Eestlase ajaloomälu hindab suuri sündmusi ja väärikaid tegelasi. Neist esimesist eristuvad selgemini niisugused, mis seotud suurte hävingute või rahvale rasket elu toonud ajaloo keerdkäikudega. Väärikaid tegelasi õpitakse väärtustama kas pärast surma või individuaalse eduloo tulemusena.
Pärast suure sõja lõppu seisis maailm 1945. aasta kevadel silmitsi umbes 700 000 põgeniku saatusega, kellest väga paljud olid koondunud sõjategevusest laastatud Saksamaale, kes ei suutnud omaendagi rahvast toita, saati veel majutada saabuvaid võõraid. Toidu- ja riideabi korraldati samm-sammult, kuid inimeste pikema-aegsed elulised probleemid oli võimalik lahendada üknes ümberasustamise teel. Abi vajavaid eestlasi oli Euroopa piirkonnas palju. „Pärast Esimest maailmasõda järgnenud aastakümneil Kesk-Euroopas ja Venemaal nähtud füüsilise ja vaimse abi vajadus meenutas Põhja-Ameerika luterlastele vastutust kaas-luterlaste eest üle maailma (Threinen 2006, 143).“
Sel perioodil Kanadas valitsenud majanduslik kasv ning madal tööpuudus olid otsustavateks mõjutegureiks, miks Kanada avas oma uksed Euroopa põgenikele. 1952. aastaks oli Kanadasse saabunud enam kui 165 000 sõjajärgset põgenikku, kellest enamik olid luterlased (Threinen 2006, 140).
Vaevalt et 1949. aastal Vancouverisse endile hingelähedase luteriusu koguduse asutamise mõtteid mõlgutama kogunenud seltskond oskas aduda oma suurust, kui eestlaste omakeelse koguduse asutamisest kuulda saanud Missouri Sinodi esindajaile eitav vastus anti ning pöörduti oma piiskopi, Johan Kõpu poole Rootsis (Past 1975, 13). Igatsus emakeelse jumalateenistuse nagu ka seltskonnaelu järele oli tugevam, kui ameerikalikuks omapäraks osutunud sinodite omavahelised rivaalitsemised.
Tõsi, just nimetatud omapära takistas eestlaste usuelu organiseerimiseks 1948. aasta detsembris Luterliku Maailmaliidu (LML) poolt Kanadasse saadetud õpetaja Karl Raudsepal korraldada Eesti praostkonda, milleks Rootsis resideerunud pagulaskiriku EELK peapiiskop Johan Kõpp Konsistooriumilt palve oli saatnud. Ametivendade üksmeel selles küsimuses ei olnud täielik ja seetõttu suudeti alles 1957. aastal omavahel Toronto kirikuõpetajate ühingu moodustamises kokku leppida, et luteri õpetajad kõigist kolmest sinodist saaksid „asuda ühise laua taha ja arutada luteri kiriku päevaprobleeme“ (Kurlents 1975, 424).
Missouri Sinod ei vaadanud suurt pagulaste voogu Kanadasse ja Ameerikasse tegevusetult pealt, vaid osales protsessis aktiivselt, kuigi ei kuulunud LML-i, kes Teise maailmasõja järgset tohutut põgenike massiivi üldorganisatoorselt korraldas. Saabunud põgenikud jaotati Kanadas juba sadamates piirkondade vahel, kuhu neid oli elama määratud. Montrealis juhtis alates aprillist 1948 tööd Taani päritolu pagulaspastor Soenke F. M. Friedrichsen ja Halifax’is Läti päritolu Katrine Petersens. Et Luterlik Pagulasabi Teenistus ja Luterlik Maailmaliit olid ellu kutsutud ajalises läheduses, siis toimus kohalike inimeste ja pagulaste samastumine LML-i tegevusega efektiivsemalt kui Missouri Sinodi kehandiga; võib-olla ka põhjusel, et viimane tundis endas siiski tihedamaid sidemeid Ameerika kirikliku ühendusega.
Esimene Eesti Evangeelne Luterlik kogudus Kanadas asutati 1948. aasta augustis Torontos, Missouri Sinodisse kuuluva St. Johni kiriku sõpruskonnana. Sama teed läksid ka lätlased, kes Arnolds Lusise, A. Gaudinsi ja A. Skoedelise juhtimisel teenisid oma rahvuskaaslasi Torontos ja Norandas (Quebec). 1949. aasta jaanuaris kutsuti vastrajatud eestlaste kiriklikku kogukonda teenima Missouri Sinodisse kuuluv eestlasest vaimulik õpetaja Oskar Puhm. Et viimase kõrval olid Missouri Sinodi teenistuses veel pastorid Oskar Gnadenteich ja Ernst Lootsmaa, võib oletada, miks Vancouveri luteriusu koguduse asutamistoimkonna plaan oma emakeelse koguduse rajamisest Missouri Sinodile teatavaks sai. (Kurlents 1975, 424)
Tõenäoselt võis oma koguduse asutamise mõtte peaalgataja Oskar Sork juba 1949. aasta varasuvel astuda kontakti õpetaja Lootsmaaga „juhtnööride saamiseks selle mõtte läbiviimiseks“ (Past 1975, 12). Konkreetse tõuke võis anda ka 14. juunil 1949. aastal 12 Avenue West ja Stevens St. nurgal asunud väikses luteriusu kirikus peetud küüditamise päeva jumalateenistus ning järgnenud mõttevahetus.
Igatahes enne, kui midagi pöördelist aset leiab, jõuab õpetaja Karl Raudsepp Vancouverisse ja peab 7. juulil 1949 esimese eestikeelse jumalateenistuse, kus Vancouveri eestlaskond langetab otsuse emakeelse koguduse asutamise kasuks (Kurlents 1975, 433). Sork valiti 23. oktoobril 1949 koguduse asutamistoimkonna esimeheks ja 24. septembril 1950 kodumaalt lahkumise 6. aastapäeva puhul Saksa Redeemeri kirikus pärast jumalateenistust toimunud üldkoosolekul koguduse esimese (ajutise) juhatuse esimeheks (Kurlents 1975, 433). 30nda aastapäeva album juhatusele „ajutise“-liidet ei lisa, (vt Pütsep 1980, 6). Hilisemas kroonikas ei esine tema nime ei koguduse nõukogu ega ka juhatuse esimeeste loendis (Jõemägi 2000, 27–32). Igal juhul on üheselt arusaadav, et pärast õpetaja Raudsepa 7. juulil peetud jumalateenistust ning mõtete vahetamise koosolekut 16. novembril 1949 Tannebergide kodus võeti suund „ajada asju oma piiskopi kaudu Rootsis“ (Past 1975, 12). Sedavõrd rahulikuma südamega võidi Missouri Sinodiga liitumise kutsele tõepoolest öelda „ei“.
Nagu lugejale ehk juba silma on hakanud, ei saa antud kirjatükis mööda minna õpetajast ja hilisemast piiskopist Karl Raudsepast. Teda võib üksmeelse arvamuse järgi pidada Vancouveri luteriusu koguduse asutajaks või vähemasti üheks oluliseks kaasautoriks. Nii ülevaateteos „Eestlased Kanadas“ kui ka Norman J. Threinen nimetavad õpetaja Karl Raudsepa suunamist 1948. aastal LML-i poolt Kanadasse, et korraldada Baltikumist ümber asustatud inimeste vaimulikku teenimist. Teadaolevalt reisis ta esimesel teenistuse aastal selleks tööülesandeil enam kui 55 000 miili ning juhatas 116 jumalateenistust 26 asustatud punktis kokku 12 000 inimesele. (Threinen 2006, 145)
Märkimisväärne oli õpetaja Raudsepa tegevus Torontos, kus esialgu Missouri Sinodisse kuuluva St. Johni koguduse tiiva all leidis varju nii lätlaste kui eestlaste kogukond. Et nii Arnolds Lusis, kes teenis Toronto lätlaste gruppi ja Läti Luteriusu Kiriku Saksamaa peapiiskoppi Grindbergsi Kanadas esindanud A. Skroedelis väljendasid Läti Evangeelse Luterliku Kiriku kuulumist LML-i koosseisu, käsitleti Missouri Sinodi vastukäiguna Lusise koguduse liikmeid kui sektante. Pole raske arvata, et omavahelised suhted said sellest ainult kahjustada. Eestlaste seas korraldas Missouri Sinodiga konkureeriva koguduse rühma õpetaja Karl Raudsepp. Ka Leedu luterlastest moodustunud rühm St. Johni koguduse tiiva all eraldus sellest Missouri Sinodi kogudusest 1951, kuna sooviti säilitada oma staatus Luterlikus Maailmaliidus. (Threinen 2006, 146)
Et oma missiooni ühte etappi lõpetada, sõidab õpetaja Karl Raudsepp 1950 Vancouverisse, et esitleda eestlaste noorele kogudusele uut õpetajat. Peetri koguduse 25-aasta juubeliväljaanne nimetab Raudsepa esimese külastusena 1950. aasta maikuud ja teistkordset visiiti sama aasta juulis, kui Lübecki linnast Saksamaalt saabub koguduse teenistusse praost Manivald Heinam (Past 1975, 13). Teisese dateeringu annab koguduse 60ndal aastapäeval 26. septembril 2000 peetud ettekandes Mai Veemees: „Juulis 1950 sõitis Vancouverisse praost Karl Raudsepp (hiljem piiskop) asju korraldama ja pidas 9. juulil jumalateenistuse Saksa luteri kogudusele kuuluvas Redeemeri kirikus, kus oli kohal 113 inimest. 11. juulil 1950 saabus Vancouverisse praost Manivald Heinam perega, kes teenis kogudust 1963. aasta lõpuni ja läks vanaduspensionile 1. veebruarist 1964 (Vaga 2010, 13–14).
Samamoodi mäletab sündmusi ka Vancouveri eestlaste luteriusu koguduse asutamistoimkonna liige Laine Viitre: „Praost Raudsepp käis üks kord juulis: 9ndal ta tuli ja paar päeva oli vahet ja siis tuligi Manivald Heinam. Redeemeri kiriku otsis välja Raudsepp (Viitre 2015).“ Juba piiskopina kirjutab Karl Raudsepp Peetri koguduse 30nda aastapäeva albumis: „Mäletan, millise innustuse ja vaimustusega algas kogudus Vancouveris. Üheksandal juulil 1950 pidasin seal linnas esimese eesti jumalateenistuse. 113 inimest oli kirikus, neist 21 tuli armulauale ja korjandus oli $28.17 – nii kõneleb mu koltunud reisipäevik. Need arvud olid head, sest olime võõrad ja algajad ja meie kõikide taskud olid tühjad. Seal valiti ajutine koguduse komitee, kelle juhiks sai hr Sork, otsisime kiriku meie teenistuste jaoks, üürisin korteri saabuvale õpetaja Heinamile ja korraldasin tema elamisvõimaluse. Olin tal jaamas vastas ja näitasin seal algava töö jooni. Siis lahkusin Vancouverist rahuga, sest olin näinud armastust, millega saab ehitada.“ (Pütsep 1980, 2)
1950ndatel aastatel olid Põhja-Ameerika luterlased veel üsna tugevalt seotud Ameerika kiriklike kehanditega, kuid pärast II maailmasõda ning suurt põgenikelainet toimunud muutus lõi Kanada luterlaste ette unikaalse väljakutse jätkata tööd omaenda maal. See võib olla hoopis teistsugune tegevus, kui seda lõunanaabrite ameeriklaste kutsumus oli. Kanada iseseisvuseni oli veel aega, kuid järgmisele astmele viiv teadlikkus oli märki maha jätmas üle kogu maa elavatele luterlastele. Järgnevatel aastatel sai iseseisva Kanada luterluse aatest osa ka Vancouveri eestlaste luteriusu kogudus.
23. mail 1964 Eesti Kiriku aulas 93 asutajaliikmega peetud üldkoosolekul sai koguduse nimeks apostel Peetruse järgi Peetri kogudus. Koosolekut juhatas Ameerika Luterliku Kiriku (American Lutheran Church, ALC) Kanada piirkonna president piiskop Karl Holfeld. Otsustati ühineda ALC Sinodiga, millel 1960. aastast eksisteeris Kanada piirkond. Eestlaste kogudus oli leidnud oma pesa, uue õpetajana asus kogudust juhtima Helmut E. Piir ning Uue Mandri kaas-luterlastelt saadud tunnustus andis turvatunde. (VEELKA 1964, 1)
Allikad ja kirjandus
Jõemägi, Lembit (2000) E.E.L.K. Vancouveri Peetri koguduse 50 aasta juubeli album.Vancouver: BC.
Kurlents, Alfred; Antik, Richard; Olvet, Jaan (1975) Eestlased Kanadas. Ajalooline koguteos.Toronto: Oma Press.
Past, Evald (1975) E.E.L.K. Vancouveri Peetri kogudus 1950–1975. Toronto: Estoprint.
Threinen, Norman J. (2006) A Religious Cultural Mosaic: A History of Lutherans in Canada. Vol 1. Vulcan: Today’s Reformation Press.
Vaga, Airi (2010) „Peetri kogudus 60“ – Läänekaare Postipoiss. Vancouver: Vancouveri Eesti Seltsi väljaanne (4) 223, 13–15.
VEELKA (Vancouveri Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Peetri koguduse arhiiv). Vancouveri EELK Peetri koguduse protokollide raamat 23.05 1964–08.12.1969. Protokoll 23.05.1964.
Viitre, Laine (2015) Autori intervjuu. 13. jaanuar.
Algur Kaerma (1962) on Vancouveri Peetri koguduse õpetaja.
