Arvamused

Kalliskivi

Tooming,Jaan

Inimesi maailmas on üle seitsme miljardi. Kõik nad tahavad süüa, juua, ihukatet ja eluaset. Ja raha, raha, raha, et tarbida üha rohkem ja rohkem. See tarbija sööb ja joob, situb ja kuseb, kaunistab ennast hilpudega ning pesitseb üürikorteris või eramajas. Või hulgub ringi kodutuna. Mida rohkem inimesi, seda rohkem jäätmeid ja ikka rohkem peab tootma toitu ja jooke, ehitama eluasemeid, tootma ihukatet, et see kopuleeruv ja üha paljunev inimkari ära elaks.

Ja õhk mürgitub, puud langevad, ookeanid reostuvad, maad jääb üha vähem järgi, sest linnad ja kõrbed tungivad peale, sest inimkond nõuab elatustaseme tõusu, head elu ja kasumit. Majanduskasv toob kaasa üha suureneva saastamise, liike hävitatakse ning inimesed on muutunud katkupisikuteks, kes tapavad halastamatult taimi, loomi, liblikaid, linde, kõike, mis elab, tapavad ka üksteist. Ning osoonikiht hõreneb, kliima soojeneb, mered ründavad maad ja lõpuks see sittuv ja sünnitav inimolend kaob maa pealt, et anda ruumi – kellele, ei tea!

 

Jah, seitse miljardit, see on ju hullumeelsus. Ja kõik hädad maailmas tulevad sellest, et meid on liiga palju. Ja sajandi keskpaigaks on meid kümme miljardit. Paljudes kohtades napib puhast vett juba praegu, siis aga sõditakse iga tilga vee pärast, algab suur rahvaste rändamine vee ja ressursside pärast, põgenemine laastatud maalt ja võitlus maa ja vee pärast ning maavarade pärast läheb veriseks. Maavarad lõppevad ja me langeme barbaarsusesse. Kui nii edasi läheb, siis pole pääsu. Ja siis on siin nüüd tilluke Eesti oma miljoni eestlasega, kes nutavad iibe pärast. Aga paljunemine on õnnetus tänapäeval, iga laps on õnnetus, sest pidurdamatu sugutung ja sünd hävitab inimkonna. Kas ma olen sündinud selleks, et näha kõike seda, näha inimkonna ummikseisu ja tormamist kuristikku, sündinud selleks, et taibata paratamatut hukku, lootusetust tulevastele põlvedele?! Ei, ma ei taha enam! Ei taha! Kas näljutada ennast surnuks, et mitte näha tulevasi koledusi? Või eralduda, kaduda surmani oma kongi? Päikese surmani on veel küllalt aega, ehk leiaksime tõesti enne tee välja sellest universumi tapamajast, enne, kui kõik elav hukkub. Aga me hävitame ennast enne, kui kosmiline hukk tuleb. Ei, ma ei taha! Ma nutan, ma nutan, oh Jumal!

Aastas tuleb praegu ilmale 80 miljonit inimest. 12 aastaga miljard inimest. Ikka rohkem ja rohkem. Ja oleme loonud ühiskonna, kus pasundatakse edust, kasumist ja konkurentsist. Kuhu me oleme jõudnud?

Jeesus rääkis mõistuloo pärlist: „Veel on taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärleid. Kui ta siis leidis ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs mahakõik, mis tal oli, ning ostis selle. (Mt 13:45-46)

Mis või kes on siis see pärl? Maailmas on mungad ja nunnad, neid ei ole palju, kuid nad ei mõtle laste saamisele, nad tahavad teenida Jumalat. Nemad ei otsi edu, kasumit, ei konkureeri. Kes on munk?

 

Targemad pead on öelnud ja ütlevad ka praegu, et kui me tahame säilitada ökoloogiliselt puhta maailma, siis ei mahu maa peale rohkem kui pool miljardit inimest, seega 6,5 miljardit on liigsed. Mina olen liigne, sina oled liigne. Kes on need pärlid, kalliskivid, kespeaksid asustama maad? Üheks lahenduseks oleks, kui me hakkaksime munkadeks ja nunnadeks, 6,5 miljardit munka ja nunna. Pool miljardit ilmalikku, kel kaks last, üks laps kloostrile, üks endale, varsti stabiliseeruks rahvaarv, sest mungad–nunnad ei sünnita, kasvatavad järeltulijaiks ilmalikelt saadud lapsed. Jah, see oleks lahendus, aga kas võimalik, või ulmeline. Või peaks kasutama sunnimeetodit, kui inimesed mõistusele ei tule? Sest kui me midagi radikaalset ette ei võta, siis kaome nagu paha hais maa pealt, sest palju on juba tagasipöördumatult vussi keeratud, nt süsinik dioksiidi paiskamine õhku, milles peasüüdlased on Ameerika Ühendriigid ja Hiina ja Venemaa. See süsinikdioksiid jääks ka siis hirm kauaks püsima, kui me ka koheselt lõpetaksime praegu selle õhku levitamise. Muutust on vaja, mitte iluravi, radikaalset muutust. Kuigi ilmselt on juba liiga hilja. Sest maailm on persse keeratud lõplikult, kui talupoja moodi öelda otse.

 

Kas aastate pärast on veel linde? Või on hääletu kevad? Hääletu kevad ja mürgitatud tühi maa …

 

Jaan Tooming (1946) on lavastaja ja näitleja, endine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor, Eesti Kirjanike Liidu liige, õppinud Tartu Teoloogia Akadeemias.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English