Magnificat – tõlge ja seletus (1521), 2. osa

SEST TA ON VAADANUD OMA TEENIJANNA TÜHISUSE PEALE.

SEEPÄRAST KIIDAVAD MIND ÕNDSAKS KÕIK INIMLAPSED

Sõnakesest humilitas on mõned siin teinud „alandlikkuse“, nagu oleks neitsi Maarja oma alandlikkust esile tõstnud ja sellega uhkustanud. Seetõttu on mõned prelaadid[1] end ka humiles, „alandlikeks“ nimetanud, mis on tõest üsna kaugel, sest Jumala ees ei saa keegi uhkeldada hea asjaga ilma patustamata ja end hukatusse saatmata. Tema ees tohib uhkustada üksnes Tema enda selge headuse ja armuga, mida Ta osutab meile, vääritutele, et meis püsiks ning meid hoiaks mitte meie endi, vaid üksnes Jumala armastus ja austus, nagu õpetab Saalomon Õp 25,6–7: „Ära ilmu uhkeldades kuninga ette ja ära seisa suurte isandate ees (see tähendab, ära pea endast midagi). Sulle on parem, kui sulle öeldakse: „Istu siia,“ kui et sind alandatakse vürsti ees.“ Kuidas võikski sellist jultumust ja kõrkust omistada sellele puhtale õigele neitsile, et ta Jumala ees suurustaks oma alandlikkusega, mis ometi on ülim voorus. Peale kõige kõrgima ei pea keegi ennast alandlikuks ega uhkusta sellega. Üksnes Jumal tunneb ära alandlikkuse, kavandab ja ilmutab seda, nii et inimene ei tea kunagi alandlikkusest vähem, kui just tõeliselt alandlikuna.

Pühakirjas on kombeks, et humiliare tähendab alandama ja tühiseks tegema. Seepärast nimetatakse kristlasi Pühakirja paljudes kohtades pauperes afflicti humiliati ehk vaesed, tühised ja kõlvatud inimesed. Nagu Ps 116: „Ma olin väga tühine ehk alandatud.“[2] Nii pole humilitas midagi muud kui põlatud, silmapaistmatu ja alam olend või seisus. Siia kuuluvad vaesed, haiged, näljased, janused, vangistatud, kannatavad ja suremas inimesed: näiteks  Iiob oma katsumustes, Taavet võimult tõugatuna ja Kristus koos kõigi kristlastega nende hädades. See on see eelpool kõneldud sügavik, et Jumala silmad vaatavad ainult allapoole ja inimeste silmad ainult kõrgusse. See tähendab, inimesed näevad silmapaistvat, säravat, toredat olendit ja seisust. Seepärast nimetatakse Pühakirjas Jeruusalemma linnaks, mille peale vaatavad Jumala silmad.[3] See tähendab, kristlaskond asub sügaval ja on maailmale märkamatu. Seepärast vaatab Jumal allapoole selle peale ja Tema silmad on alati kristlaste kohal, nagu ta ütleb Ps 32,8: „Minu silmad on alati sinu kohal.“

Nii ütleb ka Paulus 1Kr 1,27–28: „Jumal valib kõik, mis on narrus maailmale, et häbistada kõike, mis on tarkus maailmale, ja valib, mis on nõrk ja jõuetu, et häbistada kõike, mis on tugev ja vägev. Ta valib selle, mis on tühine maailmale, et teha tühiseks kõik, mis on maailma silmis tähtis.“ Nõnda teeb ta narruseks maailma koos kogu selle tarkuse ja võimusega ning annab teistsuguse tarkuse ja võimuse. Kuna Jumala viis on vaadata sügaval all silmapaistmatuid asju, tõlkisin ma sõnakese humilitas „tühisuseks“ või „silmapaistmatuks olendiks“, nagu oleks Maarja ütelnud nõnda: „Jumal on märganud mind, vaest, põlatud, silmapaistmatut tüdrukut, kuigi Ta oleks leidnud rikkaid, kõrgest soost, suursuguseid, vägevaid kuningannasid, vürstide ja suurte isandate tütreid. Ta oleks võinud leida Hannase ja Kaifase tütred, kes on ülimad kogu maal. Selle asemel heitis ta oma läbinisti heatahtliku pilgu minule ja kasutas nõnda alamat ja pilgatud teenijatüdrukut, et keegi tema ees ei saaks hoobelda, nagu oleks ta olnud või on seda au väärt, ja ka mina pean tunnistama, et see on läbinisti arm ja heldus ega ole sugugi minu teene või väärilisus.“

Nüüd oleme küllalt kõnelenud, kuidas õrn neitsi täiesti ootamatult oma silmapaistmatu olemuse ja seisusega sellisesse ausse tõusis. Kuna Jumal teda nii üliarmuliselt märkas, ei kiitle Maarja oma väärilisuse ega väärituse, vaid üksnes Jumala tähelepanuga, mis on nii üliheatahtlik ja üliarmuline ka sellist väikest alamat teenijatüdrukut nii imeliselt ning austavalt tähele pannes. Seepärast teevad talle ülekohut need, kes ütlevad: ta kiitles mitte oma neitsilikkuse, vaid alandlikkusega. Ta ei kiidelnud ei neitsilikkuse ega alandlikkusega, vaid ainuüksi armulise Jumala tähelepanuga. Seepärast lasub raskuspunkt mitte sõnal humilitatem, vaid sõnal respexit, sest ülistada ei tule mitte Maarja tühisust, vaid Jumala märkamist. Sarnaselt olukorraga, kus vürst ulatab käe vaesele kerjusele, ei tule kiita mitte kerjuse tühisust, vaid vürsti armulisust ja heatahtlikkust.

Sellise rumala meelesegaduse tõrjumiseks ja õige alandlikkuse valest eristamiseks tahame pisut kõrvale põigata ja kõneleda alandlikkusest, sest selles asjas eksivad paljud. Alandlikkuseks kutsume saksa keeles seda, mida püha Paulus nimetab kreeka keeles tapeinophrosyne’ks, ning ladina keeli nimetatakse seda affectus vilitatis seu sensus humilium rerum, mis tähendab tahte ja meelsuse suunatust väikeste, alamate asjade poole. Paraku leidub palju neid, kes tassivad vett kaevule.[4] Neid võib kohata tagasihoidlikult rõivastatuna, näol alandlik ilme ja suus tagasihoidlikud sõnad alamate isikute seltsis, kes samadest asjadest mõtlevad ja nende üle arutlevad. Seeläbi nad loodavad, et aukandjad, rikkad, õpetatud, pühad ja isegi Jumal paneb neid tähele sellistena, kes meelsasti alamate asjadega tegelevad. Kui nad aga näevad, et sellest midagi ei peeta, jätavad nad need kombed kohe sinnapaika. Seega on see teeseldud alandlikkus. Nende salakaval silm näeb ainult alandlikkuse eest saadavat tasu ja tulemust ning mitte alamaid asju tasu ja tulemuseta. Kui mingit tasu ja tulemust silmapiiril ei terenda, on alandlikkusel ots peal. Sääraseid ei tohiks nimetada affectus vilitate’ks ehk inimesteks, kelle tahe ja süda hoiavad alamate asjade poole. Nende küljes on nad üksnes kujutelmade, suu, käte, rõivaste ja näoilmega, südamega aga vaatavad üles kõrgete, suurte asjade poole, lootes sellise eputava alandlikkusega sinna jõuda. Säärased peavad ennast alandlikeks, pühadeks inimesteks.

Õiged alandlikud ei imetle alandlikkuse vilju, vaid vaatavad lihtsa südamega alamaid asju, tegelevad nendega meelsasti ega ole kunagi teadlikud oma alandlikust olekust. Siis pulbitseb vesi kaevust, siis on nad iseenesest ja pingevabalt tagasihoidliku ilmega, kõnelevad tagasihoidlike sõnadega, viibivad lihtsates paikades lihtsate inimeste seltsis ja kannavad lihtsaid rõivaid, kõrgeid ja suuri asju aga väldivad nii palju kui võimalik. Sellest ütleb Taavet Ps 131,1: „Issand, minu süda pole kõrk ning mu silmad ei vaata üles,“ jne. Ja Iiob 22,29: „Kes ennast alandab, see tõuseb ausse ja kes oma silmad maha lööb, see saab õndsaks.“ Seepärast sünnib ka nii, et ennast alandanud saavad alati äkitselt au osaliseks ja ülendamine tuleb neile ootamatult. Sest nad lihtsalt on rahul oma tagasihoidliku loomusega ega ole kunagi igatsenud kõrguse järele. Valealandlikke aga paneb imestama, et nende au ja ülendamine nii kaua oodata laseb, ning nende salalik, valelik kõrkus ei lase mitte rahul olla tagasihoidliku olemusega, vaid mõtleb salaja muudkui: kõrgemale, kõrgemale!

Seepärast, nagu ma juba ütlesin, ei tea tõeline alandlikkus kunagi, et on alandlik. Sest kui ta seda teaks, muutuks ta kõrkuseks sellesama suurepärase vooruse nägemisest. Pigem hoiab ta südame, meelsuse ja kõigi meeltega kinni tagasihoidlikest asjadest, mis on lakkamatult tema silme ees: need kujutelmad on teda haaranud ja need on olemas vaid tema silmis, ta ise ei näe neid ega ole neist teadlik, veel vähem suudab ta süveneda kõrgetesse asjadesse. Seepärast tulevad austus ja kõrgus talle ootamatult ja leiavad ta mõtetes, millele austus ja kõrgus on täiesti võõrad. Nii ütleb Luukas 1,29, et ingli tervitus oli Maarja silmis imestamisväärne ja ta mõtles, mis tervitus see niisugune on, mida ta iial poleks osanud oodata. Oleks tervitus Kaifase tütrele viidud, poleks mainitu küll sedasi mõelnud, vaid ta oleks selle kohe vastu võtnud ja arvanud: eh, see on küll hea asi ja hästi tehtud!

Teisipidi ei tea võlts alandlikkus kunagi, et ta on kõrkus. Sest kui ta seda teaks, muutuks ta peagi alandlikuks niisuguse jäleda voorusetuse nägemisest. Pigem hoiab ta südame, meelsuse ja meeltega kinni kõrgetest asjadest. Need on püsivalt tema silme ees, need kujutelmad on teda täielikult haaranud nii et ta ei näe iseennast ega ole endast teadlik. Seepärast ei tule talle austus ootamatult ja äkitselt, vaid leiab eest samavormilisi mõtteid. Seevastu häbi ja alandus tulevad talle ootamatult ja leiavad ta sootuks teistes mõtetes.

Seepärast pole mingit kasu, kui alandlikkust õpetatakse sellisel viisil, et silme ette kujutletakse alamaid, põlatuid asju. Ja vastupidi, keegi ei muutu kõrgiks kujutledes silme ette ülevaid asju. Mitte kujutelm, vaid vaateviis peab muutuma. Me peame elama siin ülevate ja alamate kujutlustega, aga nagu ütleb Kristus: „Silm tuleb välja torgata.“[5] Mooses ei ütle 1Ms 3,7, et Aadam ja Eeva nägid peale langemist muid asju kui enne. Ta ütleb, et nende silmad läksid lahti ja nad nägid end alasti olevat, kuigi nad olid alasti ka enne, olemata sellest teadlikud. Kuninganna Ester kandis peas kallihinnalist krooni ja ütles ometi, et tema silmis on see kui räpane rätik.[6] Temalt ei võetud ülevaid kujutlusi ära. Jah, need olid talle kui vägevale kuningannale hulgakaupa ette antud ega olnud ühtegi alamat kujutlust tema ees, kuid tema vaateviis oli madal. Ei süda ega mõistus näinud suuri asju. Seepärast teeb Jumal tema läbi imet. Niisiis peavad muutuma mitte asjad, vaid meie peame muutuma  oma meelsuses ja arutlemises. Nii õpitakse iseenesest uhkeid asju põlgama ja nende eest põgenema, lihtsatest asjadest lugu pidama ja neid otsima. Selline alandlikkus on üdini hea ja igati püsiv ega ole ometi kunagi endast teadlik. See valmistab rõõmu ja süda jääb samaks ja puutumatuks, kuidas asjad ka ei muutuks või paistaks, uhked või lihtsad, suured või väikesed.

Kangesti suurt kõrkust leiab alandlike rõivaste, sõnade ja ilmete alt, milliseid praegu maailm täis on: paljud on täis enesepõlgust, ometi nad ei taha, et kõik neid põlgaksid. Teised põgenevad austamise eest, ent ometi tahavad selle osaliseks saada. On neid, kes väldivad kõrgeid asju, siiski soovides, et neis asjus nende poole pöördutaks, neid kiidetaks ega lastaks nende asju kõige tühisemad olla. Aga see neitsi siin ei viita muule kui oma tühisusele, milles ta heameelega elab ja püsib, ega ole kunagi mõelnud aust ega kõrgusest ega ole ka teadlikuks saanud enda alandlikkusest. Alandlikkus on nii õrn ja habras, et ei pea vastu enesevaatlusele. Jumal üksi võib teda vaadata, nagu ütleb Ps 113,6: „Ta vaatab alandlikke taevas ja maa peal.“ Sest see, kes suudaks näha oma alandlikkust, suudaks ennast õndsaks mõista ja Jumala kohus oleks juba peetud, kuna me teame, et Jumal mõistab alandlikud kindlasti õndsaks. Seepärast peab ainult Jumalale jääma õigus alandlikkust näha ja ära tunda ning see peab olema meie eest varjatud väikeste asjade kujutlemise harjutamisega, mille puhul me unustame ennast vaadelda. Selleks on vaja maa peal taluda nii palju kannatusi, surma ja kõiksugu ebameeldivusi, et meil oleks tegemist ning vaeva ja tööd vale silma väljatorkamiseks.

Nüüd on meil selge seoses sõnakesega „madalus“, et neitsi Maarja oli põlatud, tühine, eimillekski peetud teenijanna, kes teenis Jumalat teadmata, et tema eimillekski peetud seisust Jumala ees nii auväärseks peetakse. Sellega lohutatakse meid, et kuigi me peame leplikult taluma alandusi ja põlgust, ei tohiks me meelt heita ega arvata, nagu oleks Jumal meie peale vihane, vaid seda enam loodaksime, et Ta on meile armuline. Me peaksime üksnes seepärast muret tundma, et me pole küllalt vabatahtlikult ja varmalt valmis selliseks alanduseks, et vale silm ehk liiga laialt pärani seisab ja meid eksitab varjatud igatsusega ülenduse või isikliku rahulolu järele, mistõttu aga alandlikkus põrmuks variseb. Kuidas aitab hukkamõistetuid see, et nad on põrmu paisatud, kui nad pole seal leplikult ja vabatahtlikult? Ja millist kahju teeb kõikidele inglitele see, et nad on ülendatud kõige kõrgemale, kui nad ometi pole seal võltsi rõõmuga? Lühidalt: see salm õpetab meid Jumalat õigesti tundma, viidates sellele, et Jumal märkab alandlikke ja põlatuid. Jumalat tunneb õigesti see, kes teab, et Jumal paneb tähele alanduses olijaid, nagu eelpool öeldud. Ja sellest tundmisest saavad alguse armastus ja usaldus Jumala vastu, nii et inimene Talle vabatahtlikult alistub ja Teda järgib.

Sellest lähtuvalt ütleb Jeremija 9,22–23: „Ärgu keegi kiidelgu oma tugevuse, rikkuse ega tarkusega, vaid kes tahab kiidelda, kiidelgu sellest, et ta mind tunneb ja teab.“ Nagu ka püha Paulus õpetab 2Kr 10,17: „Kes tahab kiidelda, see kiidelgu Jumala üle.“ Nõnda teeb ka Jumala ema. Pärast seda, kui ta on kiitnud oma lihtsa, puhta vaimuga Jumalat ja Õnnistegijat – ega ole Tema ande mitte endale omistanud, olles seega õigusega Tema headusest laulnud – jõuab ta nüüd korrakohaselt selleni, et Tema tegusid ja ande kiita. Sest nagu öeldud, ei tohi klammerduda Jumala andide külge ega omistada neid endale, vaid nende abil tuleb jõuda Jumalani, et viimaks üksnes Temast sõltuda ja Tema headusest ohtralt lugu pidada. Seega, kuna Ta on meie vastu sellist headust üles näidanud (et me Teda armastaksime, usaldaksime ja ülistaksime), saame Teda ka ülistada Tema tegude pärast. Tema teod on niisiis otsekui Tema puhta headuse tohutu allikas, mis meid mõjutab ja annab meile põhjust Teda armastada ja austada.

Maarja alustab aga kõigepealt iseendast ja laulab sellest, mida Jumal on talle teinud. Sellega annab ta meile kaks õppetundi. Esiteks peab igaüks tähele panema, mida Jumal temaga teeb, enne mistahes tegusid, mida Ta teistega teeb. Sest kellegi õndsus ei seisne selles, mida Jumal kellegi teisega teeb, vaid selles, mida Ta sinuga teeb. Näiteks küsis püha Peetrus püha Johannese kohta Jh 21,21–22: „Mida peab aga tema tegema?“ vastas Kristus talle, üteldes: „Mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!“ Kristus oleks nagu öelnud: „Johannese teod sind ei aita, sina pead ise kohal ja valmis olema selleks, mida ma sinuga teha tahan.“ Nii toimub praegu maailmas hirmus heade tegude jagamise ja müümise kuritarvitamine, kuna mõned häbematud vaimud tahavad teisi inimesi aidata, eriti neid, kes elavad või surevad ilma isikliku jumalateota[7], nagu oleks neil endil häid tegusid ülearu. Ometi ütleb püha Paulus 1Kr 3,8 selgelt: „Igaüks saab palga oma töö järgi,“ seega kindlasti mitte kellegi teise töö järgi.

Seda võiks veel taluda, et nad teiste inimeste eest palvetavad või nende teod eestpalves Jumala ette kannavad. Kuna nad nüüd aga sellega talitavad, nagu oleks neil midagi kinkida, on see häbiväärne ettevõtmine. Ja mis veel kõige vihastamapanevam: nad annavad ära oma teod, millest nad ise ei tea, kuidas Jumal neid hindab. Sest Jumal ei vaata tegusid, vaid südant ja usku, mille kaudu Ta toimetab ka meiega. Sellele ei pööra nad üldse tähelepanu, ent üksnes välistele tegudele tuginedes eksitavad nad ennast ja teisi. Nad lähevad lausa nii kaugele, et meelitavad inimesed surres mungarüüsse riietuma, väites, et kes sellises pühas rõivas sureb, saab kõikidest pattudest lahti ja õndsaks. Nad on hakanud inimesi lisaks võõrastele tegudele ka võõraste rõivastega õndsaks tegema!

Ma pelgan, et kui sellele tähelepanu ei pöörata, viib kuri vaim nad veel nii kaugele, et inimesi hakatakse taevasse saatma kloostritoitude, -kongide ja -haudadega. Tule Jumal appi, milline ilmne vaimupimeduse märk on mu meelest arvata, nagu võiks mungarüü teha vagaks ja õndsaks! Milleks siis usku vaja läheb? Saagem kõik munkadeks või surgem kõik mungarüüs! Sellisel juhul kulub mungarüüks küll palju kalevit. Hoia end! Hoia end sääraste lambanahas huntide eest.[8] Nad kisuvad su lõhki ja viivad eksiteele. Mõtle sellele, et Jumal toimetab ka sinuga ja et sa võid oma õndsuse rajada vaid tegudele, mis Jumal üksnes sinus põhjustab, ja ei kellegi teise omadele – nagu sa näed ka neitsi Maarjat tegemas. Kui sa aga lased end abistada teiste inimeste eestpalvete läbi, on ka see õigesti ja hästi tehtud. Me kõik peame üksteise eest palvetama ja üksteist tegudega aitama. Aga keegi ei tohiks loota teise tegudele enese jumaliku teota, vaid kogu usinusega teadvustama enese ja Jumala tegu, seda nõnda, nagu oleksid tema ja Jumal üksi taevas ja maa peal ning nagu poleks Jumalal kellegagi peale tema tegemist. Alles seejärel tuleb vaadata teiste tegusid.

Teiseks õpetab Maarja, et igaüks peab tahtma olla esimene Jumala ja temas sündinud Jumala tegude ülistamisel ning seejärel Jumalat ka teiste tegudes ülistama. Nii loeme, et Paulus ja Barnabas kuulutasid apostlitele oma jumalategusid ja nood omakorda enda omi,[9] samamoodi tegid nad Kristuse ülestõusmisjärgsete ilmumiste puhul.[10] Seal tõuseb Jumala poole ühine rõõm ja kiitus, kus igaüks ülistab teise armu ja ometi enese oma esmajärjekorras ka siis, kui see teise omast pisem on, ja igatseb olla esimene või esirinnas mitte andide, vaid Jumala austamise ja armastamise poolest. Sest neile piisas ainuüksi Jumalast ja Tema puhtast armust, ükskõik kui väike oli and. Nii täiuslikult lihtne on Maarja süda. Seevastu kasuahned ja isekad vaatavad kõveriti ja kõõrdi aru saades, et nad pole andide saamisel mitte kõrgeimad ja parimad. Kiitmise asemel nad nurisevad, et on teistega võrdsed või pisemad, mitte et Jumal oleks neile ülekohut teinud, vaid et Ta on neid päevatasu maksmisel teistega samale pulgale asetanud.[11]

Samuti leidub praegu palju Jumala headuse kiitmisest keeldujaid, kuna nad ei näe endil olevat samaväärselt ande püha Peetrusega, mõne muu pühaku või kellega tahes maa peal. Nad mõtlevad, et kui neil ka nõnda palju oleks, küll nad siis Jumalat austaksid ja armastaksid, peavad seda piskuks, et neid on üle puistatud Jumala andidega, mida nad ei taju – nagu ihu, elu, mõistus, vara, au, sõprus ja päikese ning kogu loodu teenistus. Ja kui neil oleksid ka kõik Maarja annid, ei tunneks ega kiidaks nad ometi Jumalat. Sest nagu ütleb Kristus Lk 16,10: „Kes on ustav väheses ja piskus, see on ustav ka suures ja paljus; kes on truudusetu väheses, see on truudusetu ka paljus.“ Seepärast on nad väärt, et palju ja suur neile osaks ei saa, kuna nad põlastavad piskut ja vähest. Kui nad aga kiidaksid Jumalat vähese eest, saaks neile ka suur rikkalikult osaks, kuid nad vaatavad endast üles- ja mitte allapoole. Kui nad vaataksid allapoole, leiaksid nad paljugi, mis pole pooltki nendesarnane, ent mis on ometi Jumalaga rahul ja Teda kiidab. Lind laulab ja on rõõmus oma lauluoskuse üle ega nurise, et ei suuda kõneleda. Koer kargleb rõõmsalt ja on rahul, kuigi tal pole mõistust. Kõik loomad on rahul ja teenivad Jumalat armastuse ja austusega. Üksnes inimese isekas silm on täitmatu ega käitu ometi kunagi nõnda, et seda võiks rahuldada. See tuleb tema tänamatusest ja kõrkusest, et ta tahab kõige tipus istuda ja parim olla ega taha mitte Jumalat austada, vaid hoopis ise Tema poolt austatud olla.

Ühes loos jutustatakse, et Konstanzi kirikukogu ajal[12] nägid kaks kardinali väljal ratsutades üht karjast seismas ja nutmas. Üks kardinalidest oli heasüdamlik mees ega saanud mööda ratsutada ilma meest lohutamata. Ta ratsutas karjase juurde ning küsis, mis tal viga on. Karjus aga nuttis valjult ega tahtnud kaua midagi ütelda, nii et kardinal hakkas juba muretsema. Viimaks tõstis karjane pilgu ja näitas ühele kärnkonnale, öeldes: „Ma nutan sellepärast, et Jumal on mind loonud säärase õilsa olendina ja mitte sellise näotuna, mõne tõuguna, aga mina pole seda kunagi hinnanud ega Teda tänanud ja kiitnud.“ Selle sõna peale lõi kardinal iseennast ja kohkus nii väga, et kukkus muula seljast maha ja ta tuli ära kanda. Ning ta hüüdis: „Oo, püha Augustinus, kui õigesti sa ütlesid, et harimatud tõusevad üles ning võtavad meilt taeva ja meie oma kunstiga rändame lihas ja veres.“[13] Nüüd juhin ma tähelepanu sellele, et karjane polnud ei rikas, ilus ega vägev, aga nägi Jumala ande ometi nii selgelt ja tänas, et leidis temas enam, kui pilguga haarata suutis.

Maarja tunnistab esimest Jumala tegu eneses: see on tähelepanu osaliseks saamine. Tähelepanu on ka Jumala tegudest suurim, sellest sõltuvad ja lähtuvad kõik teised teod. Sest kui jõutakse niikaugele, et Jumal pöörab oma palge kellegi poole, et tema peale vaadata, siis on see puhas arm ja õndsus, millele järgnevad muud annid ja teod. Nii loeme 1Ms 4,4–5, et Jumal vaatas Aabeli ja tema ohvri peale, aga Kaini ja tema ohvri peale ei vaadanud ta mitte. Nüüd tulevad meelde need rohked palved Psaltris, et Jumal pööraks oma palge meie poole ega peidaks seda, vaid laseks sellel paista meile üle; ja muud sarnased kirjakohad. Maarjagi peab seda suurimaks anniks ning näitab seda, öeldes: „Vaata, et mind on tähele pandud, kiidavad mind õndsaks inimlapsed.“

Pane tähele sõnastust: Maarja ei ütle, et temast räägitakse palju head, ülistatakse tema voorust, tõstetakse esile tema neitsilikkust või alandlikkust või lauldakse tema tegudest mõnda laulukest, vaid kuna Jumal on tema peale vaadanud, siis öeldakse, et ta on õnnis. Seega antakse puhtaimal võimalikul viisil Jumalale au. Sellepärast viitab Maarja vaatamisele ja ütleb: „Ecce enim ex hoc. Vaata, nüüdsest kiidavad mind õndsaks …“ See tähendab, et sellest ajast alates, kui Jumal vaatas minu tühisuse peale, kiidetakse mind õndsaks. Sellega ei kiideta mitte teda, vaid talle osaks saanud Jumala armu. Jah, teda põlatakse ja ta põlgab ennast ka ise, öeldes, et Jumal vaatas tema tühisuse peale. Seepärast uhkustab ta ka oma õndsusega, enne kui hakkab jutustama tegudest, mis Jumal talle on teinud, ja omistab need kõik asjaolule, et Jumal tema tühisust tähele pani.

Sellest võime õppida õiget viisi Maarja austamiseks ja teenimiseks. Kuidas tuleb tema poole pöörduda? Vaata neid sõnu, need õpetavad sind nõnda ütlema: „Oo, õnnis neitsi ja Jumala ema, sind on peetud tühiseks, väikeseks ja põlatuks. Ja ometi vaatas Jumal su peale läbinisti armuliselt ja heldelt ning tegi sulle suuri asju. Sa pole olnud neist ühegi vääriline ning rikkalik, mõõtmatu Jumala arm sinus on kaugelt ja kõrgelt üle kõigi su teenete. Ole tervitatud! Õnnistatud oled sina, kes sa sellise Jumala leidsid, siit igavikuni!“ Pole vaja arvata, nagu ei meeldiks talle kuulda, et teda ei peeta sellise armu vääriliseks. Sest Maarja kindlasti ei valetanud, tunnistades ise oma vääritust ja tühisust, millele Jumal vaatas mitte tema teene, vaid puhtalt armu tõttu.

Ta ei kuula meelsasti kasutuid lobisejaid, kes sõnaohtralt jutlustavad ja kirjutavad tema teenest, tahtes nõnda oma kõneosavust tõestada, ega pane tähelegi, kuidas nad Magnificati eiravad, Jumala ema valega karistavad ja Jumala armu pisendavad. Sest nii palju kui Maarjale lisatakse suuri teeneid, sama palju vähendatakse Jumala armu ja kahandatakse Magnificati tõde. Ka ingel tervitab Maarjat sõnadega „õnnistatud“ ja „Issand on sinuga“, seega ta on õnnistatud kõigi naiste seas. Seepärast pole need, kes Maarjale nii palju kiitust ja au peale suruvad, kaugel sellest, et teha temast ebajumal, just nagu oleks tema puhul peamine, et teda austatakse ja kõige heaga varustatakse. Tegelikult ei viita Maarja hoopiski iseendale, vaid ta tahab, et temas Jumalat kiidetaks ja igaüks võiks tema kaudu jõuda Jumala armu usaldamiseni.

Seega, kes tahab Maarjat õigesti austada, ei tohi vaadata mitte üksnes Maarjat, vaid peab ta asetama Jumala ette nii, et ta jääb Jumalast kaugele allapoole ja laskma tal seal seista ilustamata, vaatama teda tema tühisuses (nagu Maarja ise ütleb), seejärel imestama Jumala määratu armu üle, kes sellise väeti, tühise inimese peale nii heldelt ja armuliselt vaatab, teda embab ja õnnistab. See vaatepilt liigutaks sind ja sa varustaksid end kõige heaga sellise Jumala ees, kes väeti, põlatud, tühise inimese peale nii armuliselt vaatab, kuid ei põlasta teda. Sellest saab sinu süda kinnitust usus, armastuses ja lootuses Jumalasse. Mis sa arvad, kas Maarjale saaks olla miski armsam sinu  jõudmisest Jumala juurde tema kaudu? Temalt õpid Jumalat usaldama ja Tema peale lootma ka siis, kui oled põlatud ja murest murtud. Ta ei taha, et sa kas elusalt või surnult tema juurde tuleksid, vaid et sinu tee viiks tema kaudu Jumala juurde.

Edasi pead sa õppima kartma eelkõige kõrk olemist, seejärel inimesi jälgima, teades, et Jumal isegi oma emas ei leidnud ega tahtnudki leida midagi eriti kõrget ja austust väärt. Aga need maalikunstnikud, kes meile õndsast neitsist selliseid pilte maalivad ja teda kujutavad nõnda, nagu polekski temas midagi põlastusväärset, vaid ainuüksi suurepärased, õilsad omadused – nad toovad meie ette üksnes Jumala ema, jättes ta Jumala ette asetamata. Sellega näitavad nad meid rumalatena ning äpardunutena ja varjavad meie eest lohutust pakkuva, Jumala armu kujutava pildi, nii nagu tehakse altaripiltidega paastu ajal. Nii ei jää enam ühtegi eeskuju, millega me ennast lohutada saaksime, Maarja aga tõstetakse kõrgele üle kõigi eeskujude, kuigi ta tegelikult peaks ja meelsasti tahaks olla kõige eeskujulikum näide Jumala armust, et veenda kogu maailma usaldama Jumala armu, seda armastama ja austama. Nii jõuaksid kõik südamed tema kaudu sellisesse suhtesse Jumalaga ja võiksid täie usaldusega öelda: „Oh, õnnis neitsi ja Jumala ema, kuis küll Jumal näitas sinus nii suurt lohutust sellega, et Ta vaatas sinu väärituse ja tühisuse peale nii armuliselt, et meile nüüdsest meenutatakse:  Ta ei põlga meid vaeseid, tühiseid inimesi sinu eeskuju järgi, vaid vaatab meid armuliselt.“

Kas sa arvad, et kui Taavet, püha Peetrus, püha Paulus, püha Maarja Magdaleena ja teised nende sarnased vääritud on suure armu läbi saanud eeskujuks, et lohutada kõiki inimesi ja kinnitada nende lootust ja usku Jumalasse, siis ka õnnis Jumala ema poleks meelsasti ja õigusega selline eeskuju tervele maailmale? Nüüd ei saa ta seda aga olla nende ülearuste kiidujutlustajate ning kasutute lobisejate tõttu, kes selle salmi alusel ei oska näidata, kuidas Maarjas kohtub Jumala mõõtmatu rikkus neiu sügava vaesusega, Jumala au tema tühisusega, Jumala väärikus tema põlatusega, Jumala suurus tema väiksusega, Jumala heldus tema teeneteta olemisega, Jumala arm tema vääritusega. Sellest võrsuvad rõõm ja armastus Jumala vastu täies usalduses. Just seepärast pannaksegi kirja nii tema kui kõigi pühakute elulood ja teod. Praegusel ajal leidub väga palju neid, kes Maarja kui Jumala juurest abi ja lohutust otsivad, nõnda et ma kardan praegu maailmas rohkem ebajumalateenimist olevat kui kunagi varem. Selleks korraks aitab.

Ladinakeelse omnes generationes tõlkisin ma „inimlapsed“, kuigi otseselt tähendab see „kõik sugupõlved“. See on aga nii segaselt öeldud, et mõned on siin kurja vaeva näinud näitamaks, kuidas on see võimalik, et kõik sugupõlved Maarjat õndsaks nimetavad, kui ometi juudid ja paljud kurjad kristlased teda pilkavad või vähemalt keelduvad õndsaks nimetamast. See tähendab, et nad mõistavad sõnakest „sugupõlv“ kõigi inimeste tähistajana, aga siin tähendab see pigem suguvõsa pidevat uuenemist loomuliku sünni teel, nii nagu nad üksteise järel sünnivad: isa, poeg, pojapoeg ja nõnda edasi. Iga liiget selles järgnevuses nimetatakse sugupõlveks ja neitsi Maarja peab silmas, et tema ülistamine kestab samuti ühest sugupõlvest teise – selles mõttes, et pole mingit aega, mil teda ei ülistataks. Just sellele viitab ta, öeldes: „Vaata, nüüdsest alates kõik sugupõlved“ – see tähendab: nüüd see algab ja kestab kõik sugupõlved, jõudes kõigi inimlasteni.

Sõnake makariusi hõlmab ka rohkem tähendusi kui „õndsaks kiitma“ ja tähendab „õnnistama“ või „õndsaks tegema“. See aga ei saa sündida üksnes lausete või sõnade ütlemisega, mütsi maha võtmise, pildi tegemise või kirikute ehitamisega, mida ka õelad teevad, vaid kõiges väes ja täies tões. See sünnib, kui süda, vaadeldes Maarja tühisust (nagu ülal öeldud) ja Jumala armu, leiab selle kaudu õnne ja rõõmu Jumalast ning ütleb või mõtleb kogu südamest: „Oo, sina õnnis neitsi Maarja!“ Selline õnnistamine on tema õige austamine.

 

SEST TA ON MULLE TEINUD SUURI ASJU.

TEMA, KES ON VÄGEV JA PÜHA ON TEMA NIMI.

Siin laulab Maarja veel kord kõigist tegudest, mis Jumal on talle teinud ja järgib selles õiget korda. Eelmises salmis laulis ta sellest, et Jumal paneb tähele ning Tema tahe on armuline, mis on ka kogu armu suurim (nagu juba öeldud) ja peamine osa. Nüüd laulab ta tegudest ja andidest. Kuigi Jumal oma ande rahva sekka heites annab paljudele rohkelt hüvesid ja ehib inimesi heldelt nagu Luciferi taevas, ei vaata Ta seepärast veel nende peale. Hüved on vaid ajalikult kestvad kingitused, aga arm ja tähele panemine on igikestvad pärandid. Nagu ütleb püha Paulus Rm 6,23: „Arm on igavene elu.“ Hüvedes annab Ta enda oma, tähele panemises ja armus annab Ta iseennast. Hüvedes võetakse vastu Tema käsi, aga armulises tähele panemises võetakse vastu Tema süda, vaim, meel ja tahe. Seepärast seab õnnis neitsi suurimaks ja esimeseks tähele panemise ega ütle esiteks mitte: „kõik inimlapsed õnnistavad mind, kuna ta on mulle teinud suuri asju,“ – millest kõneleb vaatluse all olev salm –, vaid hoopis: „ta on vaadanud minu, tühise, ja minu tühisuse peale,“ – millest kõneles eelmise salm. Kus on armuline tahe, seal on ka annid, aga mitte vastupidi: andide juures pole armulist tahet. Nii ongi see salm loogiliseks ja õigeks jätkuks eelmisele. Nii loeme ka 1Ms 25,5–6, et Aabraham tegi oma liignaiste lastele kinke, aga Iisakile, oma õigele pojale õigest naisest Saarast, andis ta kogu pärandi.[14] Samamoodi tahab Jumal, et tema õiged lapsed ei lohutaks end mitte Tema hüvede ja kingitustega, olgu need kuitahes suured ja rohked, vaimsed või ihulikud, vaid Tema armu ja Tema endaga, põlgamata samas ande.

Maarja ei loetle ka üksikuid ande, vaid võtab need ühe sõnaga kokku ja ütleb: „Ta on mulle suuri asju teinud.“ See tähendab: kõik, mis Ta mulle on teinud, on suur. Nõnda õpetab ta meile, et mida hardunum on vaim, seda vähem teeb ta sõnu. Maarja tunneb ära, et seda pole üldse võimalik sõnadega haarata, kuigi ta sooviks seda heameelega teha. Seepärast on need vaimu vähesed sõnad alati nii suured ja sügavad, et neid ei mõista keegi peale selle, kes kasvõi natukenegi seda vaimu tunneb. Vaimuvaeste jaoks aga, kes paljude sõnade ja suure kisaga oma asja ajavad, on säärased sõnad päris pisikesed ja täiesti mõtte ning sisuta. Nii õpetab ka Kristus Mt 6,7, et me ei tohi palvetades teha palju sõnu, sest seda teevad uskmatud, kes arvavad, et neid võetakse kuulda paljude sõnade tõttu. Praegu võib kõikides kirikutes kuulda kõva kellade helistamist, pillimängu, laulu, kisamist ja ettelugemist, aga kardetavasti üsna vähe Jumala kiitmist, kes siiski tahab olla kiidetud vaimus ja tões, nagu Ta ütleb Jh 4,24.

Saalomon ütleb Õp 27,14: „Kes oma ligimest kiidab valju kisaga ja vara tõuseb, seda tuleb pidada laimajaks.“ Sest ta teeb asja kahtlaseks, nii et igaüks mõtleb, et ta tahab kurja asja ilustada. Kui ta seda  nii tuliselt teeb, ajab ta asja üksnes hullemaks. Teisalt, kes oma ligimest suure häälega sajatab ja vara tõuseb (see tähendab, ta pole laisk, vaid teeb seda suure usinusega), seda tuleb pidada sarnaseks kiidukõnelejaga. Sest siis mõeldakse, et see ei saa tõsi olla ja et ta teeb seda viha ja kurja südamega. Sellega teeb ta enda olukorra hullemaks ning ligimese oma paremaks. Kui nüüd võetakse Jumalat paljude sõnade, kisa ja kellade helinaga kiita, jäetakse tegelikult mulje, nagu oleks Ta kurt või täielikus teadmatuses, ning meie tahaksime Ta üles äratada ja Teda juhendama hakata. Säärane meeletus sarnaneb pigem Jumala pilkamisele ja häbistamisele kui Tema kiitmisele. Aga kes Tema jumalikud teod sügaval südames heaks kiidab ja neid imetluse ning tänuga vaatleb, nii et ta innukusest enesest välja läheb, enam õhkab kui kõneleb, ja sõnad iseenesest voolates (mitte valmismõeldult ega varem ritta seatult) välja purskuvad, vaim niiöelda kaasa kobrutab ja sõnad muutuvad elusaks, neile tekivad käed ja jalad, ja kui kogu ihu, terve elu ning kõik liikmed meelsasti kaasa kõnelda tahavad – seda nimetatakse õigeks Jumala kiitmiseks vaimus ja tões. Siis täidab sõnu puhas tuli, valgus ja elu. Nagu ütleb Taavet Ps 119: „Issand, sinu ütlused on väga tulised,“ ja: „Minu huultelt  kobrutagu Sinu ülistuslaul,“[15] nii nagu vesi suurest kuumusest kobrutama hakkab ja üle keeb. Nii on ka kõik selle õndsa neitsi sõnad vähesed, kuid ometi suured ja sügavad selles laulus. Selliseid inimesi nimetab püha Paulus Rm 12,11: „kes vaimselt põlevad ja kobrutavad,“ ning õpetab meid olema nende sarnased.

„Suured asjad“ tähendavad tema saamist Jumala emaks. Selle teoga on talle kingitud väga palju mõistetamatult suuri ande. Neist lähtub kogu kirkus ja õndsus ning tõsiasi, et ta on terves inimsoos ainulaadne ja kõigist üle olev inimene, kelle sarnane pole keegi, kuna tal on taevase isaga täiesti eriline laps. Ja ta ise ei oska sellele mingit nime panna anni mõõtmatu suuruse pärast ning peab piirduma sellega, et see temas üle keeb ja kobrutab, kuna need on sõnulseletamatult ja mõõtmatult suured asjad. Seepärast võetakse kogu tema aulisus kokku tema nimetamisega Jumala emaks. Keegi ei saa Maarja kohta või Maarjale midagi veel suuremat öelda ka siis, kui tal oleks ka sama palju keeli kui on puudel lehti ja maas rohuliblesid, tähti taevas ja liiva mererannas. Jumala emaks olemine tähendab ka südamega mõtlemist.

Maarja omistab oma oleku Jumala vabalt antud armule, mitte enese teenetele. Sest kuigi ta oli patuta, polnud ta kuidagi vääriline saama sellisel määral kõike ületava armu osaliseks. Kuidas võikski loodu olla vääriline saama Jumala emaks? Kuigi mõned kirjatsurad vatravad palju tema väärilisusest selliseks emaduseks, usun mina Maarjat enam kui neid. Maarja ütleb, et tema tühisust pandi tähele, kuid Jumal ei tasunud talle mitte tema teenete eest, vaid: „tegi mulle suuri asju,“ – Jumal tegi seda oma tahtest, ilma minupoolsete teeneteta. Polnud ju Maarja elu seeski Jumala emaks saamisest mõelnud, veelgi vähem ennast selleks ette valmistanud või end selle mõttega harjutanud. Sõnum tuli talle täiesti ootamatult, nagu kirjutab Luukas.[16] Teene tegija aga ei ole oma tasu üle üllatunud, on see ju tasu pärast kavatsetud ja osutatud.

Et Regina caeli laetare’s[17] lauldakse: „sa olid ära teeninud kandma,“[18] ja teises kohas: „sa olid väärt kandma,“ ei tõesta veel midagi. Samu sõnu lauldakse ju ka püha risti kohta, mis ometi oli puutükk ega saanud midagi ära teenida.[19] Samuti tuleb aru saada, et kui Maarjast pidi saama Jumala ema, siis pidi ta olema naine, veelgi enam, Juuda soost neitsi ja uskuma ingli toodud läkitust, mis tõendas, et ta on selleks kõlbulik, nagu ütleb tema kohta Pühakiri. Nagu puutükil pole muud teenet ega muud Jumala poolt seatud väärtust peale ristiks kõlbamise, nii polnud ka Maarjal sellise emadusega seoses muud väärtust, kui et ta oli selleks kõlbulik ja seatud. Nii et  kui Maarjale liiga palju antakse, ilma et Jumala armust, kiitusest ja aust midagi ära võetaks, on see puhas arm ja mitte mingi tasu. Parem on liiga palju ära võtta Maarjalt kui Jumala armult. Maarjalt ei saagi liiga palju võtta, kuna ta on ju loodud eimiskist, nagu kogu loodu. Aga Jumala armult võib kergesti liiga palju ära võtta ja see on ohtlik. Sel juhul ei saa Maarjale mingi armastuse osaliseks. Tõepoolest on vaja mõõdutunnet, et nimetades teda taevakuningannaks ei mindaks liiale. Kuigi see on tõsi, pole ta ometi mingi andjast ja aitajast ebajumal, vastupidiselt nende arvamustele, kes pöörduvad enam Maarja, kui Jumala poole, ja tema juurest varjupaika otsivad. Tema ei anna midagi, seda teeb üksnes Jumal, nagu järgnevalt näidatakse.

„Tema, kes on vägev.“ Selle lausega võtab Maarja kogu loodult väe ja võimu ning annab selle ainuüksi Jumalale. On see alles suur julgustükk ja röövellik teguviis sellise noore ja väikese neiu poolt. Üheainsa sõnaga teeb ta kõik vägevad nõdraks, kõik suured tegijad äbarikeks, kõik targad narrideks, kõik kuulsused häbistatuiks ning omistab üksnes Jumalale kogu väe, teo, tarkuse ja kuulsuse. Sest lausega „Tema, kes on vägev,“ öeldakse tegelikult: „pole kedagi teist, kes midagi teeks.“ Samuti ütleb püha Paulus Ef 1,11: üksnes Jumal teeb kõike kõiges ja kogu loodu teod on Jumala teod. Me ütleme ka usutunnistuses: „Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse.“ Tema on kõikvõimas, seega kõigis ja kõigi läbi ning üle kõigi toimib üksnes Tema vägi. Nii laulab ka Saalomoni ema püha Hanna 1Sm 2,9: „Ükski mees pole küllalt vägev tegema midagi üksnes omaenese väest.“ Ja püha Paulus ütleb 2Kr 3,5: „Me pole iseenesest suutelised midagi leiutama, vaid kõik, mida me suudame, on Jumalast.“ See on väga oluline ja tähendusrikas õpetuslause, milles tallatakse järsult põrmu kogu kõrkus, upsakus, jultumus, kuulsus ja võlts usaldus ning ülistatakse üksnes Jumalat. See näitab tõesti kätte põhjuse, miks tuleb üksnes Jumalat ülistada –  teeb ju Tema kõik asjad. Seda on kerge öelda, aga raske uskuda ja ellu rakendada. Seda rakendavad aga täiesti rahumeelsed, tasakaalukad ja lihtsad inimesed, kes ei nõua midagi, teades hästi, et miski ei kuulu neile, vaid Jumalale.

Esitagem nüüd püha Jumala ema arvamus nende sõnadega: kõikides neis asjades ja suurtes andides pole midagi minu oma, vaid see, kes ainsana kõik asjad teeb ja kelle vägi ainsana kõiges toimib, on mulle teinud selliseid suuri asju. Sõnake „vägev“ ei tähista siin mitte vaikselt puhkavat väge, nii nagu öeldakse ajaliku kuninga kohta, et ta on vägev, kui ta ka vaikselt istub ja midagi ei tee, vaid toimivat väge ja pidevat tegevust, mis raugematu hooga tegutseb ja toimetab. Sest Jumal ei puhka, vaid toimetab lakkamatult, nagu ütleb Kristus Jh 5,17: „Minu Isa tegutseb tänaseni ja ka mina tegutsen.“ Sarnasel moel ütleb püha Paulus Ef 3,20: „Tema on vägev enam korda saatma, kui me palume.“ See tähendab: Ta teeb alati rohkem, kui me palume. See on Tema viis ja nii toimib Tema vägi. Seepärast ma ütlesingi, et Maarja ei taha olla ebajumal. Maarja ei tee midagi, Jumal teeb kõik asjad. Maarja poole tuleb pöörduda, et Jumal tema tahte läbi annaks ja teeks, mida me palume. Samuti tuleb kõikide teiste pühakute poole pöörduda nõnda, et tegemise au jääks alati üksnes Jumalale.

Seepärast jätkab Maarja, öeldes: „Ja püha on Tema nimi.“ See tähendab, et nii nagu me ei omista endale tegu, nii ei omista me endale ka nime ja au, sest au ja nimi kuuluvad üksnes sellele, kes teo teeb. Pole kohane, et üks teeb teo ja keegi teine võtab nime ning laseb end selle eest austada. Mina olen ainult Jumala töötuba ega ole midagi teo tegemise heaks teinud. Seepärast ei peaks mind keegi ka kiitma ega mulle au andma, et minust sai Jumala ema, vaid minus tuleks austada ja kiita üksnes Jumalat ja tema tegu. Aitab sellestki, et koos minuga rõõmustatakse ja mind õndsaks kiidetakse selle eest, et Jumal on mind tarvitanud oma tegude tegemiseks. Tuleb tähele panna Maarja pühendumust kõik asjad Jumalale omistada, kuidas ta ei taotle enesele ainsatki tegu, ei mingit au ega kuulsust. Ta käitub samamoodi nagu varem, kui tal neid ande ei olnud, ei küsi rohkem kui enne, ei kelgi, ei ülenda ennast, ei kuuluta, kuidas temast sai Jumala ema. Ta ei nõua mingit austamist, läheb ja talitab majapidamises nagu varem, lüpsab lehmi, valmistab toitu, peseb nõusid, koristab, täidab majateenija või perenaine kohustusi, tehes lihtsaid ja põlatud töid, nagu ei hoolikski ta mõõtmatutest andidest ja armust. Teda ei peeta teiste naiste ja naabrite seas tähtsamaks kui varem. Ta pole seda ka taotlenud, vaid jäi edasi vaeseks linnakodanikuks alama rahva hulgas. Milline lihtne ja puhas süda see on! Milline imeline inimene! Millised suured asjad on varjul selles tagasihoidlikus kujus! Kui palju inimesi teda puudutas, temaga kõneles, koos temaga sõi ja jõi, teda võib-olla põlastas ja tavaliseks, vaeseks ning lihtsaks linnakodanikuks pidas, kuid kes oleksid Maarja ees kohkunud, kui nad oleksid temast selliseid asju teadnud.

Seda tähendabki Jumala nime pühaks nimetamine. Sest „püha“ tähendab seda, mis on eraldatud, Jumala omandisse antud, mida keegi ei tohi puutuda ega rüvetada, vaid peab au sees hoidma. Mõiste „nimi“ tähendab head mainet, kuulsust, kiitust ja au. Niisiis peab Jumala nimest eemale hoidma, seda ei tohi puutuda ega enesele omistada. 2Ms 30 on näitlikult kirjeldatud, kuidas Mooses valmistas Jumala käsul hinnalise püha võideõli ja keelas rangelt, et ükski inimene sellega oma ihu ei võiaks.[20] See tähendab, et Jumala nime ei tohi keegi endale omistada, kuna meie uhkeldamine või end austada laskmine tähendaks Jumala nime pühaduse teotamist. Kui me heameelt tunneme ja uhkustame ülejäänud maailma kombel lakkamatult oma tegude ja andidega, siis teotame ja rüvetame niimoodi kõik üheskoos ka Jumala nime. Sest nii nagu teod kuuluvad ainuüksi Jumalale, peab ka nimi üksnes Talle jääma. Ja kõik, kes Tema nime nõnda pühitsevad ning enese austamisest ja kuulsusest eemale hoiavad, peavad Teda õigesti au sees. Seepärast pühitsetakse ka neid, nagu kirjutatakse 2Ms 30: hinnaline võideõli oli nii püha, et pühitses kõike, mida puudutas.[21] See tähendab, et Jumala nime austatakse õigesti siis, kui me seda pühaks peame ega omista sellest enesele mingit tegu, kuulsust ega tunne sellest isiklikku heameelt. Siis ta puudutab ja pühitseb meidki.

Seepärast tuleb olla tähelepanelik, sest maa peal ei saa me hakkama Jumala andideta ja seega ka tema nime ning auta. Kui keegi meid kiidab ja hea nimega nimetab, siis peame Jumala ema eeskuju järgima ning olema valmis selle salmiga vastama, au ja kiitust õigesti vastu võtma ning avalikult või vähemalt südames ütlema: „Issand, minu Jumal, siin kiidetud ja austatud tegu on Sinu, ja jäägu Sulle ka Sinu nimi. Mitte mina, vaid Sina, Issand, kes Sa kõiki asju vägevalt teed, tegid seda ja püha on Sinu nimi.“ Nii ei pea kiitust ja au mitte salgama, nagu oleks see ülekohtuselt saadud, või põlgama, nagu poleks see miski. Seda ei tohi lihtsalt enesele kahmata, vaid see tuleb ülimalt õilsa ning hinnalise asjana kanda Tema taevasesse koju. Vaata, seda õpetab see õilis salm. Sellega on vastatud küsimus: kas siis kunagi ei tohi teist inimest austada? Ka püha Paulus ütleb Rm 12,10, et me peame vastastikuses austuses üksteisest ette jõudma. Seejuures ei tohi keegi austamist enesestmõistetavalt vastu võtta ega tohi seda ka enesele jätta, vaid ta peab seda pühitsema ning Jumala ette kandma, kelle oma see ka on, nagu iga austust väärt and ja tegu. Sest keegi ei pea autult elama. Et saaks au vääriliselt elada, peab austus ka olema. Aga nii nagu austust vääriv elu on Jumala and ja tegu, nii olgu ka Tema nimi ainsana püha ja puutumatu inimlikust rahulolust. Seda palume meieisapalves: pühitsetud olgu sinu nimi.

 

JA TEMA HALASTUS KESTAB SUGUPÕLVEST SUGUPÕLVE NEILE, KES TEDA KARDAVAD

Me peame harjuma Pühakirjaga, kus sugupõlveks nimetatakse loomulikku sigitamise ja sünnitamise järgnevust, et üks inimene teisest ikka ja jälle sünnib, nagu eelpool öeldud. Seepärast pole ka saksakeelne sõna „sugupõlv“[22] piisav, aga ma ei tea ühtegi paremat. Sest meie nimetame sugupõlvedeks hõimkondi ja tervet veresugulust, aga siinkohal tähendab see loomulikku järgnevust isast lastelasteni, nii et iga järgnevat liiget nimetatakse sugupõlveks.[23] Seepärast arvan, et ei tohiks olla väga vale tõlkida nõnda: „Ja tema halastus kestab lapsest lapseni neile, kes teda kardavad.“ Niisugune kõnelemisviis on Pühakirjas väga tavaline. Selle allikaks on Jumala Sõna, kui Ta kõneles Siinai mäel esimest käsku andes Moosesele ja kogu rahvale: „Mina olen sinu Jumal, vägev ja väsimatu, kes nuhtleb isade patud laste kätte kolmanda ja neljanda sugupõlveni neile, kes mind vihkavad, ja osutan heldust mitmete tuhandete sugupõlvede jooksul neile, kes mind armastavad ja minu käske peavad.“[24]

Nii nagu Maarja seni endast ja oma jumalaandidest laulis ja Jumalat kiitis, käib ta nüüd läbi kõik Jumala teod, mida Ta salaja kõigis inimestes teeb, ja laulab neist, õpetades meid õigesti tundma Jumala tegusid ja nende toimimise viisi, loomust ja tahet. Seda küsimust on käsitlenud ka paljud  targad inimesed ja filosoofid, soovides teada, mida Jumal endast ometi kujutab. Nad on Temast palju kirjutanud, üks niimoodi, teine naamoodi, aga nad kõik on pimedusega löödud ega ole õige arusaamani jõudnud. Jumala õigesti tundmine – kui see kellelegi osaks saab – on tõepoolest suurim asi taevas ja maa peal. Jumala ema õpetab siin väga hästi igaüht, kes teda mõista tahab, nii nagu ta on meid juba eelpool enese põhjal õpetanud. Kuidas saab aga Jumalat paremini tunda kui Tema tegude läbi? Kes Tema tegusid tunneb, ei saa eksida ka Tema loomuses, tahtes, südames ega kavatsuses. Seepärast on Tema tegude tundmine suur kunst. Kokkuvõtvalt loetleb Maarja neis neljas järgnevas salmis kuut Jumala tegu kuut sorti inimestes, jagades maailma nõnda kaheks osaks, et mõlemal poolel on kolm tegu ja kolme sorti inimesed, nii et üks osa vastandub alati teisele. Niiviisi näitab ta, kuidas Jumal mõlemal pool toimib, kujutades Teda nii hästi, et enam paremini pole võimalik Tema tegevust kirjeldada.

Jagamine on hästi ja korralikult läbi mõeldud ning mitmete kirjakohtadega põhjendatud. Näiteks Jr 9,22–23 ütleb Jumal: „Ärgu ükski tark inimene hoobelgu oma tarkusega. Ükski vägev ärgu hoobelgu oma vägevusega. Ükski rikas ärgu hoobelgu oma rikkusega. Kes aga hoobelda tahab, hoobelgu, et ta tunneb ja teab mind, et mina olen Jumal, kes teeb maa peal halastust, õigust ja õiglust. Selline meeldib mulle, ütleb Jumal.“ See on õilis tekst ja sobib kokku Jumala ema lauluga. Siin näeme ka, kuidas Jumal jagab kõik maailmas oleva kolme ossa: tarkus, võim ja rikkus. Ta teeb need maatasa, öeldes, et ärge hoobelge nendega, sest te ei leia Teda sealt, Talle ka ei meeldi need. Ta seab nende vastu teised kolm osa: halastus, õigus ja õiglus. Seal ma olen (ütleb ta), jah, mina teen need kõik. Ma olen nii lähedal ega tee neid mitte taevas, vaid maa peal. Sealt mind ka leitakse. Kes mind sellisena ära tunneb, see võib küll uhkeldada ja hoobelda. Niisiis, kui ta pole mitte targa, vaid vaese vaimuga, siis on minu halastus temaga. Kui ta pole mitte vägev, vaid rõhutud, siis on kohal minu õigus ja ma päästan ta. Kui ta pole mitte rikas, vaid vaene ja puuduses, siis olen ma seda enam temaga oma õigluse pärast.

Tarkuse all võtab ta kokku kogu vaimse vara ja kõik kõrged annid, mille poolest inimene võib teistele meeldida, olla kuulus ja lugupeetud: näiteks aru, mõistus, teravmeelsus, oskused, vagadus, vooruslikkus, hea elujärg. Lühidalt, mitte milleski, mis on jumalikuks ja vaimseks nimetatud hingel olemas – olgu need annid kuitahes uhked  – pole Jumalat ennast. Võimu all võtab ta kokku kõik valitsused, aadli, sõbrad, väärikuse ja au, mis annavad meelevalla kas ajaliku või vaimuliku vara ja rahva üle (kuigi Pühakirja järgi pole mingit vaimulikku valitsust ega võimu, vaid üksnes teenimine ja allumine), koos kõigi õiguste, vabaduste, privileegide ja muu seesugusega. Rikkuse all on kokku võetud tervis, väljanägemine, rõõmsameelsus, jaks ja kõik hea, mis ihule võib väliselt osaks saada. Nende vastas seisavad teised kolm: vaimus vaesed, rõhutud ja ihuhädas vaevlejad. Nüüd vaatame neid kuut tegu ja osa järjekorras.

 

Esimene Jumala tegu: halastus

Sellest kõneleb salm: „Tema halastus kestab lapsest lapseni neile, kes teda kardavad.“ Maarja alustab ülimast ja suurimast – nimelt vaimsest, sisemisest varast, millest sünnivad kõige kõrgimad, uhkemad ja kangekaelsemad inimesed maa peal. Ükski rikas mees ega ükski vägev isand pole nii ülespuhutud ja meeletu kui säärane tarkpea, kes mõtleb ja arvab, et tal on õigus, et ainult tema mõistab asja ülihästi ja on targem kui teised inimesed. Eksides või nähes, et tal pole õigus, läheb ta nii jultunuks ja jumalakartmatuks, et hakkab uhkeldama, nagu tema ei saakski eksida, kuna Jumal on temaga ja kõik teised on kuradi jagu. Ta väidab end toetuvat Jumala õigusele ning kui tal on vägi ja võim, laseb ta muudkui edasi, kasvõi peaga läbi seina, kiusab, mõistab kohut, laimab, tapab, jahib ja hävitab kõik, kes talle vastu astuvad ning ütleb seejärel, et teenis ja austas Jumalat. Ta on nii kindel ja kõikumatu, uskudes pälvivat suure tänu ja teene Jumala ees, et ka inglid taevas vaevalt nii kindlad suudavad olla. Milline upsakus! Kui sageli kõneleb Pühakiri säärastest inimestest! Kui hirmsasti ähvardab ta neid! Aga nemad tunnevad seda vähem kui alasi tunneb sepa haamrilööke. See teema on suur ja lai.

Selliste kohta ütleb Kristus Jh 16,2: „Tuleb aeg, mil need, kes teid tapavad ja jälitavad, arvavad, et teevad Jumalale suure teene.“ Ja Ps 10,5–6 ütleb sama seltskonna kohta: „Ta saab võimuse kõigi oma vastaste üle ning ütleb: mulle ei sünni mingit kurja!“ Ta tahaks justkui öelda: „Mul on õigus! Ma teen hästi! Jumal annab mulle selle eest suure tasu … .“ Selline oli Moabi rahvas, kelle kohta ütlevad Jesaja 16,6 ja Jeremija 48,29: „Me oleme Moabi kohta kuulnud, et see on üle mõõdu kõrk rahvas, nende kõrkus, ülespuhutus, häbematus, kurikuulsus ja viha on suuremad kui nende vägi.“ Nõnda me näeme, et sellised inimesed on suurest upsakusest võimelised tegema enam, kui võib ette kujutada. Sellise rahvana toimisid juudid Kristuse ja apostlite suhtes. Sellised inimesed olid püha Iiobi sõbrad, kes mõõtu pidamata tema vastu kõnelesid ja samas Jumalat väga kõlavalt kiitsid ja kuulutasid. Sellised inimesed ei kuula teisi ega lase endale midagi öelda – pole ju võimalik, et nemad eksiksid või kõrvale kalduksid. Ikka läbi seina, varisegu või maailm kokku! Pühakiri ei suuda sellist eksinud rahvahulka küllalt karistada: küll nimetatakse seda maoks, kes topib oma kõrvad kinni, et midagi ei kuuleks,[25] kord võitmatuks ükssarvikuks,[26] kord raevukaks lõviks,[27] kord suureks liikumatuks kaljuks,[28] kord loheks[29] ja veel paljuks muuks.

Kusagil aga pole seda paremini kujutatud kui Iiobi 40 ja 41. Seal annab ta sellele rahvahulgale nimetuse Behemot[30]. „Behema“ tähendab „üks loom“, „Behemot“ aga „hulk loomi“ – see tähendab rahvast, kellel on looma aru ja kes ei lase Jumala vaimul enda sees valitseda. Jumal kirjeldab neis peatükkides, kuidas selle looma silmad on kui koidupuna, tema kavalus on mõõtmatu ja tema nahk on nii paks, et talle teeb ainult nalja, kui teda tulistatakse või torgatakse. See tähendab: kui nende vastu jutlustatakse, naeravad nad selle välja, sest nende õigus on puutumatu. Edasi, üks soomus on teise peale kleebitud nõnda, et õhk ei käi vahelt läbi: nad hoiavad kindlalt ühte, et Jumala vaim ei saaks neisse tulla. Nende süda (ütleb Jumal) on kõva nagu sepa alasi. See on kuradi ihu, seepärast ütleb ta selles kirjakohas seda kõike kuradi kohta. Meie ajal on selliseks rahvaks ennekõike paavst oma kambaga ja on seda olnud juba kaua aega. Nemad käituvad just nõnda ja veel hullemini kui kunagi varem: nende juures ei ole mingit kuulda võtmist ega järele andmist, ei aita ükski ütlemine, ükski nõuandmine, ükski palumine ega ükski ähvardamine. Ühesõnaga, miski enam ei aita: „Sest meil on õigus ja nii see jääb kõigi teiste kiuste, isegi kui kogu maailm vastu oleks!“

Kui keegi aga ütleb: kuidas see kõlbab, kas ei tuleks õigust alal hoida? Kas tõest võib loobuda? Kas pole mitte kästud õiguse ja tõe pärast surma minna? Kas pühad märtrid ei kannatanud mitte evangeeliumi pärast? Kas ka Kristus ei tahtnud mitte õigust alal hoida? Muidugi juhtub, et neil inimestel on mõnikord ilmselgelt (ja nagu nad pläravad: Jumala ees) õigus ning nad käituvad hästi ja targalt. Mina vastan: on aeg  avada silmad ja vaja on näha, et siinsamas ongi raskuskese, millest sõltub kõik, et õigesti õpetataks lause „kellelgi on õigus“ tähendust. On küll tõsi, et tõe ja õiguse nimel peab kõike taluma ega tohi neid maha salata, ükskõik, kui tähtsusetud need ka ei paistaks. Ka võib olla, et paavstimeelsetel on mõnikord õigus. Aga see läheb raisku, kui nad ei tarvita õigust õiguspäraselt ega tunne selle suhtes aukartust ega hoia Jumalat silme ees. Nad arvavad sellest piisavat, et nii on õige, soovides ja tahtes omaenese meelevallast toimetada ja asja äärmuseni viia, millega nad oma õiguse ülekohtuks muudavad, isegi kui neil põhimõtteliselt õigus on. Veelgi ohtlikum on aga see, kui nad arvavad, et neil on õigus, kuid nad ei tea kindlalt, kuidas mõistetakse õigust kõrgete, Jumalat ja tema õigust puudutavate asjade puhul. Meie aga tahame kõigepealt kõnelda lihtsakoelisest inimlikust õigusest ja ühe lihtsa ning kergestimõistetava näite tuua.

Kas pole tõsi, et raha, vara, ihu, au, naine, lapsed ja sõbrad on hüved, mis Jumala enda poolt loodud ja antud? Kui need on aga Jumala annid ja mitte sinu omand ning Ta tahaks sind proovile panna – kas sa suudaksid neist Tema pärast loobuda ja pigem Tema kui nimetatud andide küljes rippuda? Ta saadab sinu juurde vaenlase, kes võtab need annid sinult täiesti või osaliselt ja teeb sulle kahju või sa jõuad sellesse olukorda teisiti, surma või laostumise tõttu. Kas sa arvad, et sul oleks siis igati põhjust nuriseda ja vihastada, neid ande jõu ja väevõimuga tagasi tuua või rahulolematu olla, kuni sa nad tagasi saad? Sa õigustad ennast, et need on head asjad ja Jumala loodu, Tema enda kätetöö, ja et kuna kogu Pühakiri nimetab sääraseid asju heaks, pead sina Jumala Sõnast kinni pidama ning sellist vara ihu ja hingega kaitsma ja tagasi tooma või vähemalt mitte vabatahtlikult nendeta läbi ajama ega neist leplikult loobuma. Kas pole see peen silmakirjatsemine? Kui sa tahad siin tõesti õigesti käituda, ei tohi sa peaga vastu seina joosta. Mida siis teha? Sa pead Jumalat kartma ning nõnda ütlema: „Jah, armas Jumal, need on head asjad ja Sinu annid, nagu ütleb Sinu enda Sõna ja Pühakiri. Aga ma ei tea, kas Sa tahad neid mulle lubada. Kui ma teaksin, et mul ei pea neid olema, siis ei tahaks ma neid karvavõrdki tagasi nõuda. Kui ma aga teaksin, et Sa tahad neid minul näha enam kui mõnel teisel, siis teeksin ma Sinu tahtmist ja nõuaksin nad tagasi hoolimata elust ja varast. Kuna ma aga kummastki ei tea ega näe peatselt sündimas, et Sa minult need võtta lased, jätan ma kõik Sinu hooleks ja jään ootama, mida ma tegema pean, ning olen valmis neid ande nii hoidma kui ka neist loobuma.

Vaata, see on õige hing, kes kardab Jumalat, siin on halastus, millest laulab Jumala ema. Sellest lähtuvalt mõistame, mis põhjusel Aabraham, Taavet ja Iisraeli rahvas ammustel aegadel võitlesid ja paljusid hukkasid. Nad käisid Jumala tahte järgi, püsisid jumalakartuses ja võitlesid mitte varanduse pärast, vaid siis, kui Jumal neilt seda nõudis – nii jutustavad vanad lood, nimetades põhjusena enamasti Jumala käsku. Pane nüüd tähele, kuidas siin tõde maha ei salata. Tõde ütleb, et need on head asjad ja Jumala loodu. Seesama tõde ütleb ning õpetab ka, et sa pead laskma sellistel headel asjadel minna ja olema valmis neist loobuma iga hetk, kui Jumal seda tahab, ja üksnes Jumala küljes rippuma. Tõde ei sunni sind neid ande tagasi nõudma, öeldes, et need on head. Ta ei sunni sind ka ütlema, et need pole head, vaid et sa pead olema seesmiselt vaba neist loobuma ja tunnistama, et need on head, aga mitte kurjad.

Samamoodi tuleb käituda õiguse ja mõistuse või tarkuse kõikide andidega. Õigus on hea asi ning Jumala and: kes võiks selles kahelda? Jumala Sõna ise ütleb, et õigus on hea[31] ja kedagi ei sunnita kunagi tunnistama, et tema hea või õige asi on ülekohtune või kuri. Parem  on surra õiguse nimel ja loobuda kõigest, mis pole Jumalast. Muidu tähendaks see, et salatakse Jumalat ja Tema Sõna, mis ütleb, et õigus on hea ja mitte kuri. Kas sa pead aga seepärast räuskama, raevutsema, märatsema ja terve ilma maha lööma, kui sinult õigus ära võetakse või seda piiratakse? Mõned teevad seda: nad kisendavad taeva poole, tekitavad segadust, hukutavad maa ja rahva, täidavad maailma sõdade ja verevalamisega. Kust sina tead, kas Jumal tahab sulle selle anni ja õiguse jätta? See pole ju sinu jagu. Ta võib selle sinult võtta täna või homme, väliselt või sisemiselt, vaenlase või sõbra käe läbi, nii nagu Ta ise tahab. Ta katsub su läbi, kas sa ikka oled valmis Tema pärast loobuma õigusest, taluma ja kannatama ülekohut, Tema pärast end teotada laskma ja kõigest hoolimata rippuma üksnes Tema küljes. Kui sa oled jumalakartlik ja mõtled: „Issand, see kõik on Sinu jagu, ma ei nõua seda endale muidu, kui teades, et Sina tahad seda mulle lubada. Tulgu siis, mis tuleb, ole vaid Sina mu Jumal!“ – vaata, siis saab tõeks see salm: „Ja Tema halastus on nendega, kes Teda kardavad,“ kes ei taha teha midagi Tema tahte vastaselt. Vaata, siis on Jumala Sõna alal hoitud mõlemas nimetatud pooles. Esiteks Sa tunnistad, et õigus ja sinu mõistus, taipamine, tarkus ning kõik sinu kavatsused on õiged ja head, nagu Jumala Sõna ise sellest kõneleb. Teiseks, et sa sellest varast leplikult loobud Jumala tahte pärast ja oled maailma ees valmis ülekohtuselt kannatama ja häbistatud saama, nagu Jumala Sõna samuti õpetab. Millegi heaks või õigeks tunnistamine ja selle kätte saamine on kaks ise asja. Sulle piisab tunnistamisest, et sul on igati õigus, seda endale võidelda sa ei suuda, jäta see Jumala hooleks. Sinu asi on tunnistada, kätte saamine kuulub üksnes Jumalale. Kui Ta tahab, et ka sina selle saaksid, siis Ta kas annab selle sulle ise või toob sinu ette nii,  et sa ei pea sugugi mõtlema, kuidas seda endale saada või mismoodi sinnamaani jõuda, tehes seda moel, mis pole sulle kunagi pähe tulnud ega ole seda soovida osanud. Kui Ta aga seda ei taha, ole rahul Tema heldusega. Kui sinult ka võetakse õiguse võit, ei saa sinult ometi võtta õiguse tunnistamist. Vaata, nõnda peame hoiduma – küll mitte Jumala andidest, vaid ülemäärasest, väärast klammerdumisest nende külge, nii et me neist oma sisemist vabadust ohtu seades puudust tunneme. Ent hoolitseda tuleks selle eest, et me võiksime neid kannatlikult tarvitada, ja kindlasti ripuksime üksnes Jumala küljes. Kui hästi peaksid seda teadma kõik vürstid ja ülemad, kellele ei piisa õiguse tunnistamisest, vaid kes tahavad seda jalamaid ka saavutada ning teostada ilma igasuguse jumalakartuseta. Nad täidavad maailma verevalamise ja viletsusega, arvates et teevad hästi ja õigesti, kuna nende meelest on asi õiglane. Mis on see muu, kui uhke, ülbe Moab, kes ise ennast vääriliseks peab ning arvab, et temale peab jääma see õilis ning kaunis Jumala vara ja and (õigus), kuigi oma patu pärast pole ta seda väärt – kui ta end Jumala silmis õigesti hindaks –, et maapind teda kannab ja ta võib süüa leivakoorukest. Oh, pimedust, oh, pimedust! Kes on  pisimagi Jumala loodu vääriline? Ja meie tahame kõige kõrgema järgu loodut, õigust, tarkust ja au mitte üksnes omada, vaid ka vihase verevalamise ja igasuguse õnnetuse läbi enesele hoida ja kahmata. Me käime Tema andide järel, palvetame, paastume, kuulame missat, ehitame kirikuid säärase verise, vihase, raevuka meelega, et poleks ime, kui kivid lõheneksid meie jalge ees.

Siin kerkib üks lisaküsimus: kas isand ei pea siis kaitsma oma maad ja rahvast ülekohtu eest, vaid võib tegevusetult pealt vaadates lasta eneselt võtta kõik? Mis saaks nõnda maailmast? Siin tahan väga lühidalt oma arvamust väljendada. Ilmalik võim on kohustatud oma alamaid kaitsma, nagu ma sageli olen öelnud. Sest ta kannab mõõka just selle jaoks, et hoida hirmul neid, kes Jumala õpetuse poole ei pöördu, teised aga jätab rahule. Ka ei otsi võim sellega omakasu, vaid ligimese kasu ja Jumala au. Ta oleks küll heal meelel tegevuseta ning laseks mõõgal puhata, kui Jumal poleks tal käskinud kurjategijaid vaos hoida. Ometi peab kaitsmine sündima suuremate kahjudeta, mitte nõnda, et lusikas tõstetakse üles ja kauss tallatakse samal ajal kildudeks. See on kehv kaitse, kui ühe inimese pärast seatakse ohtu terve linn või ühe küla või lossi pärast pannakse kaalule terve maa, välja arvatud juhul, kui Jumal nagu muistsetel aegadel annab erilisel viisil käsu seda teha. Rüütel võtab linnakodanikult tema vara – ja sina lähed malevaga teele, et ülekohut karistada ning rüüstad terve maa. Kes põhjustas siin suurema kahju, rüütel või isand? Taavet vaatas korduvalt läbi sõrmede, kui tal puudus võimalus karistada teisi kahjustamata. Samamoodi peavad käituma kõik ülemad. Kodanik aga peab kannatama mõndagi kogukonna nimel ega tohi tahta, et kõik teised tema pärast suuremat kahju kannaksid. Alati ei saa kõik täiesti õiglane olla. Kristus ei lasknud raiheina välja kitkuda, et koos sellega ka nisu välja ei kitkutaks.[32] Kui tahetakse iga õiguse riivamist karistada ega olda nõus millestki mööda vaatama, poleks kunagi rahu ja lisaks tuleks täielik häving. Seepärast pole õigus või ülekohus kunagi piisav põhjus valikuta karistamiseks või sõja alustamiseks. On piisavalt põhjust karistada mõõdukalt, ilma kellelegi teisele kahju tegemata. Isand või ülemad peavad alati silmas pidama pigem seda, mis teenib tervet rahvast kui üksikisikut. Rikkaks majaperemeheks ei saa keegi, kes hane takkajärgi viskab, kui sellelt üks sulg välja kitkuti. Aga praegu pole aeg kõnelda sõjapidamisest.

Nii tuleb käituda ka Jumala asjadega, nagu usk ja evangeelium, mis on kõrgeimad annid ja millest keegi ei tohi loobuda. Samuti tuleb kaalule panna nendega kaasnev õigus, soosing, au, heakskiit ja poolehoidjad ning lasta neid Jumalal hallata. Muret tuleb tunda mitte õiguse saavutamise, vaid tunnistamise pärast, ja leplikult kannatada, kui sind selle tõttu ka kogu maailma ees ülekohtutegija, eksitaja, ketseri, eksinu, kurjategija või muu taolisena pilgatakse, taga kiusatakse, jälitatakse, põletatakse või muul viisil tapetakse, sest selle juures on Jumala halastus. Usku ja tõde ei saa kelleltki võtta, kui ka elu võetakse, ja kuigi on vähe neid, kes selles asjas õiguse saavutamise ja võidu pärast heitlevad ning imesid korda saadavad, nagu sünnib ajaliku vara ja õiguse puhul, seetõttu on vähe ka neid, kes seda õigesti ja põhjusega tunnistavad. Ometi peab säärane inimene kannatama ja kaeblema teiste pärast, kelle hingeõndsusele saab takistuseks evangeeliumi allajäämine. Seetõttu peab ta (kuigi Jumala silme ees olles) palju ägedamalt kaeblema ja vaeva nägema sellise hingedele sündinud kahju pärast, kui moabiidid teevad seda oma ajalike varade ja õiguse pärast, nagu eelpool öeldud. Niisiis on seda hale vaadata, kui Jumala Sõna ei võida ega jää peale, seda mitte tunnistajat, vaid neid silmas pidades, kes seeläbi oleksid pidanud päästetud saama. Seepärast näemegi prohvetite, Kristuse ja apostlite puhul nii suurt kannatust ja kaeblemist Jumala Sõna mahasurumise pärast, kuigi nad samas kannatasid rõõmuga kogu ülekohut ja kahju. Sest siin on teine põhjus õiguse omandamiseks, mis annab eelise kõigi teiste varade ees. Ometigi ei tohi keegi seejuures vägivaldselt käituda ega tormijooksu ning ebamõistlikkusega evangeeliumi õigust kaitsta ega kätte võidelda, vaid peab ennast Jumala ees alandlikuks tegema nagu keegi, kes polegi ehk vääriline, et selline suur hüve tema läbi sünnib ja et kõik palve ning kaeblemisega Jumala hoolde usaldatakse.

Vaata, see on esimene Jumala tegu: ta halastab kõigi peale, kes oma arvamuse, õiguse, tarkuse ja vaimsete andide pärast leplikult kahjusid kannavad ja vabatahtlikult vaimus vaeseks jäävad. Need on õiged jumalakartlikud, kes ei pea end ühegi asja vääriliseks, ükskõik kui tühine see on, vaid on meelsasti Jumala ja maailma ees paljad. Seda, mis neil on, vaatavad nad aga kui üksnes selgest armust antud, ilma mingi teeneta neile tehtud kingitust ja kasutavad seda kiituse, tänu ja jumalakartusega kui võõrast vara. Nad ei taotle mitte omaenda, vaid üksnes Tema tahtmist, rõõmustust, kiitust ja au, kelle oma see kõik on. Maarja näitab, kui palju enam valmistab Jumalale heameelt halastus – Tema armuküllaseim tegu – kui sellele vastanduv vägevuse tegu, öeldes: esimene Jumala tegu jääb jumalakartlike juures alatiselt püsima lapsest lapseni, samas kui teine tegu püsib üksnes kolmanda või neljanda põlveni. Kuid järgmises salmis ei seata sellele piiri ega aega, nagu me kohe kuuleme.

 

Kirjutis jätkub ja lõpeb siin.