Külastades vanu kirikuid, näeme sageli kirikuruumi tagaosas sissepääsu kõrval ristimiskivi. Esimene mõte, miks see nii on, viib meid tõenäoliselt ristimiskivi muinsusväärtuse juurde – kaunis museaal on eksponeeritud kiriku külastajale hästi nähtavas paigas. Et see aga ongi ristimiskivi algne asukoht, seda sageli ei teata. Ristimise sakrament, millega Jumal kuulutab ristitava enda omaks, ongi justkui kirikusse astumise esimene samm, sissepääs kirikusse. Sellepärast ka sümboolne asukoht kirikuhoone sissepääsu juures.
Kui füüsilises mõttes on meie kirikuhooned 21. sajandi Eestimaal päris hästi ligipääsetavad ning ka kogudusega liitumine ristimise läbi on võimalus, mida kasutavad igal aastal mitu tuhat inimest, on samas ka fakt, et suure hulga inimeste religioossed otsingud lähevad kirikust mööda. Oleme aastasadade vältel akumuleerinud kirikus tohutu vaimse pärandi, mille juurde saab kui allikale tulla. Ometigi ei ole see allikas paljudele inimestele erinevatel põhjustel ligipääsetav või vastuvõetav.
Kuidas olla kirikuna avatud tänapäeva inimese jumalaotsingutele? Kui kristliku traditsiooni edasikandumine põlvest põlve on katkemise äärel ja senised kuulumise vormid minetamas oma tähendust, ei kao siiski inimese igatsus leida sellele kõigele siin sügavam tähendus, küsida ja vaadata näilisuse taha. Inimesed ei ole võrreldes varasemate põlvkondadega mitte vähem (ega rohkem) religioossed. Religioossuse avaldumisvormid on ajas muutuvad. Sellega seoses tuleb avada uusi ligipääse usule, Jumalale. Kõige raskem on siinjuures leida see juhtlõng, kuidas ja mis suunas teha esimesed otsivad sammud. Kas kirik saaks siin olla abiks, kui inimese küsimused algavad palju ebatraditsioonilisemalt kui küsimusest, kuidas leida armuline Jumal?
Mitmed Euroopa evangeelsed kirikud on oma strateegiadokumentides rõhutanud vajadust suunata oma tegevust enam nende inimeste rühmadele ühiskonnas, keda võiks nimetada kirikukaugeks ja kes võibolla ei otsigi nii väga religioosset sotsialisatsiooni, aga kellel on palju küsimusi usu ja Jumala kohta. Üks tegevusvorme on nn usukursused, kursused, mis teatud mõttes lähtuvad samadest eeldustest kui kirikutes traditsioonilised leerikursused või katekumenaat. Nad on kui sissepääs või ligipääs kristlikule usule, kuid nende sihtrühm on mõnevõrra erinev ja kursuse lõpetamine ei eelda järgmise sammuna ilmtingimata kogudusega liitumist. Saksamaa Evangeelsed Kiriku liikmeskirikud on seda töövaldkonda suunatult arendanud, töötanud välja erinevaid kursusematerjale, koordineerinud kursuste korraldamist ning aidanud kogudusi nende kursuste tutvustamisel, et jõuda võimalikult laia huviliste ringini. Selleks on kirikud avanud ühise internetiportaali, mis on abivahendiks nii kogudustele kui ka kursustest huvitatutele.
Kursuste teemad varieeruvad, kuid nad kõik puudutavad kristliku usu põhiküsimusi. Kursusel osaleja jaoks on see võimalus saada mitte ainult autentset infot kristliku usu kohta n-ö otsesest allikast ehk selle praktiseerijatelt, vaid koguduse keskel viibides seda ka ise kogeda. Väga olulisel kohal on nende kursuste juures võimalus dialoogiks, küsimuste esitamiseks ja koos teiste kursusel osalejatega usu teemade üle arutamiseks. Ükski osaleja jaoks relevantne küsimus ei ole vale küsimus. Teemakäsitlused on väga praktilised, millega inimesel on oma elukogemusest lähtuvalt lihtne suhestuda. Eelteadmised usu ja kiriku kohta ei ole vajalikud ning ei takista kursusel osalemist.
Selletüübilised kursused ei ole tundmatud ka Eestis. Kõike laiemalt levinud on Alfa kursus, mida rakendatakse mitmetes vabakogudustes ka ristimisele eelneva õpetuse funktsioonis. Alfa kursus on pärit Inglismaa kirikust, kuid on nüüdseks levinud enamusse maailma riikidesse, kus kristliku kiriku tegevus on võimalik, ning seda on väga edukalt üle kantud ka mitmete teiste kristlike kirikute konteksti.
Teine Eestis positiivset tagasisidet leidnud kursusematerjal on nn Credo kursus (varasema nimetusega „Reis usumaale“), mille autor on dr Burghard Krause Hannoveri Evangeelsest Luterlikust Kirikust. Kursuse tõid Eestisse pastorid Merike Schümers-Paas ja Michael Schümers 2002. aastal ning seda on EELK Usuteaduse Instituudi ja Misjonikeskuse koostöös tutvustatud ning rakendatud paljudes EELK kogudustes. Alates 2011. aastast on kursusest olemas ka noortele suunatud versioon.
Omamata küll täpsemaid uurimisandmeid, võin isikliku kogemuse põhjal väita, et meie koguduste jaoks on see olnud võimalus jõuda mitte niivõrd kirikukaugete kui just kirikust võõrandunud või kirikuga ühel või teisel põhjusel sideme kaotanud inimesteni. Kuigi kursus ei kohusta osalejaid hiljem kogudusega liikuma, on paljud neist siiski kursuse järel leidnud taas sideme kogudusega. Sellelaadiliste kursuste suurim potentsiaal on uue ja värske perspektiivi ehk siis juhtlõnga avastamises religioossetele otsingutele. Ja seda mitte ainult osaleja perspektiivist, vaid ka kursust läbiviinud koguduste töötegijad kinnitavad, et arutelud osalejatega on pannud ka neid usuküsimustele teise pilguga vaatama.
Kui aga väita, et selliste kursuste eesmärk ei olegi uusi koguduseliikmeid võita, siis mis peaks olema üldse kiriku huvi sellisesse tegevusse panustada? Siin ongi küsimus, mida peaksime endale kristlastena esitama: kas meie motivatsioon kristliku sõnumi kuulutamiseks on Jeesuse isikus inimesele väga lähedale tulnud Jumala tutvustamine või kirikuliikmete andmebaasis numbrite kasvatamine? Iseenesestmõistetavalt ei pea neid kahte võimalust teineteise vastu välja mängima, aga vahelduse mõttes võiksime lasta lahti numbrite maagiast ning loobuda nende pidamisest ainsateks olulisteks mõõdikuteks, millega hinnata kasvu või tegevuse edukust.
Igaüks, kelle elus on evangeeliumi vabastav sõnum tõeks saanud, tahab enesestmõistetavalt olla selle edasijagajaks ka inimestele enda ümber. Meie püüdlustel on kindlasti oma koht Jumala plaanides, kuid viimselt on ainult tema, kes saab inimeses usku äratada. Jumal loob kuuljad kõrvad ning vastuvõtliku südame. Seda ei saa ükski inimene enda teeneks pidada, aga ka mitte eesmärgiks võtta. Rohkem kergust ja usaldust Jumala vastu, et ta leiab ja avab jätkuvalt teid otsija inimese südamesse!
Kadri Lääs (1975) on EELK liige ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.
