Väike õpetus sellest, mida evangeeliumites otsida ja oodata (1522)

Saateks

Peale Wormsi riigipäeva  varjas Luther end Saksi kuurvürsti Friedrich Targa kaitse all Wartburgi lossis (1521-1522). Lossis viibimise ajal pühendus ta Uue Testamendi tõlkimisele. Samal ajal kirjutas ta aga ka n-ö näidisjutlusi, et avada, kuidas jumalateenistustel toimuv Pühakirja seletus reformatoorseid põhimõtteid silmas pidades välja võiks näha. Need jutlused või eksemplaarsed pühakirjaseletused ilmusid 1522. aastal kogumikuna (nn kiriku- või jõulupostillina). Alljärgneva teksti on Luther kirjutanud selle kogumiku sissejuhatuseks, olles sisuliselt lähedane samal aastal ilmunud Uue Testamendi tõlke sissejuhatusele. Luther avab siin jõuliselt ja äärmise selgusega reformatoorset arusaama evangeeliumist. Ta rõhutab evangeeliumi ühtsust Uue Testamendi tekstiliste tunnistuste erinevuses ja paljususes. See ühtsus on evangeeliumi kui inimeste õndsuseks toimunud Kristuse sündmuse ühtsus. Evangeelium on nõnda aktuaalne, õndsust kinkiv Kristuse osaksandmine inimesele. Siit lähtuvalt on mõistetavad ka Uue (ja Vana) Testamendi üksikud kirjad. Evangeeliumi õige mõistmine tähendab seetõttu ühtlasi meie südameid rõõmuga täitva jumaliku kingituse esmasust, kütkestatud ja puudutatud olemist jumaliku armastuse tulest. Kristus on meile antud kui jumalik kingitus – alles seda mõistes ja sellele järgnevalt võib näha teda ka eeskujuna. Alljärgnevas lühikeses kirjutises avab Luther selgel ja keskendunud moel pühakirjaseletuse, evangeeliumi ja usu reformatoorse mõistmise keskseid põhimõtteid.

Johann-Christian Põder

On levinud komme, et evangeeliume loetletakse ja nimetatakse raamatute järgi ning üteldakse: on neli evangeeliumi. Seetõttu on tekkinud olukord, et ei teata, mida p. Paulus ja Peetrus oma kirjades ütlevad, ning et nende õpetust peetakse võrdseks lisandustega evangeeliumite õpetusele, nagu võib kuulda ka ühest Hieronymuse proloogist[1]. Peale selle on veel kahetsusväärsemaks kombeks, et evangeeliume ja kirju peetakse võrdseks seaduseraamatutega, kust tuleb õppida, mida me peame tegema, ja kus Kristuse teod seatakse meie silme ette mitte teisiti kui eeskujuna. Kus nüüd need kaks ekslikku arvamust südamesse jäävad, seal ei ole ei evangeeliumi ega kirja võimalik lugeda kasulikult ja kristlikult, vaid me jääme täielikeks paganateks nii nagu enne.

Seetõttu tuleb teada, et on ainult üks evangeelium, aga seda on paljude apostlite poolt kirjeldatud. Pauluse ja Peetruse iga kiri, lisaks Luuka Apostlite teod, on üks evangeelium, ehkki nad ei jutusta mitte kõiki Kristuse tegusid ja sõnu, vaid  mõni sisaldab neid lühemalt ja vähem kui teine. Ei ole ju ka neljast suurest evangeeliumist ükski selline, mis sisaldaks kõiki Kristuse sõnu ja tegusid; see ei ole ka vajalik. Evangeelium on – ega võigi olla mitte miskit muud – kui kõne või lugu Kristusest. Nõnda sünnib ka inimeste seas, et kirjutatakse raamat ühest kuningast või vürstist, mis ta omal ajal on teinud ja rääkinud ja läbi elanud: sedagi võib kirjeldada mitmel viisil, üks [teeb seda] pikemalt, teine lühemalt. Niisiis ei või evangeelium olla ega olegi mitte midagi muud kui kroonika, lugu, jutustus Kristusest – kes ta on, mida ta on teinud, rääkinud ja läbi elanud; mida üks on kirjeldanud lühidalt, teine pikalt, üks nii, teine naa. Sest lühimalt [öelduna] on evangeelium kõne Kristusest, et ta on Jumala Poeg, meie eest inimeseks saanud, surnud ja ülestõusnud, seatud isandaks kõigi asjade üle. Just selle võtab p. Paulus oma kirjades ette ja avab seda, jättes kõrvale kõik imed ja lood[2], mida neljas evangeeliumis on kirjeldatud, ning hõlmab ometi piisavalt ja rikkalikult kogu evangeeliumi, nagu seda on selgelt ja kenasti näha tervituses roomlastele [1:1-4], kus ta räägib, mis on evangeelium, üteldes: „Paulus, Jeesuse Kristuse sulane, kutsutud apostel ja välja valitud Jumala evangeeliumi jaoks, mida tema eelnevalt oli tõotanud oma prohvetite kaudu pühades kirjades oma Pojast, kes on talle sündinud Taaveti seemnest, liha poolest, kes on kirgastatud Jumala Pojaks väes pühaduse Vaimu poolest pärast ülestõusmist surnuist, kes on Jeesus Kristus, meie isand“[3] jne.

Nii näed sa, et evangeelium on lugu Kristusest, Jumala ja Taaveti Pojast, [kes on] surnud ja ülestõusnud ja isandaks seatud, mis ongi evangeeliumi kogusumma. Nii nagu nüüd ei ole rohkem kui üks Kristus, nii ei ole ega saa olla rohkem kui üks evangeelium. Kuna ka Paulus ja Peetrus ei õpeta midagi muud kui Kristust eelnimetatud viisil, ei saa nende kirjad olla midagi muud kui [see üks ja sama] evangeelium. Ja ka prohvetitega on nii; kuna nad kuulutasid evangeeliumi ja rääkisid Kristusest, nagu siin p. Paulus teatab ja igaüks hästi teab, ei ole nende õpetus selles kohas, kus nad räägivad Kristusest, mitte midagi muud kui tõeline, puhas, õige evangeelium, otsekui oleks seda kirjeldanud Luukas või Matteus. Kui siis Jesaja ütleb ptk. 53, kuidas ta pidi meie eest surema ja meie pattu kandma, kirjutas ta puhast evangeeliumi. Ja ma ütlen tõesti, et kui keegi evangeeliumi nii ei mõista, see ei saa iial Kirjas valgustatud ega leia õiget alust.

Teiseks [on oluline], et sa ei tee Kristusest Moosest, otsekui ei teeks ta midagi enamat kui annaks õpetust ja eeskuju, nagu teevad teised pühakud, otsekui oleks evangeelium õpetus- või seaduseraamat. Seepärast pead sa Kristuse sõna, tööd ja kannatust mõistma kahesugusel viisil.  Esmalt sulle esitatud eeskujuna, mida sa pead järgima ja ka teoks tegema, nagu p. Peetrus ütleb [1Pt 2:21]:[4] „Kristus on kannatanud meie eest ja on jätnud meile eeskuju“. Nii nagu sa näed teda palumas, paastumas, inimesi aitamas ja neile armastust osutamas, nii pead tegema ka sina endale ja oma ligimesele. Aga see on vähim evangeeliumis, mille põhjal ei saaks seda nimetada ka evangeeliumiks, kuna sellega ei ole Kristusest sulle rohkem kasu kui [mistahes] teisest pühakust. Tema elu jääb tema juurde ega aita sind veel kuidagi, ja lühidalt: see [jutlustamise] viis ei tee kristlasi, see teeb üksnes silmakirjatsejaid. Sind on vaja viia veel palju kõrgemale, ehkki praegu on see pikka aega olnud kõige parem ja ikkagi ka haruldane jutlustamisviis.

Evangeeliumi peamine osa ja alus on, et sa Kristust, enne kui sa teda võtad eeskujuks, eelnevalt mõistad ja tunnetad anni ja kingitusena, mis on sulle Jumala poolt antud ja on sinu oma; nii et kui sa teda vaatad või kuuled, et ta midagi teeb või kannatab, siis ei kahtle sa, et ta ise, Kristus, on sellise tegutsemise ja kannatamisega sinu oma – sa võid sellele toetuda otsekui oleksid sa seda ise teinud, tõesti, otsekui oleksid sa seesama Kristus. Ennäe, seda tähendab õigesti tunnetatud evangeelium: see on Jumala piiritu headus, mida ükski prohvet, ükski apostel, ükski ingel ei ole iial suutnud lõpuni väljendada, ükski süda piisavalt imestada ja mõista; see on Jumala meie vastu suunatud armastuse suur tuli; sellest muutub süda ja südametunnistus rõõmsaks, kindlaks ja rahulikuks; see tähendab kristliku usu jutlustamist. Seetõttu nimetatakse sellist jutlust „evangeeliumiks“, mis tähendab maakeeli[5] sama, mis „rõõmus, hea, lohutav sõnum“ ja mille järgi nimetatakse apostleid „kaheteistkümneks sõnumiedastajaks“.

Seetõttu ütleb Jesaja 9[:6]: „Meile on sündinud laps, meile on antud poeg“. Kui ta on meile antud, siis peab ta olema meie, siis peame meie teda ka omana vastu võtma. Ja Rm 8[:32]: „Kuidas ei peaks ta koos Pojaga meile kõike muud kinkima?“ Ennäe, kui sa mõistad Kristust sinu omaks antud annina ega kahtle selles, siis oled sa kristlane; usk lunastab sind pattudest, surmast ja põrgust ning teeb, et sa võidad ära kõik asjad. Ah, sellest ei suuda keegi piisavalt kõnelda; [mu] etteheide [aga] on, et selline jutlus maailmas maha vaikitakse, ehkki evangeeliumi iga päev ülistatakse.

Kui nüüd Kristus on sinu õndsuse alus ja peamine hüve, siis järgneb teine osa, et sa mõistad teda ka eeskujuna, loovutad end seega samuti teenima oma ligimest, nagu sa näed, et tema on end sinule loovutanud. Ennäe, seal lähevad usk ja armastus liikvele, seal on Jumala käsk täidetud ning inimene rõõmus ja kartmatu tegema ja kannatama kõiki asju. Seepärast pane tähele: Kristus kui and toidab sinu usku ja teeb sinust kristlase. Aga Kristus kui eeskuju harjutab sinu tegusid; need ei tee sind kristlaseks, vaid lähtuvad sinust, kes oled juba eelnevalt kristlaseks tehtud. Niivõrd kui eristuvad and ja eeskuju, niivõrd eristuvad ka usk ja tegu. Usul ei ole midagi, mis talle kuuluks, vaid [tal on] üksnes Kristuse tegu ja elu. Tegudel on midagi sinust, aga needki ei või olla mitte sinu [enda], vaid ligimese omad.

Seepärast näed sa, et „evangeelium“ ei ole tegelikult seaduste ja käskude raamat, mis nõuaks meilt meie tegutsemist, vaid jumalike tõotuste raamat, milles ta tõotab, pakub ja annab meile kõik oma hüved ja heateod Kristuses. Et aga Kristus ja apostlid annavad palju head õpetust ja seletavad käsku, tuleb arvestada heategude hulka nagu veel üks Kristuse tegu, sest õigesti õpetamine ei ole väikseim heategu. Seetõttu näeme ka, et ta ei survesta ega kihuta tagant hirmutades, nagu teeb Mooses oma raamatus ja nagu on käsu viis, vaid õpetab armastusega ja sõbralikult; ütleb ainult, mida tuleb teha ja [mida tegemata] jätta, mis juhtub halvategijate ja heategijatega, ei kihuta kedagi tagant ega sunni. Jah, õpetab ka nii leebelt [Mt 5:3.5], et ta pigem innustab kui käsib; ta alustab ja ütleb: „Õndsad on vaesed, õndsad on tasased“ jne. Ja apostlid kasutavad samuti tavaliselt sõnu: ma manitsen, ma palun, ma anun jne. Aga Mooses, tema ütleb: ma käsin, ma keelan, lisaks ähvardab ja hirmutab kohutavate karistuste ja piinadega.

Selle õpetuse järgi saad sa evangeeliume lugeda ja kuulata kasulikult.

Kui sa nüüd evangeeliumiraamatu lahti teed, loed või kuuled, kuidas Kristus sinna või tänna tuleb või keegi tema juurde viiakse, pead sa selle kaudu kuulma jutlust või evangeeliumi, mille kaudu ta sinu juurde tuleb või sind tema juurde viiakse. Sest evangeeliumi jutlustamine ei ole midagi muud, kui Kristuse tulemine meie juurde või meie viimine tema juurde. Kui sa aga näed, kuidas ta tegutseb ja aitab igaüht, kelle juurde ta tuleb ja kes tema juurde viiakse, pead sa teadma, et seda teostab sinus usk ning [et] ta pakub sinu hingele evangeeliumi kaudu seda sama abi ja head. Kui sa oled siin vagur ja lased endale head teha, see tähendab, kui sa seda usud, et ta teeb sulle head ja sind aitab, siis on see sul kindlasti käes, siis on Kristus sinu ja kingitud sinule anniks; seejärel on tarvilik, et sa võtad selle eeskujuks ning aitad oma ligimest ja teed temale samamoodi, oled ka temale anniks ja eeskujuks. Selle kohta ütleb Jesaja 40[:1-2]: „Olge lohutatud, olge lohutatud, minu armas rahvas, ütleb teie Isand Jumal. Rääkige Jeruusalemma südamesse ja hüüdke talle: tema patt on talle andeks antud, tema eksimusega on lõpp, ta on kahekordse hüve saanud Jumala käest kõigi oma pattude eest“ jne. Selleks kahekordseks hüveks on kaks osa Kristuses: and ja eeskuju, millele osutavad ka pärandi kaks osa, mis Moosese seadus omistab esimesele pojale [vrd 5Ms 21:17], ning paljud teised kujundid.

Siiski on see patt ja häbi, et meie, kristlastega, on asi jõudnud selleni ning oleme evangeeliumis olnud nii laisad, et me seda mitte üksnes mitte ei mõista, vaid ka üldse esmalt vajame, et meile näidatakse teiste raamatute ja seletustega, mida selles otsida ja oodata. Evangeeliumid ja apostlite kirjad on ju kirjutatud just sellepärast, et nad tahavad olla ise sellised teeviidad ning osutada meile Vana Testamendi, prohvetite ja Moosese Kirja. Sealt peame me ise lugema ja nägema, kuidas Kristus on mähitud mähkmetesse ja asetatud sõime, see tähendab: kuidas ta sisaldub prohvetite Kirjas. Sealt peab meie uurimine ja lugemine harjutama ja nägema, mis on Kristus, miks ta on antud, kuidas ta on tõotatud, ja kuidas kogu Kiri osutab temale, nagu ta ise ütleb Jh 5[:46]: „Kui te usuksite Moosest, siis te usuksite ka mind, sest tema on kirjutanud minust“, samuti [Jh 5:39]: „Uurige ja otsige Kirja, sest just see on see, mis annab tunnistust minust“. Seda peab silmas püha Paulus Rm 1[:12], kus ta alguses tervituses ütleb, et evangeelium on Jumala poolt tõotatud prohvetite kaudu pühas Kirjas. Seetõttu on nii, et evangelistid ja apostlid viitavad alati Kirjale ja ütlevad: „Nii on kirjutatud“, samuti: „See on sündinud, et prohvetite Kiri läheks täide“ jne. Ja Ap 17[:11], kus tessalooniklased kuulasid innuga evangeeliumi, ütleb Luukas: nad tudeerisid ja uurisid päeval ja öösel Kirjast, kas see ka tõsi on. Samuti, kui p. Peetrus kirjutab oma kirja, ütleb ta algusosa keskel [1Pt 1:10-12]: „Selle teie pääste kohta on uurinud prohvetid, kes on kuulutanud ette sellest teis olevast armust, ning on juurelnud, kellele ja millisele ajale näitas Kristuse Vaim, kes neis oli, ning kuulutas nende kaudu ette kannatusi, mis on Kristuses, ja järgnevat kirgast selgust; neile on seda ka ilmutatud, sest mitte neile endile, vaid meile on nad sellised asju avaldanud, mida nüüd on teie seas kuulutatud püha Vaimu kaudu, kes on saadetud taevast; asju, mida ka inglid ihaldavad näha“. Mida tahab siin p. Peetrus muud kui meid juhatada Kirja sisse? Otsekui tahaks ta ütelda: me jutlustame ja avame teile Kirja püha Vaimu kaudu, et te võiksite ise lugeda ja näha, mis selles on, ning millisest ajast prohvetid on kirjutatud; nagu ta ka ütleb Ap 4[6]: „Neist päevist on rääkinud Saamuelist peale kõik prohvetid, kes iial on teinud ettekuulutusi“. Seepärast ütleb ka Luuka [24:45], et Kristus avas apostlite mõistuse, nii et nad said Kirjast aru. Ja Kristus ütleb Jh 10[:2jj], et ta on uks, tema kaudu peab sisse minema, ja kes tema kaudu sisse läheb, sellele avab uksehoidja (püha Vaim) ukse, nii et ta leiab karjamaa ja õndsuse. Nii et lõpuks on tõsi, et evangeelium ise on Kirja juhataja ja õpetaja, just nagu mina selle eessõnaga tahtsin meelsasti näidata evangeeliumi ja anda juhatust.

Aga vaata, kui peened, õrnad, vagad lapsed me oleme! Selleks, et me ei peaks Kirja tudeerima ja seal Kristust õppima, arvame me Vana Testamendi eimiskiks, nagu oleks sellega nüüd lõpp ja poleks sel mingit kehtivust; ehkki sellel üksi on nimi, et see on „püha Kiri“ ning „evangeelium“ ei peaks päriselt olema mitte kiri, vaid suuline sõna, mis Kirja esitab, nagu seda tegid Kristus ja apostlid; seetõttu ei kirjutanud ka Kristus ise midagi, vaid üksnes kõneles, ja nimetas oma õpetust mitte Kirjaks, vaid evangeeliumiks, see tähendab: heaks sõnumiks või kuulutuseks, mille levitamine ei pea toimuma mitte sule, vaid suuga. Nii võtame me kätte ja teeme evangeeliumist seaduseraamatu, käsuõpetuse, Kristusest Moosese, aitajast pelga õpetaja. Mida Jumal ei peaks sellise rumala, ärapöördunud rahva peale panema? See on kohane, et ta lasi meil sattuda paavsti õpetusse ja inimeste valedesse, kuna me loobusime tema Kirjast, ning pidime püha Kirja asemel õppima valeliku narri ja kurja petturi dekretaale[7]. Oh annaks Jumal, et kristlase juures siiski tunnistataks puhast evangeeliumi ning see minu töö küll kiiresti tarbetuks ja ebavajalikuks muutuks, siis oleks kindlasti lootust, et ka püha Kiri tõuseks oma väärikuses taas esile.

See on lühimalt öelduna eessõnaks ja õpetuseks piisav; seletuses[8] tahame sellest rohkem rääkida. AAMEN.

Originaal: Eyn kleyn unterricht, was man ynn den Euangelijs suchen und gewartten soll. 1522. WA 10, 1, 1; 8-18. Tõlkinud Thomas-Andreas Põder. Toimetanud Annika Laats.