See oli eelmise aasta 5. oktoobril, kui sõitsime kogu perega Pilistverre Vello Salumile külla. Ei mõelnud esialgu intervjuu peale, oli vajadus lihtsalt kõneleda tema ajast, läbi elatud elust, mõeldud mõtetest, tema põlvkonnast, aga siis panime lindistaja ikkagi tööle. Vestluse ajal leppisime ka kokku, et tuleme tagasi, nii kohe kui võimalik, ja jätkame rääkimist. Kodus veel arutlesime, et need mõtted võiks kirja panna ja ka teistega jagada. Aga seda järgmist aega ei tulnud. 30. novembril kui Viljandi haiglast saabus teade, et Vello Salum on lahkunud meie seast igavikku, otsustasime Tõnuga, et anname edasi sel pühapäeval räägitu.
Vello Salum (V. S): Minu esivanemad on pärit Äksi kihelkonnast. Meid oli viis last, isa ja ema olid õppinud mõlemad Tartu Ülikoolis, isa õppis loomaarstiks ja ema õigusteadust. Isa oli olnud ka Vabadussõjas, oli Riigikogu liige, asunike erakonna liige. Isapoolne vanaema oli väga hea perenaine ja õpetas mulle hoolega maasikakasvandust ja aiandust, see oli mulle väga meelepärane. Aiandus mulle istus.
Üks selline asi on meeles, kui olin kolmeaastane. Võrdleva usuteaduse professor Eduard Tennmann oli meie Maarja Magdaleena kihelkonna kiriku õpetaja ja mu ema käis tema loengutel. Ükskord tuli Tennmann meile külla, samal ajal olid just uue piiskopi valimised, siis seda arutati koos ning Tennmann küsis, mis on tähtsam, kas mitra või kepp. Mina olin kolme aastane, tulin tuppa kepp käes, olin siis ilmselt targa näoga ja Tennmann ütles, et näe, piiskop tuleb. Tegi nalja. Ta juba nägi minus kolme aastaselt, et õpin vaimulikuks.
Tõnu Tepandi (T. T): Kolmeaastane laps võtab vastu informatsiooni kogu ilmast, võtab otse. See on kuskil viie-kuue eluaastani nõnda. Nii et seal võis täiesti olla nõnda, et võtsite selle kepi ja see viis Teid vaimulikuks.
V. S: Lõpetasin Jõgeva keskkooli ja tookord oli Jõgeval nii, et kella ühe paiku rongid kohtusid Jõgeval ja ma seisin seal ja mõtlesin, kuhu ma lähen edasi õppima, kas Tallinnasse või Tartusse. Tegin aga siis sisseastumiseksamid TPI-sse arhitektuuri. Üks minu onutütardest oli meil Jõgeval nagu kasuõeks, isa-ema olid tal surnud, tema ütles üks päev, et nõukogude arhitektuur ei kõlba kuhugi, et mine EPA-sse, seal on uus hüdromelioratsiooni teaduskond. Ja kuna mul Tallinnas korterit ei olnud, võtsin teda kuulda ja lasksin paberid üle kanda. EPA-s olid õppejõududeks paljud need, kes teistes kõrgkoolides ei saanud õpetada, ja see lõi erilise õhkkonna. Teadsin juba siis Uku Masingut, kogusin omal käel ajakirju ja tema artikleid ja sealt tekkis otseselt ka huvi kontakti saada. Nii läksingi usuteadust õppima.
Aga kuskilt oli vaja raha saada. Tartu lähedal elas üks agronoom, kes oli Paldiski kogude liige, ja tema ajatas naistepäevaks suurtes kogustes nartsisse, et jumalariigi töö jaoks raha teenida. Tal olid lillesibulad, mida oli tarvis kaks aastat peenras hoida, enne kui kasvuhoonesse panna. Hakkasin siis ka sibulakasvatusega tegelema ja see andis kõige rohkem sissetulekut. Minu rekordkogus oli nelikümmend tuhat õit. Paras ports. Kui kauplustes ei olnud lilli saada, aga naistepäev oli suur riiklik püha, siis jaotasime temaga õied ära. Tema turustab Tallinnas ja Lõuna-Eestis, minule jäi Ida-Eesti kuni Narvani välja. Kasutasime ära bulgaaria tomatikastid, panime sinna lillesibulad sisse ja panime aeda õunapuude alla, kui külm tuli, panime lehed peale kui õige aeg. Jaanuari algul tuli kasvatamise aeg, siis panime kasvama. See innustas. Ja Tartus ma hoidsin neid õisi Eha Masingu keldris.
T.T: (naerdes) Uku ja Eha Masingu keldris olid siis need õied, Issandale pühendatud.
V.S: Jah. Äri oli väga hea, ma ostsin kohe mootorratta IŽ–i, mitte küll esimesel aastal. Kuna Eha ja Uku Masing ei saanud teha ühtki välisreisi, siis üks aasta, kui õied olid ära müüdud, käisime selle raha eest koos Krimmis. Kolmekesi. Tudengid jäid Põltsamaal kasvuhoonet kütma. Kui Pilistverre tulin, siis hakkasime siin ka naistepäevaks nartsisse ajatama kiriku aia lõunapoolses küljes. Agronoom Artur Söenurm, kes neid sibulaid jumalariigi töö jaoks kinkis, soovitas. Ja tudengitel oli võimalus teenida. Peapiiskop Andres Põderiga käisime Armeenias.
T.T: EPA Te ju lõpetasite?
V.S: Jah 1957. aastal. EPA-s õppisin hüdromelioratsiooni teaduskonnas ainult ühe aasta, siis läksin üle maaparanduse erialale ja töötasin maaparandajana Türil. Aga siis Türi rajoon ja Paide ühendati ja ma jäin ilma tööta. Asusin siis õppima Usuteaduse Kõrgemasse Katsekomisjoni (EELK Usuteaduse Instituudi eelkäija. Toim.).
T.T: Mis aastal see oli?
V.S: 1961. Samal hommikul, kui ma astusin Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni uksest sisse, lendas Gagarin kosmosesse ja oli Uku Masingu loeng Vana Testamendi prohvetlusest. Ja siis nii raadios kui ajalehes pasundati, et nüüd on praktiliselt tõestatud, et Jumalat ei ole olemas, sest Gagarin käis kosmoses ja ei kohanud Jumalat. Järgmisel sessil Uku Masing küsis loengus, et kes teist usub, et Jumal elab maa ja Kuu vahelises tühjas ruumis, see tõstku käsi. Mitte üks käsi ei tõusnud.
Meil moodustus Uku Masingu ümber õpilastest sõpruskond: Toomas Paul, Jaan Kiivit (jun), Peep Audova ja mina. Ning õppejõud Elmar Salumaa, kes luges dogmaatikat, nimetas meid Uku jukudeks. Meie jaoks oli põhiline see oikumeeniline suhtumine, mitte kitsalt ühe dogmaatika raames mõtlemine. Meid ühendas, et olime Uku õpilased. Ning see, mida Uku õpetas, erines täiesti sellest, mida ateistlik-kommunistlik maailm tegi ja rääkis. Teadsime ka, et inimväärselt saab elada ainult maal, mitte linnas. See side maa ja loodusega oli meil niivõrd tugev, et see meid ühendas. Jeesus ütleb, mu Isa on aednik, siis ka meie peame olema arukad majapidajad. Loodu ja looduse eest tuleb hoolitseda.
T.T: Teie põlvkonna puhul on väga oluline see, et tegeldi nii usu, Jumala teenimisega ja samal ajal tegeldi ka reaalse eluga, nõnda tekkis seoste nägemine, seoste taipamine jõulisemalt.
V.S: Uku rõhutas, et elu mõte on elusamus, et inimese elu mõte on: olge täiuslikud, nagu teie taevane Isa on täiuslik. See tähendab, et inimene oleks avatum, oleks loovam. Säästlikum.
Inimene ei pea jääma selleks, kes ta on. Jeesus ütleb, mina olen Tee, Tõde ja Elu ja ükski ei saa Isa juurde, kui vaid minu kaudu, see on inimese uuekssaamine. Et mitte mina, vaid Kristus minus. See on nagu armulaualgi, see on palvesse süvenemine. Kui sul on mingi probleem või võrrand lahendada, siis küsimus on, kuidas Jeesus seda võrrandit lahendab. Kui võtta Kristuse ihu ja Kristuse veri armulaual – see tähendab, et inimese mõtlemise keskuseks on aju, mis on nagu arvuti, ja Jeesus oma õpetusega ja ristisurmaga on andnud meile tasuta tarkavara meie kõigi ajude jaoks.
T.T: See sõnastus, et inimese aju on kui arvuti ja tasuta tarkvara, mille andis Jeesus, on väga hea. Me ju püüame Jumalat kirjeldada mingites kujundites. Inimese minateadvus ei ole suuteline seda järgmist tasandit, metatasandit, Jumala tasandit kirjeldama ega seletama, nii me siis kasutamegi kujundeid.
V:S: Jah. Mis mind eriti haaras, [oli see] et EPA-s, kus ma enne Kõrgemat Katsekomisjoni õppisin, luges meile kõrgemat matemaatikat Gerhard Rägo, kes oli ka õpikute autor. Tema väga põhjalikult peatus lõpmatuse mõistel, kõikainsusel, mis mulle väga istus. Mis aga oli suureks üllatuseks, kui siis katsekomisjonis Uku Masing ütles, et Jumalal on palju nimesid, aga üks ja ühine on see aktuaalne lõpmatus. See mulle ikka väga meeldis, et matemaatiline aparatuur on rakendatav ka teoloogias. Uku rõhutas oma loengutel, et Buddha, Kristus, Lao-tse – see on üks ja sama looja vaim, mis viiesaja aasta tagant inkarneerub. Nende kolme nime kõrval rõhutas ta, et see külili kaheksa on üks Jumala paljudest nimedest.
T.T: See on teadmine, milleni inimene süvenedes jõuab. Ja taipab, et teadus ja usk on ühendatavad. See oli 1970. aastatel, olin siis Vanemuises, saime Uku Masingu meie juurde kõnelema, kümme korda käis rääkimas. Olin siis kakskümmend kaks, mu vastuvõtt oli oluliselt nõrgem kui see, mida tema rääkis. Olin liiga noor, ega ma praegu palju targem ole, aga igal juhul see oli väga huvitav. Ta rääkis Eesti lugu kogu maailmakultuuri arengu taustal. See polegi nii üldteada asi, et Teie põlvkonna jaoks oli Eesti maa hoidmine ja harimine väga tähtis.
V.S: Me peame oma maad hooldama ja harima, meile on antud meie oma rahvusterritoorium, Eesti maa. Me ei peaks seda linnastumist suurendama. Räägin seda kui maaparandaja. Jutlustasin kolmkümmend aastat, et tulge linnast maale, et maaelu eest peab seisma.
Kui olin Põhiseaduse Assamblees, siis sai sisse võetud säte, et Eesti riik on loodud eesti rahvuse ja kultuuri säilimiseks. Maad ei tohi maha müüa. Kanada juristid ütlesid, et meil eestlastel on kolm teed: olla kas Euroopa indiaanlased, Kanada indiaanlased või USA indiaanlased. USA-s joodeti suguharu pealik täis, tehti kingitusi ja ta müüs kogu suguharu ära. Nüüd neid näidatakse nagu ahve puuris, et siin nad elavad. Aga Kanadas ei müüdud maad ja rendi tingimused olid indiaanlastel väga soodsad, Kanada indiaanlased on kõige rikkamad. Just see, et Eesti maad maha ei müüdaks, on tähtis.
T.T: Jah, see maa müümine on üldse vale, maa on riigi oma ja avaramalt võttes on ta Jumala oma, aga seda ei saa avalikult öelda, siis ei võeta sind tõsiselt.
V.S: Näiteks kui öeldakse, et kihelkond on kõigi tagurlike mõistete koondmõiste – sellele vastukaaluks ütlen, rõhutan, et kihelkond on kristlik suurpere ja maa kuulub sellele perele. Näiteks Pilistvere kihelkond on jaotatud kolme maakonna vahel, kaks kilomeetrit ida poole Jõgevamaa, kaks kilomeetri põhja pole Järvamaa. Oleks vaja uuesti aluseks võtta ajaloolised kihelkonnad. Pilistvere oli muinaseesti Nurmekunna maakonnas, siia kuulus ka Kolga-Jaani, kus oli abikirik. Tsistertslased, need rahumeelsed vennad, kes siia kiriku ehitasid, said väga hästi läbi siinse rahvaga ja maavanemaga. Kui maavanem ristiti, siis kogu rahvas lasi end ristida. Ja oli tava, kui maavanem oli ristitud, siis üks poegadest õppis preestriks ja tõenäoliselt esimesed preestrid olid ka eestlased. Muinaseesti usundi ja ristiusu ühtelangevus oli küllaltki suur, sellele tuleks toetuda. Jah, sellele tuleks toetuda.
Selleks korraks meie rääkimine lõppes. Vello Salum näitas meile Uku Masingu tuba, mille ta oli Uku mälestuseks sisse seadnud, kus oli väike raamatukogu, pildid, kirjad, käsikirjad. See on koht, kus saab linnakärast ära tulla ja maailma asjade üle järele mõelda, nii ta ütles.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia magistrant ja EELK liige.
Tõnu Tepandi (1948) on näitleja, laulja, teatripedagoog, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli professor ja EELK liige.
