Eestlaste ja kiriku (resp ristiusu) suhetest on arvatud nii ja naa – enamasti ikka naa. On levinud arvamus, et eestlased on kõige vähem kristlik rahvas Euroopas, samuti arvamus, et ristiusk polevat meie esivanematele kunagi omaseks saanud. Selle põhjuseks peetakse eestlaste vägivaldset ristiusustamist. Need arvamused on laialt levinud ja (eriti teatud põlvkondade esindajate hulgas) nii sügavalt juurdunud, et mõjub lausa värskendavalt lugeda meie noorema põlvkonna religiooniuurijate teistsuguseid seisukohti, mis erinevalt eelpool nimetatud tavaarusaamadest ei tugine ilukirjandusele ega ideoloogilisele kasvatusele, vaid teaduslikele uuringutele. Nii selgitab näiteks oma hiljuti ilmunud arvamusloos Tartu Ülikooli religiooniuurija Atko Remmel, et eestlaste põline ristiusu-vaenulikkus on esimesel ärkamisajal tekkinud müüt, mida on tradeeritud läbi erinevate põlvkondade ja riigikordade kuni tänaseni[1].
Autoriga ei saa mitte nõustuda – ei ole mingeid tõsiselt võetavaid ajaloolisi tõendeid, mis kinnitaksid eestlaste põlist ristiusuvastasust. Kiriku ja vaimulike vastu suunatud rahvalikud pilkelaulud, mis ilmusid 1964. a kogumikus „Laul olgu lühike või pikk…“ ja mis pidid näitama eestlaste vastumeelsust kiriku suhtes[2], ei ole piisavad, et teha sellest üldistusi eestlaste suhtumisest ristiusku kui sellisesse. Sarnaseid pilkelaule on lauldud kogu Euroopas ja seda juba keskajal, mil kiriku mõjuvõim ühiskonnas oli tugev. Eestlaste põline viha ristiusu kui võõrvõimude toodud usundi vastu ilmus esmakordselt esimese ärkamisaja tekstides ja juurdus laiemalt rahvusromantilisest vaimust kantud ilukirjanduse kaudu, kuid nagu näitab Atko Remmel juba viidatud artiklis, kasutas nõukogude võim müüti eestlaste põlisest ristiusuvaenulikkusest oma ateistliku propaganda huvides edukalt ära.
Me võime küll tänapäeval vägivalda usu levitamise vahendina taunida, kuid antiik- ja keskajal oli see kristluses aktsepteeritud (sh ka vägivald ketserite suhtes) ning tegelikult on vägivaldselt ristiusustatud suurem osa Euroopast. Vägivald ei pea ilmtingimata tähendama vallutusi – piisas vaid ühe valitseja otsusest võtta vastu ristiusk, et seda tegid ka tema alamad ja nagu näitab oma hiljuti ilmunud monograafias saksa ajaloolane Manfred Clauss, võib väita juba Rooma riigis elanud rahvaste kohta, et need ristiusustati vägivaldselt[3]. Ometi pole teadmine sellest olnud ühegi Euroopa rahva puhul põhjuseks, mis oleks takistanud ristiusu omaksvõtmist. Muinasusundi sugemete kauane säilimine rahvausundis ei ole tõend ristiusu erakordselt aeglasest juurdumisest, vaid üleeuroopaline nähtus. Ka nõiaprotsessid, mida nõukogude ajal serveeriti kui kiriku katset muinasusundi järgijaid hävitada, oli varasel uusajal[4] pea kogu vanas Euroopas levinud nähtus, mille juured ei peitu konfliktis „kirikuusu“ ja rahvausundi vahel, vaid on eeskätt sotsiaalpsühholoogilised. Seega – tahame me seda tunnistada või mitte – nii nagu kõigi Euroopa rahvaste esivanemad, olid meiegi esivanemad kristlased ja nad olid seda veel ka sada aastat tagasi.
Tartu Ülikooli religiooniuurija Lea Altnurme hiljuti Eesti Ekspressis ilmunud artiklist[5] saame teada, et tänapäeval määratleb end kristlastena 20-25% Eesti elanikkonnast. Võrreldes nn vana Euroopaga pole see maa elanikkonna koguarvuga võrreldes tõepoolest suur. Uurimuse „Elust, usust ja usuelust 2015“ andmetel toetab aga 66% eestlastest kiriku kaasamist riiklikult tähtsate pühade või sündmuste tähistamisse; 69% nõustub väitega, et kirik peaks jääma oma traditsiooniliste kombetalituste juurde ja võimalikult vähe püüdma neid kaasajastada. Samuti arvab 69% küsitletutest, et kirik peaks jääma kindlaks oma õpetusele ja moraalinormidele ning mitte kaasa minema kõigi ühiskondlike muutustega. Altnurme nimetab kirjeldatud nähtust „vikaarreligiooniks“ ja ütleb:
„Mõiste [„vikaarreligioon“] tähistab nähtust, kus mittekristlik enamus on huvitatud, et kristlik vähemus hoiaks traditsioonilisi kombeid ja moraali tallel. Ja nagu andmetest näha, on selline huvi ka Eestis täiesti olemas. Vikaarreligiooni võiks eesti keeles nimetada asenduskristluseks. Aga pole päris selge, kes keda või mis mida asendab ja kes on volitatud asendama.“[6]
Mida järeldada „asenduskristluse“ nii suurest toetajaskonnast? Nagu ütleb ka Altnurme, ei ole nähtus midagi Eestile eriomast, vaid seda kohtab ka mujal maailmas. Lähenedes probleemile ajalooliselt, võib isegi väita, et läbi kogu Euroopa ajaloo on olnud elanikkonna gruppe, kes on lootnud, et ühiskonna rohkem usule pühendunud osa (nagu keskajal mungad ja nunnad) korvab puudujääke nende isiklikus vagaduses, mida on püütud omalt poolt kindlustada veel lisaks kirikule ja kloostritele heldelt annetades.
Lugedes suurest „vikaarkristlaste“ arvust võib nii mõnigi vaimulik või kiriku töötegija tunda rõõmu ja hüüatada: „Järelikult polegi eestlaste vastumeelsus kiriku ja ristiusu suhtes nii suur, nagu on väidetud!“ Neid, kes sooviksid, et kiriku õpetus ja moraal püsiksid muutumatuna (kuigi reaalselt on mõlemad ajaloo jooksul muutunud ja muutuvad ka tänapäeval), võib rõõmustada „vikaarkristlaste“ vastumeelsus muutustele.
Ma ei ole uskunud kunagi eestlaste põlist viha ristiusu vastu ja ma ei koge oma igapäevases elus ega töös õppejõu ja vaimulikuna mingit tugevat vaenulikkust ristiusu suhtes. Küll häirib mind aga teatud intellektuaalide hulgas levinud arusaam, et tõeline intellektuaal peaks olema mittereligioosne või igal juhul mittekristlane. Ma ei mõista, kuidas peaks üks teisest loogiliselt tulenema. Ometi ei rõõmusta mind teadmine nõudlusest „vikaarkristluse“ järele ning järgnevalt ma selgitan, miks.
Olen puutunud kokku tohutu religioonialase harimatusega ja seda paraku mitte ainult kirikuväliste inimeste, vaid ka kristlaste hulgas. Seepärast kahtlen ma tõsiselt, kas need 69% protsenti küsitletutest ikka teavad, milles seisneb ristiusu õpetus, mida tulevat hoida muutumatuna. Status quo hoidmine on alati kõige mugavam ja kõige vähem pingutusi nõudev tee, kuid see ei tähenda, et see oleks ka kõige õigem. Kiriku põhiülesanne on evangeeliumi kuulutamine ja meil on kirikuna alati põhjust küsida, kas selleks, et evangeelium ehk ristiusu põhisõnum jõuaks võimalikult paljude inimesteni, ei peaks siiski ka ristiusu õpetuses midagi muutma. Põhjust nii küsida on eriti siis, kui peaks selguma, et kiriku kuulutustöös on midagi, mis takistab evangeeliumi jõudmist inimesteni. Evangeelse arusaama järgi põhineb ristiusu õpetus küll Jumala ilmutusel, kuid selle on loonud inimesed. Teoloogiliselt asjale lähenedes võiks küsida, kuidas on võimalik üldse tahta, et kaduv ja surelik inimene looks midagi, mis on igavene ja muutumatu ning säilitaks oma loomingut igavesti muutumatuna. Pealegi saab näidata puhtempiiriliselt, kuidas kristlik õpetus ja ka arusaamad moraalist on teinud aja jooksul läbi muudatusi, mis ei ole olnud sugugi väikesed.
Nii nagu igal religioonil, on ka kristlusel erinevad dimensioonid[7] ning võib küsida, kas ei taanda „asenduskristluse“ pooldajad kogu ristiusku vaid selle paarile dimensioonile, nagu seda on moraalne ja rituaalne dimensioon. See oleks aga ülimalt kahetsusväärne, sest see muudaks ristiusu, mis on eeskätt usul põhinev lunastusõpetus, moraalinormide ja rituaalide süsteemiks ning moonutaks sellega kristluse olemust. Kirik, mis mõistab ristiusu tuumana evangeeliumi ehk usku eeldavat rõõmusõnumit lunastusest, ei peaks rõõmustama teadmisest, et on palju inimesi, kes näevad ristiusus vaid moraali ja rituaale ning kirikus tähtpäevade kaunistajat.
Teadmine „vikaarkristluse“ arvukast järgijaskonnast võiks olla kirikule väljakutse, mis sunniks meid mõtlema, mida ikkagi teha, et evangeelium jõuaks inimesteni nõnda, et nad mõistaksid, et kristlus ei ole ainult või eeskätt kümme käsku ja „vanad ilusad esivanemate kombetalitused“. Kuid sellesse on peidetud ka kiusatus – kiusatus tulla vastu „üldisele ootusele“ ja hakata evangeeliumi asemel rõhutama moraalinorme ja rituaale. Kindlasti tugevdaks see „vikaarkristluse“ positsioone veelgi, kuid kas see aitaks täita kirikul paremini ka oma põhiülesannet, selles julgen ma sügavalt kahelda.
[1] Atko Remmel, „Eestlased on ateistid. Usu möga meid ei köida“ – Müürleht, 15. detsember 2015.
[2] Vt Ingrid Rüütli kirjutatud sissejuhatust nimetatud kogumikule, lk 7-71.
[3] Vt Manfred Clauss, Ein neuer Gott für die alte Welt. Die Geschichte des frühen Christentums (Berlin, 2015).
[4] Laialt levinud eksliku arusaama järgi oli nõidade põletamise kõrgaeg keskaeg, kuid tegelikult oli selleks 17. sajand.
[5] Lea Altnurme, „Mis on asenduskristlus?“ – Eesti Ekspress 22. detsember 2015, 44.
[6] Samas.
[7] Religiooni erinevate dimensioonide loetelud varieeruvad, kuid üldiselt eristatakse iga religiooni puhul selliseid dimensioone nagu intellektuaalne, emotsionaalne, moraalne ehk eetiline, sümboolne, sotsiaalne ehk institutsionaalne ja rituaalne dimensioon.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses.
