Sissejuhatuseks mõni sõna religioonide ja rahvusluse suhtest. Suured maailmausundid (nagu kristlus, islam või budism oma erinevates vormides) reeglina ületavad rahvuste piire. Tõsise araablasest moslemi jaoks on pandžabi usuvend lähemal kui kristlasest araablane, araabia natsionalism võib neid aga ühendada, jättes pandžabi teisele poole meie – nemad veelahet. Mõnel juhul langevad usulised ja rahvuslikud piirid siiski üldjoontes kokku. Ühelt poolt eksisteerivad nii-öelda rahvuslikud usundid (armeenia gregooriuse kirik, judaism), teisalt on mõne rahvuse identiteet väga tihedalt põimunud konkreetse konfessiooniga (näiteks poolakad on üldjuhul katoliiklased, kreeklased õigeusklikud jne). Erinevad identiteeditahud aktualiseeruvad erinevates situatsioonides ning neid võidakse ka teadlikult kasutada kas konfliktide tekitamiseks või silumiseks. Minu meelest on vale käsitleda rahvuslust mingisuguse surrogaatreligioonina, ehkki natsionalismil on usuga teatav ühisosa (pühaks peetavad kangelased, sümbolid ja rituaalid). Usk on sisuliselt sama vana kui inimkond, rahvuslus kujunes aga Euroopas ja selle ülemerekolooniates välja alles uusajal ja on tihedalt seotud moderniseerumisega. Ent vaadelgem nüüd usu ja rahvusluse seoseid (sürja)komide näitel.
Permi Stefan pööras komid (sürjanid) õigeusku juba 14. sajandi teisel poolel. Selleks lõi ta komi tähestiku (abur, ambur) ning komi kirjakeele. Tähestiku loomisel lähtus ta kreeka tähemärkidest, kirillitsast ning ilmselt ka komide endi omandi-, pere- ja muudest märkidest (pasõ). Stefan oli arvatavasti ema poolt komi päritolu ja oskas komi keelt tõenäoliselt juba lapsena. Ta tegutses küll kooskõlas Moskva suurvürstiriigi ja sealse õigeusukirikuga, ent ilmselt eeskätt omal initsiatiivil ja sõjalise jõu toeta. Tema misjonitöö oli nii-öelda tegelik, tal polnud jõudu, millega komisid usuvahetusele sundida, ta pidi neid õpetama ning läks see tal korda. Oma tegevusega sillutas ta teed Komimaa ühendamisele Moskva riigiga. Tema poolt loodud Permi piiskopkond oli algul üsna autonoomne ning mõne sajandi vältel kasutati seal komi kirjakeelt. Mil määral, pole täpselt teada. Hiljem lülitati kirikliku keskvõimu survel aga kõik tasa ja komi kirjakeel asendati millalgi 17. sajandil kirillitsa ning kirikuslaavi keelega. Kaasa aitas sellele kogu kirikuelu tsentraliseerimine patriarh Nikoni reformide käigus ning vaimuliku kirjasõna standardiseerimine seoses trükiasjanduse levikuga. Esimene võimalus komi rahvusliku õigeusu tekkeks seega kustus, ent teatav traditsioon oli loodud ja 19. sajandi keskpaigas ilmunud esimesed komi rahvuslased (eeskätt Georgi Lõtkin) said seda kasutada. 14. sajandil tekkinud komi kiri oli Põhja-Euroopas ainulaadne ja komi rahvuslastel oli mille üle uhkust tunda.
19. sajandi Tsaari-Venemaa võimud nägid komi keeles vaid talupojarahva kõnekeelt ning sellel polnud ametlikku staatust. Esimesed rahvuslikult mõtlevad komi haritlased hakkasid aga tegelema komi kirjakeele ja rahvusliku ajalookäsitluse loomisega. Loomulikult pöördusid nad tagasi Permi Stefani juurde, ehkki loodav kirjakeel põhines kirillitsal. Stefan oli sobiv kangelane, kellega oma tegevusi seostada. Lõtkin oli ise siiras õigeusklik ning komi kirjasõna edendas ta eeskätt läbi õigeuskliku kirjasõna tõlkimise komi keelde. Ega tal suurt muid võimalusi polnudki, sest ilmalikku komikeelset kirjasõna võimud ei sallinud. Näiteks Ivan Kuratov, samuti üks esimesi rahvuslikult mõtlevaid komi haritlasi, pidi oma komikeelseid luuletusi avaldama rahvalaulude pähe, sest komikeelset ilukirjandust peeti tarbetuks ja kahjulikuks. Vaimulikele tõlgetele oli kergem võimude heakskiitu saada – õigeusku loeti riigiusuks ja umbkeelsetele mitte-venelastele tuli seda vajadusel tutvustada nende emakeeles. Sellist tegevust soodustas taustategurina tollal Volgamaal juurutatav Ilminski süsteem, mille sihiks oli sealsete mitte-vene rahvaste õigeusustamine (ja lõpuks venestamine) emakeelse hariduse ja kirjasõna abil. Lõtkin pidi tegutsema oma aegruumis, ent tema tekstide tähelepanelik lugemine veenab selles, et ta oli komi rahvuslane, kes ei soovinud mingil juhul komide sulandumist venelaste hulka. Lõtkin ei tegutsenud üksi. Sürjanid olid ka selles mõttes idapoolsete soomeugrilaste seas erandlik rahvas, et neil oli olemas omakeelne vaimulikkond. Mitmed 19. sajandi komi vaimulikud tegelesid aga muuseas ka tõlketööga, ajaloo uurimisega ja rahvapärimuse kogumisega. Kõik nad polnud muidugi seepärast veel komi rahvuslased, aga nad aitasid kaasa komide ja nende keele emantsipeerumisele.
Nõukogude perioodil läksid komi rahvusluse ja õigeusu arenguteed lahku. 1920. – 1930. aastail rakendatud põlismaistamise (korenizatsija) poliitika tingimustes toimus komi rahvusluse ja rahvuse tormiline areng, mille eestvedajaiks olid rahvuslikult meelestatud komi kommunistid ja ilmalikud haritlased. Samas oli õigeusk võimude poolt taunitud ning tõrjuti ühiskondlikust elust välja. Paljud preestrid represseeriti, kirikud suleti ning muudeti ladudeks ja klubideks, nagu Nõukogudemaal tollal tavaks. 1930. aastate lõpul tabas repressioonide laine ka komi rahvuskommuniste ja haritlasi ning algas Komimaa venestamine, ent teatav autonoomia siiski säilis.
Pärast nõukogude võimu kokkuvarisemist toimus Komimaal nii komi rahvusluse kui ka õigeusu taassünd, ent vaatamata üksikute isikute püüdlustele ei käinud need protsessid ühte jalga. Kohalik õigeusu kirik allub täielikult Moskvale ning komi keelt sealsetes pühakodades üldjuhul ei kuule. Isegi piiskopkonda ei nimetata mitte Komi, vaid Sõktõvkari ja Vorkuta piiskopkonnaks ja piiskop Pitirim pole kohalikku päritolu. Permi Stefanit muidugi mäletatakse ja väärtustatakse, ent mitte rahvuslikust aspektist.
Õigeusk on teatavasti oluline osa vene rahvuslikust identiteedist. Samas on see ka komide seas levinuim usk ning see seob neid venelaste ja Venemaaga. Kuna venelased on komide jaoks „peamine kultuuriline teine“, kellele end oma rahvuslikku identiteeti üles ehitades vastandada tuleb, siis õigeusule nad seejuures hästi toetuda ei saa. 14. – 17. sajandini ning taas 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul küll eksisteerisid teatud eeldused komi oma, rahvusliku õigeusu arenguks (nagu näiteks Serbias või Bulgaarias), kuid need luhtusid kirikliku ja ilmaliku keskvõimu vastuseisu tõttu. Kui Komimaal oleks 14. – 15. sajandil, pärast tsaaririigi lõppu või Nõukogude Liidu kokkuvarisemist tekkinud oma riik, siis küllap oleks selle raames üles ehitatud ka Komi õigeusu kirik, ent selleks pole väikesel rahval jõudu jätkunud.
Artikkel põhineb 6. mail Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi korraldatud ettekandepäeval peetud esitusel.
Indrek Jääts (1971), PhD, on etnoloog, Eesti Rahva Muuseumi teadur.
