1
9.-21. augustil toimus Kopenhaagenis Kierkegaardi uurimiskeskuse rahvusvaheline aastakonverents, kus oli koos enam kui sada Kierkegaardiga tegelevat teadlast maailma erinevatest paikadest. Peale konverentsi võis tõepoolest tõdeda: Kierkegaard on aktuaalne. Teda on vaja. Vaja kultuurile. Vaja kirikule. Kasvõi selleks, et kristlust ja kirikut ei samastataks maailmavaatelise konservatismiga, nagu Eestis kipub viimasel ajal tihti juhtuma.
Konverentsi peateemaks oli Kierkegaardi „eksistentsiaalne“ lähenemine või mõtlemine, pealkirjana sõnastatult „Reconsidering Kierkegaard’s Existential Approach“. Ettekanded tõdesid, et see tavapärane märksõna või silt – seda seoses just ka Kierkegaardiga – on kõike muud kui selge ja ühemõtteline ning vajab taasmõtestamist, taasavamist. Mida see filosoofia ajaloost tuntud „sahtel“ – eksistentsiaalne mõtlemine, tihti ka jämedalt üldistades eksistentsialism – üleüldse tähendab? Mis on „eksistentsi“ keskmesse asetava mõtlemise, kunsti, eetika, elutundmuse põhijooned ja -eeldused? Milline on siin Kierkegaardi mõju ja tähendus, ka tänapäevase mõttearenduse, erinevate filosoofiate kontekstis? Mil määral on 20. sajandi eksistentsifilosoofia ja eksistentsialism (vääriti)mõistnud Kierkegaardi? Mis on eksistentsiaalse lähenemise varjatud vormid, aktuaalsed küsimused ja jääv tähendus, seda ka seoses igaühega meist, meie eluga, meie inimeseks või kristlaseks olemisega?
Järgnevalt olgu osutatud vaid neljale konverentsi kaheteistkümnest ettekandest:
Esimene ettekanne oli teemal „Kierkegaard: Living the Question of Existence“ (Kierkegaard: elades eksistentsi küsimust), esinejaks Clare Carlisle Londonist (King’s College). Ta avas iroonia tähendust Kierkegaardi põhiküsimusele, st küsimusele, mida tähendab olla inimesena maailmas ja kuidas olla kristlane kristluses. Ta osutas, et 20. sajandi juhtivad eksistentsialistid ei pannud tähele iroonia tähtsust Kierkegaardi jaoks, lükates samas tagasi ka tema mõtlemise teoloogilise mõõtme. Carlisle rõhutas, et Kierkegaardi jaoks võime me inimesed olla vaid Jumala armust. Irooniline element inimeksistentsis tähendab aga, et jumalasuhet ei saa kunagi redutseerida mingile kindlale õpetusele või eluvormile. Eksistentsi küsimus jääb alati küsimuseks – see on eksistentsi autentsuse kriteerium. Iga püüdlus teoloogiliselt või kiriklikult seda küsimust lõpetada tähendab nõnda langemist paljasse „kristlusesse“.
Daniel Conway Texase ülikoolist kõneles Kierkegaardi teose „Kartus ja värin“ najal „pseudonüümide leinamisest“ („Mourning the Pseudonyms“) kui
võtmest Kierkegaardi pseudonüümse autorluse mõistmiseks. Pseudonüümid on Conway sõnul alati osalised erinevates vaimsetes kriisides, mida nad uurivad ja avavad. Selle literaarse, draamalise strateegia eesmärgina näeb ta Kierkegaardi soovi julgustada ja tõugata lugejat end pseudonüümidega samastama, mõistma nende kitsikust ja leinama nende eesmärgi, mõtte ja suuna kaotust iseenda osalisuse ja kitsikusena hilismodernses maailmas ja selle vaimsetes kriisides. Professor Conway töötab hetkel monograafia kalla, mille nimeks on Mourning the Pseudonyms: Kierkegaard’s Experiment with Indirect Communication (Leinates pseudonüüme: Kierkegaardi eksperiment kaudse teadaandmisega).
Patrick Strokes Austraaliast (Deakin University) kõneles Kierkegaardi duaalsest, kahetisest subjektist eksistentsialistliku ja analüütilise filosoofia pingeväljas („
Kierkegaard´s Dual Subject: Reconciling Selfhood in the Existentialist and Analytic Traditions“). Ta osutas, et anglofoonses filosoofias tihti valitsev teaduslik naturalism kaldub subjekti või ise´t (taani k selvet) käsitlema (ebatavalist tüüpi) objektina, mis ei jäta ruumi perspektiivsetele omadustele, esimese isiku perspektiivist tõstatuvatele küsimustele. Samas on aga ka nt Sartre poolt esindatud eksistentsialism olnud reduktiivne, võttes ise´lt igasuguse objekti-karakteri ning tõlgendades seda põhimõttelise mitte-identsusena iseendaga. Strokes´i hinnangul võimaldab Kierkegaard seevastu nö stereoskoopset vaadet (Sellars), mis võimaldab haarata nii analüütilise ise-kui-objekti (self-as-object) kui eksistentsialistliku ise-kui-enesega-kattuda-püüdmise (self-as-striving-for-self-coincidence).
Viimasena olgu osutatud Gerhard Thonhauseri (Universität Wien) ettekandele, mis kõnetas eriti Heideggeri huvilisi ja uurijaid osalejate seas: „An Enigmatic Sign. The Role of Kierkegaard in Heidegger´s Thinking of the 1930s“ (Mõistatuslik märk. Kierkegaardi roll Heideggeri 1930ndate aastate mõtlemises). Heideggeri Kierkegaardi retseptsioon on eksistentsiaalse mõtlemise jaoks olulise tähtsusega ja aitab mõista Kierkegaardi seost 20. sajandi eksistentsialismiga. Thonhauser toetus oma ettekandes viljakal moel Heideggeri hiljuti ilmunud ja seni avaldamata kirjutistele (sh Heideggeri nn „Mustad vihikud“ ehk päevik), mis näitavad, et Heidegger osutas Kierkegaardile 1930ndadel aastatel tihedamalt kui eelnenud, seni uurimise keskmes seisnud aastakümnel. Thonhauser avas esmalt põhjusi, miks Heidegger pidas Kierkegaardi hegeliaaniks. Teiseks näitas ta aga, et Heideggeri Kierkegaardist eemaldumine ei olnud seotud tema lähenemisega Nietzschele. 1930ndatel kehtisid mõlemad tema jaoks „mõistatuslike märkidena“. Alles tema olemisajaloolise mõtlemise hilisem transformatsioon tõstis Nietzsche kui metafüüsika lõpule jõudmise (Vollendung) esile. Thonhauseri Kierkegaardi ja Heideggeri käsitlev raamat ilmub tuleva aasta veebruaris (Das Verhältnis von Martin Heidegger und Søren Kierkegaard, Kierkegaard Studies. Monograph Series 33, De Gruyter, ca. 672 lk).
Konverentsil tõdeti, et eksistentsiaalne lähenemine, mis paljudele tundus juba vanamoodne ja „ületatud“, leiab taas suuremat tähelepanu ning vajab süstemaatilist taasmõtestamist. Nõnda on ka järgneval suvel toimuv konverents pühendatud samale teemale. Tähelepanu keskmes on seejuures Kierkegaardi eksistentsiaalse lähenemise retseptsioon filosoofias (nt poststrukturalismis, hermeneutikas, poliitilises filosoofias), teoloogias, psühholoogias ja kirjandusteoorias, n-ö eksistentsiaalsed teemad nagu esimese isiku perspektiiv, meeleheide, hirm, vabadus, autentsus ja enesepettus, aga ka meetodit puudutavad küsimused.
Konverents andis hästi tunnistust asjaolust, et Kierkegaardi uurimine on viimastel aastakümnetel toimunud uue hoo ja tähelepanuga. Olulise tähendusega on siin kahe 20. sajandil levinud tõlgenduse kriitiline revideerimine uuemas retseptsioonis ja uurimises. Kierkegaardi on peetud esiteks tihti „irratsionalistiks“, kes püstitab vastuolulisi väiteid ning kelle puhul justkui ei ole mõtet eeldada kontseptuaalset hoolikust. Uuema uurimise ja retseptsiooni valguses on saanud paremini nähtavaks, et Kierkegaardi mõistuse või ratsionaalsuse kriitika on seotud spetsiifilise mõistuse käsitlusega – mõistusega, mis arvab iseendast ja oma võimalustest liialt palju, olgu siis fundatsionalistlikult või totaliseerivalt. Viimase kriitika ei pea olema sugugi seotud irratsionalismi (või teistes konstellatsioonides nihilismiga), vaid võib taotleda n-ö alandlikumat, tagasihoidlikumat, meie inimlikku eluvormi paremini iseloomustavat ratsionaalsus(t)e käsitlust. Teiseks on Kierkegaardi tihti peetud maailmast ja kaasinimesest mööda vaatava, puhtalt individualistliku inimesekäsitluse esindajaks. Ka siin on olukord muutunud ja praeguseks on valdav arusaam, et Kierkegaardi rõhuasetus „üksikule“ on suunatud mh kriitiliselt teatud inimelu probleemsete sotsiaalvormide vastu (nt „hulk“ või „mass“), kätkeb aga samas sotsiaalselt tundlikku, relatsionaalset arusaama subjektist. Nõnda on Kierkegaard huvitav dialoogipartner nt sotsiaalontoloogiale ja kriitilisele sotsiaalteooriale, aga ka tänasele eetilisele diskussioonile.
Kierkegaardi uuem uurimine hõlmab väga erinevaid rõhuasetusi, suundi ja erialasid. See rikkalikkus vastab Kierkegaardi elutöö erakordsele mitmetahulisusele ja mitmetähenduslikkusele. Üks oluline rõhuasetus uuemas uurimises ongi olnud Kierkegaardi pärandi iseloomu ja ülesande avamine ja mõistmine. Ning jällegi – selle küsimuseasetuse mitmetine vastamine on ärgitanud ja soodustanud Kierkegaardi uurimise kasvamist ja süvenemist erinevates distsipliinides (nt teoloogia, filosoofia, kirjandusteooria, psühholoogia, sotsiaalteadused). Rikkalikkus valitseb ka Kierkegaardi uurimise metoodiliste lähenemiste osas. Palju tänuväärset tööd on tehtud Kierkegaardi elu ja pärandit mõista aitavate mõjude, allikate ja konteksti avamisel. Teine oluline lähenemine on Kierkegaardi pärandi retseptsioonilugu, hõlmates nii erinevaid geograafilisi piirkondi kui ainelisi valdkondi. Eriti põnevad ja inspireerivad on viimaks muidugi süstemaatilised ja kontseptuaalsed analüüsid ja küsimuseasetused. See puudutab Kierkegaardi põhimõistete tähendusi ja varjundeid ning tema mõtlemise ja kirjutamise strateegiat, seda just ka tänaseid (teoloogilisi, filosoofilisi, kirjandusteoreetilisi jne) probleemiasetusi silmas pidades.
Lõpetuseks tahan osutada kolmele olulisele Kierkegaardi uurimiskeskusega seotud saavutusele, ilma milleta ei ole täna süvendatud ja informeeritud Kierkegaardi uurimine võimalik. Esimesena olgu nimetatud Kierkegaardi pärandi uus, mahukalt kommenteeritud ajaloolis-kriitiline väljaanne Søren Kierkegaards Skrifter, milles on 28 köidet Kierkegaardi kirjutistega ja 27 köidet Kierkegaardi tekste mõista aitavate kommentaaridega. Väljaanne ilmus aastatel 1997-2013 ja suurima panuse selle monumentaalse väljaande ilmumisse andis professor Niels Jørgen Cappelørn. Väljaanne lähtub kindlatest hermeneutilistest printsiipidest (uus, esmaväljaannetele orienteeritud tekstikriitika; ajaloolis-kriitiline, teksti geneesi avav lähenemine; arhivaarne süstematiseerimine; käsikirjade teksti ruumilise paigutuse taasesitamine). Väljaanne on mõeldud olema aluseks ka tulevastele (uus)tõlgetele. Saksa keeles on praeguseks ilmunud 6 köidet, inglise keeles antakse välja Kierkegaardi päevikuid ja märkmeid (11köidet), lisaks on töös tõlked prantsuse, hollandi ja hispaania keelde. Ääretult oluline on ka väljaande elektrooniline versioon, mis on kõigile vabalt kättesaadav (aadressil sks.dk). Teine oluline maamärk uuemas Kierkegaardi uurimises on juba pea 20 aastat ilmunud Kierkegaard Studies Yearbook (alates 1996; kirjastus Walter de Gruyter) ja monograafiate sari Kierkegaard Studies. Monograph Series (alates 1997 32 köidet). Need kokku 51 köidet dokumenteerivad muljetavaldaval kombel viimaste aastakümnete Kierkegaardi uurimise viljakust ja intensiivsust. Viimasena olgu nimetatud Ameerika päritolu, ent juba pikka aega Kierkegaardi uurimiskeskuses töötava filosoofi Jon Stewarti toimetatud sari Kierkegaard Research: Sources, Reception and Resources (Ashgate Publishing; 2005-2016). Sari koosneb 21 köitest, koos alaköidetega aga 45 raamatust. Nagu sarja pealkiri ütleb, on köited jagatud temaatiliselt, avades esimeses osas Kierkegaardi mõjutanud allikaid, mõttesuundi ja isikuid ning teises osas Kierkegaardi erinevaid ainevaldkondi hõlmavat retseptsiooni. Kolmandas osas ilmunud köited on teatmeteoselise iseloomuga, andes hea ülevaate Kierkegaardi mõistetest, kirjanduslikest figuuridest ja motiividest, pseudonüümidest, bibliograafiast jmt. Ka see sari sisaldab originaalartikleid Kierkegaardi uurijatelt kogu maailmast, olles ühtlasi abiks ja inspiratsiooniks tulevastele Kierkegaardi uurijatele – või ka lihtsalt armastajatele. Eriti viimastele võib aga soovitada äsja ilmunud raamatut, mis on justkui nimetatud sarja – ja ühtlasi uuema Kierkegaardi uurimise – üheköiteline kokkuvõte: Jon Stewarti poolt välja antud A Companion to Kierkegaard (Blackwell Companions to Philosophy, 2015). Kõike nimetatut silmas pidades võib tõepoolest nentida: Kierkegaard on aktuaalne – ka täna!
Johann-Christian Põder (1977), dr. theol. ja EELK õpetaja, on Kopenhaageni ülikooli süstemaatilise teoloogia järeldoktor.
Vt ka Søren Kierkegaard 200 (Kirik & Teoloogia, nr 73/ 3.5.2013); Kierkegaardi aasta – Kierkegaard 2013 (Kirik & Teoloogia, 74/ 10.5.2013); Jaan Pärnamäe, „Öelda öeldamatut, kuni see on lõpuks öeldud“, (Kirik & Teoloogia, 74/ 10.5.2013); Johann-Christian Põder, Kierkegaardi armastus (Kirik & Teoloogia 90/ 30.8.2013).
