Üks jüngritest – Toomas – polnud kohal, kui ülestõusnud Jeesus ilmus teistele jüngritele. Ja edasi võime lugeda, kuidas teised jüngrid kohtuvad Toomasega. Nad jutustavad talle rõõmsalt, kuidas Jeesus on neile ilmunud ja kuidas ta nendega vestles. Toomas vastab nagu tõeline empiirik: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!“ (Jh 20:25). Saksa vanasõna ütleb: „Katsetamine teeb targaks.“
Ja tõesti, kui Jeesus ilmub neile uuesti, on ka Toomas kohal. Jeesus pakub väga sõbralikult, et Toomas võib käia oma sõnade järgi, et kindlaks teha, kas see ikka on ülestõusnud Jeesus. Aga Toomas on ka ilma katse(tuse)ta nüüd veendunud. Temast lausa hoovab välja usutunnistus, mis on tugevam kõigi teiste omast; just temast, kes enne oli „uskmatu Toomas“. „Minu Issand ja minu Jumal!“ (Jh 20:28) pomiseb ta. Jeesus vastab: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“ (Jh 20:29)
See lugu on ärritav lugu, pahandama panevgi lugu. Aga just see, et Tooma jutustus selliseid tundeid tekitab, meenutab mulle üht asjaolu, mis on tähtis ja millest on võimalik väga palju õppida.
Näiteks puudub Toomase tunnistus: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Jehoova tunnistajate Piiblis. Selle avastasin ma koos kunagi mind külastanud Jehoova tunnistajatega. Näib, et see tugev usutunnistus oli siin „ära painutatud“, sest see ei olnud kooskõlas ülejäänud õpetusega. Usutunnistus esitab nimelt küsimuse, kes on Jeesus Kristus minu jaoks ja kes ning kuidas on Jumal? Kas Jumal on kauge, autokraatlik, võib-olla isegi despootlik vägev valitseja, kellele piisab iseenesest ja kes ei otsi kedagi ega midagi? Kelle jaoks inimene on vaid see, kellega ta suhtleb kamandaval toonil – kui üldse. Või kas Jumal on juba omaenda olemises dialoogiline, kas tal on Poeg, kas nende vahel on pidev vestlus, mis on kantud vastastikusest armastusest ning kas see meist, kes näeb Poega, näeb ka isa? Kas Jumal on Isa, Poeg ja Püha Vaim, kes võtab armastust tõsiselt, sest temas valitseb armastus? Oma viimases jutluses enne hukkamist Tartu tapakeldris 1919. aastal ütles pastor Traugott Hahn Tartu Ülikooli kirikus 1918. aasta lõputeenistusel: „Jumal on vaatamata kõigele ja eelkõige ikka armastus!“
Kas Jumal nõuab eelkõige alluvust ja teeb inimesi seeläbi teiste inimeste alistajateks? Või kas ta otsib inimeste juures eelkõige usku (ka ilma, et me Teda näeksime), sest usk on tee, millel käies me saame Jumalale vastata ja kus Jumal kingib meile armastust ja tahte ligimesi teeninda ja neile toeks olla?
Mida me mõtleme, kui me räägime sellest, et Jumal lõi inimese oma näo järgi, mida see tähendab? Sageli pakutakse vastuseks inimese igasuguseid võimeid ja erilist väärtust, imetledes, kui suur potentsiaal peitub inimeses ning milleks kõigeks ta on veel kutsutud. Harva kuuleme aga, et Jumal on armastus ja et Ta eelkõige suhtleb, nii endaga kui meiega, ja et just see on see ja ainult see on see, milles meie võiksime tema näo järgi loodud olla. Algne imago dei on aga purunenud – inimene ei ole lihtsalt „hea“ ja palju vähem on ta jumalik. Kui ta proovib seda olla, kukub välja täpselt vastupidi. Imago dei, Jumala näo järgi loodu, saame olla vaid usus Kristusesse, kui ta meile usuteel kingib selle, mis on tõesti jumalik – armastuse ja suhtlemise tahte ning oskuse.
Kas ma suudan siis nüüd Toomase usutunnistust kaasa öelda? Ja kui mitte? Kas kirjutan Piibli ümber? Või lihtsalt ignoreerin seda kirjakohta? „Katsetamine teeb targaks“ ei olegi kusjuures nii väga kõlbmatu meetod usu õppimiseks. Jeesus ise julgustab meid: „Kui keegi tahab teha Jumala tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma iseenesest.“ (Jh 7:17)
Eriti jõuluajal on usk paljudele meie kaasinimestele väljakutseks, millele vastatakse väga erinevalt. Kombed, nagu jõulurahu väljakuulutamine linnapea poolt, küünalde süütamine või jõulujumalateenistustest osavõtmine ei ole ainult Eesti kristliku kultuuri ülejäägid, vaid nad väljendavad sügavat igatsust eheduse, selguse, usu järele; millegi järele, mille peale saab loota, millele kindel olla.
Kuidas jõuab inimene usuni? Kogemuste läbi või järelemõtlemise läbi või ka seeläbi, et ta näeb teisi inimesi, kelle elus on midagi ihaldusväärset, mis ei ole materiaalne – mingi kindel olemine, rahu, armastamise võime, enda ja teiste õigesti hindamise võime jne. Usust elavad inimesed võivad teistes inimestes äratada igatsuse leida ka ise see, mille on leidnud nemad.
See, mida otsitakse ja leitakse, ei ole meie meelevallas – õndsad on need, kes ei näe ja ikka usuvad – see on see aare, mis on „saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist“ (2Kr 4:7). Need, kes usuvad, ei ole superkangelased, kristlased ei usu superkangelasi, kes teeks meid samuti superkangelasteks. Usk on kõige rohkem tuntav seal, kus on ka rist, seal, kus ma „hüppan usku“ (S. Kierkegaard), siis, kui minu enda headuse ja jaksamise võimalused on otsa saanud.
Toomas ei laula hümniliselt: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Ta tõenäoliselt pomiseb seda, ei, see pomiseb temast välja. Aare on selle inimese saviastjas, kes oli ju tegelikult uhke selle üle, et ta on tõeline realist ja et keegi ei saa temale mingit näitemängu mängida. Tal on nüüd kindlasti piinlik selle üle, mida ta mõtles ja ütles veel hetke eest.
Kandvat, üht kindlat usku Kristusesse soovisid endale vist ka vanad tallinlased. Toomapäev, 21. detsember on aasta kõige lühem päev. Selle päeva pikas öös saab ilmsiks, miks just see päev tehti toomapäevaks: „Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“ Õndsad, kes usuvad vaatamata pimedusele ning kes süütavad valguse keset pimedust.
Toomapäeval kandsid mustpeade gildi vennad jõulupuu Raekoja platsile. Seda „puukandmise“ kommet hoiti alal 300 aasta jooksul. Raekoja torni tipus valvab siiamaani Tallinna sümbol vana Toomas. Mitte vana Klaus, vana Jüri või vana Mihkel, vaid vana Toomas. Tallinnas, ultima Thules, põhjamaal, oli Toomasel ja tema lool eriline tähtsus. Need kombed, toona ja tänapäeval, räägivad meile igatsusest samamoodi ilma nägemata uskuda, uskuda Kristusesse sellele vaatamata, et me Teda ei näe. Igatsusest, mis täidab meid siin Eestis tänapäeval, aga mis ka ikka ja jälle täitub.
Õnnistatud toomapäeva ja rõõmsaid jõule!
Matthias Burghardt (1970) on EELK Saksa Lunastaja koguduse õpetaja.
