Arvamused

On pühapäev tore päev

Anu Poldsam

„On pühapäev tore päev, tore päev,
sest isa töölt koju jääb, koju jääb.
Ja terve päev igal pool, igal pool
me käime koos, üheskoos, üheskoos“

(Heldur Karmo).

Paljude jaoks on pühapäev tõepoolest tore päev – kõik kodused on koos ning ühisel jõul saab ära teha palju majapidamistöid, mis nädala jooksul kuhjunud on (pesta pesu, riisuda lehti, aidata naabrimehel kuuri katust vahetada jne), või siis võtta ette asju, mille jaoks nädala sees aega napib (korrastada oma margikogu, käia külas, vaadata südamerahus telekat, käia kohvikus ja loomaaias või koguni kunstisaalis). Ning muidugi võib pühapäeval käia ka kirikus.

Ent kui paljud mõtlevad seejuures nimetatud päeva pühadusele, sellele, et tegu on püha päevaga? Kui paljud juurdlevad selle üle, mida see pühadus endas kätkeb, kust tuleb ja mida inimeselt nõuab? Mina isiklikult leian, et need küsimused on seda väärt, et neile veidi oma aega ja vaimuenergiat pühendada ning oma võimalikke nõrku närve kosutada. Seega julgen neile, kes seda veel teinud pole, soovitada kasvõi juba eelseisval pühapäeval see asi (tahaks küll siinkohal öelda hoopis „mõttetöö“, aga nagu järgnevast selgub, ei läheks see kuidagi kokku hingamispäeva vaimuga) ette võtta: alustuseks võib kasvõi ülaltoodud laulread asetada teoloogilisemasse konteksti ja muuta veidi nende õigekirja nii, et need kõlaksid: „On püha päev tore päev, tore päev, sest Isa töölt koju jääb, koju jääb.“ Aga veelgi parem on, kui võtta hingamispäeva üle mediteerides kätte (ning lüüa lahti) Kalle Kasemaa tõlgitud ja kommenteeritud teos „Mišnatraktaat „Sabat““ sarjast „Piibel kontekstis“ (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015).

1429260605Olles niikuinii hingamispäeva pidamise traditsiooni juutidelt üle võtnud, võiksime teemasse süveneda just judaismi alustekstide uurimise abil – kusagil mujal ei tule hingamispäeva olulisus, pühadus ja erilisus niivõrd selgelt esile nagu judaismis, kus seda pühitsetakse sabati nime all seitsmepäevase nädala viimasel päeval, mis juudi ajaarvamise kohaselt kestab reedeõhtusest päikseloojangust laupäevaõhtuse päikeseloojanguni, ning kus seda on võrreldud nii saarega ajameres kui ka palavalt oodatud kuningatari ja pruudiga. Või nagu ütleb K. Kasemaa: „Sabat on nimelt judaismi kõige tähtsam püha, mis kordub iga nädal, sellal kui teised usupühad leiavad aset vaid üks kord aastas. Samas on sabati õige tähistamine uskliku juudi jaoks kõige tähtsam asi kogu elus“ („Mišnatraktaat „Sabat““, lk 32).

Selle, et sabatit peab pidama, määrab kindlaks juba Heebrea Piibli olulisim osa, Toora, kus on näiteks öeldud: „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema!“ (2Ms 20:8), „Aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on!“ (2Ms 20:10), „Ja Iisraeli lapsed pidagu hingamispäeva nõnda, et nad teeksid hingamispäeva igaveseks seaduseks oma sugupõlvedele!“ (2Ms 31:16).

Ühtlasi leiab Toorast, aga ka prohvetiraamatutest põhjendusi selle kohta, miks sabatit tuleb pühitseda, ehk teisisõnu, miks see on püha ja kohus: „Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle“ (2Ms 20:11), „Ja sina räägi Iisraeli lastega ning ütle: Te peate kindlasti pidama mu hingamispäevi, sest see on tähiseks minu ja teie vahel, teadmiseks põlvest põlve, et mina olen Issand, kes teid pühitseb“ (2Ms 31:13), „Ja pea meeles, et sa olid ori Egiptusemaal ja et Issand, su Jumal, tõi sind sealt välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega; sellepärast on Issand, su Jumal, käskinud sind pidada hingamispäeva“ (5Ms 5:15), „Eks teinud teie vanemad nõndasamuti ja eks lasknud meie Jumal tulla kogu selle õnnetuse meie ja selle linna peale? Ja hingamispäeva teotades te suurendate veelgi viha Iisraeli vastu“ (Ne 13:18), „Õnnis on inimene, kes nõnda teeb, inimlaps, kes selles püsib, kes peab hingamispäeva ega riku seda, ja kes hoiab oma kätt igast kurjast teost“ (Js 56:2), „Kui sa hingamispäeval seisatad ega tee mu pühal päeval, mis sulle meeldib, kui sa nimetad hingamispäeva rõõmuks ja Issanda püha päeva austusväärseks ning austad seda ega tee, mis sulle meeldib, ei otsi omakasu ega kõnele tühje sõnu“ (Js 58:13).

Ent nagu juba öeldud, pole oluline mitte üksnes see, et sabatit tähistatakse, vaid ka see, kuidas seda tehakse. Siinkohal aga on Heebrea Piibel ühekorraga palju napi- ja üldsõnalisem: „Aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on!“ (2Ms 20:10), „Kes iganes hingamispäeval tööd teeb, seda karistatagu surmaga!“ (2Ms 31:15b), „Ärge süüdake tuld hingamispäeval, kus te iganes elate!“ (2Ms 35:3), „See olgu teile täielikuks hingamispäevaks; siis alandage oma hinged, see olgu igaveseks kohustuseks!“ (3Ms 16:31), „Ja kui maa rahvad toovad hingamispäeval müügiks kaupa ja kõiksugu vilja, siis me ei võta neilt seda hingamispäeval ega muul pühal päeval“ (Ne 10:32), „Issand ütleb nõnda: Vaadake, et te ei kanna hingamispäeval koormat ega too seda sisse Jeruusalemma väravaist!“ (Jr 17:21).

Selle kohta, mida kujutab endast sabati õige tähistamine, saab aimu alles rabiinliku kirjanduse vahendusel ja täpsemalt just mišnatraktaadist „Sabat“. Sellest, mis asi on Mišna ning mis asi on sabat, annab kompaktse ja loetava ülevaate K. Kasemaa oma sissejuhatuses „Sabati“ tõlkele; ning Mišnale omase juriidilise keelepruugi teevad mõistetavaks tõlkija kommentaarid, ilma milleta teemakaugem lugeja tõenäoliselt hätta jääks. Kirsina tordil on Kasemaa „Sabatiga“ ühtede kaante vahel teinud eestikeelsele lugejale kättesaadavaks ka kabalistliku piiblikommentaari Zohari seletuse sabati pidamise käsule, lisades viimasele ka müstilise mõõtme.

Kes vähegi võtab vaevaks nimetatud teosega tutvuda, mõistab, et hingamispäev ei seisne sugugi mittemidagitegemises, vaid nõuab ülimat keskendumist, et mitte libastuda ega kaotada järge „Sabatis“ loetletud 39 hingamispäeval keelatud tööga seotud nüansside rägastikus. Kuid nii väsitav kui sabati pidamine ka pole, on see veelgi enam kosutav: sabati lahkumist lükatakse niikaua edasi kui võimalik ning kui nädala esimene päev on siiski kätte jõudnud, hakatakse koheselt uuesti sabatit ootama. Nagu ütleb rabi Šammai: „Esimesest päevast [pühapäevast] alates mõtle sabatile“ („Mišnatraktaat „Sabat““, lk 32).

Oma sissejuhatuses ütleb Kasemaa, et „judaism on sõna otseses mõttes „raamatuusund“, milles autoritatiivsetel tekstidel on määrav osa mitte üksi jumalateenistuse kujundamisel […], vaid ka argiellu puutuvates küsimustes, nagu toiduained, kangaste kudumine ja nende kasutamine, kodumaja sisseseadmine, perekonna loomine, laste kasvatamine, igapäevane elu, ärielu reeglid, vara pärandamine, surnuga ümberkäimine jne.“ („Mišnatraktaat „Sabat““, lk 9). Ma ei ole küll juut, aga ma olen samuti „raamatuusku“. Tekstid, eriti läbi aja ja ruumi meieni jõudnud tekstid ärgitavad kaasa mõtlema, inspireerivad, lohutavad ja šokeerivad. Ning kui kirjutamine on „Sabati“ kohaselt hingamispäeval keelatud, on lugemine lubatud ja soovitud. Seega, soovin sulle head lugemist, kallis lugeja, ning lauluusku eestlasena lõpetaksin nii nagu alustasin: laulusalmiga.

„Ja hilja õhtul, kui päev on läbi,
on jalad kõigil meil üpris väsind.
Kuid seepärast ei keegi ohka,
sest saadud rõõm kaalub palju rohkem“

(Heldur Karmo).

[Olles eelnevalt lugenud „Mišnatraktaati „Sabat““, võib sõna „jalad“ asendada päeva lõpus sõnaga „silmad“ või „vaim“.]

 

Anu Põldsam (1981), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna judaistika lektor.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English