui paljud seda siis järgiksid. Lastetöö tegijatega suheldes saan küll aru, et vajadus sellise kava ja suuniste järgi on olemas. Paljud inimesed oleksid valmis panustama, aga ei tea täpselt, kuidas. Vabatahtlike töötegijatena ei ole neil ehk ka nii palju aega, et ise kõik kavad algusest lõpuni valmis teha.

Võiks olla kava, kus oleks teemad, tegevused, milline peaks olema õpetus, mida kirik jagab. Loomulikult on võimalik kasutada väga mitmekesiseid materjale, teiste koguduste materjale, aga kui me oleme luterlik kirik, siis peame arvestama sellega, et meil on oma õpetuslikud alused. Eriti oluline on, et suudaksime need väärtused, põhimõtted ja selle vundamendi, millel luterlik usukäsitlus saab rajaneda, ka lastele kaasa anda. Mida selgem ja tugevam see on, seda tõenäolisem on, et vanemaks saades nad tulevad leeri ja saavad meie kiriku aktiivseteks liikmeteks. Teisalt on laste-ja noortetöö valdkond paratamatult selline, kus tuleb anda vabadust. Eriti noortetöö puhul tuleb aktsepteerida uusi lähenemisi, mida noored endaga kaasa toovad, see kuulub nooreks olemise juurde.

KK: Sul on endal ka lapsed. Missugust laste-ja noorsootööd tahaksid neile võimaldada?

Ruubeniga_lasteaias

Tauno Toompuu poeg Ruubeniga

TT: Mulle meeldiks, et mu lapsed käiksid sellises pühapäevakoolis, miks mitte ka kristlikus koolis, kus oleks paigas väärtused, see vundament, millel me püsime ja teiselt poolt oleks piisavalt vabadust, mis oleks suunatud harmooniale, ühisosa leidmisele. Tahaksin lastetööd, kus ei kasvatata minu lastes sektimentaliteeti, vaid luuakse võimalused igakülgselt areneda. Pühapäevakool ei tohiks olla väga kitsas paik, kus laps on surutud raamidesse ja siis kui ta sealt välja saab, siis hüüab kergendatult: pääsesin! Pühapäevakool peaks ennekõike toetama lapse emotsionaalset arengut. Oluline on, et tal oleks pühapäevakoolis ja kiriku juures hea olla, et ta saaks olla see, kes ta on, saaks ka tunnustust. Samal ajal on oluline, et lastetöötegijatel oleks isiklik jumalasuhe paigas ja et nad peaksid palveelu tähtsaks. Usuline kasvatus peaks toimuma läbi eeskuju, mitte läbi õpikutarkuse ja usulausete pähe õppimise.

KK: On Sul enda teismeeast selliseid usulisi eeskujusid või kogemusi, mis Sind tänaseni toetavad?

TT: Väga palju ei ole. Lapsepõlvest mäletan jõuluõhtut, kus käisime perega kirikus ja koju tulles kuulasime ansambli Sõnajalg kassetti. See oli esimene kord, mil ma kuulsin midagi Jeesusest. Kogesin, et olen osa saanud millestki erilisest. Kirikus käimine oli nii teistsugune, kui kõik seni kogetu. See oli püha kogemus. Pühapäevakoolis ma ei ole käinud. Oma usulises arengus olen ma hästi palju saanud raamatutest, ise lugedes ja õppides. Lapse ja noorena ei ole mul elavaid eeskujusid eriti olnud.

KK: Pärast leeris käimist saavad noored koguduseliikmed tihti ülesandeks lastetöö ja pühapäevakooli tundide tegemise. Milline Sinu arvates oleks üks täiuslik lastetöö tegija ja noortejuht?

TT: Ta peaks kindlasti olema selline inimene, kes on ära tundnud, et see on tema valdkond. Ma arvan, et lastetöö tegijaks olemine on kutsumus. See ei saa olla igaühe ülesanne. Õpetajaks olemine, laste ees olemine ei ole lihtsalt niisama asi, vajalikud on ka teadmised, oskused ja isikuomadused. Pühapäevakooli tundide andmine on väga vastutusrikas ülesanne, võib ka juhtuda, et takistatakse lapse edasist usulist kasvamist. Oluline, et lapsele õpetatu ja lapse igapäevane elu haakuksid omavahel. Kui kirik on võõrkeha, mis eluga kokku ei puutu, siis ei tule see kasuks. Lastetöö tegija juures on hästi oluline empaatiavõime. Ta peaks olema ettevalmistuse saanud ja intelligentne inimene, kes tunnetab oma vastutust. Oluline on, et õpetaja mõistaks, et lastetöö, mida ta teeb, on misjon, on evangeeliumi kuulutamine. Õpetaja peab enda jaoks läbi mõtlema, kuidas kuulutada evangeeliumi lapsest lähtuvalt, nii et see oleks lapse jaoks ülesehitav, mitte ei muutuks „vastuevangeeliumiks“. Ma arvan, et tuleb hästi läbi mõelda, keda kutsuda pühapäevakooli õpetajaks. Mõni inimene saabki sellega kohe pärast leerikooli hakkama, mõni teine ei saa kunagi. Need lastetöö tegijad, kellega mina olen kokku puutunud, on õppimisvalmid. Neil on tahtmist õppida uusi asju ja areneda. See on väga tähtis. Me ei saa minna tegema pühapäevakooli oma pühapäevakooli pinnalt. Me areneme usuliselt jätkuvalt, loeme ja õpime juurde, omandame uusi meetodeid, sest aeg muutub ja lapsed ka.

Üks mu Soome kolleeg rääkis, et mitte palju aega tagasi kuulus Soomes vaimulikuks saada soovijate ettevalmistusse kohustuslikuna pühapäevakooli õpetaja praktika. Mõte oli selles, et kui inimene suudab rääkida nii, et lapsed aru saavad, siis oskab ta ka täiskasvanutele sõnumit edastada. Siin on minu meelest iva sees ja meil võiks nii diakoni- kui preestriettevalmistuses lastetöö osa kohustuslik olla.

KK: Missugune peaks olema leerikool, et inimesed pärast seda ka kirikusse jääksid? Mida peaksime pakkuma pärast leerikooli?

TT: Milline on hea leerikool – see on suur küsimus. Minu kogemuse järgi mõnest leerirühmast jääb palju inimesi ka pärast leeri kirikuga seotuks, mõnest teisest jälle ei näe kedagi pärast kirikus. Muidugi ma küsin siis endalt, et mida ma olen teinud teisiti. Ma ei tea, mida ma olen teinud teisiti, kõik oleks justkui samamoodi. Ilmselt ühed inimesed on rohkem avatud, võib olla ka rohkem küpsed, kui nad leerikooli tulevad, teised vähem. Ma arvan, et üks oluline asi, mida leerikooli tehes, aga ka muus kristlikus kasvatuses tuleb meeles pidada, on see, et inimesi ei tohi alahinnata. Neid ja nende küsimusi ja hoiakuid tuleb võtta tõsiselt. Leerikooli tulles inimene ei lülita välja oma eelnevat elukogemust või koolis õpitut. Kõik eelnev on temaga kaasas. Leerikoolis ja üldse kirikus pakutava puhul tuleb leida harmoonia inimese muu eluga. Enamasti ju leerikool ei lõppe sellega, et inimene astub kloostrisse ja jätab kõik senise. Näiteks, tema pereelu jääb alles, olgu see siis nii katki või keeruline kui tahes, jääb alles tema tööelu ja palju muud. Kristlik kuulutus peaks suutma elustada ja tervendada – vääristada inimese elu. Oluline on, et kirik ei muutuks muinasjutu kuulamise kohaks, millel pole päris eluga mingit seost. See, mida me räägime, peab olema arusaadav ja ehe. Inimene peaks kogema, et tema küsimusi võetakse tõsiselt ja teda aktsepteeritakse sellisena, nagu ta parasjagu on. Püüan ise leeriõpetajana mitte jääda kinni õpetuslausetesse ja teooriasse. See, kuidas ma räägin Pühakirjast ja Jeeusest, on alati uus, see sõltub ka alati nendest inimestest, kes seal on. Sisu ei muutu, aga see viis, kuidas ma sellest räägin, muutub vastavalt inimestele, kes seal osalevad.

IP_leerilaager25

Konfirmatsioon Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus

KK: Sa oled juba mõnda aega olnud koguduse õpetaja. Kas tänased leeritulijad erinevad kuidagi neist, kes tulid näiteks viis aastat tagasi? Kas nende küsimused ja igatsused erinevad kuidagi?

TT: Üldjoontes on need ikkagi samad. Vahepeal mulle tundus, et tuleb rohkem selliseid inimesi, kes on sattunud majanduslikku kitsikusse, kaotanud töö. Sellega seoses saanud ehk rohkem aega eksistentsiaalsete asjadega tegelemiseks. Täna on minu kogemus, et tulevad keskealised inimesed, kelle lapsed on juba oma elu peal ja kellel siis on tekkinud küsimusi ja mõtteid. Sageli on need küsimused olnud nendega terve elu, aga nüüd on saanud aeg küpseks vastuseid otsida. Neid, kes koolipingist tulevad leerikooli, on suhteliselt vähe. Siis on enamasti tegu vanemate suunamisega, peretraditsioonidega.

KK: Mis Sulle meie kirikus rõõmu teeb?

TT: Minu meelest on tore, et meie kirik on mitmekesine, vahel on see muidugi ka väljakutse või probleem. Enamasti teeb see rikkamaks, sest alati on sellest midagi õppida. Kui mitte otse teise inimese arusaamisest, siis õppida midagi enda kohta, saada teada oma piire, miks ma ühes või teises olukorras nii käitun, miks ma ühte või teist asja ei mõista. See on selline refleksiooni koht, seda on vaja. Tore on meie uus peapiiskop, kes on aktiivne valdkondades, mis minu meelest on oluline: suhtlemine väljaspool kirikut, meedias arvamuse avaldamine.

Kogudused ja koguduste liikmed on kõige vahvam osa. Kui mõelda, kui palju meie kirikus toimub erinevaid sündmusi, kuidas mõnes maakohas, kus muud elu eriti ei olegi, on kogudus see kese, kus on elu. Näiteks Pilistvere. Sellised asjad teevad rõõmu.

KK: Aitäh, soovime Sulle õnnistust ja inspiratsiooni selles vastutusrikkas ametis ja loodame Sinu mõtetest ja kogemustest lugeda ka järgmistest Kirik & Teoloogia numbritest.

 

Tauno Toompuu (1979) on EELK assessor, EELK Rakvere Kolmainu ja Käsmu koguduste õpetaja, Viru praostkonna praost, Eesti Kirikute Nõukogu Ühiskonnatöö Sihtasutuse juhatuse liige.

Kerstin Kask (1973) on EELK vikaarvaimulik, EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja ja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English