Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse ladinakeelse normteksti liigendamisest

Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse ladinakeelse normteksti (NCL) kujunemisest

Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus (NC) on teaduslik nimetus usutunnistusele, mida kasutatakse paljude teiste hulgas ainsana alates 6. sajandist pKr tänaseni nii lääne- kui ka idakristluses. Läänekatoliikluse ja sellest välja kasvanud konfessioonide riituses on NC üks kolmest tähtsamast usutunnistusest, õigeusu kirikus on NC aga ainsaks kehtivaks usutunnistuseks.

NC aluseks on esimesel oikumeenilisel, nn 318 isa kirikukogul Nikaias 325. aastal vastu võetud kreekakeelne usutunnistus (N). Teisel oikumeenilisel, nn 150 isa kirikukogul Konstantinoopolis 381. aastal N-i täiendati, peamiselt eesmärgiga defineerida Püha Vaimu täielikku jumalikkust. Siiski pole N-i täiendamise kohta Konstantinoopoli kirikukogul mitte ühtegi viidet ja sellekohane teade pärineb alles neljanda, 451. aasta Chalkedoni oikumeenilise kirikukogu aktidest. Viimase saja aasta jooksul on uurijad NC päritolu kohta välja pakkunud mitu hüpoteesi. Neid saab aga kokku võtta järeldusega, et NC-d on tõepoolest põhjust seostada 381. aasta Konstantinoopoli kirikukoguga, kuid pole täpselt selge, milles see seos väljendub.

Chalkedoni kirikukogu aktides esitatakse NC kahel korral: esmalt kirikukogu II aktis päevakohaste läbirääkimiste alusena (NC¹), seejärel aga V aktis, kirikukogu usudefinitsiooni kui nende läbirääkimiste tulemuste koosseisus (NC²). Nende kahe kreekakeelse teksti sõnastused erinevad üksteisest märgatavalt. Nimelt puuduvad, võrreldes NC¹-ga, NC² teises, Poja-artiklis väljendid „phōs ek phōtos“ (φῶς ἐκ φωτός) ‘valgus valgusest’, „ek tōn uranōn“ (ἐκ τῶν οὐρανῶν) ‘taevastest’, „kai pathonta“ (καὶ παθόντα) ‘ja kannatanusse’ ja „kata tas graphas“ (κατὰ τὰς γραφάς) ‘kirjade järgi’. Kolmandas, Püha Vaimu artiklis on NC¹-s sõna „symproskynumenon“ (συμπροσκυνούμενον) ‘koos austatavasse’, NC²-s aga „proskynumenon“ (προσκυνούμενον) ‘austatavasse’. Viimases puudub, võrreldes NC¹-ga, ka sõna „hagian“ (ἁγίαν) ‘püha’. (Gemeinhardt 2002, 41–45)

Esimesed NC tõlked ladina keelde pärinevad 6. sajandist pKr, esmalt Konstantinoopolist, seejärel ka Itaaliast ja Hispaaniast (Dossetti, 1967, 78–79, 177–178). Nende alusena on kasutatud NC²-d ja rikastatud seda väljenditega N-ist ning vanarooma ja apostlikust usutunnistusest. 6.–7. sajandi Rooma päritoluga tõlgetes on aga arvestatud pigem NC¹-d, mis kujunes idakirikus muutumatuks tekstiks. Uurijate arvates tuleneb see sellest, et kuna NC-d kasutati ristimistunnistusena ja kuna tollane Rooma ristitav oskas tavaliselt kreeka keelt, siis tõlgiti NC ladina keelde ristimise käigus (Gemeinhardt 2002, 50).

Ka 8. sajandi tõlgetes on järgitud pigem NC¹-d, kuid 8. sajandi lõpul ilmub NC tõlgetesse väljend Filioque. Selle aluseks olev idee Isast ja Pojast lähtuvast Pühast Vaimust oli saanud teoloogilise kandepinna juba mitu sajandit varem lääne kirikuisade teostes (nt Tertullianuse Adversus Praxeam, XIII) ning leidnud NC ladinakeelsetes tõlgetes kasutamist (tõsi, mitte küll vormina Filioque) juba alates 6. sajandi lõpust.

Enne 8. sajandi lõppu ei kujunenud läänekirikus välja üldkehtivat NC ladinakeelset tõlget, mis oleks olnud muutumatu nagu NC¹ idakirikus. Alles siis, kui NC võeti läänekiriku missaliturgias 1014. aastal Roomas kasutusele ja rooma riitus hakkas 11. sajandil paavst Gregorius VII ajal kuju omandama, kindlustus NC ladinakeelse tõlke sõnastus ja kujunes välja Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse ladinakeelne normtekst (NCL). 1474. aastal ilmus Milanos Rooma missaali (MR) esimene trükiversioon (editio princeps) ja alates sellest ajast kuni tänaseni on NCL olnud roomakatoliku kirikus muutumatu tekst.

Kuidas NCL-ile läheneda?

MR-i uusimas väljaandes editio typica tertia emendata (Missale Romanum 2008) on NCL paigutatud lehekülgedele kolmekümne kahe reana:

1. Credo in unum Deum,

2. Patrem omnipoténtem,

3. factórem caeli et terrae,

4. visibílium ómnium et invisibílium.

5. Et in unum Dóminum Iesum Christum,

6. Fílium Dei Unigénitum,

7. et ex Patre natum ante ómnia sáecula.

8. Deum de Deo, lumen de lúmine,

9. Deum verum de Deo vero,

10. génitum, non factum, consubstantiálem Patri:

11. per quem ómnia facta sunt.

12. Qui propter nos hómines et propter nostram salútem

13. descéndit de caelis.

14. Et incarnátus est de Spíritu Sancto

15. ex María Vírgine, et homo factus est.

16. Crucifíxus étiam pro nobis sub Póntio Piláto;

17. passus et sepúltus est,

18. et resurréxit tértia die,

19.  secúndum Scriptúras,

20. et ascéndit in caelum,

21. sedet ad déxteram Patris.

22. Et íterum ventúrus est cum glória,

23. iudicáre vivos et mórtuos,

24. cuius regni non erit finis.

25. Et in Spíritum Sanctum, Dóminum et vivificántem:

26. qui ex Patre Filióque procédit.

27. Qui cum Patre et Fílio simul adorátur et conglorificátur:

28. qui locútus est per prophétas.

29. Et unam, sanctam, cathólicam et apostólicam Ecclésiam.

30. Confíteor unum baptísma in remissiónem peccatórum.

31. Et exspécto resurrectiónem mortuórum,

32. et vitam ventúri sáeculi. Amen.

Seda teksti lugedes tekib küsimusi NCL-i liigendamispõhimõtetest. Miks on read 3, 9, 19, 21 ja 23 esitatud taandreana? Miks on varasemates MR-i trükistes NCL liigendatud erinevalt ja kasutatud erinevat interpunktsiooni? Miks on heliloojad oma Credo’des liigendanud NCL-i muusikaliste vahenditega sageli teisiti? Kuidas oleks õige NCL-i liigendada teoloogiliselt? Kuidas üldse on võimalik NCL-i liigendada?

Inimmõistus ei liigenda tekste juhuslikult, vaid püüab selle abil välja tuua tähenduslikke üksusi. Seega on meie liigendamisvajadus seotud teksti mõistmisega. Mida erinevamat moodi me suudame teksti liigendada, seda erinevamaid tähendusi me sellest leiame ja seda paremini me suudame teksti seletada. Nõnda on liigendamise puhul tegemist omamoodi hermeneutilise tegevusega.

Alljärgnevalt on NCL-i liigendamisvõimalusi vaadeldud kolmest asjakohasest vaatenurgast. Nendeks on grammatika, teoloogia ja muusika.

 

NCL-i grammatiline liigendamine

Grammatika pakub teksti liigendamiseks mitmeid sajandite jooksul väljakujunenud viise. Kui lähtuda nt võrdlev-ajaloolisel uurimismeetodil põhinevast ladina keele grammatikast, võib leida NCL-i liigendamisel abi foneetikast, morfoloogiast, süntaksist ja stilistikast (nt Leumann 1977; Leumann 1972; Stotz 1998; Stotz 1996).

Foneetika seisukohalt on NCL-i mõistmiseks kõige lihtsam teostada silbianalüüs. Siin võib NCL-ile läheneda kahte moodi. Kui eeldada, et sõnade silbid ei ületa sõnapiiri, siis saab silbitamisreeglite alusel NCL-i liigendada 366 silbiks. Kui aga lähtuda kreeka ja rooma meetrika tavast, mis vaatleb sõnade silpe sõnapiire ületavana, siis pole silpide lugemisel enam suuremat mõtet, sest tekib palju erinevaid tõlgendusvõimalusi. NCL-i muusikalises kasutuses on asjakohasem esimene silbitamismoodus, sest silbiga on hea siduda muusika väikseim tähendusüksus, noot. NCL-i retsiteerimisel tasub aga arvestada ka teist silbitamismoodust.

Morfoloogilise lähenemise aluseks on tõsiasi, et NCL koosneb 163 sõnast. Teksti mõistmisele annab olulise panuse iga sõna morfoloogiline analüüs. Viimasega on aga otstarbekas siduda ka semantiline analüüs. Võib tekkida küsimus, kas NCL-i eesti keelde tõlkimisel ei tuleks mitte alustada kreekakeelsest originaalist. Siiski ei tohi unustada, et NCL-il on NC¹-ga võrreldes mitmeid erinevusi, millest suurim on eelnimetatud sõna Filioque puudumine NC¹-s. Seetõttu tuleks tõlkimisel aluseks võtta siiski NCL, seda vajadusel muidugi NC¹-ga võrreldes.

NCL-i sõnade tõlkimisel saab palju abi uusimast „Ladina-eesti sõnaraamatust“, kuid kõrvale tasub võtta ka kaks levinumat NCL-i eestikeelset tõlget, mis on ilmunud roomakatoliku kiriku uusimas lauluraamatus (Laulgem Jumalale 2008, 1-5–1-6) ja esimeses eestikeelses luterlike usutunnistuskirjade väljaandes (Tasmuth 2014, 23). Mainitud tõlgete võrdlemisel torkab silma mõningaid iseärasusi, mille põhjendamiseks sobib juba siin sisse tuua ka teoloogia. Alljärgnevalt mõned näited kirjeldatud NCL-i morfosemantilis-teoloogilisest analüüsist.

 1. Pole selge, miks on luterlaste tõlkes credo tõlgitud pluurali 1. isikuga „meie usume“. Algavad ju luterlike usutunnistuskirjade originaalväljaandes sisalduvad ladinakeelne ja saksakeelne Symbolum Nicaenum, mis peaksid olema tõlke aluseks, singularivormiga. Võib arvata, et luterlaste tõlkes esinev pluuralivorm tuleneb kreekakeelse NC vastavast vormist ‘pisteuomen’ (πιστεύομεν).

2. Sõna salutem on singulari akusatiivi vorm III deklinatsiooni kuuluvast feminiinumi substantiivist salus, mida tõlgitakse 1) ‘tervis’; 2) ‘hüvang, heaolu, heakäekäik’; 3) ‘pääsemine, elu säilitamine’; 4) ‘pääsemisvõimalus; päästja’; 5) ‘tervitus’. Kiriklikus kontekstis sobib seda tõlkida ‘pääste’. Nii roomakatoliiklaste kui ka luterlaste tõlkes on salutem aga tõlgitud sõnaga ‘õndsuse(ks)’, ehkki sellise tõlkevaste puhul peaks NCL-is õigupoolest olema nt sõna beatitudinem. Sõna salutem tõlkimist sõnaga ‘pääste’ toetab ka NC¹, kus selles kohas on kasutatud sõna ‘sōtērian’ (σωτηρίαν) ‘pääste’.

3. Nii katoliiklaste kui ka luterlaste tõlkes on de (Spiritu Sancto) tõlkimiseks kasutatud sõna ‘läbi’, mis on tõepoolest üks võimalusi seda prepositsiooni tõlkida. Tuleb aga märkida, et NC¹-s on siinkohal kasutatud prepositsiooni ‘ek’ (ἐκ), mille tähendusvälja ei kuulu eestikeelne tõlkevaste ‘läbi’. Ka Vulgatas pole kohta, kus ἐκ oleks tõlgitud sõnaga de tähenduses ‘läbi’ (Nunn 1922, 102–103). Siiski on fraasi de Spiritu Sancto tõlkimine kõnealuses kontekstis ‘Püha Vaimu läbi’ põhjendatud, sest nii saab nimetatud fraasist semantiliselt eristada järgnevat fraasi ex Maria Virgine, mis on nii katoliiklastel kui ka luterlastel tõlgitud seestütleva käände abil, vastavalt ‘Neitsist Maarjast’ ja ‘Neitsi Maarjast’. Asjaolu, et prepositsioon ἐκ NC fraasides „ton ek tu patros gennēthenta“ (τὸν ἐκ τοῦ πατρὸς γεννηθέντα) ‘Isast sündinusse’, „phōs ek phōtos Theon alēthinon ek Theu alēthinu“ (φῶς ἐκ φωτός Θεὸν ἀληθινὸν ἐκ Θεοῦ ἀληθινοῦ) ‘valgusesse valgusest, tõelisse Jumalasse tõelisest Jumalast’ ja „sakrōthenta ek pneumatos hagiu kai Marias tēs parthenu“ (σαρκωθέντα ἐκ πνεύματος ἁγίου καὶ Μαρίας τῆςπαρθένου) ‘lihakssaanusse Pühast Vaimust ja neitsi Maarjast’ on NCL-is tõlgitud vastavalt ex Patre natum, lumen de lumine Deum verum de Deo vero ja incarnatus est de Spiritu Sancto ex Maria Virgine, lubab oletada, et prepositsiooniga ex on tahetud väljendada Poja otsesemat, n-ö sünnivahekorda Isaga ja Jeesuse sarnast vahekorda oma emaga, prepositsiooniga de aga Poja kaudsemat, n-ö mõjutusvahekorda Jumala, Jumala valguse ja Püha Vaimuga.

Kolmandaks tuleks põhjalikult vaadelda NCL-i süntaksit. Kui eelnevalt esitatud foneetiline ja morfosemantiline analüüs tõi kõik NCL-i liigendusüksused esile võrdselt tähtsana, piltlikult öeldes kahemõõtmelisena, siis süntaktilises analüüsis tuleb arvestada lause moodustajate[1] hierarhiaga ja seda võib kujutleda ruumilisena. NCL-i süntaktilise struktuuri ruumiliseks esitamiseks võib kasutada generatiivsest grammatikast pärit nn tuletuspuu esitusviisi.

Tuletuspuu võimaldab piltlikult esile tuua ka teoloogilisi seoseid Kolmainujumala isikunimede ja nende jaoks NCL-is kasutatud sünonüümide vahel. Järgnevalt skeemilt on näha, et sõnad Dominum ‘Issandasse’, Iesum ‘Jeesusesse’, Christum ‘Kristusesse’, Filium ‘Pojasse’, Deum ‘Jumalasse’, lumen ‘valgusesse’ ja veelkord Deum asuvad kõik V süntaktilisel tasandil ning neid pole käsitletud apositsioonidena, mis oleks tegelikult süntaktiliselt korrektne.

Selline esitusviis võimaldab näidata Kolmainsuse isikute erinevust ja samas nende olemusühtsust.

NCL-i kui rütmilise proosateksti stilistika seisukohast on otstarbekas esile tuua teksti kolomeetria, mis võimaldab liigendada NCL-i tähenduslikeks üksusteks ka teisiti kui silpide, sõnade ja süntaktiliste üksustena. Kolomeetrilise analüüsi puhul võib kasu olla kahest lähtekohast. Esiteks Thomas N. Habineki ja tema kuulsa eelkäija Eduard Fraenkeli välja töötatud viis piiritleda ladina proosas lause moodustaja tüüpe (Habinek 1985, 127–136). Sidudes need tüübid NCL-i eelkirjeldatud süntaktilise analüüsi tulemustega võib välja tuua 68 koolonit (siinkohal ei erista ma koolonit ja sellest väiksemat tähenduslikku üksust kommat).

Teiseks kolomeetrilise analüüsi lähtekohaks on juba Aristotelesest alanud traditsioon lõpetada rütmiproosa kolomeetrilised üksused rütmiliste klauslitega. Teatud reservatsioonidega võib klauslikandjaina vaadelda kõiki Fraenkeli-Habineki meetodi abil piiritletud 68 koolonit. Rütmiliste klauslite leidmine kõigi koolonite puhul lubab koolonite arvu korrigeerida. Nt juhul kui kahe kõrvuti asetseva rütmilise kooloni summaarne rütm sobib mõne rütmilise klausli mudeliga kokku paremini kui nende koolonite rütm eraldivõetuna, siis võib need koolonid üksteisega liita. Juhul aga, kui kolomeetrilise üksuse alaosad lubavad end rütmilise klausli mudeliga paremini ühendada kui terviku puhul, siis võib sellise üksuse kaheks jagada. Nimetatud viisil korrigeeritud kolomeetriliste üksuste arv tuli lõpuks kokku 59. NCL-i korrigeeritud koolonid nr 55–59 näevad välja järgmiselt:

Eeltoodud näite selgituseks veel kaks asjaolu. Esiteks on siin kasutatud sõnapiiri ületavat silbitamist. Ja teiseks, rütmilisi klausleid saab piiritleda kahes süsteemis: ajalooliselt varasemas ja silbi vältusele põhinevas nn numerus-süsteemis ning hilisemas, silbi rõhule põhinevas nn cursus-süsteemis.

NCL-i teoloogiline liigendamine[2]

A. Süstemaatiline liigendamine

NCL-i süstemaatilise liigendamise all pean silmas selle teksti liigendamist vastavalt Piibli tõlgendustele ja läänekiriku dogmaatilistele traditsioonidele. Kui hakata uurima, milliste teoloogiliste põhimõtete alusel on NCL-i liigendatud, siis selgub, et enamasti on liigendusaluseks hoopis apostliku usutunnistuse (TR) liigendus. See on nii seetõttu, et lääne teoloogias klapib NCL-i teoloogilise sisu selgitus alati TR-i põhiütlustega. Viimast väidet kinnitab roomakatoliku kiriku tähtsaim teoloog Aquino Thomas oma teoses Summa Theologiae: „/…/ quia symbolum patrum est declarativum symboli apostolorum, /…/“ „/…/ kuna Isade usutunnistus [st NC – M. J.] on apostlite usutunnistuse seletus, /…/“ (Aquino Thomas Summa Theologiae, [38829] IIª–IIae q. 1 a. 9 ad 6).

Keskajal määras TR-i ja NCL-i liigenduse mitte niivõrd trinitaarne, kuivõrd kristoloogiline korraldus. Usutunnistus liigendati kaheks osaks, millest üks käsitles Jumalat ja igavesi asju, teine aga Kristuse inimlikkust ja tema päästetööd ajas. Taolist liigendust kasutavad oma teostes tuntud skolastilise teoloogia esindajad nagu Alexander de Hales (Summa Theologica), Bonaventura (nt Commentaria ja Breviloquium) ja Aquino Thomas (nt Compendium theologiae ja Summa Theologiae).

TR-i liigendamine kolmeks trinitaarse skeemi – Isa, Poeg ja Püha Vaim – järgi on üldlevinud. Sellist liigendusviisi on oluliselt mõjutanud 16. sajandi usupuhastus. Martin Lutheri „Väikese katekismuse“ (1529) teises peatükis, on TR jagatud kolmeks alapeatükiks: 1) …de creatione; …von der Schepfung ‘loomisest’; 2) …de redemptione; …von der Erlösung ‘lunastusest’ ja 3) …de sanctificatione; …von der Heiligung ‘pühitsusest’ (Die Bekenntnisschriften der evangelisch-luterischen Kirche, 510–512). Samuti on TR-i liigendatud ka reformeeritud kiriku Heidelbergi katekismuses (1563) (Heidelberger Katechismus, Frage 24).

Oma teostes Summa Theologiae ja eriti De articulis Fidei liigendab Aquino Thomas NCL-i mõlemad osad omakorda kuueks või seitsmeks artikliks. Selline liigendus võimaldab NCL-i vaadelda vastavalt 12- või 14-osalisena. Ehkki Aquino Thomas loendab sel viisil usutunnistuses 12/14 artiklit, on neist NCL-i liigendamisel asjakohased siiski vaid 11/13. Nimelt leidub TR-is, mille alusel Aquino Thomas oma liigenduse esitab ja mille juures ta käsitleb NCL-i vaid selgitava tekstina, artikkel descendit ad inferos. NCL-is see artikkel aga puudub.

Kuni 15. sajandini peeti läänekirikus ajalooliseks tõeks seda, et esimese usutunnistuse koostasid ja autoriseerisid kaksteist Jeesuse jüngrit ise. Aquileia Rufinus seob aastal 404 oma kirjutise Commentarius in symbolum apostolorum 2. peatükis TR-i nelipühapäevaga, mil jüngrid, täis Püha Vaimu, leppisid kokku tulevase kuulutuse normi ja andsid igaüks sellesse enda arvates sobiva panuse. Sellist liigendust kasutati didaktilise vahendina teoloogia õpetamisel kuni uusajani välja ja see on tinginud kuni tänapäevani ka NCL-i kõige levinuma liigenduse kaheteistkümneks.

Lisaks TR-ist pärinevaile liigendusviisidele võib NCL-i liigendamiseks leida ka teisi põhjendatud viise. Esmalt saab NCL-i käsitleda üleüldse liigendamatuna. Jaroslav Pelikani sõnul on kõik kristlikud usutunnistused välja kasvanud judaismi monoteistlikust usutunnistusest 5Ms 6:4 „Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus“ (nn šəma Jisrael, שְׁמַע יִשְׂרָאֵל) (Pelikan 2003, 376).

Heinrich Denzingeri „Usutunnistuste ja kiriklike õpetusotsuste kompendiumi“ kolmeosalise trinitaarse skeemiga usutunnistuste peatükis nimetatakse Püha Vaimu artiklile järgnevate artiklite iseseisvust lihtsates usutunnistustes (Denzinger 2010, 21). Üks selliseid lihtsaid usutunnistusi sisaldub „Apostlite kirjas“ (epistula apostolorum, EA), apokrüüfses teoses, mis kirjutati arvatavasti kreeka keeles Väike-Aasias u 160–170 ja millest on tervikuna säilinud ainult etioopiakeelne versioon. EA 5. peatükis tõlgendatakse Jeesuse leibadeime kirjelduses nimetatud viit leiba allegooriliselt viieosalise usutunnistusena. EA viie artikli alusel võib teatud reservatsioonidega viieks üksuseks liigendada ka NCL-i.

Üks huvitav võimalus NCL-i liigendamiseks on teha seda mõiste kerygma kaudu. Uues Testamendis esineb sõna kerygma küll ainult kaheksal korral, kuid 20. sajandi UT-teaduses on mõiste kerygma omandanud erilise tähenduse. Tuntumad kerygma-käsitlused 20. sajandil kuuluvad saksa teoloog Rudolf Bultmannile ja walesi teoloog Charles Harold Doddile. Seejuures tähendab Doddi jaoks kerygma jutlustamise sisu, ent Bultmanni jaoks pigem jutlustamise akti. David R. Carnegie nimetab Doddi vaadet kerygma‘le „tegelikuks“, Bultmanni oma aga „dünaamiliseks“. Tegelik vaade näeb kerygma‘t kui tegelike tunnistajate tunnistust Jumala tegudest ajaloos. Dünaamiline vaade aga eksistentsialistliku kohtumisena „eshatoloogilise sündmusega“. (Carnegie 1971, 39–74, 39.) Doddi „tegelik“ vaade kerygma‘le on muutnud selle mõiste oluliseks ka usutunnistuse ajaloo uurimisel, kuna see võimaldab Piibli ja varakristliku kirjanduse alusel sõnastada propositsioone, mida saab võrrelda usutunnistuste sisuga ja nende kaudu viimaseid ka liigendada. Ühendades Doddi, Carnegie ja Jaroslav Pelikani (Pelikan 2003, 377–379) kerygma-käsitlused, võib NCL-i liigendada samuti 12 üksuseks.

Ühe uuema TR-i käsitleva monograafia autor Liuwe H. Westra vaatleb TR-i liigendatuna viieteistkümneks (Westra 2002, 11–12). Nimelt eelneb TR-i traditsiooniline liigendus kaheteistkümneks artikliks usutunnistuse üksikasjalikemaile variantidele, millest üks sai kuni tänapäevani kasutatavaks standardtekstiks. Seetõttu on mitmed 5. ja 6. sajandi ning hilisemad autorid olnud mõneti raskustes otsustamaks, millised siis need usutunnistuse kaksteist artiklit ikkagi täpselt on. Nõnda pakub Westra välja alljärgneva liigenduse viieteistkümneks, käsitledes „laskumist põrguhauda“, „pühade osadust“ ja „igavest elu“ iseseisvate artiklitena. Kuna aga NCL-is puuduvad neist kolmest artiklist kaks esimest, siis tingiks see NCL-i liigendamise kolmeteistkümneks artikliks.

B. Praktiline liigendamine

NCL-i praktilise liigendamise all pean silmas viisi, kuidas NCL-i on liigendatud liturgilistes raamatutes (alljärgnevas piirdun ainult trükistega). Praktiline liigendamine tuleneb ühest küljest ettekandejuhistest (sh muusikalise notatsiooni mõningad aspektid), teisest küljest aga teksti grammatilisest liigendamisest, sest mõlemad tingivad teksti esitamisel tsesuuri.

Taoline liigendamine võib kokku langeda süstemaatilise liigendamisega, kuid ei pruugi. Ehkki ka praktilise liigendamise aluseks on süstemaatiline teoloogia, toetub praktiline liigendamine liturgilisele traditsioonile ja liigendamise teoloogilised alused jäävad tihti varjatuks. Alljärgnevalt olgu mainitud mõned NCL-i tähtsamatest praktilis-teoloogilstest liigendusvõimalustest.

Pärast II Vatikani kirikukogu sündinud MR-i väljaannetes editio typica (1969/1970/1971), editio typica altera (1975), editio typica tertia (2002) ja editio typica tertia emendata (2008) on NCL-is pärast sõnu descendit de caelis ‘on alla tulnud taevastest’ ja enne sõnu et incarnatus est ‘ja on lihaks saanud’ märkus Ad verba quaes sequuntur, usque ad factus est, omnes se inclinant ‘järgnevate sõnade ajal kuni k.a factus est kõik kummardavad’ ning väljaande editio princeps 1962. aasta trükis seisab sellel kohal märkus Hic genuflectitur ‘siin põlvitatakse’. Need märkused ja vastav kummardamine/põlvitamine NCL-i esitamisel liigendab NCL-i selgelt kaheks osaks. Selline sõnade et incarnatus est esiletoomine väljendub ka õhtumaise muusikaloo läbikomponeeritud missades, kus koos nende sõnadega algab enamasti uus vormiosa. Tõenäoliselt on inkarnatsiooni rõhutamine NCL-is seotud Jumalaema Maarja austamisega, mis tõusis pärast Bütsantsi ikonoklasmitüli (730–843) ja pühakujude austamise taaslubamist kristlikus kunstis ja palveelus jälle esile.

Kolmeteistkümneks (13. üksus Amen) on NCL liigendatud kõigis pärast II Vatikani kirikukogu sündinud MR-i väljaannetes 1969–2008. Sellise liigenduse aluseks on punkt üksuse lõpus ja suur algustäht järgmise üksuse alguses (v.a lõpetav Amen, millele muidugi enam suurtähte ei järgne).

Üheksateistkümneks on NCL liigendatud 1474. aasta MR-is (editio princeps) ja alates sellest kõigis järgnevates MR-i väljaannetes kuni 1962. aastani (MR 1474, 1570, 1962). Liigendusaluseks on seejuures suur algustäht järgmise üksuse alguses ja/või punkt eelmise üksuse lõpus. Samuti on üheksateistkümneks liigendatud gregoriaani Credo’d I–VI roomakatoliku kiriku ametlikes, Solesmes’i kloostris välja antud liturgilistes kogumikes (Liber usualis, Graduale Romanum). Liigendusaluseks on sel juhul gregooriuse laulu traditsioonis suurimat tsesuuri tähistav neljajoonelist noodijoonestikku vertikaalselt lõikav topeltjoon divisio finalis. Liigenduse puhul üheksateistkümneks torkab silma seos süstemaatilise teoloogiaga selles mõttes, et 10. üksus Et resurrexit tertia die secundum Scripturas, Kristuse ülestõusmine surnuist kolmandal päeval kui üks ristiusu alustõdesid jagab (mitte arvestades 19. liigendusüksust Amen) kaheksateist üksust täpselt pooleks.

NCL-i muusikaline liigendamine

Üks võimalus NCL-i muusika abil liigendada oleks uurida T. Miazga andmeil oleleva 2517 gregoriaani-Credo meloodiaid (Miazga 1976, 18–132). See osutuks aga väga raskesti teostatavaks, kuna enamik neist meloodiaist sisaldub Euroopa eri paigus asuvais käsikirjades. Samuti pole otstarbekas antud seoses vaadelda eelnimetatud roomakatoliku kiriku missaliturgias kasutatavat kuut n-ö ametlikku Credo‘t. Viimased on küll tõenäoliselt enamlevinud NCL-i muusikalised tõlgendused, ent samas on nad ühehäälsed meloodiad, mille puhul on täpselt fikseeritud vaid helikõrgusstruktuur ja üldvorm ning nende puhul ei tule nii hästi esile õhtumaa mitmehäälse kunstmuusika võime liigendada teksti parameetrite[3] kaupa.

Seepärast oleks NCL-i muusikalise liigendamise näitlikustamiseks otstarbekm valida mõni mitmehäälne Credo. Alljärgnevalt tutvustan NCL-i liigendamist muusika abil Arvo Pärdi kolme NCL-i alusel kirjutatud teose või teoseosa kaudu: Summa (1977), Missa syllabica Credo-osa (1977/1996, edaspidi MSC) ja Berliini missa Credo-osa (1990/2002, edaspidi BMC). Miks just Pärt? Esiteks seetõttu, et Pärt on tuntud oma ülitähelepaneliku suhtumise poolest teose aluseks oleva teksti grammatikasse. Ja teiseks seetõttu, et Pärt on helilooja, kelle looming on tihedas seoses teoloogiaga ehk kõnega Jumalast.

Kõigi kolme vaatlusaluse teose muusikalises struktuuris on Pärt hoolikalt arvestanud igat 366 NCL-i silpi. Seejuures pole ta käsitlenud NCL-i silpe arvestades sõnapiire ületavat, vaid tavapärast, sõnapiire arvestavat lugemisviisi. Pärt seab silbiga vastavusse väikseima muusikalise tähendusüksuse – noodi. Kõigi kolme teose tagaplaanil, muusika konstruktsioonitasandil vastab üks silp igale M-hääle[4] noodile ja samuti viimasega lahutamatult seotud T-hääle[5] noodile.

Pärt ei näi tähelepanu pööravat ladina keele silbi vältusele ning käib sellega ühte sammu ladina meetrika ja rütmiproosa praktikaga juba alates keskajast. Seevastu silbi rõhule pöörab Pärt kõigis vaatlusalustes teostes suuremat või väiksemat tähelepanu. Eriti märgatav ja järjekindel on silbirõhu arvestamine BMC-s, mille instrumentaalpartii ongi selle alusel kujundatud.

Pärt on vaadeldavates teostes liigendanud NCL-i sõnade kaupa, asetades MSC-s ja BMC vanemas versioonis (Pärt 1990) iga 163 sõna järele taktijoone. Kõigis kolmes teoses on Pärt eri vahenditega mõningaid NCL-i sõnu esile toonud. Need sõnad on paigutatud kas muusikaliste liigendusüksuste algusesse või lõppu, nad tõusevad esile mingi kõrvalekalde tõttu helivältus- või helikõrgusstruktuuri konstruktsioonireeglitest või torkavad mingil muul moel silma.

Pärt on NCL-i liigendanud tekstiüksuste, fraaside, retoorilises terminoloogias kommade, koolonite ja perioodide kaupa. Nende esiletoomiseks on ta kasutanud eri tüüpi noodimärke: taktijooni, tsesuure, pause ja põhivältusest pikemaid noodivältusi jm. Tekstiüksuste esiletoomiseks on Pärt kasutanud ka muusika faktuuri-, dünaamika- ja tämbrierinevusi: häälepartiide vaheldumine kõigis kolmes vaatlusaluses teoses, faktuuri- ja tessituurimuutused Summa‘s ja BMC-s, orelipedaalid MSC-s, instrumentaalpartii T-häälte positsioonide vaheldumine ja dünaamikamuutused BMC-s. Summa‘s ja BMC-s on aga selles seoses võimalik esile tuua ka muusikalise konstruktsiooni aluskivi, M- ja T-hääle ning nende kanoonilise esitusviisi iseärasustest tulenevaid printsiipe, mis võiksid kehtida kogu teose vormi puhul – samuti nagu M- ja T-hääle algvorm kehtib rotatsiooniprintsiibi alusel läbi kogu vormi.

NCL-i muusikalise liigendamise puhul on asjakohane rääkida ka sellest, kuidas võiks eelkirjeldatud grammatilisi ja teoloogilisi liigendusviise rakendada muusikaanalüüsis.

Teose aluseks oleva teksti liigendamine selle grammatilistest seaduspärasustest – ja mitte ainult helilooja meelevallast – tulenevalt on vajalik muusikaliste ja tekstiliste parameetrite korrektseks kokkuviimiseks. Vanade liturgiliste tekstide liigendamisel pole abi interpunktsioonist ega muudest tavapärastest teksti liigendusvahenditest, sest need sõltuvad ajastu tavadest ja tehnilistest võimalustest. Seetõttu on just vanade liturgiliste tekstide põhjalik süntaktiline ja kolomeetriline uurimine aluseks, mis võimaldab nende alusel komponeeritud teoste struktuuri liigendada ja neid teoseid paremini mõista. Arvo Pärdi kolme vaatlusaluse teose puhul annab NCL-i grammatiline liigendamine uusi pidepunkte muusikalise struktuuri liigendamisel. Kõige enam näib siin kasu toovat NCL-i kolomeetriline analüüs.

Vanade liturgiliste tekstide liigendamisel on tarvis teada ka tähtsamaid viise, kuidas neid tekste on aegade vältel liigendatud teoloogiliste põhimõtete alusel. See võimaldab otsida ja näha teksti seoseid muusikalise struktuuri liigenduskohtadega. Nii MSC, Summa kui ka BMC puhul ilmneb, et hiliskeskaja teoloogias levinud NCL-i liigendusviis kaheks on nende teoste struktuuri liigendamisel asjakohane. Süstemaatilis-teoloogiline trinitaarne liigendus kolmeks ei tule nende teoste esiplaanil kuigivõrd ilmsiks. Siiski on trinitaarne liigendus, samuti liigendus viieks varjatud kujul olemas Summa‘s.

Nii MSC kui ka BMC puhul ilmneb, et NCL-i praktilis-teoloogiline liigendus kaheks on muusikas enam või vähem selgelt esindatud, seda nii liigenduspunkti et incarnatus est kui ka et resurrexit tertia die puhul. Samuti on MSC-s ja BMC-s markeeritud praktilis-teoloogiline liigendus kolmeteistkümneks, mis viitab sõltuvusele MR-i II Vatikani kirikukogu järgsetest väljaannetest. Samas on MSC-s NCL liigendatud üheksateistkümneks üksuseks viisil, mis lubab selle siduda ka MR-i II Vatikani kirikukogu eelsete väljaannetega ja samuti Solesmes’i kloostris välja antud liturgiliste kogumikega. BMC muusikalises struktuuris ilmnev liigendus kolmekümne kaheksaks kinnitab oletust, et selle teose aluseks on MR-i II Vatikani kirikukogu järgne väljaanne.

 

Kirjandus

Aquino Thomas, Summa Theologiae, Internetiaadressilt:  http://www.corpusthomisticum.org/sth3001.html; 02.06.2015.

Carnegie, David R. (1971) „Kerygma in the Fourth Gospel“ – Vox Evangelica 7, 39–74.

Denzinger, Heinrich (2010) Enchiridion symbolorum definitionum et declarationum de rebus fidei et morum, Freiburg etc: Herder.

Die Bekenntnisschriften der evangelisch-luterischen Kirche (1963) 5., durchgesehene Auflage, 25. Tausend, Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Dossetti, Giuseppe Luigi (1967) Il simbolo di Nicea e di Constantinopoli. Edizione critica, Roma etc: Herder.

Gemeinhardt, Peter (2002) Die Filioque-Kontroverse zwischen Ost- und Westkirche im Frühmittelalter, Berlin: Walter de Gruyter.

Habinek, Thomas N. (1985) The Colometry of Latin Prose. Berkeley, Los Angeles, London: University of California Press.

Heidelberger Katechismus, Internetiaadressilt: http://www.heidelberger-katechismus.net/6401-214-227-50.html; 02.06.2015.

Laulgem Jumalale: katoliiklik lauluraamat (2008) Tallinn: Eesti Apostellik Administratuur.

Leumann, Manu (1977) Lateinische Grammatik. Bd. 1, Lateinische Laut- und Formenlehre. Manu Leumann, Johann Baptist Hofmann, Anton Szantyr. München: Beck.

Leumann, Manu (1972) Lateinische Grammatik. Bd. 2, Lateinische Syntax und Stilistik: mit dem allgem. Teil der lat. Grammatik. Manu Leumann, Johann Baptist Hofmann, Anton Szantyr. München: Beck.

Miazga, Tadeusz (1976) Die Melodien des Einstimmigen Credo der römisch-katholischen lateinischen Kirche, Graz: Akademische Druck- und Verlagsanstalt.

Missale Romanum 2008 [Daily Roman Missal: Complete with Readings in One Volume with Sunday and weekday Masses … and the Order of Mass in Latin and English on facing pages and Devotions and Prayers for use throughout the year. Published by Rev. James Socias for Midwest Theological Forum, Woodridge, Illinois, U.S.A. Seventh Edition, Copyright © 1993–2011, Rev. James Socias, 722, 724.]

Nunn, Henry Preston Vaughan (1922) An Introduction to Ecclesiastical Latin, Cambridge: At the University Press.

Pelikan, Jaroslav (2003) Credo: Historical and Theological Guide to Creeds and Confessions of Faith in the Christian Tradition, New Haven and London: Yale University Press.

Stotz, Peter (1998) Handbuch zur lateinischen Sprache des Mittelalters, Vierter Band, Formenlehre, Syntax und Stilistik. München: Beck.

Stotz, Peter (1996) Handbuch zur lateinischen Sprache des Mittelalters, Dritter Band, Lautlehre. München: Beck.

Tasmuth, Randar toim (2014) Luterlikud usutunnistuskirjad, SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut.

Westra, Liuwe H. (2002) The Apostles’ Creed: Origin, History, and Some Early Commentaries, Instrumenta Patristica et Medievalia 43. Turnhout: Brepols.

Artikkel põhineb Mart Jaansoni doktoritööl „Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse ladinakeelse normteksti grammatiline, teoloogiline ja muusikaline liigendamine“ (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014).

 

---