Lohe ja tormijumala vastandamisest hetiidi mütoloogias

Lohe, draakon või madu on sageli (kuid mitte alati[1]) tähendanud erinevates kultuurides midagi negatiivset. Vahel on neid samastatud ürgse ja algse kurjusega, pole sugugi juhuslik et saatanat ehk kurja vaimu Vanas Testamendis on kujutatud maona. Teine tuntud lugu on kristlik motiiv Püha Jüri võitlusest draakoniga, kus headus (kangelane ja pühak) võidab kurjuse (draakon).

Teisel eelkristlikul aastatuhandel Anatoolia[2] aladel elanud muistsetel hetiitidel[3] oli kangelane-tormijumal Tešub. Tešub võitles lohe Illujankaga. Sarnaseid motiive leidub veel India, Kreeka ja ka teiste rahvaste mütoloogiates, kuid miks on just müüt, mis käsitleb Tešubi ja Illjujanka võitlust, niivõrd oluline? Aga seetõttu, et see on ilmselt kõige arhailisem senini säilinud indoeuroopa päritolu müüt lohe tapmisest, sest kirja on see pandud II at teisel poolel eKr.

Illujanka müüdi[4] peamine idee seisnebki jumal Tešubi ja lohe Illujanka vastasseisus, kusjuures muistse Anatoolia tormi- ja äikesejumal Tešubit tõlgendatakse tänapäeval kevadiste ja ärkavate jõudude personifikatsioonina, lohe Illujankat aga talvise aja personifikatsioonina. Sügisel, kui lõpeb maaharimise periood ja hetiidi kalendri järgi ka aasta, võidab lohe Illujanka (talv) Tešubit (kevad). Kui taas algab kevad, leiab nende kahe jumaliku kangelase vahel aset uus võitlus ning Tešub saab omakorda jagu Illujankast ehk kevad talvest.

 

Lähis-Ida rahvaste ettekujutused lohedest ning nende tapmisega seotud müüdid

Lohetapmise müüt on indoeuroopa rahvaste mütoloogias üsnagi tüüpiline. Vaatamata sellele on see müüt või mõningad selle elemendid oletatavasti üle võetud hetiidi tsivilisatsioonile eelnenud ja Anatoolias elanud ja mitte-indoeuroopa päritolu hatti rahva kultuurist, kuigi seda pole suudetud lõpuni tõestada. Illujanka müüt sarnaneb ka mõningate Vana-Kreeka müütidega, nagu näiteks lugu Zeusist ja Typhonist, Apollost ja Pythonist, Heraklesest ja Hydrast. Samalaadseid motiive leidub ka India mütoloogias, kui meenutada näiteks Indra võitu Vritra üle, või hiljemgi, meile lähemal, näiteks on Püha Jüri võitlus draakoniga suhteliselt sarnane selle mütoloogilise motiiviga.

Ka leidub väljaspool indoeuroopa rahvaste areaali, näiteks Mesopotaamias, sumerlastel, assüürlastel, babüloonlastel jt rahvastel sarnaseid motiive ja paralleele, nagu näiteks müüt „Anzu ja saatuste tahvel“ ehk Anzu eepos, mille on eesti keelde tõlkinud Amar Annus (2005a). Müüdi kohaselt oli Anzu sumeri ja akkadi peajumala Enlili uksehoidja. Ta varastas Enlililt saatuste tahvli, mis oli peajumala üks kõige tähtsamaid abivahendeid. Jumalad hakkasid otsima jumalat, kes oleks võimeline võitlema Anzuga, kuid kõik loobusid. Lõpuks leiti Ninurta, Enlili poeg, kes võitiski Anzut ja tagastas saatuste tahvli. Anzu eepos, mis pärineb II at algusest eKr, sarnaneb süžee poolest mõnevõrra Illujanka müüdiga, kuigi eeposes on tegemist mitte lohe, vaid hoopis hiigelsuure lõvipeaga Anzu kotkaga. Viimane oli alates Isini I dünastiast muutunud negatiivseks tegelaseks, ehki oli olnud varem, Sumeri ajal, st III at eKr pigem positiivne tegelane.

Monstrumi tapmise motiiv esineb ka II at lõpust eKr pärit Babüloonia loomiseeposes „Enuma eliš“ (vt Annus 2005b). Nimelt tapab Babüloni linna kaitsejumal Marduk koletis Tiamati, loob tema kehast maailma ning tõuseb kõikide jumalate kuningaks. „Enuma eliš“ oli Mesopotaamia teoloogia jaoks I at eKr äärmiselt tähtis, kuna poeem põhjendab Marduki peajumalaks saamist, toonitab tema tähtsust ja võimsust, toob esile Marduki võidukäiku kõikide teiste jumaluste üle ning tema rolli maailma loojana.

Kõik need kolm lugu – „Illujnka ja Tešub“, „Anzu eepos“, „Enuma eliš“ – on tihedalt seotud uue aasta pidustustega ning kuningavõimu legitimeerimisega Mesopotaamias, Süürias ja Anatoolias. Lohe tapmine sümboliseerib aga uue aasta ja kevade saabumist ning headuse võitu kurjuse üle.

 

Purulliyaš-pidustused (hetiidi Uus Aasta)

Niisiis peegeldab Illujanka müüt Anatoolias II at eKr peetud uue aasta rituaalseid purulliyaš–pidustusi (vt Hoffner 2004, 122). Pidustused olid hetiitide silmis äärmiselt olulise rituaalse tähendusega ning need seostusid hetiidi kuningavõimu ja religiooniga, olles üks hetiidi riikluse ideoloogiline alus. Kuningas pidi alati osalema purulliayš-pidustustel, kuna nendest sõltus koguni terve Hetiidi kuningriigi eksistents ja heaolu. On teada näiteks, et hetiidi suurkuningas, sõjakas Muršili II (1339–1306 eKr) katkestas isegi oma tähtsa sõjaretke ning läks tagasi impeeriumi pealinna Hattušasse, vaid selleks, et osaleda purulliyaš-pidustusel (Гарни 2002, 188).

Just kevadiste purulliyaš–pidustuste käigus etendati müüti tormijumal Tešubi võitlusest draakon Illujankaga. Ilmselt retsiteerisid hetiidi preestrid müüti Nerikis ja mujal, nagu seda hiljem tehti Babülonis „Enuma elišiga“ või tänapäeval Lähis-Idas Koraani suuradega. Lisaks viidi läbi mitmeid olulisi rituaale.

Kõige selle – Illujanka ja Tešubi võitluse, müüdi retsiteerimise ja sellega kaasnevate pidustuste – sümboolne eesmärk oli äratada maa ehk loodus talvisest unest. Samas oli see rituaalne võitlus kahe jumaliku kangelase, Tešubi ja Illujanka vahel, mis tähistas ühtlasi elu võitu surma või headuse võitu kurjuse üle. Sealjuures oli kurjuse kehastuseks kindlasti draakon (Illujanka). Antud müüt näitabki, et kuigi madu (lohe) pole olnud kaugeltki kõikides Lähis-Ida kultuurides negatiivne tegelane, on teda tollases Anatoolias vaadeldud kui kurjuse kehastust. Purulliyaš-peo märkimiseks kasutati hetiidi tekstides tavaliselt sumerogrammi EZEN, mis tähendas sumeri keeles kevadet. Hetiidikeelne purulliyaš tähendab samuti kevadet või kevadel toimuvaid rituaale[5], ehkki sõna tuleneb nähtavasti muistsest hatti päritolu sõnast purulli. Viimast saab tõlkida „maa peal“ ja see viitab müüdi seostele maa ja maa kultusega.

Purulliyaš-pidustuste vasteks Mesopotaamias võiks pidada samuti kevadist uue aasta akītu-festivali, mis toimus erinevates linnades, mh ka Babülonis nisannu kuul (märts-aprill, vt ka Sazonov 2015). Akītu festivali peategelane oli muidugi kuningas ise (Holloway 2002, 71). Sarnane olukord oli ka hetiitidel. Hetitoloog Volkert Haas kirjutab purulliyaš ehk uue aasta pidustuste ja kuningavõimu kohta (1994, 184): „Aimu Anatoolia kuningavõimu sakraalsusest annab suure uue aasta rituaali tseremoniaalsus, mille kõrgpunktiks on ürgkuninga määramise rituaal ja müüt Nerikis.“

 

Müüdi esimene variant

Illujanka müüt eksisteerib hetiidi kirjanduslikus pärimuses vähemalt kahes versioonis. Ühe versiooni järgi võidab draakon Illujanka lahingus tormijumal Tešubit ning võtab ära tema silmad ja südame. Pärast kaotust kavandab Tešub kättemaksu. Tešub naitub ühe vaese inimese tütrega ja neile sünnib poeg. Kui see kasvab suureks, abiellub ta Illujanka tütrega. Seejärel käsib Tešub oma poega, et too nõuaks Illujankalt tagasi tema südame ja silmad. Kui Tešub on need kätte saanud, astub ta taas lohe Illujanka vastu, keda ta seekord võidab ja kelle mõrvab. Pärast seda palub Tešubi poeg, et isa tapaks ka tema, ning Tešub teebki seda.

Kui otsida paralleele Vana-Kreeka mütoloogiast, siis leiame loo sellest, kuidas Zeus võitleb koletis Typhoniga. Selles võitluses kaotab kreeka jumal Zeus käte ja jalgade kõõlused. Zeusi poeg Hermes toob kõõlused isale tagasi. Kahtlemata sarnaneb hetiidi müüt kreeka looga vägagi, erinedes vaid sedavõrd, et kui Tešub kaotab lahingus Illujankaga silmad ja südame, siis Zeus kõõlused.

 

Müüdi teine variant

Müüdi teise versiooni sündmused kulgevad veidi teisiti. Nimelt peavad Illujanka ja Tešub Anatoolia linnas Kiškiluššas lahingu, mille Tešub kaotab lohele. Kuid Tešub ei kaota oma silmi ja südant nagu esimese variandis. Tešub pöördub pärast kaotust hoopis abipalvega mitte oma poja, vaid kõikide jumalate poole. Müüdi kohaselt on just draakon Illujanka nii võimas ja kole olend, et jumalad kardavad teda. Analoogne olukord on näiteks Babüloonia loomiseeposes „Enuma eliš“, kus kõik jumalad kardavad koletist Tiamat ja ainuke, kes ei karda astuda välja Tiamati vastu, on kangelaslik jumal Marduk. Hetiidi müüdis on Tešubile valmis appi tulema vaid hetiidi kaitsejumalanna Inaras, kes hakkab kohe tegutsema. Inaras kohtab Zigaratta linnas Hupašijase nimelist meest ja palub tolle abi. Hupašijas lubabki aidata, kuid tingimusel, et Inaras veedab temaga öö. Nii läheb. Seejärel korraldab Inaras võimsa peo, kuhu kutsub lohe Illujanka koos oma poegadega. Need tulevad kohale ning söövad ennast nii täis, et ei ole võimelised enam oma koobastesse tagasi minema. Siis ilmub Hupašijas ja seob lohe nööriga kinni, seetõttu saavutab Tešub kerge võidu. Tänuks lohe võitmise eest võtab Inaras Hupašijase kaljutipule n-ö jumalate majja ja abiellub temaga. Millegipärast keelab Inaras Hupašijasel aknast välja vaadata. Aga nagu muinasjuttudes tihti juhtub, ületab uudishimulik inimene jumalikku keeldu. See läheb talle maksma elu.

Lisaks käsitleb müüt püha abielu e seksuaalvahekorda jumaluse ja inimese vahel. See oli eelkristlikel aastatuhandetel Mesopotaamias populaarne nähtus. Legendide kohaselt said pühad abielud III at eKr teoks mitme Uruki linna valitseja ja Uruki kaitsejumalanna, armastusejumalanna Inanna vahel. Hetiidi lohetapmise müüdis astuvad seksuaalvahekorda Inaras ja Hupašiajas, ehk samuti inimene ja jumalus. Kuningluse jaoks oli see rituaal kahtlemata väga tähtis, kuna vahekorda astuv inimene Hupašijas (teise versiooni järgi küll tormijumala poeg) võis hetiidi kirjanduse asjatundja Volkert Haasi arvates olla omamoodi ürgkuningas (1994, 184). Püha abielu motiivi võib muuseas leida ka Piiblist, näiteks Saalomoni Ülemlaulust (Laulude laulust).

 

Illujanka müüdi tõlge

Selle müüdi on kirja pannud keegi Pihaziti, kes elas kuningas Hattušili III (1275–1250 eKr) ajal. Pihaziti oli ilmselt preester ja kirjutaja Neriki[6] linnas. Pihaziti enda väitel pani ta müüdi kirja Neriki tormijumala preestri Killa sõnade järgi (Haas 2006, 97). Tekst (KBO 3.7) on kirjutatud hetiidi kiilkirjas ning sellest on säilinud seitse koopiat (Beckman 1982; Trabazo 2002).

Müüdi on saksa ja inglise keelde tõlkinud mitmed uurijad, näiteks Albrecht Goetze (1969), Hans G. Güterbock (1961), Gary M. Beckman Yale’i Ülikoolist (1982, 1997), Harry A. Hoffner Jr. (1998), Volkert Haas (1994, 703–707), Ahmet Ünal (1994). Eesti keeles on see ilmunud siinkirjutaja osalise tõlkena ajakirjas Horisont (2008) ja hiljem Usuteaduslikus Ajakirjas (2011). Alljärgnevalt on toodud müüdi redigeeritud ja täiendatud tõlge[7]:

§ 1

1.–4. Nõnda räägib Killa, Neriki tormijumala preester järgmisel moel, purulliyaš-pidustuste sõnasõnaline tekst taeva tormijumala (Tešubi) jaoks, mida deklameeritakse järgmisel moel:

§ 2

5.–8. „Kasvagu ning õitsegu! Olgu maa (kõikide pahede eest) kaitstud“. Sest alles siis, kui see kasvab ning õitseb, peetakse purulliyaš-pidustusi.

§ 3

9.–11. Kui tormijumal (Tešub) ning lohe Illujanka Kiškiluššas[8] võitlusse astusid, (seal) võitis lohe Illujanka tormijumalat Tešubit.

§ 4

12.–14. (Seejärel) palus Tešub kõikidelt jumalatelt abi: „Teie peate tulema siia! Inaras korraldab peo!“ Ja tema (jumalanna Inaras)[9] valmistaski ette peo,

§ 5

15.–18. ning tema (Inaras) valmistaski ette palju: veinianumaid, marnuvan-jooki,[10] ühe valhi[11]. Ta täitis need veinianumad.

§ 6

19.–20. Inaras läks Ziggaratta[12] (linna), (seal) kohtas ta inimest (nimega) Hupašijas.

§ 7

21.–23. Järgmisel moel (lausus) Inaras Hupašijasele: „Vaata, ma korraldasin need ning nood asjad! Tule minu poole üle!“

§ 8

24.–26. Järgmisel moel (vastas) Hupašijas Inarasele: „Kui ma saan sinuga magada, ma tulen (selleks et?) sinu südame tahet täita.“ Ning ta magas temaga.

B I

§ 9

3’.–8’. Inaras võttis Hupašijase kaasa ning peitis ta ära. Inaras kaunistas ennast ja kutsus lohe Illujankat tema koopast välja (lausudes): „Kae! Ma korraldan peo! Tule sööma ja jooma!”

§ 10

9’.–12’. Siis Illujanka koos oma lastega tuli välja. Ning nad sõid ja jõid koos, seni kui ei joonud kõiki nõusid tühjaks ning jäid purju.

§ 11

13’.–16’. Seejärel soovisid nad oma koobastesse siseneda, (aga) nad enam ei saanud siseneda oma koobastesse. Ja (siis) tuli Hupašijas. Hupašijas sidus Illujanka nööriga kinni.

§ 12

17’.–18’. (Seejärel) ilmus Tešub ning tappis lohe Illujanka ning jumalad olid koos temaga.

CI

§ 13

14’.–22’. Seejärel rajas Inaras endale maja piruni-kividest Tarukka[13] linnas. Ja jumalanna Inaras saatis Hupašija majja ja andis talle käsu: „Kui sa lähed põllule, ei tohi sa vaadata välja aknast! Kui sa aga vaatad aknast välja, (siis) näed sa oma (kadunud) naist ja oma (kadunud) poegi!“

§ 14

23’.–24’. Pärast seda, kui möödus kahekümnes päev, too (Hupašijas) vaataski aknast välja ja seejärel nägigi ta oma (kadunud) naist ning oma (kadunud) poegi.

§ 15

25’.–27’. Kui Inaras tuli tagasi koju, hakkas Hupašija nutma: „Lase mind tagasi mu koju!“

A ii

§ 16

9’.–14’. Ina[ras üt]les [Hupašijasele] järgnevalt: „[… ] ära […] vihaga […] tormijumala aasaga […] ta […mõrvas?] tema.

§ 17

15’.–20’. Inaras [suundus] Kiškil[ušša](linna) (ning) andis oma maja ja vesise sügaviku [jõe] kuninga kätte. – Kuna (mälestuseks sellest) me korraldame esimese purulliyaš-festivali – [valitseja] käsi [hoiab seda] Inarase [maja] ja vesise sügaviku jõg[e].

§ 18

21’.–24’. (Mägi) Zalijandu[14] on esim[ene] (järgus) teiste (jumalate) seas. Kui tema jaotab vihma Neriki (linnas), siis sõnumitooja kasvatab pätsi Neriki harsi-leiba.

§ 19

25’.–29’. Ja ta palus Zalijandult vihma ning ta tõi seda talle leiva [pärast] …

[Terve hulk ridu on hävinud. Edasine lugemine on väga raskendatud.]

 

Lõpukommentaarid

Seejärel algab juba teine versioon müüdist ja järgnevad paragrahvid 20–36 käsitlevad müüdi teist versiooni[15]. Kuna need ei kuulu artikli huviorbiiti, siis nende tõlget pole siinkohal ära toodud.

Nagu näha, on selle müüdi süžee üpris lihtne ja loogiline. Idee seisneb selles, et tormijumala Tešubi vastaseks on lohe Illujanka. Maaharimisperioodi lõpus ehk hilissügisel, mil hetiidi kalendri järgi lõppes aasta, võidab Tešubit lohe Illujanka. Illujanka on talve personifikatsioon, kevadisi jõude aga esindab Tešub. Hetitoloog Ahmet Ünal kirjutab: „Draakoni Illujanka (mao) tapmine on tüüpiline uue aasta müüt, mida võib kohata paljude rahvaste seas, erinevates regioonides ja religioonides. See on ühendatud hatti purulliyaš pidustustega, mis on algselt olnud religioosselt maskeeritud rahvapidu, et pühitseda maa viljakust. Müüt kanti ette pidustuste käigus“ (Ünal 1999, 273 jj).

Tähelepanuväärne on ka see, et Illujanka müüdi peamine motiiv – võitlus jumaliku kangelase ja kurjuse kehastuse ehk koletisega (siin lohe Illujankaga) – meenutab mitte ainult Kreeka Pythoni tapmist Apollo poolt (Zeus ja Typhon) või India müüte (Indra ja Vritra võitlus), milles kangelane võidab madu, lohe või draakonit, vaid ka Mesopotaamia, Ugariti, Foiniikia ja Vana Testamendi ja isegi kristlikust (nt Püha Jüri ja draakon) kultuuriruumist pärinevaid sarnaseid mütoloogilisi motiive. „Enuma eliši“ ja teiste taoliste Mesopotaamia mütoloogiliste tekstide mõju muu hulgas ka Vanale Testamendile on märgatav. Sealjuures ei saa välistada ka kaudseid hetiidi mütoloogia mõjutusi (nt läbi Ugariti).

 

Viidatud kirjandus

Annus, Amar (2005a) „Anzu ja saatuste tahvel“ – Muinasaja kirjanduse antoloogia, koost. A. Annus. Tallinn: Varrak, 170–186, 332.

Annus, A. (2005b) „Babüloonia loomiseepos“ – samas, 137–162, 328–331, = Enuma eliš, Babüloonia loomiseepos. Tõlk A. Annus. Tallinn: Kirjastuskeskus, 2003.

Beckman, Gary M. (1982) „The Anatolian Myth of Illuyanka“ – JANES 14, 11–25.

Beckman, G. M. (1997) „The Storm-God and The Serpent (Illuyanka)“ – The Context of Scripture. Vol. 1: Canonical Compositions from the Biblical World. Ed. W. W. Hallo. Leiden: Brill, 150 jj.

Friedrich, Johannes (1952–1954) Hethitisches Wörterbuch. Heidelberg: Winter.

Friedrich, J. (1967) Hethitisches Elementarbuch. 2. Teil, Lesestücke in Transkription mit Erläuterungen und Wörterverzeichnissen. 2., verb. Aufl. Heidelberg: Carl Winter, Universitätsverlag.

Garcia Trabazo, Jose Virgilio (2002) Textos religiosos hititas: mitos, plegares y rituales. Biblioteca de Ciencias Biblicas y Orientales 6. Madrid: Trotta, 75–103.

Goetze, Albrecht (1969) „The Myth of Illuayankas“ – Ancient Near Eastern Texts Relating to the Old Testament. Ed. J. B. Pritchard. Third Edition with Supplement. Princeton-New Jersey: Princeton Univ. Pr., 125 jj.

Güterbock, Hans G. (1961) „Hittite Mythology“ – Mythologies of the Ancient World. Ed. S. N. Kramer. Garden City, New York: Doubleday, 139–179.

Haas, Volkert (1994) Geschichte der hethitischen Religion. Handbuch der Orientalistik 1. Der Nahe und Mittlere Osten 15. Leiden, New York: E. J. Brill.

Haas, V. (2006) Die hethitische Literatur: Texte, Stilistik, Motive. Berlin, New York: Walter de Gruyter.

Hoffner, Harry A. Jr. (1998) Hittite Myths. Society of Biblical Literature, Writings from the Ancient World. Second Edition. Atlanta, Ga: Scholars Press.

Hoffner, H. A. Jr. (2004) „A Brief Commentary on the Hittite Illuyanka Myth (CTH 321)“ – Studies Presented to Robert D. Biggs, June 4, 2004, From the Workshop of the Chicago Assyrian Dictionary. Vol. 2. Ed. Martha T. Roth et al. Chicago: The Oriental Institute of the University of Chicago.

Holloway, Steven W. (2002) Aššur is King! Aššur is King! Religion in the Exercise of Power in the Neo-Assyrian Empire. Culture and History of the Ancient Near East 10. Leiden: Brill.

Sazonov, Vladimir (2008) „Lohetapmise motiiv Anatoolias II eelkristlikul aastatuhandel“ – Horisont 5, 38–41.

Sazonov, V. (2011) „Müüt „Illujanka ja Tešub“ ja EZEN.purulliyaš pidustused hetiidi religioosse ideoloogia ja kuningavõimu kontekstis. Mesopotaamia ja hatti mõjutused“ – Usuteaduslik Ajakiri 1(62), 143–161.

Sazonov, V. (2015) „Ääremärkusi Mesopotaamia kalendrite kohta: rituaalid ja religioossed pidustused“ – Kirik & Teoloogia 163 (23.1.2015)  https://kjt.ee/2015/01/aaremarkusi-mesopotaamia-kalendrite-kohta-rituaalid-ja-religioossed-pidustused-3/

Ünal, Ahmet (1994) „Hethitische Mythen und Epen“ – Texte aus der Umwelt des Alten Testaments, III/4: Mythen und Epen. Hg. O. Kaiser. Gütersloh: Gütersloher Verlagshaus Mohn, 802–865.

Ünal, A. (1999) The Hittites and Anatolian Civilizations. Istanbul: Etibank.

Гарни, Oливер P. (2002) Хетты разрушители Вавилона. Москва: «Центрполиграф».