Arvamused

Dogmadevaba kristluse võimalikkusest

Leevi LillemäeUsk kui veendumuse väljendus otsib ning alati ka leiab võimalusi, kuidas saada tunnistuseks, mida oleks võimalik teistega jagada. Kristlik usk on pretendeerinud olema nii universaalne kui ka unikaalne. Kuulda rõõmusõnumit päästest on olnud ja on iga inimese eelisõigus, olenemata tema päritolust ja mõistmisvõimest. Kristliku sõnumi unikaalsus seisneb tema võimes teostada võimatut – luua osadus Jumala ja inimese vahel. Kuid mida uskuda ja kuidas uskuda? Nii usklik kui ka ateist vajavad sõnastatud usku – esimene selleks, et millelegi toetuda, ja teine selleks, et midagi eitada. Nagu inimesi ühendav keel vajab grammatikat, nii ka usk, mis loob osadust ja tahab olla järjepidev, vajab usutõdesid ning dogmasid. Miks on vaja usudogmasid? Põhjus on lihtne ja loogiline. Meie enese jumalakogemus on piiratud ja elu liialt lühike, et jõuda oma elu jooksul kõige olulise taipamiseni. Paratamatult tuleb usaldada teisi. Uskuda seda, mida meie eelkäijad aastasadade ja -tuhandete jooksul on Jumala kohta uskunud ning mida tema olemuse ja tegutsemise kohta mõistnud. Uskuja seisab oma usuveendumuse ja vaimuliku praktikaga ikka eelkäijate traditsioonil. Seega ei ole võimalik ilma dogmadeta kristlus, sest juba algkristlased sõnastasid Vana Testamendi eeskujule toetudes esimesed kristlikud usutunnistused. Nende sõnastatud usutunnetus oli see, mis eristas neid teiste religioossete voolude keskel. Nii võib öelda, et usudogma on mõistuslik ja sõnastatud seletus kõige oleva kohta, tõe ja kõige tõese kohta. Selline dogma arvestab Kolmainujumala toimimisega ajaloos. Ühtlasi on ta kristlastele pidevaks meeldetuletuseks, mis on Piiblis kõige olulisem ja mida tuleb uskuda. Kirikuajaloos on arusaam dogmast olnud varieeruv, kuid evangeelses teoloogias mõistetakse dogmade all eelkõige kolme vanakiriklikku usutunnistust, mis on olnud ja on jäänud oikumeenilise mõjujõuga. Miks ei saa olla kristlust ilma dogmadeta?

Esiteks, dogma garanteerib kristliku elu ja usu tunnistamise kontinuiteedi. Kristlus ei kuuluta ju mingit uut jumalust või jumalat, sest dogmadega on kinnitatud veendumus sellest, et seesama Jumal, kes lõi maailma, on toiminud ja ilmutanud end ning oma armastust Jeesuses Kristuses. Dogma kirjeldab seega seda, mida Jumal on ilmutanud. On neid, kes eitavad dogmade vajalikkust ning näevad usuelu arengut seal, kus loobutakse sõnastatud usuveendumustest. Kuid nagu kogu maailm, nii ka religioon ei soosi tühja kohta. Kui unustatakse või eitatakse ajas kestma jäänud kristlikke dogmasid, tulevad asemele uued imperatiivid. Nii on näiteks uue vaimsuse liikumises (new age), mis üldjuhul põlastab kristlikku jumala- ja usukäsitlust, saanud vaimsete asjade mõõdupuuks inimese enda kogemus. Loobudes n-ö piiravatest dogmadest ja lootes leida vaimset vabadust kiriku õpetustest loobumisega, sakraliseeritakse iseenda spirituaalne kogemus, millega vabadust taotledes paha aimamata end viimaks ikka piiratakse.

Teiseks põhjuseks, miks kristlikku tõde ei saa ilma dogmadeta käsitleda, on kristluse osaduslik iseloom. Ei ole võimalik leida osadust, kui poleks eelnevalt sõnastatud see, mis on ühine ja ühiselt tunnustatud. Kuulutus Kristusest eeldab tema kohta käivate teatavate dogmade tunnistamist, selleks et tegemist oleks ikka kristliku usu tunnistamisega. Näiteks Jehoova tunnistajad on innukad Piibli propageerijad ja heategevuse eest võitlejad, kuid nende põlgus kolmainudogma suhtes ei lase nende kuulutust ja usuelu kristlikuks tunnistada. Sama on mormoonide ja veel mitmete teiste usuvooludega, mis võivad küll kasutada kiriku keelt ja traditsiooni, kuid see ei tee neid veel kristlikuks, sest nad on loobunud üleüldiselt tunnustatud kristliku usu põhitõdedest.

Kolmandaks – ei saa väita, et kristlased usuvad dogmadesse. Kristlased usuvad Kolmainujumalasse, mis on sõnastatud usulausetega, et kirjeldada veendumust Jumalast, kes on Isa, Poeg ja Püha Vaim. Põhilised üldtunnustatud kristlikud dogmad on teeviidad Kristuse juurde. Nad sõnastavad usutunnetuse ja mõistmise, mille kvaliteedi nimel on palju vaeva nähtud ja kirjeldamatult palju kannatatud.

Nii ei saa olla dogmadevaba kristlust, sest Naatsareti Jeesus ise ütles enda kohta käivaid tõdesid, mida usklikud on usutunnistuses tunnistanud ja uskunud läbi sajandite. Religiooniantropoloogias on teada tõdemus, et olulised sümbolid ja riitused elavad üle ka need ajad, mil nende tähendust ei teata. Ajaloo vältel on palju neid, kes on ennustanud kristluse peatset hääbumist. Kuid neil on tulnud jällegi pettuda, sest nii nagu viljaseeme, nii ka ususeeme võib üle elada raskeid aegu. Kui kuskil jälle öeldakse usutunnistuse sõnadega „Mina usun…,“ langeb ususeemneid inimsüdametesse ja võib ristimisvee peagi sooja panna.

 

Leevi Lillemäe (1976) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna usuteaduse magistrant ja Eesti Karismaatilise Osaduskiriku Põlva Püha Peetri koguduse vaimulik.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English