Olen osalenud Luterliku Maailmaliidu (LML) diakoonia uuendamise töörühmas, mis moodustab osa reformatsiooni 500. aastapäeva ettevalmistusest. Ettekanne tugineb selle protsessi käigus saadud kogemustele ja artiklile, mis ilmub käesoleval aastal LML-i väljaandes. Uuendusprotsess sai alguse Järvenpääl, Soomes, aastal 2011. Seejärel on ligi 30-inimeseline rühm erinevatest Euroopa luterlikest kirikutest seda teemat iga-aastaselt edasi käsitlenud. Pärast Järvenpääd kohtusime Odessas, Ukrainas, siis Nürnbergis, Saksamaal ja sel aastal Manchesteris, Ühendkuningriikides. Esimesel kohtumisel püüdsime mõista, üksteise päritolukeskkondades toimuvat, mõista diakooniat ja sellega tegelemise põhjuseid. Odessas alustasime ka tööd väljaandega, mida esitlesime Nürnbergis. Väljaanne kannab nimetust Seeking Conviviality—Re-forming Community Diakonia in Europe[1] („Püüeldes konviviaalsuse poole –kujundades ümber ühiskondlikku diakooniat Euroopas“). Nürnbergis otsustasime jätkata tegevust kolmes erinevas grupis. Üks neist töötab konviviaalsuse mõiste avamisega, teine konviviaalsuse teoloogiaga ja kolmas konviviaalse majandusega. Manchesteris keskendusimegi küsimusele, mida tähendab convivial economy või konviviaalne majandus. Kõigepealt tulebki selgitada, mida endast kujutab mõiste conviviality, konviviaalsus. Vaatame seda kontseptsiooni lähemalt.
Euroopa muutuvat konteksti kaardistades tajusime, et paljud sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised muutused on globaliseerunud ja mõjutavad seega ühel või teisel moel kõiki Euroopa riike. Võime näiteks tuua migratsiooni, majanduslikud kriisid ja kasvava ebavõrdsuse. Samal ajal on kohalikud kogukonnad ja paljud piirkonnad mitmes riigis saanud koduks väga erineva kultuurilise taustaga inimestele. Pöörasime enam tähelepanu ebavõrdsuse all kannatavatele n-ö „varjatud“ rühmadele.
Analüüsi käigus leidsime, et erinevates kontekstides olid täheldatavad mõned ühised teemad, mille hulgast valisime välja neli põhiteemat – kutsumus, õiglus, inimväärikus ja konviviaalsus. Täna keskendume konviviaalsusele. Need, kes saavad aru saksa või hispaania keelest, mõistavad võib-olla paremini termineid convivencia (hispaania) või Konvivenz (saksa). Meie grupp sõnastas conviviality mõiste üheskoos solidaarsuses elamise kunsti ja praktikana.
Veel enne kui vaatame seda kontseptsiooni lähemalt, tahaksin peatuda Piibli mõistel „külalislahkus“. See mängib olulist rolli Piibli traditsioonis ning sellest lähtuvalt tuleb külalisi ja võõraid kohelda isegi paremini kui oma inimesi ja pereliikmeid (1Ms 18–19, Hb 13:2). Samas on külalislahkuse mõistel ka problemaatiline kõrvaltähendus. Nimelt tähistas külalise mõiste inimest, kes on vaid külas ning kes liigub peagi kuhugi mujale. Tänapäeval on aga paljud inimesed lahkunud oma kodupaigast eesmärgiga jäädagi püsivalt uude asupaika.
Külalislahkuse asemel sisaldab konviviaalsuse mõiste ka arusaama, et kogukonnad erinevad kõik ühel või teisel moel üksteisest ning ühiselt elades tuleb nende elanikel õppida austama neid erinevusi. Konviviaalses ühiskonnas inimesed mitte ainult ei salli erinevusi, vaid ka aktsepteerivad neid vastastikkuses austuses. See tähendab, et jagame igapäevaelus seda, mida meil on, ning see võimaldab meil üksteiselt rohkem õppida ning üksteisele oma identiteeti avades luua suhteid nendega, kes on meist erinevad[2], isegi kui me tegelikult eelistaksime olla nendega, kes on meiega rohkem sarnased. See on nähtav näiteks naabruskondade segregatsioonis ja sõprussuhete loomisel. Ühiselt elamise kunst nõuab teadvustatud õppeprotsessi. Me peame lõhkuma müürid, mille oleme ehitanud erinevate inimeste ja maailmavaadete vahele. See nõuab väga sageli mugavustsoonist väljumist.
Tänapäeva muutuvates ühiskondades tuleb ühiselt elamise kunsti ja praktikat õppida. On kerge öelda, et me oleme liiga erinevad, et koos elada. Inimesed ei saa jätkata barjääride püstitamist. Me oleme kõik loodud Jumala mitmekülgse näo järele ning üksteisega tutvudes ning ühiselt elades, oleme osalised Jumala loomistöös. Selleks on vaja uudishimu ja soovi üksteiselt õppida.
Sõna „solidaarsus“ annab konviviaalsuse kontseptsioonile veelgi laiema perspektiivi. Solidaarsus tähendab jagamist ja minakesksusest lahtiütlemist. See ei ole heategevus. Heategevus võib kergesti sisaldada kontrolli dimensiooni. Solidaarsus viitab ühisele soovile luua paremat keskkonda ühiseluks. Solidaarsus tähendab ka ühistegevust ühise eesmärgi saavutamiseks. Selle läbi mõistame paremini nii enda kui ka teiste motiive ja lootusi. Koosõppimise protsessid võivad aidata kaasa ühiste arusaamade ja erinevuste kindlakstegemisele, mis omakorda aitavad luua paremat kogukonda ja teadvustada olulisi küsimusi.
On teada, et tähenduslikud kohtumised on erilised, sest need hoiavad ära eelarvamusi ning kasvatavad empaatiat. Kasvõi ühe sinust “erineva” inimese tundmine aitab mõista ning aktsepteerida teisi “erinevaid”. Konviviaalsuse kontseptsioon on seotud interaktiivsete protsesside läbielamisega. Me suudame paljud probleemid lahendada kohtumiste kaudu, mis aitavad luua samasustunnet. Kui tajume, et meid ühendab ühine eesmärk, saame ka muudest erinevustest üle. Taolisi ühiseid tunnuseid või teemasid on kogukonnas lihtne leida, kui alustame koostööd või võitleme olukorra parandamise nimel. Seetõttu on oluline tõdeda, et konviviaalsus on seotud inimestevahelise atmosfääri ja tunnetega. Jagamine ja üheskoos õppimine viib kogukonnas paratamatult ka selle ühisele tähistamisele.
Diakoonia ning ka üldisem kirikutöö peab olema avatud ja vastuvõtlik sotsiaalsetele nähtustele nagu vaesus ja marginaliseerumine ehk tõrjutus, mis mõjutavad paljusid inimesi ja isegi terveid kogukondi ning regioone. Me peaksime kirikuliikmetena elama inimeste keskel nagu kirik ning töötama koos nendega soovitavate sotsiaalsete muutuste nimel.
Diakoonilisel kirikul on võimalik algatada muutusi, mis ehitavad sildu kogukondade ja erinevat päritolu inimeste vahel. Diakooniline kirik suudab luua ühiselu õppimiseks vajaliku ruumi. Ta suudab vabatahtlikku kogukonnatöösse kaasata ka kogukonna ülesehitamisest kõrvalejäänud. Diakoonilise kiriku juured on motivatsioonis, kohalolus ja osalemises, mis lähtuvad kogemusest, omavahelistest suhetest ja usust.
Oma töörühmas täheldasime, et diakoonia refleksioon ja tegevus toetuvad neljale eelpoolnimetatud teemale – kutsumus, õiglus, inimväärikus ja konviviaalsus. Ühelt poolt tuleb kutse sellele tööle Jumalalt, teiselt poolt aga nendelt, kes kannatavad. Selleks et tunda ära teisi ja erinevaid olusid, on vaja teadlikkust, mis võimaldab meil alustada koostööd kohalike inimestega muutuste nimel. Solidaarseks ühiseluks on vaja lugupidavat suhtlemist ning üksteisega arvestamist.
Kiriku töötajate ja vabatahtlikena kohtume diakooniatöö käigus paljude inimestega, kes maksavad kallist hinda sotsiaalse ebaõigluse eest. Üks diakoonia eesmärkidest on töötada võrdsuse ja õigluse nimel. See tähendab, et me ei tohi diskrimineerida puudust kannatavaid inimesi ja peame olema ettevaatlikud, et me ei väärkasutaks suhetes või otsuste tegemisel oma võimu. Peame leidma alternatiivseid viise, kuidas jõuda puuduse leevendamiseni. Diakooniline toimimisviis asetub alati nende poolele, kes on kõige haavatavamad.
Kogukonnadiakoonia ümberkujundamise lähtepunkt on kohalik olukord. Meie diakooniline kutsumus põhineb kohalikul kiriku- ja kogukonnaelul. Konviviaalne toimimine kaasab ka kõrvaletõrjutud inimesed. Üheskoos solidaarsuses elamise kunst ja praktika on diakoonilise koguduse ja diakoonia praktika nurgakiviks. Inimesed on oma erinevustes kõik loodud Jumala näo järele ja omandanud sellega Jumala poolt kingitud väärtuse. Ka Kristuse eksistents, kes sai inimeseks kenosise tingimustel, julgustab meid saama enam inimlikeks. „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“ (Gl 5:1) Seega, kõik on väärtuslikud. On tähtis, et inimesi õpetataks konviviaalsust praktiseerima ja tulevikus ka oma õiguste eest seisma.
Kutsun teid nüüd ühinema konviviaalse mõtteviisiga ning arutlema selle üle, mida tähendab konviviaalsus teie kogukonnas ja mida saaksite üheskoos teha, et oma inimesi ja nende kogukonda tugevdada?
[1] Tony Addy, toim. Seeking Conviviality—Re-forming Community Diakonia in Europe. Geneva: The Lutheran World Federation, 2013, http://www.lutheranworld.org/sites/default/files/DMD-Seeking_Conviviality_Diakonia_Europe.pdf
[2]Vt Theo Sundermeier, „Konvivenz als Grundstruktur ökumenischer Existenz heute“ – Missionswissenschaftliche Forschungen. Neue Folge 3 (1995).
Ettekanne on peetud 8. mail 2015 Tallinnas, inglise keelest tõlkinud Agnus Dei Üprus.
Ulla Siirto, PhD, on Soome Diakoonia Rakenduskõrgkooli õppejõud.
