Pagulaspiibel – raamat omadele ja võõrastele

Järgnev piibliteoloogiline mõtisklus sai alguse küsimusest, mida ütleb Piibel pagulaste kohta. Eneselegi ootamatult avastasin, et selle küsimusega on seotud kogu Piibli teoloogia. Jah, pagulus ei kuulu kaugeltki Piibli peateemade hulka, sest sealt leiame hoopis Jumala tegevuse maailma ja oma rahva suhtes ning inimese lunastamise pattudest Kristuse läbi, aga pagulasküsimuse raames saab siiski läbi arutada praktiliselt kogu Piibli teoloogia. Kui vähegi oma piiblilugemise kogemuse üle järele mõelda, meenub, et erakordselt palju Piibli tegelasi on ju pagulased. Piibli sissejuhatustest loeme lisaks veel, et vaat et enamus piiblitekste on kirjutatud paguluses ja pagulastele. Saab öelda, et nimetus „pagulaspiibel“ pole sugugi tagasihoidlik – pagulaste teema on üks viljakamaid tõsise teoloogilise arutelu teemasid.

Ent siinse lühiülevaate alustuseks tuleb mõndagi selgitada. Järgnev ei ürita lahendada Eesti ja Euroopa ees praegu seisvaid probleeme. Kõikvõimalikud praktilised küsimused ja käitumisjuhised ei ole siinne teema. Olulised on vaid teoreetilised järeldused kristliku häälestuse jaoks pagulaste suhtes. Sellega seoses ei ole nii olulised ka täpsed definitsioonid, vaid üsna üldised, nii võib laias plaanis mõista „pagulast“ poliitilistel või muudel põhjustel kodunt põgenema sunnitud isikuna (nii ütlevad Õigekeelsussõnaraamat 2013, vt siit ja Eesti keele seletav sõnaraamat, vt siit). Pagulast mõistan järgnevas seega võõrsil viibiva inimesena, see toimub enamasti sunnitult, ehkki piibliteoloogiast rääkides ei saa päris mööda ka muudel põhjustel võõrsil viibijatest ehk lihtsalt võõrastest – tihti katab heebrea või kreeka vastavate sõnade tähendus väga laia välja. Tuleb lisaks arvestada sellega, et nii mõnigi kord on raske teha vahet vabatahtlikul ja sunnitud võõrsil viibimisel; üks võib üle minna teiseks – lähevad näiteks Jaakob ja ta järglased Egiptusesse võõrsile ühel põhjusel, viibib Iisrael seal aga peagi sunnitult orjuses.

Võõras ja võõrsil elamine Vanas Testamendis

Vanas Testamendis kasutatakse kaalukaid vanaheebreakeelseid mõisteid gwr ’võõrana elama’ ja gēr ’võõras’. Nende kasutamisviise on erinevaid, ent üldiselt on „võõrasse“ suhtumine eriline, isegi sellisel määral, et klassikaliste sotsiaalselt nõrkadeks peetavate gruppide, nagu orvud ja lesed, kõrvale asetatakse ka võõrad (vt nt 5Ms 10:17–19; 27:19; Ps 94:6; 146:9). Sealjuures maksab lihtne tõsiasi, et võõrad on sotsiaalselt nõrgemal positsioonil kui põlisrahvas ehk võimu omav rahvas. Põhjuseks toovad Vana Testamendi kirjutajad korduvalt selle, et Iisrael on ise olnud võõrsil, Iisrael teab, mida tähendab võõrsil olemine, ning see sunnib teda võõrastesse hästi suhtuma. Selline veendumus leidub otse Moosese seaduse keskmes Deuteronomiumis (vt juba nimetatud 5Ms 10:17–19), aga ka Exoduses, alates selle vanimast osast ehk Lepinguraamatust (vt 2Ms 22:20; 23:9). Loomulikult peetakse Vanale Testamendile kohaselt võtmesündmuseks ehk tüüplooks võõrsil olemise kohta Egiptuse orjapõlve. Et Egiptusest pääsemise taga on Jumal ning Seaduse on Siinail Moosese kaudu Iisraelile samuti andnud Jumal, ei ole kahtlustki, et võõrast ehk võõrsilt tulnu lugupidamist peetakse religioossesse sfääri kuuluvaks.

Võõraid oli vana-aja ühiskondades niisamagi, ent teatud elualadele palgati teadlikult inimesi võõrsilt. Nii otsiti hea meelega välismaalt näiteks palgasõdureid, kuninga joogikallajaid, kuninga sulaseid jt, sest neilt eeldati oma töö korralikku tegemist, ilma paleepööret korraldamata. „Võõras“ oli juriidiline termin, seostudes hulga õiguste ja kohustustega, millega tegeleti juba ammu enne piiblikirjanduse tekkimist.

Võõrastega seoses tuleb mainida ka võõrustamist, mis on nii vanas kui kaasaegses Lähis-Idas erakordselt tähtis. Läbirändajale pakutakse süüa-juua, ööbimisvõimalust, vajadusel rohkemgi. See on otsekui seadus, mille vastu ei tohi eksida. Tuntuimate võõrustamise stseenide hulka Vanas Testamendis kuuluvad Aabrahami kolme jumaliku külalise võõrustamise episood 1Ms 18 ning selle paralleel 1Ms 19 alguses. Viimasest omakorda on mõõtu võtnud leviidi ja tema liignaise lugu, mis tipneb kahe võõrustamise stseeniga Km 19. Nendesamade lugude näol on tegemist ka Vana Testamendi kõige drastilisemate manitsuslugudega selle kohta, mis juhtub siis, kui võõraid ei austata, kui võõrustamise kirjutamata seaduse asemel soovitakse võõrast alandada. Et alandatavateks on jumalikku päritolu külalised või pühameeste soost leviit (Km 19), süveneb patt veelgi.

Loomulikult tuntakse Vanas Testamendis ka konflikte omade ja võõraste vahel. Ent hermeneutiliselt lugedes on nendelgi tihti küljes teatud käitumismalle küsimuse alla seadev toon. Väga mitmekihilise Diina eest kättemaksmise loo (1Ms 34) kõrval on ehk üks tuntumaid sibboleti-šibboleti juhtum Km 12:1–6, milles Iisraeli sisetüli ehk vahetegemine omade ja võõraste vahel kõigest dialekti alusel annab tulemuseks 42000 tapetut.

Püha rahvas ja eshatoloogiline aeg

Loomulikult ei saa omadest ja võõrastest rääkides mööda minna Iisraeli ja paganate eristamise teemast. Vana Testamendi keskmes on Iisraeli identiteedi küsimus ning seda lahendatakse tavaliselt püha rahva võtmes. Iisrael on Jumala välja valitud rahvas, teda eristab teistest ehk paganatest leping Jumalaga, millega kaasneb omakorda Seadus ehk Toora. Toora sätestab hulga käske ja keelde, mis pühitsevad Iisraeli, teevad temast püha rahva, kes peab vastavalt oma puhtuse eest seisma. Sellise teoloogilise loogikaga võiks justkui jäädagi tegema vahet juutidel ja paganatel, Jumala jaoks omadel ja võõrastel – üks on püha, teine ei ole. Ent seda relativeerib Vana Testament ise, sealjuures sedaviisi, et üleüldse avaneb võimalus Uue Testamendi usule ja maailmamõistmisele.

Esiteks pakutakse Vanas Testamendis välja hulk individuaalseid vagaduslugusid, mille peategelasteks on valitud rõhutatult mitte-israeliidid. Need, näiteks Rutt, Iiob ja Joona, on justkui paganad, ent osutuvad suuremateks jumalakartlikeks kui mõni israeliit. Teisalt, nagu näitab elavalt psalmi- ja prohvetikirjandus, hakatakse Iisraeli sees vahet tegema jumalakartlikel ja jumalatutel. Jumal on kogu maailma Jumal ning Jumal omade ja võõraste üle ühtemoodi.

Teiseks on Vanas Testamendis kristluse jaoks palju olulisi eshatoloogilisi tekste, selliseid, mis tegelevad viimse, lõplikke lahendusi pakkuva tulevase ajaga. Eriti psalmi- ja prohvetiraamatutes on koha sisse võtnud ettekuulutused rahvastest ning üleskutsed rahvastele, mis kogunevad Siioni mäele Jumalat kummardama (Ps 48; 76; Js 60 jne). Viimsetel aegadel oodatakse ja loodetakse kogu maailma pöördumist Jumala poole. Iisrael on sellisel taustal rahvas, kel on olnud privileeg kummardada Jumalat juba enne seda, aga lõppkokkuvõttes tunneb ja tunnistab kogu maailm üht Jumalat. Pagulasteema jaoks tähendab see aga, et oma ja võõra vahel kaob eshatoloogilises perspektiivis piir.

Pagulus kui Vana Testamendi teoloogia põhiteema

Vana Testamendi käsitluse lõpetuseks sobib teha väike ülevaade pagulusest kui Vanas Testamendis prominentsest teoloogilisest teemast, millega saab visandada kogu püha ajaloo programmi.

Pagulusse satuvad Genesises juba esimesed inimesed (1Ms 3). Nad peavad loobuma oma paradiislikust põlvest Eedeni aias, sest nad eksivad keelu vastu süüa hea ja kurja tundmise puust. Pärast oma venna mõrvamist saadetakse pagulusse Kain – tähelepanuväärne on sealjuures see, kuidas Jumal annab Kainile armu ja garanteerib, et teda võõrsil ei tapeta (1Ms 4:13–16). Esivanemate lugudes alates Aabrahamist kuni Joosepini viibitakse lakkamatult võõrsil, ja seda rõhutatult isegi Kaananimaal. Siin kasutatakse verbi gwr programmiliselt, sest püha maa ei ole veel antud Iisraelile, ent kohalikud lubavad Iisraeli esivanematel seal võõrana elada (vrd eriti 1Ms 26). Järgnevat orjapõlve Egiptuses ülal juba nimetasin, selles seoses, et Iisrael peab Seaduse kohaselt sellest kogemusest õppust võtma ja enda keskel viibivatesse võõrastesse heatahtlikult suhtuma. Järgnevalt on suureks võõrsil viibimiseks rahva viibimine Paabeli eksiilis. Seda võõrsile sattumist kajastab enamik Vana Testamendi tekste kui väga suurt katastroofi, sest kaotatakse maa, tempel ja kuningas. Ent sellest võõrsil olemisest võetakse ka õppust – just siin algab veendumus, et Jumal juhib Iisraeli ka mujal ning et ka suured maailma kuningad teevad seda, mida Jumal ütleb. Võõrsil olemine muutub omapärasel viisil Jumala poole pöördumise looks.

Nagu ülal vihjatud, tegeleb Vana Testamendi noorem kirjandus juba selgelt küsimusega, kelles ja kuidas väljendub jumalakartlikkus väljaspool Iisraeli, on siis selleks mitte-israeliidid nagu Rutt ja Iiob või võõrsil viibivad israeliidid nagu Taaniel või Ester. Rutt ja Iiob on eksemplaarsed jumalakartlikud, vaat et rohkemgi omad kui juudid. Ester ja Taaniel tõestavad aga Iisraeli Jumala tegutsemist kogu maailmas, mõjutades kõige vägevamaid maailmas nagu Babüloonia või Pärsia kuningad. Jumal tõestab jälle, et võõrsil olemine ei mängi rolli – omade eest hoolitseb ta ikka. Nende veendumustega haakub niisiis lõpuks eshatoloogiline ja ka apokalüptiline kirjandus prohvetiraamatutes, kus omal ja võõral kaob tasapisi vahe.

Pagulus kui Uue Testamendi paradoks

Uus Testament on Vana Testamendi jätk, loomulikult seisukohast, et vahepeal on inimeste keskele tulnud Messias ning et ta surmaga lunastatakse inimene patust. Uut Testamenti võib rahumeeli pidada võõrsilt koju jõudmise raamatuks. Koju jõutakse Issandas ning sealjuures ei ole olulised ei endine ega tulevane elukoht. Maapealne kaotab tähenduse, tähelepanu keskendub kodule taevas. Teisalt siis kaob inimestes vahe omal ja võõral, sest kõigil on võrdne võimalus olla taevariigi kodanik, kui usutakse. Sellised seisukohad võivad olla aktiivsele kirikuskäijale ja piiblilugejale muutunud ehk juba liiga sentimentaalseks (Krüger 1997), ent see ei tähenda, et need kristliku teoloogia jaoks nii olemuslikud ideed tuleks hüljata.[1]

Sõnu võõra kohta on Uues Testamendis mitu: võõrapärasest, võõristavast saab rääkida sõnade allotrios, barbaros ja xenos abil (ThBLNT, 511–519), sest kahtlemata oli peaaegu kõigil vanasti olemas vaenuliku võõra kogemus – tõenäosus sattuda rüüstamise või sõjakäigu ohvriks oli suur. Teoloogiliselt kaalukamate sõnadena kasutatakse aga termineid parepidēmos ning paroikos majalise ja pagulase tähenduses – terminid on tuletatud tavasõnadest dēmos ’rahvas’ ja oikos ’kodu, maja’, seega mõeldakse siin seda, kes elab koos omadega, oma rahvaga, omas kodus jne (ThBLNT, 519–521).

Uues Testamendis on rida kirjakohti, mis kasutavad silmatorkavalt pagulaste-majaliste-võõraste metafoori ning seega viimati nimetatud sõnavara, et lahendada inklusiivsuse ja eksklusiivsuse teoloogilisi küsimusi. Esmalt saab välja tuua pikema teemaarenduse usust ja uskujatest muistsel ajal Hb 11. Vanast Testamendist võetakse üle võõrsil elamise motiiv, iseloomulikul viisil on aluseks just Genesise esiisade tekstid ja Exoduse Egiptusest pääsemise lood, vrd salme 8 jj ja eriti salmi 13. Võõrastest ja majalistest pühal maal saavad võõrad ja majalised „maa peal“ üldse. Olenemata konkreetsest elukohast näevad inimesed oma tõelist kodumaad ja eesmärki vaid kauguses ja ei tea veel täpselt, mis see on. Tõeline kodumaa (kr patris) on taevane kodumaa (s 14). Aga usus võib inimene olla kindel, sest ta teab, et jõuab võõrsilt koju.

Teiseks kõnekaks lõiguks on metafooririkas mõtisklus Kristuse ühendavast väest Ef 2:11–22. Selles on Kristuse ihu siduvaks kujundiks: ümberlõigatu ja ümberlõikamatu saavad üheks Kristuses ning küsimus nende erinevast staatusest Jumala ees kaob. Inimesed pole „enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed“ (s 19) ning kõikidest saab „kokkuliidetuna püha tempel Issandas“ (s 21). Jällegi on kodu Issanda ihus ja sinnajõudmine on kõikidele usklikele võimalik. Kõik inimesed on sinna kutsutud.

Mõnevõrra drastilisemalt võtab eelnevad mõtted kokku Pauluse kirjakoht kristliku lootuse kohta 2Kr 5 alguses. Siin muudetakse isegi maine ihu suhteliseks, rääkimata maisest ulualusest, sest usklik saab olla kindel oma taevases rõivastuses, taevases eluasemes. Uskliku ja lootusrikka inimese kodu ei ehitata kätega, vaid see on taevas, ning ta teab seda, sest tal on juba „käsirahaks Vaim“ (s 6).

Muidugi võib selline käsitlus tunduda idealiseeriv, isegi utoopiline, sest peame ju siin maises elus ikkagi praktiliste küsimustega kokku puutuma ja neid lahendama. Näiteks Esimese Peetruse kirja autor kirjutab „hajuvil elavatele majalistele“ (1:1), kes on valitud ja Kristusele kuulekad. Ka siin nimetatakse kristlase-majalise „kadumatut pärandit taevas“ (1:4), ent otsitakse siiski lahendust olukorras, kus elatakse vähemusena mittekristliku ja mõistmatu enamuse keskel. Lahendus leitakse jumalakartlikkuses ja pühas elus (1:17), pagulastena eeskuju andmises paganaile (2:11 j).

Niisiis on pagulane üks Uue Testamendi lemmikkujundeid. Pagulasena saab kristlane ennast identifitseerida paganlikus ümbruskonnas elades, aga veelgi rohkem üldse oma maises elus. Mõlemad situatsioonid saavad olla kristlasele probleemiks vaid ajutiselt, sest usklik teab, et tal on taevane kodu ja et ta jõuab sinna. Usklik usaldab taevast kodu ka siis, kui ta ei tea, milline see täpselt on – Issand annab usu sellesse Vaimus. Selline mõtteviis aga ei saa jääda tagajärgedeta kristlase maises elus. Esiteks annab usk taevasesse kodusse rahu, mis võimaldab olla teistele eeskujuks. Eeskuju hulka käib meile, pärast Uue Testamendi ajastut elavatele kristlastele ühises Kristuse ihus viibimise tunnistamine armulaual, mida võiks siin kontekstis pidada Issanda võõrustamiseks. Teiseks suhtuvad kristlased mõistvalt ja aupaklikult võõrastesse enda keskel, sest nad teavad, et nad on ise võõrad maa peal. Kristlased saavad võõrustada teisi, sest neid endeid võõrustatakse armulikult.

Omad ja võõrad kristlastele

Jäädes veel korraks võõrustamise juurde, tuleb nimetada, et kaasaegses läänelikus ühiskonnas on hakanud võõrustamise tähendus kaduma. Nagu märgib René Krüger (1997), on põhjuseks kiire liikumisvõime, mis vähendab vajadust kedagi võõrustada; lisaks on võõrustamine üle kandunud hotellidesse, omakasupüüdmatu aitamise asemele on astunud tasu eest teenindamise kultuur. Võib-olla on see üks põhjuseid, miks me ei taju enam, kui oluline võib teatud olukordades (ilma rahata, ilma peavarjuta) olla see, et keegi pakub võõrustamisega abikäe.

Võõrustamine, nagu ülal nimetatud, on sõltuvalt Vana Lähis-Ida kontekstist Piiblis omaette fenomen. Võõra austamine ja majutamine on olnud loogiline ja loomulik. Piibliteoloogias on laiendatud seda fenomeni püha rahva kohustusele olla võõraste suhtes aupaklik, sest ollakse ise olnud võõrsil. Püha rahva mõiste laienemisega Uues Testamendis ka ümberlõikamatutele laieneb võõrustamise fenomen kristlastele. Sellele lisandub Uues Testamendis otsustav küsimus, kas omi ja võõraid on võimalik inklusiivsuse taustal üldse eristada. Kui Jumal kutsub, olenemata päritolust ja ümberlõikamisest, keda tahes, siis on kõik võrdsed. Siit areneb aga terve rida küsimusi, millele minu arvates on võimalik vastata eitavalt. Näiteks kas on võimalik oma kristlase ja võõra kristlase eristamine rahvuse baasil?

Võiks minna teravamakski: kas on võimalik teha vahet omal ja võõral usutunnistuse alusel? Küsin seda sellepärast, et kiriku ja iga kristlase ülesanne on kuulutada evangeeliumi. Nii järeldub misjonikäsust Mt 28:18–20. Niisiis on iga viimane kui inimene see, kellele tuleks kuulutada ning kelles peitub potentsiaal saada kristlaseks. Aga selge see, et niisama see ka ei toimu – algama peab kõik eeskujust ja võõrustamisest. Võõrustamise käigus saab inimesest ligimene. Sest meie ligimene on see, kes on siin ja praegu meie kõrval. Igas uues olukorras on ligimene keegi uus inimene, igapäevaselt pereliikmed, tänaval vastutulijad, kodus külalised.

Kirjandust

Krüger, René (1997) „Fremd. Hermeneutische Überlegungen“ – ThBLNT, 521–524.

Rienecker, Fritz; Maier, Gerhard (2011) Suur piiblileksikon. Tallinn: Logos.

Zehnder, Markus (2009) „Fremder (AT)“ – Wibilex

ThBLNT = Theologisches Begriffslexikon zum Neuen Testament. Neubearbeitete Ausgabe. Hgg. Lothar Coenen, Klaus Haacker. Bd. 1. Wuppertal: Brockhaus; Neukirchen: Neukirchener, 1997.

Artikkel toetub EELK koguduste juhatuste konverentsil 18. oktoobril 2015 Aegviidus peetud ettekandele.