Arvamused

Providentsist

Heikki Silvet

Providents ehk ettehooldus (eelistan täpsemana võõrsõna) on üks isiklikumaid tõendeid Jumala armastusest. Kuigi kristlased on hakanud üha enam hindama teiste maailmareligioonide rikast pärandit, ei ole – nagu osutab Hans Urs von Balthasar (Hans Urs von Balthasar, Christian Meditation, San Francisco: Ignatius Press, 1989, 14.) – ükski teine religioon söandanud tulla välja väitega „Jumal on armastus“. Enim kiirgab jumalik armastus loomulikult ristisündmusest. Ehkki sajandeid on arutletud risti põhjuste üle ja hämmastaval kombel on kõikide sajandite kirikukogudel jätkunud kaalutletust seda lahtiseks jäetud dogmat usutunnistustesse mitte lülitada – kuigi on see ju kristluses keskne idee! –, ollakse ühel meelel, et risti erakordsus on Jumala armastuse vapustavaim ilming. Jumalal on aga kristlasele isiklikult täiendavaid abinõusid oma armastuse meeldetuletamiseks. Oleme unustajad ja üks meie suuremaid probleeme on püsiühenduse hoidmine. Siin tuleb appi jumalik providents.

Kuigi providents on alaliselt toimiv, on mõned selle avaldumisvormid eriliselt silmapaistvad, ületades – eeskätt asjaosalise enda jaoks – selgelt juhuslikkuse või kokkusattumuse piirid. Kui selline „piireületav“ providents oleks igapäevane, ei elaks me usus (õigemini „usalduses“, kr pistis täpsem tähendus), vaid nägemises. Ja pole ehk üllatav, et suurtel usumeestel ja -naistel tundub seda „piireületavat“  providentsi ette tulevat isegi teistest harvemini. Aabrahami elus ilmselt ei juhtunud meile teadaolevate „suurte“ sündmuste vahepeal aastakümneid midagi erakordset. Aga ta pidas meeles ja elas neis avaldunud providentsile toetudes usalduses. Kui siis järgmine suur otsustushetk saabus, oli ta valmis. Meil „reausklikel“ läheb ilmselt neid erakordseid meeldetuletusi sagedamini vaja. Mul on arvutis fail providentsi kahekümne viiest erilisest ilmingust oma elus. Keskmine „ooteintervall“ oleks seega kolm aastat, kuigi varieeruvus on mõnest nädalast kolmeteistkümne aastani. Ehkki providentsi küsimus vääriks mahukat käsitlust või isegi raamatut (teema ei ole seni kaugeltki üleekspluateeritud), tundsin seekord soovi pühendada kaks kolmandikku artikli etteantud mahust (lisad A, B, C ja D) neljale neist kahekümne viiest sündmusest. Kuigi providentsi mõju on eeskätt isiklik, mahub selle jagamine teistega traditsioonilise kristliku tunnistamise raamidesse. Mõned mõtted aga veel enne seda.

Nagu osutatud, on providents n-ö jumalik „lisavahend“ uskliku elus. See ei tähenda, nagu toimiks ettehooldus ainuüksi erakordsete, „mitte-tõenäoliste“ sündmuste kaudu. Aga ka erakordsed sündmused ei saa osaks ainult neile, keda oleme harjunud nimetama „müstikuteks“. Ka tavausklike usku (usaldust) kinnitatakse mõnikord sündmustega, mis kuidagi ei mahu tõenäosuse raamidesse. Kuigi saame Jumalat kogeda iga päev ja eesmärgiks peaks olema püsiühendus (kuidas teisiti tõlgitseda Pauluse nõuannet 1Ts 5:17: „Palvetage lakkamata“?), võib Jumal meile usalduse kasvatamiseks saata erakordseid kogemusi. Raimon Panikkar (Raimon Panikkar, The Experience of God. Icons of the Mystery, Minneapolis: Fortress Press, 2006, 25, 26.) osutab, et kogemust võib jaotada nelja faasi: 1) kogemuse toimumine; 2) mälestus kogemusest; 3) kogemuse tõlgitsemine; 4) kogemuse vaatlemine isiklikus kultuurilises kontekstis. Arvan, et neljandasse faasi peaks kuuluma ka konkreetsele kogemusele hinnangu andmine – sellele oma kristliku elu „tähtsuse skaalal“ õige koha leidmine. Kuna meie kultuuriline kontekst muutub ajas, muutub kahtlemata ka mingi kogemuse koht nimetatud skaalal ja see ei peaks meid heidutama.

Mida teha, kui tundub, et meie eluteel polegi sündmusi, mida võiks liigitada „erakordsete“ hulka? Aga kui Jumal on meid Teda usaldama õpetanud, kas pole see juba iseenesest erakordne? Ja kui hoolikalt elusündmusi meelde tuletame, kindlasti avastame seal nii mõndagi, mida „erakordse“ alla liigitada.

Lisad A, B, C ja D: Neli näidisjuhtumit providentsist minu elus

A.   Sündmus nr 6 (25-st). 1975. a suvel sõitsime abikaasaga nädalaks Kihnu puhkusele. Ilm  oli ilus ja esimesel õhtul otsustasime istuda lihtsalt mere kaldal. Mööda veepiiri lähenes mitmekümnest noorest inimesest koosnev jalutajategrupp. Grupp läks edasi, aga üks noormees jäi otse meie ette kivile istuma. Kuna ta istus selg meie poole, ei tundunud olevat sobiv juttu alustada. Ka tema ei lausunud sõnagi. Kas kujutate situatsiooni – inimtühjal rannal istub teist mõne meetri kaugusel pikemat aega vaikides keegi, keda te ei tunne?

Viimaks võtsin siiski südame rindu ja astusin noormehe juurde. Pärast teretamist söandasin uudishimutseda – miks ta siiski meile nii lähedale istet võttis? „Teate, tundsin teist mööda kõndides äkki mingit seletamatut vajadust grupist maha jääda ja just nimelt sellele kivile, otse teie ette istuda,“ kuulsin avameelset vastust. Noormees rääkis grupist ja kutsus meid osalema noorte teadlaste seminaril, mille programmi kuulus ka autentne Kihnu pulm. Seda salvestamas olid folkloristid Ingrid Rüütli juhendamisel. Nimetaksin kohe ka veel ühe nime – tol ajal kehtis nõue, et selliseid üritusi pidi kureerima keegi kõrgem parteiline ametnik, kelleks seekord osutus ELKNÜ KK sekretär Jaak Kaarma.

Providentslik järg juhtumile saabus kolm aastat hiljem, kui tegin kolmanda katse Tartu ülikooli astuda ning mulle tehti taas selgeks, et maailmavaatelistel põhjustel pole ma sinna ka seekord teretulnud. Ja äkki  meenus mulle, et Tartu partei linnakomitee sekretäri kohale oli hiljuti määratud seesama Jaak Kaarma. Miks mitte rääkida asjast temaga? Taotlesin audientsi, mis lõppes sellega, et Kaarma võttis telefonitoru, helistas ülikooli ja lausus, et tuleks täita konstitutsiooni. Läksin taas dekaani jutule: „Nojah, ülikoolil ei ole enam vastuväiteid. Tehke need sisseastumiseksamid siis ära ja asuge õppima!“ (Sain 25 palli 25-st.)

Järgmine käik oli Kirjandusmuuseumi, kuna ka õpetajaametist olin samadel põhjustel loobuma sunnitud ning otsisin uut töökohta. Ingrid Rüütel – teine tuttav Kihnu reisilt – kutsuski mind tööle soome-ugri rahvamuusika uurijana, esmalt Kirjandusmuuseumi, hiljem Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvamuusika sektorisse. Töötasin tema (ja ülikooli poolt professor Paul Ariste) juhendamisel kaksteist aastat.

B.  Kümme aastat hiljem. Sündmus kannab järjekorranumbrit 11. Istun Põhja-Jäämere ääres Salehardi lennujaamas ja ootan järjekordsele uurimisekspeditsioonile viivat lennukit. Väljalend venib. Miskipärast jääb kõrvu valjuhääldist kostev teade, et üks tagasi toodud pilet Leningradi lennule ootab õnnelikku ostjat. Noh, lääne poolt ma äsja saabusin ja mul polnud teatega asja. Vaba pilet ostetakse tolle aja olusid arvestades niikuinii kohe ära. Aga peagi kuulsin taas: „Pilet on ikka veel saadaval – kas tõesti keegi ei soovi?“ Hakkas kuidagi imelik, aga ei – mul ju oma ekspeditsioon ees!

Minu lendu ei tule. Selle asemel kõlab mõne aja pärast taas sama teade, mis oli juba väga ebaharilik! Vabu pileteid lihtsalt neil aegadel polnud ja tagastamisel haarati need kohe ära. Endaga võideldes (võib-olla pärast neljandat teadet?) läksin kassasse, ostsin selle pileti Leningradi ja müüsin enda oma tagasi, katkestades kaua ette planeeritud ekspeditsiooni. Tunni aja pärast lendasin lääne suunas tagasi – kus mind keegi minu teada ei oodanud! Järgmisel päeval läks aga nii, et sain kokku inimesega, kes viibis seekord „juhuslikult“ Leningradis ja kellest sai võtmeisik minu järgneva eluetapi sissejuhatamisel. Seda nii õppejõutöös Venemaa esimeses protestantlikus kõrgkoolis kui ka hiljem kraadiõpingute- ja tööperioodil USA-s, kuhu Elvina jõudis paar aastat enne mind. See etapp minu elus kestis järgmised kümme aastat ja viis lõpuks täielikele maailmavaatelistele ümberhinnangutele.

C. Veel kümme aastat hiljem. Sündmus nr 16. Aasta on 1996. Moskva lähedale ehitatud Zaokski ülikooli peahoone valvelaud. Nagu eelmises näites osutatud, olin selle eluetapi esimesel poolel Zaokski ülikooli teoloogia õppejõud. Siinkirjeldatud sündmuse ajal aga töötasin juba mitu aastat vaheldumisi Moskvas ja USA-s. Sel konkreetsel päeval olin mingil põhjusel siiski taas Zaokski ülikoolis ja sammusin parajasti läbi peahoone fuajee, kui valvelauaneiu äkki hüüdis: „Heikki Arsenjevitš – välismaa kõne!“

Ma ei oodanud mingit kõnet – minu külaskäik ei olnud seekord üldse ette planeeritud. Nagu nimetatud, olin juba mitu aastat tagasi Zaokskist lahkunud. Ja mobiilide ja interneti ajastuni jäi veel paar aastat. Ülimas hämmastuses telefoni võttes kuulsin tuttavat häält inimeselt, kellega polnud väga palju aastaid kokku saanud. Tal oli olnud parajasti perekonnas suur õnnetus ja seda jagada soovides oli ta igalt poolt minu jälgi ajanud, kuna olin Eestist ammu ära. Mingil kombel oli ta viimaks Los Angelese tuttavalt kuulnud, et läksin aastate eest Venemaale ja talle hangiti sellesama valvelauatelefoni number. Kaua kõhelnud ja julgust kogunud, valis ta viimaks siiski numbri. Ja osutus, et selsamal päeval ja hetkel kõndisin ma „juhuslikult“ nimetatud telefonist mööda!

See „kokkusattumus“ oli esimene paljudest asjaoludest, mille alusel mul tuli mõne kuu pärast keerulisi otsuseid tegema hakata. Tegelikult kogunes nende kuude jooksul hulgaliselt „kokkusattumusi“ (sain neid oma märkmetest kokku koguni kaheksakümmend seitse, võtsin aga need oma nimekirjas kõik kokku ühe sündmuse alla). Helistajast sai mulle järgmiseks kümneaastaseks eluetapiks kaugelt enam kui lihtsalt võtmeisik. Nii selle kui järgneva „kümneaastaku“ jooksul (siinses kirjutises mainitutest siis neljas aastakümme – kokku aastad 1975-2015) nägin selgesti providentsi jätkuvalt imelist kätt.

D. Viimasena tooksin juhtumi nr 2. Selleta poleks ju olnud ühtki järgnevat, ka eelnimetatuid. Oli 1949 a  märtsikuu küüditamispäev. Kuna ema oli eelmisel sügisel Siberisse viidud, kuulusin ka mina vanaemaga äraviidavate nimistusse. (Paksudes registriraamatutes on meie nimed praegugi küüditatute hulgas). Veoauto oli ukse ees. Asjade kokkupanekuks anti pool tundi. Järgnevast sain aga teada alles mõned aastad tagasi tädilt, kes alles enne surma sellest rääkida julges.

Tädi elas meist paar maja edasi. Kui auto ette sõitis, olid mu kaks varateismelist täditütart „juhuslikult“ meil. Kohutavast sõnumist kuuldes tormas Lydia kohe pööningule palvetama, Vaike aga jooksis suure nutuga koju: „Ema, vanaema ja Heikki viiakse ära!“ „Juhtus“ nii, et tädi Niina teine tuba oli eraldatud elamiseks ühele kõrges auastmes KGB ohvitserile, kes „juhtus“ hetkel (keset tööpäeva!) kodus oma toas olema. Vaike nuttu kuuldes tegi ta ukse lahti – ning saades aru, milles asi, läks sõnalausumata välja.

Enne kui auto jõudis meiega ära sõita, saabus Pärnu julgeolekumajast kuller. Korraldus – meid mitte küüditada! Jäime kodumaale. Peaaegu kümme aastat, Stalini surma järgse amnestiani, kasvatas mind vanaema. Kuna vanaema oli üsna eakas, poleks Siberis ta tervis ilmselt vastu pidanud, mina oleksin aga tõenäoliselt vene lastekodus Eesti jaoks kaduma läinud. Providents säilitas mind Eestimaal. Ja ka vanaema jõudis ära oodata oma tütre, minu ema, ning koguni kõrges eas näha minu esimest tütart Helmet. Juhtumi providentslikkusest kuulsime emaga kuuskümmend aastat pärast küüditamispäeva.

 

Heikki Silvet (1942), M.A., on Tallinna 32. Keskkooli õpetaja (maailmavaateõpetus, maailma religioonid, inglise keel, vanakreeka keel).

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English