„Jehoova sõna sai Joona, Amittai poja kätte nõnda „Tõuse püsti, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja kuuluta tema vastu, sest nende kurjus on minu palge ette tõusnud!”
Ent Joona võttis nõuks Issanda palge eest pakku minna, läks Jaffasse, leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas, maksis sõiduraha ja astus laevale, et üle mere saada, Issanda silma alt ära.
Ent Issand tõstis suure tormi ja meri läks nõnda möllama, et hakkas laeva murdma.
Laevnikud hakkasid kartma ja jumalaid appi hüüdma
– igaüks oma –
ning kaupa merre heitma, et laeva kergemaks teha.
Joona aga oli alla trümmi läinud ja magama heitnud ning magas raskelt.
Aga laeva kapten tuli tema juurde ja ütles: „Kuidas sa saad nõnda raskelt magada?
Tõuse üles, hüüa oma jumala poole –
ehk jumal mõtleb meie peale ja me ei lähe hukka.”
Laevamehed aga arutasid isekeskis: „Heidame õige liisku – ehk saame teada,
kelle pärast on see õnnetus meile tulnud,”
heitsidki liisku ning liisk näitas Joona poole.
Siis nad ütlesid talle: „Seleta meile ometi, mispärast see õnnetus on meile tulnud?
Mis on su amet ja kust sa tuled? Kus on su kodumaa ja mis rahvast oled sa pärit?”
Joona vastas: „Mina olen heebrealane ja teenin Issandat, taeva Jumalat, kes on teinud nii mere kui maa.”
Siis lõid mehed väga kartma ja ütlesid: „Miks sa seda tegid?”
– mehed teadsid, et ta oli Issanda palge eest pagemas,
Joona oli neile seda öelnud –
ning küsisid:
„Mida me peame sinuga tegema, et meri ei oleks meie vastu?”
sest meri hakkas üha enam mässama.
Joona vastas:
„Võtke ja visake mind merre, siis ta raugeb teie jaoks.
Jah, ma tean, et see suur torm on teile tulnud minu pärast.”
Laevamehed sõudsid küll, et kuivale maale tagasi saada, aga ei jaksanud,
sest meri mässas vastu üha rohkem.
Siis nad hakkasid Jehoova poole hüüdma:
„Issand, ära lase meid hukka minna selle mehe pärast –
ära ka pane meie süüks tapatööd, milles me ei ole süüdi!
Sina, Jehoova, oled ju nõnda teinud nagu oli Sinu meelt mööda!”
Siis võtsid nad Joona ning heitsid merre –
ja meri jättis mässamise.
Nüüd hakkasid mehed Jehoovat kartma, ohverdasid Jehoovale tapaohvri
ning andsid tõotusi.
Jehoova ent saatis ühe suure kala Joonat neelama.
Ja Joona oli kala kõhus kolm päeva ja kolm ööd.“ Aamen. (Jn 1:1–2:1)
Kõrged aukandjad ja külalised, kaasvõitlejad ja kristlased!
Täna alustasime päeva vabadusristi juures relvarahu tähistamisega. Võite ette kujutada, millisena kõlas rõõmusõnum rahust, kui sõda oli väldanud üle aasta. Efesosest pärit filosoof Herakleitos on öelnud nõnda: „Sõda on kõigi asjade isa.” See tähendab, et sõja tingimustes saavad alguse uued institutsioonid, sõjaga pannakse alus teistsugusele ühiselukorraldusele. Kaplaniteenistus loodi 1919. aastal 22. veebruaril ülemjuhataja käskkirjaga nr 76. Aga kui ei ole enam sõda ja alanud on uuelaadne elu, siis muutub keeruliseks nende struktuuride roll, mida sõjaolukorras vajati. Ka kaplaniteenistus on pidanud üle elama vahepealse kadumise ja taasloomise 1995. aastal.
Tänaselt laululehe kaanelt leiate Karja kiriku lõunakambri välisseinal paikneva raidkivi, mis viitab Kolgata stseenile, mille keskmes on ristilöödu. Tema kõrval vasakul ristil oleva kurjategija hinge võtab enda hoida naerunäoline ingel, sest too kahetses ja palus Õnnistegijat, et ta mõtleks tema peale, kui ta oma paradiisi jõuab. Paremal pool ristil on Kristuse pilkaja. Tema suust lähtuva hinge võtab enda kätte kurja lõustaga langenud saatanaingel.
Ent siin raidkivil on rohkem tähendusi – sama on ka Joona looga. Esmapilgul tundub see üksnes lastele sobiv lugu mehest, kes üritab pageda Jumala eest, aga satub vaala kõhtu. Meie vanarahva pärimusest Otepää kihelkonnas aastast 1889 on üles tähendatud üks mõistatus: üits miis, kes olli rändämän, ta rännäs rannast rannani, ei elä, ei ole koolu, ei ole maan, ei taivan. Vastus: Joonas merekala kõtun!
Ma loodan, et meie lõunaeesti murrak tundus kodusena täna külaliste hulgas viibivatele soomlaste, kelle seast praost Juhani Husa küsis minult, kas ma ka soome keeles jutluse ütlen. Lubasin, et vähemalt ühe lause ütlen, mis näitab, kui sarnased on meie keeled ja mis võis põhjustada lõunaeesti keele sarnasuse soome keelega. Seda on mulle kunagi selgitanud professor Palva, kes ka täna istub külaliste hulgas.
Panen täna kirikuliste usu proovile ja küsin otse: kas on reaalne, et kala, võiks inimese alla neelata? Professor Chasles Pariisist kirjutab juhtumist, mis leidis aset möödunud sajandi 30ndate esimesel poolel. Ühelt inglise vaalapüügilaevalt lasti merre vaalapüügipaat ülesandega harpuunitud võidisvaalale lõpp teha. Paatkonnal aga ebaõnnestus vaala tapmine ja suur loom lõi võitluses elu eest paadi ümber. Teised päästeti, aga üks vaalakütt kadus. Lõpuks õnnestus harpuunist vigastatud vaal tappa ja trossidega laevale vintsida. Vaalapüügilaeva meeskond märkas vaala kõhu tõmblemist. Arvati, et vaal on vahetult enne harpuunimist mõne toidupala alla neelanud ja seetõttu lihased veel tõmblevad. Kui vaalakütid ettevaatlikult vaala lahti lõikasid, leidsid nad sealt vaala seedemahlade poolt kergelt parkunud nahaga ja teadvusetu kolleegi. Umbes poole tunni pärast tuli mees teadvusele. Ta rääkis, et pärast merre kukkumist sattus ta mingisse niiskesse keskkonda, kus tugevad tõuked teda ikka edasi viisid. Ta püüdis sealt pääseda, kuid ümberringi oli pehme, niiske ja kleepuv sein. Ruumi oli palju. Hingamiseks õhku küll jätkus, kuid tingitud ebameeldivast keskkonnast kaotas ta mõne aja pärast teadvuse. Sellisena ta kolleegid siis vaala kõhust leidsid. Ka teine Prantsuse teadlane, võidisvaalade uurija professor Jubin kinnitab neid andmeid.
Pigem aga valisin tänase piiblikoha selleks, et rääkida kaplaniametist. Kaitseväes armastatakse öelda „Kaplan räägib, aga lühidalt“. Joona raamat on kõige lühem raamat Piiblis, kõigest neli peatükki, kuid see on nii mõjukas, et isegi Õnnistegija Kristus on seda kasutanud argumendina, kui mõned kirjatundjad ja variserid nõudsid temalt: „Õpetaja, me tahame sinult näha tunnustähte!” (Mt 12:38) Jeesuse vastus neile oli: „See kuri ja abielurikkuja sugupõlv nõuab tunnustähte, ent talle ei anta muud kui prohvet Joona tunnustäht, sest nii nagu Joona oli merekoletise kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab ka Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd. Niineve mehed tõusevad kohtupäeval üles koos selle sugupõlvega ja mõistavad selle sugupõlve süüdi, sest nemad parandasid meelt Joona jutluse peale, ja vaata, siin on rohkem kui Joona!“ (Matteuse 12:39-41).
Ükskõik, kas ma olen olnud missioonil või kodumaal, siis aeg-ajalt mõni on ikka kaplanilt nõudnud tunnustähte – et õppustel või just homme, kui helikopteriga vaja välja sõita, oleks ilm sobiv!
Aga kaplaniamet on rohkem kui ilmategemine. Kirjeldan teile, kuidas kaplanit ametisse kutsutakse. Nii mõnigi kaplan võib enda puhul näha sarnasusi Joonaga: ta on eelnevalt olnud kiriku teenistuses ning ühel päeval antakse piiskopi poolt soovitus – mine ja kuuluta!
Nagu teised kristlased, võin ka mina kirjeldada sisemisi heitlusi kõrgema tahte vastu. Rohkem kui aasta tagasi, kui meil hakkas vägede liigutamine uutesse struktuuridesse, avaldasin soovi jätkata teadustööga. Ülemad teatasid, et neil on minuga palju suuremad plaanid ja küsisid, kas olen valmis peakaplani ametiks! Üritasin minna teises suunas, öeldes, et olen doktorantuuri viimasel astmel ja tahaks kraadi kaitsta. Nii nagu eelmisel peakaplanil jäi ametisse astudes doktorantuur pooleli ja ta saab alles nüüd siirduda tagasi teadustööle, olen minagi end aasta jooksul lepitanud teadmisega, et elu on ohverdamine. Usun, et sarnast eneseohverdust elavad läbi paljud juhid, kel on teised plaanid, ent tuleb järgida kõrgemalt poolt tulnud soovitusi.
Prohvet Joona raamat on otsekui matriits, mida võib olukordade mõõtmiseks kasutada. Kes oskab, saab selle loo üle kanda oma organisatsiooni või üksuse peale ning vaadata, kuidas meeskond toimib. Kirikute ja institutsioonide juhid, kes on oma ametisse astunud kutsumuse läbi, võivad laeva võrrelda kirikut või organisatsiooni kandva alusega, mis aeg-ajalt satub tormi kätte ning kaptenil tuleb teha karme valikud ja seista küsimuse ees, kas piisab ainult ballasti ära heitmisest või tuleb keegi isikutest ohverdada? Arvan, et ülemad kasutavad sama loogikat: kui keegi lihtsalt magab see aeg, kui teised rabelevad ellujäämise nimel, siis mis roll tal on.
Usulisest küljest saab vaadata seda momenti nii, et meremehed paluvad igaüks oma jumala poole, ent Joona magab – kas pole see võrreldav kaplaniga väeosas? Ühtpidi on meil usuvabadus ja teistpidi usuline segadus. Laulukooris ja laevas ei saa nii olla, et igaüks hoiab oma viisi. Kord kohtudes ühe kaplani ülemaga, kurtis too: „Mina riviohvitserina ja kaplani ülemana ei saa olla tema töö õige hindaja, sest ma ei tea, kas ta peaks pühapäeval siin jutlustama või tegema midagi muud.“ Mitmed ohvitserid on mulle esitanud sarnase küsimuse: „Kuule, mis kaplani ülesanne? Kui meie siin iga päev sipleme väljaõppe korraldamisega, siis on temal ainult aastas mõned kõned pidada!“
Püstitan tänasest loost lähtuvalt küsimuse teravamalt: kas Joona tunnetab enda osa selles, mis kõigile juhtub? Meeskond on palgatud selleks, et laev liiguks; aga tegelikult on Joona asunud laeva, et minna Issanda silma alt ära. Olulised kõnelused, mida tähele panna, toimuvad hoopis Joona ja kapteni vahel. Ülekantud tähenduses kaplani ja ülema vahel: kes sa oled ja mis on sinu roll, miks need asjad ümberringi nii juhtuvad.
8. detsembril 2015 kohtusin toetuse väejuhatuse ülemaga, et arutada kaplanite paiknemist struktuurides. Praeguseks on kujunenud olukord, kus ühel väejuhatuse struktuuril on viis kaplanit ja samal ajal mõnes üksuses pole ühtegi. Tähenduslik oli meie vestluse lõpp, kui küsisin ülema käest: „Oleme üle aasta olnud Sinu alluvuses. Kas keegi kaplanitest on käinud Sinu käest küsimas, kuidas Sul, ülem, läheb?“ Ta tunnistas, et ei ole.
Ma ei tahaks, et ülemad hakkavad kaplani järgi pärima siis, kui torm käes, ja uurima, et mis rolli temal täita. Ametijuhendi järgi on kaplan ülema nõuandjaks, aga kui ülemad ise nõu ei küsi, siis see ei tähenda, et kaplan ei võiks ülema poole pöörduda hingehoiu mõttes.
Järgnev on tõestisündinud telefonivestlus ühe väeosa töötajaga, kel tuli koos üksusega ümber asuda teise piirkonda. „Miks sa nüüd helistad, kui kõik möödas, miks sa siis ei helistanud, kui mul nöör peaaegu juba kaelas oli!“
Mõne päeva eest tulin missiooni piirkonnast. Seal ei olnud lihtsalt meie võitlejatele jõuluteenistuse pidamine, vaid oli ka lausa pisarsilmil küsimine: „Mida teha kaks kuud kodust eemal olles, seal on perelaevuke kõikuma löönud?“
Selles Joona loos on mitmeid tähendusi peidus. Sama võib öelda ka selle raidkivi kohta. Seal on mitmeid sümboleid: liiliarist, ülal kaheksatäht, kõrval väikesed ristid. Kirikute arhitektuuri uurija Kaur Alttoa on kirjutanud, et Saaremaa keskaegsed kirikud pärinevad hoopis teisest maailmast kui talupoeglik miljöö ja kajastavad omaaegset õhtumaa kõrgkultuuri. „Paratamatult kerkib küsimus: miks just siin, miks nii palju, miks nii uhkena?” 12. septembril 2014 kirjutas Karl Kello Õpetajate Lehe artiklis „777 aastat tagasi“: „Saaremaa valdused jäid kohalikele templaariustele alles. Karja kirik oli piiskopi oma, kuid ordurüütlid ja piiskopimehed asusid seal koos. Esimene teade ordumeeste koosolust piiskopimeestega Karjas pärineb aastast 1254.“
1986. aastal olin ma kellumees ja tegin krohviparandusi Karja kiriku käärkambri laes. Aeg-ajalt sattusin kuulama tähtsate professorite jutte. Villem Raam kirjeldas, kuidas Karja kiriku külge ehitatud „sandikamber“ oli algselt relvakamber, kuhu rüütlid jätsid oma mõõgad. Tookord mõtlesin, et mis mõõkasid kohalikel ikka sai olla, kui nad kirikus käisid? Nüüd on ajalugu märksa detailirikkamalt avanenud. Saan aru taustast ja sellest, kuidas sümbolid on omavahel seotud!
Olen täna peamiselt rääkinud prohvet Joonast. Kas on ainult nii, et prohvetid elasid kunagi enne meie aega ning meil on võimalik ainult kaude nende eluloosündmuste najal õpetust võtta? Lähiajaloost Eestimaalt võime leida sellise inimese nagu prohvet Karl Reitsi, kes ennesõjaaegses Eesti tegutses. 1933. aasta Päevaleht kirjutab, et Karl Reits said taevase ülesande kuulutada eesti rahvale. 1941. aastal mõrvatud Reitsi taskust leiti järgmise sisuga kiri: „Mina tahan sulle teada anda kõik, mis Jehoova Jumal mulle on teada andnud Eesti riigi kohta. See ilus vabariik, mida Jumal on Eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära, sellepärast et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala. Ja see antakse ära. Riigijuht annab riigi vabatahtlikult ära. Sest mis tarkust on ühel juhil, kellel pole Jumalat. Suur ehmatus tuleb juhtide peale, nad vangistatakse ja viiakse ära ja rahvas satub ikke alla, kus ta saab tunda nälga ja janu ja kannatusi. Tuli tuleb linnutiivul äkitselt alla tema linnade peale ja ühelgi ei ole olemist. Ja paljude maade linnad hävitatakse ära ja mitmed rahvad satuvad viletsusse. Eesti rahvas paisatakse laiali.“
Kui Jeesus kasutas Joonat näitena kirjatundjate ja variseridega tunnustähe üle vaieldes, siis tema valik oli teadlik – iga endast lugupidav juut teadis seda lugu. Prohvet Joona nimi tähendab heebrea keeles ’tuvi’, mis omakorda tuleneb sellistest mõistetest nagu õrnus või hellus. See hävingusõnumiga prohvet oli tegelikult Jumala helluse ja õrnuse saadik, meenutades omal kombel ka seda tuvi, kes kunagi ammu oli toonud Noale rõõmusõnumi sellest, et veeuputus on lõppenud ja järgnemas on uus algus. Meie, kristlaste jaoks on tuvi sümbol Pühast Vaimust, kelle kaudu Jumal laskub meie juurde. See vaim kutsub ja valgustab meid, tõsi küll, vahel ka noomides ja manitsedes, kuid tema heaks tahteks on muuta meid uueks ning õpetada elama inimväärset elu.
Tagasi alguspildi juurde. Helen Bome ja Kersti Markus on koostanud teadusgrandile toetudes mahuka artikli „Karja kirik – kõige väiksem „katedraal”“. Selles nad juhivad tähelepanu mitmele esialgu märkamatule detailile kiriku lõunaseinal paikneval reljeefil. „Väga kõnekas on lapsekujuliste hingedega ümberkäimisviis: ingel toetab imikut õrnalt kaenla alt ja tõmbab ta siis röövli suust välja, kurat aga tirib täie jõuga kätest.“
Kaheksaharulise tähe ja ristilöömisstseeni vahel on suur liiliarist, mille keskosa katab põiming ning ristiharusid põimingust välja kasvavad pirni- ja liilialehed. Pirn väljendab Kristuse armastust inimsoo vastu, liilia Jumala armu, puhtust ning süütust ja põiminguga rist usu tugevust.
Portaali palendikel kujutatud viinapuulehed sümboliseerivad Kristust. „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“ (Jh 15:5)
Mida lõunaportaali kujundusega on tahetud öelda? Sõnum tundub olevat ühene: kui sa usud Jumalat ja kahetsed seni tehtut, siis on sulle avatud igavene elu. Kristus tõi ennast ohvriks inimkonnale ning tema kannatuste kaudu avanes ka inimestele tee paradiisi. Aamen.
Gustav Kutsar (1965) on Eesti kaitseväe peakaplan, major ja EELK õpetaja.
