Kui kuulsin Sergei Stadnikovi surmast, oli see mulle täielik šokk – ta ei olnud ju veel kuuekümne aastanegi, vaid oli mees oma parimas loomeeas. Ka ei olnud ma kuulnud, et ta põeks mõnda kroonilist haigust. Täpselt samamoodi tajusid teadet Stadnikovi surmast ka tema teised kolleegid, kellest mõned olid suhelnud temaga veel ka päeval, mis jäi tema maises elus viimaseks.
Kuulsin Sergei Stadnikovi nime esmakordselt 1980ndate aastate lõpul, mil olin ajaloost ja vanadest kultuuridest huvituv keskkoolipoiss. Lugesin tema tõlgitud „Muinasjuttu merehädalisest“, mis ilmus ajakirjas Looming, ning tema Akadeemilise Orientaalseltsi ajalehes Sõnumitooja ilmunud artikleid Muinas-Egiptuse religioonist ja kirjandusest. Mäletan, et rääkisin neist artiklitest (ja Stadnikovist, keda ma tollal veel isiklikult ei tundnud) oma tollase hea sõbra, praeguse Karja koguduse õpetaja Veiko Vihuriga, kes oli õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu ning kes huvitus tollal sügavuti vanadest kultuuridest, iseäranis muinasasteekide kultuurist ja usundist. Istusime Veiko Kalamaja korteris, jõime teed, tegime suitsu ja arutasime maailma asju, sealhulgas vanade religioonidega seotud küsimusi. Veiko oli väga vaimustatud „ketservaaraost“ Ehnatonist ja tema monoteismist ning ta nägi hämmastavaid paralleele Vana-Egiptuse päikesekultuse ja asteekide päikesekultuse vahel. Teadmine, et meie keskel elab mees, kes on võimeline lugema originaalis Ehnatoni hümni Atonile, sargatekste ja Surnuteraamatut, vaimustas aga meid mõlemaid. Ja siis, ühel päeval, tuli mul võimalus Stadnikoviga isiklikult kohtuda.
Elasin tollal Pääskülas oma vanemate juures. Minu kodu lähedal, kohe teisel pool raudteed elas sümpaatne vanahärra, kelle nimi oli Oskar Kuningas. Ta oli kirjandusloolane. Mu vanemad tundsid härra Kuningat ja tema abikaasat Karinit ning mu ema külastas neid tihti. Ema kaudu kuulsid nad, et nende läheduses elab ajaloost ja kirjandusest huvituv noormees ja nad soovisid, et mu ema tutvustaks mind neile. Saime tuttavaks ja ma hakkasin tihti Kuningatel külas käima. Seal kuulsin, et neil käib aeg-ajalt külas iranist ja islami uurija Haljand Udam, kelle tõlked ja artiklid olid äratanud minus huvi ka iraani kultuuripiirkonna vastu. Soovisin Udamiga kohtuda ja nõnda korraldasidki Kuningad meie tutvumise. Esimest korda kohtusime põgusalt Kuningate juures, järgmine kord juba Udami töökohas, entsüklopeedia toimetuses. Hakkasin Udamit seal külastama, et vestelda temaga religioonidest, müstikast, ajaloost ja paljust muustki, mis mind tollal huvitas. Kord kutsus aga Udam mind üritusele, kus ma nägin esimest korda Stadnikovi ja vestlesin temaga. See oli Hermann von Keyserlingile pühendatud konverents Raikkülas, kus ettekanne oli ka Udamil. Stadnikoviga oli mul võimalik vestelda nii teel Raikkülla, konverentsi vahepausidel kui ka tagasiteel bussis.
Kui me kohtusime, ei rääkinud ma temaga kui võrdne võrdsega. See ei olnud lihtsalt võimalik, sest mina olin kõigest koolipoiss, tema aga kõrge renomeega teadlane ja minu suur „iidol“. Tundsin Stadnikovi suhtes kohutavat aukartust ja usun, et see võis jätta talle päris kentsaka mulje. Ometi ei suhtunud ta minusse üleolevalt, vaid oli kannatlikult valmis mu võhiklikele küsimustele vastama ja minuga maailma asju arutama.
Suhtlesin Udamiga tihedalt palju aastaid ja sageli istusime koos kolmekesi – Stadnikov, Udam ja mina. Tegime seda entsüklopeedia toimetuses, vahel ka mõnes kohvikus ja kord ka Udami Hiiul asunud kodus. Sergei Stadnikov armastas rääkida väga erinevatel teemadel. Mõnel juhul, näiteks poliitikast või usust rääkides (ta määratles end õigeusklikuna), võis ta muutuda väga kirglikuks ja vahel lausa ägedaks. Aga sain aru, et sama kirega suhtub ta tegelikult ka oma uurimisvaldkonda, Vana-Egiptusesse, millega ta oli tegelenud suure osa oma elust ja tegeles kuni surmani. Eriti köitis Stadnikovi kõik Muinas-Egiptuse usundiga seotu. Stadnikov on iseloomustanud seda usundit kui „optimistlikku ja elujaatavat“. Ta rõhutas, et kuigi ühe Vana-Egiptuse kohta levinud stereotüüpse ettekujutuse järgi oli egiptlaste elukäsitlus sünge ja eeskätt sealpoolsusele suunatud, ei vasta see tegelikult tõele. Stadnikov rõhutas, et egiptlased armastasid maist elu nii väga, et nad ei raatsinud sellest loobuda ka pärast surma – sellega on seletatavad nende hauakambrite seintel leiduvad pildid tööst ja meelelahutustest ning maagilised vahendid, mille abil püüti ka surnule tagada maise eluga võimalikult sarnast, täisväärtuslikku elu.
Samade sõnadega, millega Stadnikov iseloomustas egiptlaste religiooni ja elukäsitlust, võiks iseloomustada ka tema eluhoiakut – see oli optimistlik ja elujaatav. Paljudele „vagalastele“ omane maiseid rõõme alavääristav hoiak oli talle võõras. Stadnikovi iseloomustas tohutu elurõõm ja seda vaatamata kurvale tõsiasjale, et ükski Eesti Vabariigi akadeemiline institutsioon ei suutnud talle pakkuda väärilist töökohta, kuigi oma eriala ainsa eksperdina Eestis oleks ta seda väärinud. Aga ta ei kurtnud selle üle. Ta tegeles ikka teda huvitavate uurimisteemadega, soovimata neid vahetada „kasulikumate ja päevakohasemate“ teemade vastu, korraldas reise nii Egiptusesse kui ka teistesse Vahemeremaadesse ja, nagu ma tean neil reisidel osalenute käest, lummas ta reisijaid oma eruditsiooniga ja oskusega seda ka veetlevalt edasi anda. Ka minul on olnud võimalik kuulata Tallinna Orientaalklubis ja hiljem ka Tallinna Ülikoolis mõningaid Stadnikovi loenguid ja need olid tõeliselt nauditavad.
Jeesus ütleb: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see ei sure, vaid temal on igavene elu“. Sergei Stadnikov teadis neid sõnu ja uskus neisse ning ma usun, et nüüd ongi tal elu, mis ei hävi, ja kodu, mis jääb. Ja jääb ka jälg, mille ta jättis oma tööga meie kultuurilukku. Veel sellel aastal peaks Tallinna Ülikooli kirjastuses ilmuma tema „Vana-Egiptuse kultuuriloo“ täiendatud uustrükk. Stadnikovi tähendus meie kultuurile ei piirdu üksnes ta arvukate teadustööde ja tõlgetega vanaegiptuse keelest, vaid on sellest oluliselt laiem. Stadnikovil ei olnud egüptoloogias otsest õpilast, aga ta suutis innustada paljusid ja küllap suudab seda teha oma tööde kaudu ka tulevikus. Stadnikovi elu on märgilise tähendusega ja näitab, et iseendale ja oma erialale truuks jääv inimene võib oma töökuse, pühendumise ja andega korda saata palju ka siis, kui tal väliselt ei ole selleks nii häid tingimusi, nagu neid suudaks pakkuda mõne suure riigi suur teadusülikool. Nn „välised olud“ mõjutavad küll inimest, aga need ei determineeri teda, vaid jätavad talle vabaduse järgida oma kutsumust ja teostada ka sihte, mis ulatuvad hetkekasulikkusest kaugemale.
